Eugen Ruge

12. apr. 2016 at 9:46 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

EugenRugeEugen Ruge (s 1954) on Saksa kirjanik, režissöör ja tõlkija, kes alustas prosaistina alles 50ndates eluaastates ning saavutas küpse autorina kiirelt tunnustuse. Lisaks proosale on Ruge avaldanud näidendeid ja reisikirju.

Eugen Ruge on tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista külaline.
3. mail kell 17.00 toimub TÜ Raamatukogu konverentsisaalis kohtumine saksa kirjaniku Eugen Rugega ja tema romaani “Cabo de Gata” (Loomingu Raamatukogu, tlk Tiiu Relve) esitlus. Külalisega vestleb TÜ õppejõud Silke Pasewalck.
Vestlus on saksa keeles sünkroontõlkega eesti keelde.
Tallinnas esineb Eugen Ruge 5. mail kell 17.00 Eesti Rahvusraamatukogus.

Autor sündis Soswa asulas Uuralis, kus tema isa oli pärast Siberi sunnitöölaagris möödunud aastaid asumisel. Eugen Ruge oli 2-aastane, kui perekond (Ruge ema oli venelanna) sai elama asuda Ida-Saksamaale. Ta õppis Berliini Humboldti Ülikoolis matemaatikat ja töötas esialgu õpitud erialal, seejärel alustas kirjanduslikku tegevust. 1988 läks Ruge Ida-Berliinist läände, praegu elab ta Berliinis ja Rügeni saarel.

Ruge esikteos „Kahaneva valguse aegu“ (2011) tõi talle kohe maineka Saksa Raamatuauhinna, mis antakse aasta parimale saksakeelsele romaanile. Tegu on põneva struktuuriga perekonnaromaaniga, mis avab mõneti üllatavalt nii ühe perekonna saatuse kui ka 50 aastat Saksa Demokraatliku Vabariigi ajalugu. Ajaliselt hõlmab romaan aastaid 1952–2001 ning viib lugeja lisaks Ida-Saksamaale ka Mehhikosse ja Siberisse. Kriitikud on romaani isegi SDV Buddenbrookideks nimetanud. Katkend romaanist ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

Autori teine, hiljuti eesti keeles ilmunud romaan „Cabo de Gata“ (2013) on autobiograafilise värvinguga jutustus nimetu kirjaniku pagemisest talvisesse Andaluusia kalurikülla (mille nimi andis raamatule pealkirja), et alustada seal romaani kirjutamist. Loodetud paradiis on jaanuaris külm ja ebasõbralik, kirjaniku ainukeseks sõbraks saab punasekirju kass ning romaani kirjutamine ebaõnnestub täielikult. Ometi on kirjaniku 15 aastat hiljem kirja pandud tagasivaade kalurikülas veedetud 123 päevale nauditav lugemine, sest ebaõnnestumise lugu on kirja pandud mänguliselt, kergelt ja elegantselt. Ruge on virtuoosne ja täpne jutustaja, kes valdab keelelisi peensusi ja võlub lugejat oma siirusega.

2015. a ilmunud reisikirjade kogumikku „Lähenemine. Tähelepanekuid 14 riigist“ („Annäherung. Notizen aus 14 Ländern“) on autor koondanud romaaniga „Kahaneva valguse aegu“ seotud ülestähendused. Ruge näidendikogumik „Näidendid 1986–2008“ ilmus samuti möödunud aastal.

Eesti keeles on ilmunud ka autori ajaloolasest isa Wolfgang Ruge mälestusteraamat „Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“ koos Eugen Ruge järelsõnaga.

Linda Jahilo

Katkend: Cabo de Cata, Loomingu Raamatukogu 9-10, 2016, tlk Tiiu Relve, lk 20-25.

