Tiit Hennoste

11. mai 2016 at 1:21 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

TiitHennosteTiit Hennoste (1953) – eesti filoloog, keele- ja kirjandusteadlane, kirjandusõppejõud ja meediaasjatundja.
Tiit Hennoste õppis aastatel 1976–1982 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja oli samas 1982–1985 aspirantuuris. 1985. aasta detsembris asus ta tööle sama ülikooli eesti keele kateedris õpetajana ja oli aastatel 1988–1993 lisaks ka eesti keele labori juhataja. 1991. ja 1992. aasta kevadtrimestritel oli Hennoste külalislektoriks Amsterdami Ülikoolis. Aastail 1992–1996 töötas ta Helsingi Ülikooli eesti kirjanduse lektorina. Taas Tartu Ülikoolis, oli ta aastail 1996–2004 eesti filoloogia osakonna teadur, seejärel aastatel 2004–2008 Helsingi Ülikooli eesti kirjanduse ja kultuuri lektor. Hiljem on Hennoste olnud Tartu Ülikoolis arvutilingvistika teadur.
Tiit Hennoste on ajakirjade Akadeemia, Keel ja Kirjandus, Oma Keel ja Loomingu Raamatukogu toimetuskolleegiumi liige. Ta on olnud Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogu liige aastatel 1999–2003, sealjuures nõukogu aseesimees aastatel 2000–2001, esimees 2001–2003. aastani. Hennoste oli Haridusministeeriumi eesti keele, kirjanduse ja meedia ainenõukogu liige aastail 2001–2004 ja Eesti ajalehtede eetikakomisjoni pressinõukogu aseesimees aastail 2002–2004. Ta on EYS Veljesto liige.

Katkend: Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I, Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, 129 – 135.

Uusromantism Esimese maailmasõja ajal ja järel

1914. aastal alanud maailmasõda toob eesti kirjandusellu vaikuse. Paus kirjanduselus ei pea tähendama pausi loomingus, nii ka nüüd. Näiteks Tuglas ja Tammsaare hakkasid just sõja ajal peale loomingupausi uuesti kirjutama ning 1917. aastast alates hoogsalt ilmuvad raamatud sisaldavad põhiliselt maailmasõja-aastail kirjutatud tekste.
Kirjanduselu tõus algab kevadel 1917, peale Venemaa Veebruarirevolutsiooni, mis lubab ka poliitilistel pagulastel, sh Tuglasel, riiki tagasi pöörduda. Järgneb väga elav ajajärk aastateni 1922/1923: seda iseloomustavad rühmad ja rühmakatsed, vahelduvad pisiajakirjad, manifestid, väitlused jms. Kirjandusregistrite seisukohast jaguneb see aeg luules ja proosas erinevalt.
Luulet valitseb aastail 1917-1918 uusromantism, millele järgnevad aastail 1919-1923 ekspressionism ja futurism. Seejärel peab suurem osa keskseid luuletajaid pausi ja jätkab uuel viisil. Proosas on uusromantism olulisim aastani 1920. Edaspidi ilmub üksikuid uusromantilisi kogumikke kuni 1925. aastani, kuid suur osa nendest tekstidest on kirjutatud enne 1920. aastat. Uusromantismi kõrvale tõuseb alates 1919. aastast uusrealism, mis saab 1920. aastate teisel poolel valitsevaks. Ühtlasi muutub proosa žanrijaotus: uusromantika novellide, laastude jm lühivormide asemele tuleb üha pikenev romaan. Ekspressionism ja futurism jäävad proosas kogu aeg vaid üksikute tööde pärisosaks.