Jõulusid ma enam ei mäleta, küll aga vana-aastaõhtut.
See oli minu viimane öö Berliinis, ja tegelikult olin kavatsenud ühe sõbra peole minna, täpsemalt kunagise sõbra peole, sest sellest ajast, kui too oli eraettevõtjaks hakanud (siiani pole mul selge, mis alal; ainus, millest ma seoses tema eraettevõtlusega olin kuulnud, oli pidev valmistumine mingiteks presentatsioonideks ja seetõttu polnud tal kunagi aega), oli meie kontakt järjest enam soiku jäänud. Nüüd kutsus ta, ühes mingite teiste eraettevõtjatega suurele peole mingis tühjas tööstusruumis, kolmsada inimest, kes olid mulle kindla peale peaaegu kõik võõrad – täpselt seda laadi üritusele, mida ma tavaliselt väldin. Seekord olin siiski otsustanud minna, kaduda teiste hulka, luua endale inimeste hulgas olemise petlik tunne. Aga siis helistas Karolin ja küsis, kas ma tahaksin Sarah`it näha. Laps igatsevat minu järele.
Mäletan seda telefonikõnet veel üsna hästi. See oli nagu alati fragmentaarne, ähvardas katkeda. Karolin ei palunud, vaid küsis ja iga kõhklus oleks põhjustanud küsimuse tagasivõtmise ja jätnud mulle ebameeldivad tunded. Ebameeldivate tunnete tekitamises oli Karolin tugev. Ta ei öelnud kunagi otse välja, aga kui ma mõtlen sõnumile, mis tema kartliku hoiaku taga seekord peitus, siis oli see: lõpuks pole ta sinu tütar, näis ta mulle öelda tahtvat, ja kui sa nüüd meiega enam tegemist teha ei taha, siis on sul selleks täielik õigus – ja juba ma kahtlustasin ennast selles, et ma pole lapses kunagi muidagi muud näinud kui viimast silda tema, Karolini juurde; ma olin asjaolu, et Karolin polnud ikka veel otsustanud tütart isaduse küsimuses valgustada, salamisi tervitanud, kuna uskusin sellest eelkõige järeldada võivat, et võib-olla oli meie suhtel siiski veel mingi šanss – sellal kui laps, nagu nüüd selgus, minu järele igatses.
Aga juba sel momendil, kui Karolin mulle ukse avas, käterätt ümber pea, seljas kiirelt üle visatud hommikumantel, mille alt piilusid mustad sukad – juba sel momendil oli mulle selge, et tegelikult oli ta tahtnud lapsest vana-aastaõhtuks vabaks saada, kuna tal oli kavatsus mingile tüübile kaela langeda, nagu ta oli kunagi mulle kaela langenud, kangelaslikult, aga ka kuidagi asotsiaalselt, raske seletada, võib-olla ka piinlik tunnistada, mis mind kunagi oli Karolini poole tõmmanud: natuke liiga kärts huulepulk magamata näos; tema vaevatud jalad jõhkralt kõrgetes kingades; tema peaaegu ennastsalgamisega piirnev otsustavus.
Sarah seisis esikus, üllatavalt pikk, nagu mulle tundus, pärast seda kui ma polnud teda nädalaid näinud. Ta oli vaikne, kartlik, peaaegu ei julgenudki mulle otsa vaadata, ja mul hakkas paha, kui alla tema juurde kummardusin ja talle paar sõbralikku sõna laususin. Mul oli paha Karolini lähedusest, korteri lõhnast, vana sohva nägemisest, millel ta oli mu – just nimelt meie esimesel õhtul! – oma värskelt värvitud huultega seemnepurskeni viinud. Vaatasin, kuidas Karolin kergelt vastupuiklevale lapsele keelitades jope selga tõmbas, talle täispakitud ranitsa selga pani, nägin, kui ta kummardus, tema rasedusest ja imetamisest kergelt lõtvunud väikesi torbikrindu, mis mulle sel momendil lõpmata ihaldusväärsed tundusid – kuni ta, nagu minu mõtteid lugedes, oma hommikumantli hõlmad koomale tõmbas.
Läksime Sarah`ga Nordsee keti äsja avatud restorani ja tellisime fish and chips`i (Sarah ennekõike chips`ide pärast, mina tohtisin süüa suurema osa kalast). Siis vaatasime kinos filmi, mingit joonisfilmi, millest ma midagi ei taibanud, kuna mõtlesin kogu aeg, kuidas Karolin seda õhtut veedab. Kujutasin ette, kuidas ta kõike, mida meie tookord olime teinud, täna kellegi teisega tegi, mingisuguse, nagu ma tahtmatult oletasin, rikka jorsiga, mõne Düsseldorfi advokaadiga või Müncheni disaineriga; kujutlesin, kuidas ta mehe, pärast seda kui nad juba terve õhtu ennast tantsu ajal teineteise vastu olid hõõrunud ja vastastikku tobedusi kõrva olid sosistanud, enda juurde koju kutsub, kuidas ta tema jaoks keset ööd steigi pannile viskab, kuidas ta, jalad üles tõstetud ja reied kokku surutud, mehe vastas istub ja teda imetleb.
Kartes, et Sarah võiks minu tühjas korteris igavust tunda, olin muretsenud kõik vajaminevad produktid, et temaga koos küpseõunu ja vaniljekastet valmistada, aga siis sattus laps täielikku vaimustusse sellest, et tohtis oma kooliranitsas kaasavõetud pliiatsitega seinale joonistada, ja mina olin oma küpseõuntega köögis üksinda, purustasin vana peitliga pähkleid, eemaldasin õunasüdamikke, ja Sarah segas lõpuks ainult viimases allesjäänud potis vaniljekastet, kusjuures ma tõdesin jahmunult, et tüdruk teadis, kuidas see käib, koguni ilma juhendit vaatamata, ja eriti nüüd, kui ma teda vaniljekastme valmistamise juures jälgisin, sain aru, et ta hakkas naiseks sirguma – ja et ma kaotaksin mitte ainult Karolini, vaid ka Sarah`. Varsti saaks ta teada, et mina ei ole tema isa. Peagi hakkaks Karolin jälle püsisuhtes elama, võib-olla abielluks (varemalt, kui ta oli veel lootuse minule pannud, oli ta ühtelugu abielluda tahtnud), koliks ta Düsseldorfi või Münchenisse või, kurat teab, Ameerikasse, nii umbes liikusid minu mõtted ja ma kujutlesin, et millalgi kohtan tänaval tumedapäist pikakasvulist iludust, kes mind, liiga vana meest, vargsi piidleb, ja alles siis, kui ta on möödunud, taipaksin, miks see noor naine mind vaadanud oli… Aga ennäe, siin veab mu mälu mind alt. Sest pilt tumedapäisest iludusest, keda ma arvan mäletavat, sarnaneb täpipealt praeguse Sarah`ga ja lõpuks ei võinud ma tollal küll ette teada, kuidas Sarah kunagi välja nägema hakkab.
Hiljem kõhutasime põrandal, mõlemad lapseks tagasi saanud, ja lavastasime sokkide ja kingade, värvipliiatsite ja taskurättide ja muude käepäraste asjade abil mingit hetkel väljamõeldud muinasjuttu, absurdset ja täis dramaturgiliselt põhjendamatuid pöördeid. Ma ei mäleta enam, millest jutt oli (kuidagi oli tegemist Hiina ooperiga, aga ka prügiveo ja kogemata vanarauaks lõhutud olendiga, keda me nimetasime Kolme-Grammi-Kägruks), aga mul on veel meeles, et ma sattusin tõelisse kulgemisse, flow`sse: sel hetkel näis äkki kõik pedantne ja pealesunnitu minult maha langevat, kõik see ligipääsmatu ja mõistuspärane, millesse ma suhtusin kui isa pärandisse ja mis mitte ainult mind elus – olin selles päris kindel – , vaid ka kirjutamisel takistas.
Kesköö paiku läksime katusele, et vaadata ilutulestikku, millega Berliin uut aastat tervitas. Mäletan, et katusel seisvate inimeste hulgas olid ka need kaks lesbit, kes mulle kaugelt head uut aastat (rõhuga aa-l) hõikasid. Mäletan üksikuid raskeid räitsakaid, mida katuste kohal pimeduses näha ei olnud, aga mida tundsid alles siis, kui need nägu puudutasid. Mäletan Sarah`niiskelt läikivaid põski, õnneilmet tema näos. Ja ma mäletan eneseusalduse puudutust, see haaras mind, too peaaegu ununenud, nooruslik eneseusaldus, mis mind kunagi – kui palju aega tagasi? – oli läbi elu kandnud nagu hea ingel.
Järgmisel päeval läksin Barcelona rongi peale.