Luule Esimese maailmasõja ajal

Taasärganud luule-elu keskmesse tõusevad siurulased, kes produtseerivad 1917-1918 väga palju. Marie Under ilmutab kolm kogu: „Sonettide” (1917) põhiosa on kirjutatud aastail 1915-1917, „Sinine puri” (1918) esitab uusimat luulet aastaist 1917-1918 ja „Eelõitseng” (1918) koondab töid põhiliselt aastaist 1913-1915. Henrik Visnapuul ilmuvad „Amores” (1917) ja „Jumalaga, Ene!” (1918), mille luuletused pärinevad põhiliselt aastaist 1915-1917. Teised Siuru autorid on vähem produktiivsed ja vähem olulised, piirdudes esikkogudega: Johhanes Semperi „Pierrot”(1917), Johannes Barbaruse „Fata-morgana” (1918) ning August Alle „Üksinduse saartele” (1918).
1919. aastast pöörduvad Siuru luuletajad ajaluule poole. Selle kõrval avaldab aga Visnapuu 1920. aastal ka kauni armastusluule kogumiku „Käoorvik” (kirjutatud valdavalt 1919-1920), mida võib endiselt arvata uusromantismi alla. Siiski võib öelda, et luules saab uusromantism aastaiks 1919-1920 läbi. Uuel kümnendil jätkavad seda vaid sajandivahetusel sündinud ja veel nooremad Suitsu ja siurulaste epigoonid (vt peatükk „Noorurite katsed ja Tarapita vaim”).
Näeme, et teise laine uusromantiline luule on kirjutatud valdavalt maailmasõja aastatel, kuid sõda sealt peaaegu ei leia. Selle luule keskmes on armastus ja kirg, naudingud ja elujanu kõigis oma varjundites. Siin on Underi kireluule, mis avastab ja kuulutab ennast (ja eriti oma keha) kui ihaluse objekti. Selle kõrval on noorte luulemeeste seksuaalfantaasiad, mida valitseb heitlus kõrge ja madala armastuse vahel. Üha korduvad hüpped madonna ning hoora, kurtuaasse armastuse ning himuruse kiresööstude, sulniste suudluste ning märatsevate orgiate vahel. Tunded seotakse sealjuures tihti kokku sümboolsete taustadega, päeva ja öö, suurlinna ja loodusega. Selliseid tugevaid ja heitlevaid kontraste pakuvad eriti Visnapuu ja Barbarus, pehmemal kujul ka Semper. Kõigi taustal kumab vene sümbolism, Visnapuul ja Semperil ka veidi futurismi.
Uus selles armastusluules on senisest palju tugevam ja julgem erootilisus, lihalikkus ning tunnete liikumise ülisuur amplituud. Selle kõrval leiab jooni, mis ühendavad seda luulet dekadentsiga: tugev individualism, kirjutaja hedonistlik enesekesksus, mõnigi kord sekundaarne inspiratsioon (commedia dell`arte kujud, antiik- ja piiblimüüdid), kunstliku (buduaar, aed, linn) eelistamine loodusele, tihti otsitus, literatuursus ja maneerlikkus keeles. Samas on see ka impressionistliku kergusega liikuv elamuste, meeleolude, muljete luule. Üldistatult öeldes leidub siin sõjaeelsest modernsest luulest enam impresionismi ja dekadentsi, aga vähem sümbolismi.
Teised autorid on tagaplaanil. Sõjaeelsed kesksed uusromantikud, jäävad peaaegu kõrvale. Enno jätkab sümbolistlikku teed üha suurema esoteerilisuse ja müstilisuse suunas, avaldades 1920. aastal kaks viimast kogu: „Valge öö” ja „Kadunud kodu” (kirjutatud aastail 1916-1918). Need jäävad tähelepanuta. Suits aastail 1917-1918 peaaegu ei kirjuta. Tema viimane kogu on pika aja jooksul loodud eklektiline „Kõik on kokku unenägu” (1922), mida uusromantismina tõlgendada ei saa. Ridala asub elama Soome, liigub rahvuslike legendide ja müütide maailma ning tema luule jääb kirjanduselus väga kõrvaliseks. Marie Heiberg on sel ajal juba loomisvõimetu.
Samal ajal avaldavad uusromantilist luulet ka mõned teised, nt enne sõda debüteerinud Rudolf Reiman (”Vaikus”, 1918) ja Jaan Kärner („Maises ringis” 1919, sisaldab 1913-1918 aastate luulet). Neist olulisem on mu arvates Karl Eduard Söödi pika aja jooksul valminud „Kodu” (1921), milles on ka tema Noor-Eestis avaldatud uusromantilised tekstid.

Proosa Esimese maailmasõja ajal ja järel

Proosa liigub luulest erinevalt. Kesksed uusromantilised autorid on Tuglas ja Gailit, nende kõrval ka Tammsaare, Oskar Luts ja Aleksander Tassa.
Tuglas kirjutab 1914-1916 oma uusromantilised tipptööd, romaani „Felix Ormusson” (1915) ning 1917. aastal ilmunud „Saatuse” novellid („Maailma lõpus”, „Popi ja Huhuu”, „Kuldne rõngas” jt).
„Saatuse” novellide maailm on sümbolistlik. Nende teema on inimese sisemaailma probleemid. Keskseks kasvab nüüd küsimus inimese saatusest ambivalentses ja kohati seletamatus maailmas, mida valitsevad teravad vastandid. Siia mahuvad une, fantaasia ja tõelisuse vahekorrad, siinpoolsus ja teispoolsus, olemus ja nähtumus, isand ja ori inimeses ja maailmas, kurjus ja alistumine, elu ja mälu, armastus ja surm, armastus kui ülim teineteisemõistmine ja ülim dialoogivõimetu ekstaas, inimese igatsused kättesaamatu ideaali järele, vaba tahe ja saatuse ettemääratus jm.
Sealjuures liiguvad Tuglase loodud tekstimaailmad realistlikust vanglast üle maagilis-realistliku „Popi ja Huhuu” kuni „Kuldse rõnga” fantaasia ja unede maailmani. Suures osas võib neid töid iseloomustada spirituaalse sümbolismi märksõna abil. Need tööd on ka maksimaalselt läbi komponeeritud, vastates Tuglase enda samal perioodil sõnastatud kirjandusideaalidele.
Tuglase stiil näitab seejuures pideva muutumise märke. Nii on „Popi ja Huhuu” kirjutatud väga lihtsas keeles, „Arthur Valdes” mängib metakirjandusliku teemaga seotud keeleregistritega ning tohutu hulga allusioonidega. „Kuldne rõngas” pakub aga keeruka sürreaalse ja ekspressiivse unenäoteksti.
Pärast „Saatust” jätkub Tuglase kirjutamine pausidega: näiteks 1918 ja 1922-1923 ei kirjuta ta valmis ühtegi ilukirjandustööd. Tema järgnev kogu on eklektiline „Raskuse vaim” (1920) , milles ilmuvad mh „Taevased ratsanikud” (kirjutatud 1917) ja „Inimeses vari” (1919). Pärast viieaastast pausi järgneb „Hingede rändamine” (1925), mis sisaldab mh novelle „Õhk on täis kirge” (1920), „Rändaja” (lõplikult vist 1919-1921), „Poeet ja idioot” (1924) ja „Androgüüni päev” (1925).
Tuglase looming muutub taas. Aastail 1919-1920 saab hetkeks oluliseks sõja ja vägivalla ränk mõju inimesele („Inimese vari”, „Õhk on täis kirge”), kuid muutuse põhisuund tuleb esile hilistes novellides. „Androgüüni päeva” maskimänguna esitatud loomisprotsessi kergusele ja mängule vastandub „Poeet ja idioot” kui loomise traagika kujutlus. „Androgüüni päev” kujutab ihu metamorfoosi, „Rändaja” hinge metamorfoosi („Rändajat” peab mh Jaan Undusk Tuglase novellide filosoofiliseks kontsentraadiks). Neid tekste iseloomustab minu arvates kummaline segu rafineeritud dekadentlikust estetismist ja filosoofiast. Tekstid on täis võõrast sõna, tsitaate, vihjeid, allusioone. Seal vilguvad Nietzsche, Huysmans ja Oscar Wilde, eksootilised usundid – nagu budism ja hinduism -, eri maade mütoloogia jms. Seal on hea ja kurja võitlus koos kuradiusu apoloogiaga, tegelaste äärmuslik individualism ja samas metamorfoosides fragmenteerunud kujud. Kui otsida eesti kirjandusest tõesti euroopalikku dekadentsi, siis on see minu arvates olemas just Tuglase 1920.
aastate algupoole töödes. Kokkuvõttes võib seda loominguperioodi nimetada Tuglase isiklikuks dekadentsiks, mis päädib pika vaikimisega (samas tasub tähele panna, et suurem osa neist töödest on kirjutatud pikkade aastate jooksul).
Tuglas ei kirjuta Siuru ajal ilukirjandust peaaegu üldse. Siuru keskne prosaist on August Gailit, kellelt sõja eel oli ilmunud algajalik uusromantiline jutustus „Kui päike läheb looja” (1910). Nüüd ilmuvad sellega kokku kuuluv hamsunlik boheemiromaan „Muinasmaa” (1918, dateeritud 1914) ning uusi suundi avavad novellikogud „Saatana karussell” (1917) ja „Rändavad rüütlid” (1919) ning üksiknovell „August Gailiti surm” (kirjutatud 1918, ilmunud 1919), mis paneb sümboolse punkti tema selle perioodi loomingule. Neile varastele töödele ei järgne ühtegi avaldatud ilukirjanduslikku tervikteksti enne 1924. aastat. Siis ilmub sama stilistikaga romaan „Purpurne surm” (1924), mille valmimisest teatatakse juba 1920. aastal, kui ilmub ka esimene katkend. Vahepeal avaldab Gailit följetone, pamflette ja esseid.
Mis iseloomustab Gailiti tollast novelliloomingut lisaks sümbolitele, pidevale teekonnale ja uusromantilisele stiilile? Grotesk, fantastika; üleloomulikud jõud, kuriteod ja haigused, deliirium, märatsev saatan ja meestenäljas naised; monomaaniliselt kirglike inimeste hukkumisele määratud maailm. See looming tuletab meelde dekadentsi korduvaid saatanapalveldamisi ning mõningaid vene sümbolismi töid (nagu Fjodor Sologubi „Saatanasigidik”). Vene poole viitavad ka mitmed korduvad tegelased ja nende kirjeldused (papid, mungad). Aga üldiselt on Gailiti novellide maailm kogu Euroopa, kusjuures taustal kummitab pidevalt meri ning mereäärsed paigad (Rimini Itaalias, fjordid, mereäärsed kihelkonnad). Tekstid on täis groteskseid, ülepakutud, äärmustesse viivaid pilte. Inimesed märatsevad, lärmavad, peksavad ööd läbi, suud vahul, nende näod on luised ja rinnad lotendavad jne. Vaid mõnikord suudab Gailit teksti lihtsamalt esitada, tulemuseks mõjuvam lugu (nt „Haaremi organist” või „August Gailiti surm”). Gailiti ekspressiivsus seda visionaarset maailma luues viitab mingil määral ka ekspressionismi poole, kuid selle põhjas paistab välja ennekõike tema loomuomane absurdi armastav fabuleerimis- ja irvitamislust.
Nende kõrval avaldavad uusromantilist lühiproosat mitmed teised autorid.
Tammsaare hakkab peale haiguspausi uuesti ilukirjandust looma aastal 1914 ja avaldab estetistliku miniatuurikogu „Poiss ja liblik” (1915), mille tekstid on kirjutatud osalt aastail 1909-1910 ja osalt aastail 1914-1915. Järgmisena ilmuvad 1917. aastal „Varjundid” ja „Kärbes”, mis viivad lõpuni sõjaeelsete linnajutustuste seeria. „Varjundid” on surmale määratud tiisikushaigete lüürilis-impressionistlik armastuslugu. „Kärbes” kõneleb lapsesoovil neiu suhetest boheemlike intelligentidega, kesksed on selles aga vana kirjaniku skeptilised filosofeeringud. Minu jaoks kumab mõlemas otsekui soov kirjutada omal viisil läbi „Felix Ormusson”. Tammsaare uusromantismi lõpuks on tema toodangus üpris erandlik novellikogu „Pöialpoiss” (1923). Selle keskmes on tegelaste ennekõike sõjast tingitud psüühilised kriisid, lisaks on niminovellis kombineeritud õudust loovaid fantastilisi ja üleloomulikke motiive reaalsusega (vrd Tuglase „Õhk on täis kirge”).
Sõjast naasnud Luts avaldab kaks tööd, milles on olulisel kohal elu ja kirjanduse keerukad omavahelised suhted ning nende vahekorrad armastusega naise vastu. „Kirjad Maarjale” (1919) tuum on armastuse liikumine pühalikust tundest naise kui sümbolistide saladusliku ilu kehastuse vastu kuni kiivusest sünnitatud põrgupiinani. Tekst ise on sugereerivalt stiliseeritud. „Harald teotseb” (1920) on novell kirjanikutöö olemusest. Selles toob Luts esile klassikalise romantilise vastasseisu reaalse ja asise maailma ning kirjandusliku ideede mõttekujutusliku maailma vahel, kirjutades sellest, kuidas loomepalang vallutab kirjaniku, kuidas kujud mälus selginevad, tekst hakkab voolama jne.
Aleksander Tassalt ilmuvad fantastiliste novellide kogu „Nõiasõrmus” (1919) ning legendikogu „Hõbelinik” (1921). Need on ehk kõige omapärasemad tekstid eesti uusromantikas, toetudes eri maade müütidele, keskaegsetele legendidele ja autori unenägudele, mis on talle olulisim inspiratsioonialllikas. Loodud piltidel pole pistmist välise maailmaga. Tekste täidavad keerukad ülipikad lihvitud lausekonstruktsioonid, mis esitavad tihti sama keerukaid ja detailseid kirjeldusi. Tulemuseks on kõige hermeetilisem ja puhtam estetism eesti kirjanduses. Tassa töid on võrreldud briti estetismiga (Aubrey Beardsley, Oscar Wilde) ja impressionismiga. Tema suhted unenägudega viitavad samasse suunda sürrealistidega. Tassat ennast võiks pidada ehk suurimaks esteedist diletandiks eesti kirjanike seas, tema elu kandsid kümned harrastused kirjandusest kokakunstini, maalikunstist aiakunstini.
Lisada saab veel mõned nimed ja tööd. Juba sõja eel individualistist uusromantikuna alustanud Richard Roht ilmutab novellikogud „Siluetid ja dekoratsioonid” (1918) ning „Kolm näokatet” (1919). Esimest võib iseloomustada impressionismina, teist aga on Tuglas hinnanud kui kinolikkuse toojat eesti kirjandusse. Siiski ei saa seda siduda avangardiga, kinolikkust näeb Tuglas eeskätt teose vormis. Karl Ast-Rumori töödest saab uusromantismiga siduda novellikogu „Tuled sügisöös” (1919), praktiliselt küll selle põhiosa täitva novelli „Põlevad laevad” (kirjutatud 1918). Omaette seisavad tollase „pättkirjaniku” Johannes Üksi „Kummalised novellid I” (1923) mis kõnelevad vaimuhaige hallutsinatsioonidest ja spiritistlikest kogemustest kirjeldavas ja väga kaines realistlikus vormis.
Hilise uusromantilise proosa olulisim joon on fantastilis-unenäolis-sümbolistliku novelli tulek ennekõike Tuglase ja Gailiti, aga ka Tassa, Tammsaare ja teiste loomingus. Neis mängivad olulist osa unenäod ja fantastilised nägemused, kurjus ja inetus, haigused ja hullused, surm ja Saatan. Eesti kirjandusse tuleb esmakordselt säärane teispoolsus, katse näha maailma välispinna taha. Sealjuures on kirjutajatele tähtis lihvitud, isegi maneerlik lause, mis mõnigi kord liigub luule lähedusse, ning tihe, suuri sümboleid täis tekst. Kokkuvõttes jätkab see proosa oma põhiosas uusromantilist teed, jõudes selle sümbolistlikule-dekadentlikule tuumale kõige lähemale. Siiski leiab neist kogudest ka avangardi algeid.
(v.a viited)

Raamatuid

Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste, Ajalehe kujundamine. (Käsiraamat). Tartu, 1994
Tiit Hennoste, Uudise käsiraamat. Kuidas otsida, kirjutada, toimetada ja serveerida ajaleheuudist. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001.
Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. Õpik. Toimetaja Tiit Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2002.
Tiit Hennoste, Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986-2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003.
Tiit Hennoste, Andriela Rääbis. Dialoogiaktid eesti infodialoogides: tüpoloogia ja analüüs. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.
Tiit Hennoste, Uudise käsiraamat. Kuidas otsida, kirjutada, toimetada ja serveerida ajaleheuudist. Teine, kohendatud trükk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008.
Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. Õpik. Toimetaja Tiit Hennoste. Teine, kohendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.
Tiit Hennoste, Kommikoer ja pommikoer. Üksteist lugu eesti ajakirjandusest. Loomingu Raamatukogu 1–2, 2010.
Tiit Hennoste, Karl Pajusalu, Eesti keele allkeeled. Õpik gümnaasiumile. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013
Tiit Hennoste, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I, Tartu Ülikooli Kirjastus 2016

Advertisements