6

Täpsemalt öeldes läksin ma Baseli rongi peale, et sealt siis öise rongiga Barcelonasse sõita. Nagu raudteeinfost selgus, oli see kõige lühem ja odavam ühendus lõunasse suundumiseks, ja sinna ma ju minna tahtsin.
Enne Ostbahnhofist väljasõitu olin jaama raamatupoest ostnud väikese hispaania-saksa sõnaraamatu ja allahinnatud, pisut vananenud reisijuhi, mistõttu oleksin peaaegu rongist maha jäänud. See oli üks nendest toona uutest ülikiirrongidest. See hakkas sõitma, ilma et oleks nõksatanud, ja kui ma praegusel ajal esimeses klassis sõites pidevalt (täielikult süütutele) vagunisaatjatele teatud kiiruse juures tekkiva mürina ja vilina üle kaeban, siis pean tunnistama, et see rong tundus mulle tollal käratu – igatahes mäletan ainult aeglast sõitu läbi Berliini, mis väljas, hermeetiliselt suletud akende taga, juba kättesaamatuna mööda libises, ja kuigi ma nägin rööbastee kõrval üksnes tüüpilisi jäätmaid, elektriposte, aiakesi, laudputkasid, meenud mulle, et kõike seda nähes nööris miski mu kurku.
Baselist tean veel seda, et seisin hilisõhtul perroonil ja kuulasin (kui ma ei eksi) kolmekeelset teadustust: raudteejaama taevast kajas vastu vilunud naishääl, nii kauge, nii krabisev nagu vanaaegsest raadiovastuvõtjast.
Teadustusest ei saanud ma küll peaaegu mitte midagi aru, aga samas on mul veel meeles kaks esimest hispaaniakeelset sõna, mida ma kuulsin elus inimese, nimelt öise rongi vagunisaatja suust, kes seletas mulle, kuidas töötab elektriliselt reguleeritav iste. Bajo – ütles ta, kui tooli nupulevajutusega allapoole liigutas, ja alto, kui ta sellel uuesti üles kerkida lasi. Puhusin oma kaelapadja täis ja vajutasin bajo`le.
Järgmine pilt oli pärit juba hommikust. Rong rappub pidurdades läbi ilmetute eeslinnade. Armetud roosad uusehitised meenutavad Rumeeniat või Venemaad. Lootusrikkalt registreerin, et ka jaanuaris seisavad siin palkonitel potililled.
Siis näen end minemas mööda pikka palmialleed, arvan peaaegu tundvat õlul seljakotti, millesse on pakitud kogu minu allesjäänud elu, mu jalad mäletavad selle seljakoti kaalu; käisin aeglaselt ja ühtlaste sammudega – ja kui ma natukene selles pildis viibin, meenub mulle koguni, kuidas ma koorma all kummargil käies püüdsin kaabut, mis röövis mult vaate, kuklasse lükata; see osutus raskeks, sest kaabuserv põrkas vastu minu taga kõrguvat seljakotti.
Läksin kuni Plaza de Colonini, ümmarguse väljakuni, kus samba otsas seisev Kolumbus suure žestiga üle mere osutab (kuigi vales suunas, nagu mulle silma torkas, nimelt lõunasse), ja keerasin siis paremale, Ramblale, et otsida järgmisel või ülejärgmisel põiktänaval väikest hotelli, mida ma Ostbahnhofist ostetud Hispaania reisijuht soovitas kui odavat. Hotelli nimi oli minu meelest „Maritim”, see paiknes majandusliku tõusu aegse toretseva hoone kolmandal või neljandal korrusel. Samamoodi toretseva ukse taga sattusid omamoodi vastuvõtulauda, õigemini ainult leti äärde, mille taga üks keskealine paksuvõitu mees paistis näguripäevi nägevat. Tema nägu oli värvitu nagu taimekasvud, millel puudub päikesevalgus, tema liigutused olid nagu maol ja tema hispaania keel kõlas minu kõrvus nagu kraanikausist alla voolav nõudepesuvesi. Ta näitas mulle kitsast pimedat tuba, mis lähemal vaatlusel osutus kunagise suurejoonelise ruumi osaks, mis oli laudseinaga eraldatud. Toalaes oli näha hoolimatult läbi lõigatud krohviliistu. Tuba maksis 1500 peseetat, seega umbes 18 marka, ja mäletan, et hakkasin kohe arvutama, kui kauaks mu raha jätkuks, kui ma siia jääksin.
Pärast seda, kui olin pakid maha pannud, astusin jälle välja Ramblale. See pidi olema hommikul kella kümne paiku. Päike soojendas juba, taevas oli sinine. Tundusin endale ilma seljakotita imeliselt kergena. Olin reisijuhist lugenud, et ilus sõna Rambla tähendas algselt kuivanud jõesängi, ja mul on veel meeles, et see väike etümoloogiline väljend andis mulle selles nähtavasti kunagise jõesängi ümber kasvanud linnas sedamaid orientatsiooni, südalinna topograafiast arusaamise tunde.
Nagu igas võõras linnas, hakkasin kohe linnapildist erilist, teistest erinevat, Barcelonale tüüpilist otsima. Mäletan arvukaid ajalehekioskeid, mis minu möödudes end üksteise järel lahti voltisid nagu hiigelsuured nukkunud liblikad. Mäletan lillemüüjaid, kes oma kaupa kõnniteedele laiali laotama hakkasid, talunaisi, kes eluskanadega puure ülestikku ladusid. Mäletan pimedat loteriipiletimüüjat, kes keset seda kirevust telefoniputka suuruses majakeses istus ja mõlema käe pöidla ja nimetissõrmega ühe kliendi rahatähte kompas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: