Ingeborg Bachmann

22. juuni 2016 at 1:06 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

ingeborg

 Ingeborg Bachmann (25.06.1926, Klagenfurt – 17.10.1973, Rooma) – on olulisemaid 20. sajandi saksakeelseid lüürikuid, prosaiste ja mõtlejaid. Postuumse auavaldusena Austria kirjanikule antakse alates 1977. aastast Klagenfurtis välja temanimelist auhinda, üht tähtsamat kirjandusauhinda saksakeelses kultuuriruumis.
Eesti keeles on ilmunud jutustused „Kolm teed järve äärde” (1988) ja romaan „Malina” (1992) ja esseed „Muusika ja luule” ning „Tõe eest võib inimese kätte usaldada” (Akadeemia 1/2006). Kuuldemängu „Manhattani hea jumal”, mille eest Bachmann sai 1959. aastal Sõjapimedate kuuldemänguauhinna ja mille puhul ta pidas tänukõne „Tõe võib inimese kätte usaldada”, lavastati Noorte Teatritehases 2010. aastal.
1971. aastal ilmunud „Malina” on Bachmanni ainus lõpetatud romaan „Suremise viiside” projektist, kuhu kuuluvad veel „Das Buch Franza” ja „Requiem für Fanny Goldmann” (ilmunud postuumselt). Romaanitriloogiat varjatud suremise viisidest võib käsitada kui proosa-epitaafi naistele, keda meestemaailm nii hingeliselt kui ka kehaliselt ruineerib „niinimetatud rahus”, kus tegelikult kestab pidev üksiksõda ning „lubamatu ning kommete raames” toimuvad mõrvad, mida ei karista ükski kohtuasutus. Siiski ei taha Ingeborg Bachmann kirjutada feministlikus mõttes meeste (maailma) vastu, vaid ühise püüdluse poolt: „üheskoos ja mitte üksteise vastu”. Tema jaoks on oluline armastuse fenomeni küsimus – kuidas armastatakse.
Teises jutukogus „Kolm teed järve äärde” („Simultan”; 1972) astuvad muuhulgas üles ka naised, kes kogevad „kõlbelist, tunnetuslikku tõuget”: nad aduvad, et elamine ei ole kohustus, vaid et nad tohivad seda teha („Simultaan”). Taas on juttu nägijaks saamisest ja oma identiteedi otsinguist naise ning loojana, balansseerimisest piiride vahel („Teie, õnnelikud silmad”) ning ühest Bachmanni loomingu olulisimast aspektist, keeleproblemaatikast.
Nii nagu kirjanik teisi tõe suunas juhatada püüab oma kirjutatu kaudu, nii juhatavad teda teised, kui nad talle kiituse või laituse kaudu teada annavad, et nad tema käest tõde nõuavad ja tahavad jõuda seisundisse, kus nende silmad avaneksid. Tõe nimelt võib inimese kätte usaldada. (Ingeborg Bachmann)

PhD Eve Pormeister

Katkend: Kolm teed järve äärde, Loomingu Raamatukogu, 1988 30/32, lk 76-81. Tlk Helgi Loik.

Kreuzbergli piirkonna matkakaardile, väljaandja turismibüroo koostöös liidumaa pealinna Klagenfurti mõõdistusbürooga. 1968. aasta trükk, on kantud 10 teed. Neist teedest kolm viivad järve äärde, mägitee 1 ja teed 7 ja 8. Selle loo läte on topograafias, kuna autor seda matkakaarti uskus. 

Elisabeth saabus alati II perroonile ja sõitis I perroonilt ära. Härra Matrei, kellele see juba aastaid teada pidi olema, eksles aga jälle närviliselt ja erutatult, kaheldes, kas ta ikka oli saanud õiget informatsiooni ja kas rongide saabumisajad viitadel kehtivad, sellel II perroonil ringi, nagu võiks ta temast märkamatult mööda minna niisuguses jaamas, kus oli ainult kaks perrooni, ja siis seisid nad teineteise ees, keegi ulatas talle juba teise kohvri vagunist kätte ja ta tänas eksalteeritult ja hajameelselt võõrast, sest nüüd tuli kallistamise rituaal, nad kallistasid teineteist, ja ta pidi härra Matrei poole alla kummarduma, nagu alati, aga seekord läbistas teda häiriv tunne, sest härra Matrei oli lühemaks jäänud, mitte just kössi vajunud, aga ometi lühemaks jäänud, ja tema pilk oli muutunud lapselikuks ja veidi abituks, ja see häiriv tunne ütles: ta on vananenud. Muidugi oli härra Matrei kogu aeg vananenud, aga Elisabeth polnud seda kunagi märganud, kuna ta oma isa alati ühtviisi vanana perroonil eest leidis, igal aastal, ja igal aastal pahandas ta taas, et isa ei olnud pakikandjat võtnud, vaid ise tema kohvreid tassis, et tema, kindlasti reisist väsinud, midagi kandma ei peaks, aga kuna ta seekord oli vananenud, ei hakanud Elisabeth temaga vaidlema ja ühte kohvrit oma kätte tirima nagu tavaliselt, vaid laskis tal mõlemat kanda ja tütrele tõestada, et ta on tugev, terve ja muutumatu ja kahe kohvri tassimine on talle tühiasi. Taksos Elisabethi loomulikkus taastus, ta naeris ja rääkis nagu ikka, pani oma pea isa õlale, heitis aeg-ajalt pilgu mõnele uuele fassaadile Bahnhofstraßel ja registreeris möödasõidul lohemao Uuel väljakul, mis oli ka väiksemaks muutunud, ja alles siis kui Linnateater paistma hakkas ja nad Radetzkystraßele sisse pöörasid, hingas ta kergendatult, sest nüüd tõotas juba kõik talle Laubenwegi ja maja lähedust, kus oli olnud tema kodu. Ei, reisist ja miks ta oli pidanud Wieni kaudu lendama, ei taha ta täna üldse rääkida, viimaste päevade õudustest, peaasi oli ju, et ta lõpuks kohale oli jõudnud, pärast neid paljusid ootamispäevi, pärast paljusid telegramme, mis härra Matreid iga kord jahmatasid, ja kui Elisabeth oli järjekordselt oma tulekut edasi lükanud, siis oli ta sellest hoolimata lennujaama sõitnud ja seal oodanud, kuigi ta just sellepärast nii sageli telegrafeeris, et isa sinna ei sõidaks ega ootaks.
Kui Elisabeth oli taksojuhile maksnud ja nad läbi aia läksid, tahtis härra Matrei talle kohe näidata uuendusi eesaias, aga Elisabeth kiirustas majja, ta ütles: Palun hiljem, palun homme! ja majas istusid nad esialgu elutuppa, ta pidi kõigepealt lonksu kohvi jooma ja suitsetama, siis läheb ta vanni ja riietub ümber. Nad jõid kohvi, mille isa oli sooja jätnud, veidi lahtunud, leiget kohvi, mis talle aga pärast hommikust õhtuni kestnud inglise teejoomist sellegipoolest maitses, ja nad kirusid mõlemad veidike noori, see tähendab Robertit ja Lizi, ja härra Matrei kuulutas siis ometi, peaaegu tõsiselt, et ta päris hästi ei taipa, miks Robert Liziga Klagenfurti ei sõitnud, vaid just Marokosse, lõpuks on Klagenfurt tervislikum ja mitte nii kallis, ja kas polnud Liz end juba esimene kord siin hästi tundnud, vaeslaps, kel iial polnud perekonda olnud ja kes lõpuks nägi, mis on kodu? Elisabeth kaitses väheke Robertit, sest mis siin ikka öelda või seletada. Ta ei osanud oma venda kogu tema ettevõtlikkusega Laubenwegil ette kujutada, eriti praegu, ja Liz ju lausa põles nagu laps soovist maailma näha, eriti praegu, sest Londonis elasid nad niikuinii terve aasta tagasitõmbunult, lihtsalt kuna nad mõlemad alati surmväsinuna töölt koju sõitsid, eraldi, pika maa undergroundiga, ja oma pühapäevad nagu igivana abielupaar Roberti poissmehekorteris veetsid, juba mõnda aega varem, kui abiellumisest veel juttugi ei olnud.
Elisabeth püüdis seda delikaatset teemat vältida, ta hüppas püsti, lõpuks on aeg kohvrid lahti pakkida, ja ta tegi salapärase näo, millest ainult tema ise aru sai; isa peab natuke kannatama. Ta küll ainult hakkas oma kohvreid lahti tegema ja edasi-tagasi käima oma vana toa ja esimesel korrusel asuva vannitoa vahet, ja ometi muutus maja juba nendestki askeldustest teiseks, ta elustus, sest üks „laps” oli tagasi tulnud, ka see ei tähendanud midagi, et majas ei lipanud enam ringi laps, vaid naine, kes tundis end mingi külalistest ja kaasvaldajast kaksikolevusena. Elisabeth ei tahtnud oma äraolekut liiga pikaks venitada, võttis ainult dušši, tõmbas hommikumantli selga ja oligi juba üleval toas raamatute vahelt leidnud, mida tal täna õhtul kõige rohkem vaja oli, väikese kingituse isale, mis seegi kord, nagu igal aastal, tagasihoidlik ja kehvake oli välja kukkunud, kuna härra Matrei midagi, mitte kui midagi ei vajanud ja selles mõttes oma laste elu raskeks tegi. See ei olnud pelk väide, millega ta oli iga kord välja tulnud, vaid tõesti tõsi, talle oli võimatu kinkida Dunhill-piipusid, kuldseid tulemasinaid, kalleid sigareid, lipsusid, luksuskaupluste luksusesemeid ja ka midagi tarvilikku, kuna ta kõigest keeldus ja tarvilikku juba omas ja hoidis, hekikääridest kuni labidani ja majakraamini, niipaljukest kui üks vana mees veel vajas. Alkoholi ta ei tarvitanud, suitsu ei teinud, ta ei vajanud ülikondi, siidsalle, kašmiirpullovere, näovett, ja Elisabethile, kes oli aastate jooksul välja arendanud võrratu ideevaramu kingituste alal, mis kõikidele eri masti meestele sobisid, ei tulnud midagi pähe, kui ta oma isa peale mõtles. Isa vähenõudlikkus ei olnud ka kapriis, vaid kaasa sündinud, ja ta peab sellest kinni kuni oma viimse päevani. Ainult väljend „viimne päev” häiris Elisabethi täna, ta tõrjus selle kohe oma mõtetest, ja võttis välja fotod, mis õnneks polnud kortsu läinud, kuna ta veel õigel ajal vana kõvakaanelise kausta äraviskamisest oli loobunud. Enne kui ta alla isa juurde läks, vaatas ta uurivalt fotosid, mis ta Londonis rutuga oli välja valinud, diletantlikke fotosid tema, professionaali silmis, aga nad kujutasid seda, mis huvitab tema isa rohkem kui tema fotoraamatud ja reportaažid. Pulmapildid, tehtud armetuvõitu Registry Office`i ees ja hotelli ees, kus oli toimunud väike abiellumisjärgne pidusöök, konventsionaalsed, paratamatud kunstlikud pildid, mis peagi niisama vanamoodsad välja näevad nagu nende vanemate ja vanavanemate omad. Robert ja Liz ikka keskel, Robert naeratades Lizi poole alla kummardumas, Liz tema poole naeratades üles vaatamas. Elisabeth Lizi kõrval, peaaegu sama pikk kui vend, sale, vist saledamgi kui nooruke habras Liz. Hetkeks turgatas talle jälle pähe, et väikese ümberpaigutuse korral pigem Robertit ja teda paariks võiks pidada, kuigi ta otse objektiivi naeratas nagu Roberti sõber, kes kohmetult ja poisilikult Roberti kõrval seisis. Ühe pildi peale oli kogemata sattunud hotelli portjee, teisel seisid veel kaks inimest, Lizi kauge sugulane, Roberti sõbra väike sõbranna. Fotosid seades, nii et ainuke foto Robertist ja Lizist kahekesi kõige peale jääks, hakkas Elisabeth arvutama. Kui see aasta lõpeb, veel talvel, saab ta viiskümmend aastat vanaks, Robert on kuusteist aastat noorem kui tema, Liz kolmkümmend aastat noorem, need arvud on jäävad, ainult fotodel võib ennast petta, sest Lizi kõrval ei näinud ta veel kaugeltki nii välja, et oleks võinud tema ema olla, vaid paistis niimoodi naeratades, määratlematu, nagu naine kolmekümnendate lõpus, ja Philippe, kellega ei olnud ta kunagi oma vanusest rääkinud ja kes oli noorem kui Robert, tohtis või võis mõelda, et ta on ennast sidunud naisega, kes on lihtsalt temast paar aastat vanem. Elisabeth arvutas täna aga täpselt. Viiskümmend miinus kakskümmend kaks teeb kakskümmend kaheksa, sest Philippe oli kuu aega tagasi kakskümmend kaheksa saanud. Kakskümmend kaks aastat vahet. Ta oleks võinud seega ka tema ema olla, kuigi tal niisugune mõte kunagi pähe polnud tulnud ja ka praegu üsna võõras tundus. Igatahes oli see tähtsusetu, ja ainult arvestus oli õige.
Minnes alla isa juurde, kes vahepeal õhtuks kütte sisse oli lülitanud, kuigi oli juulikuu, aga liiga külm selles üksildases majas ja suve kohta, millest ei maksa lootagi õiget suve, tema lapsepõlve sooja suve, püüdis Elisabeth midagi välja lugeda nendelt naeratavatelt nägudelt, sest midagi pidi olema tal Londonis kahe silma vahele jäänud. Seal oli pidevalt midagi õhus, ja see polnud mitte ainult masendav jahe suvealgus, uduvihm, külmatunne kõigis ruumides, see pidi midagi enamat olema, aga fotod polnud siiski tõend, kuigi ta neid veel kord täpselt uuris nagu detektiiv, kes sellele „millelegi” tahab jälile jõuda, kus oli nüüd tema hea nina, tema võime välkkiirelt kõike läbi näha või ennast ja teisi kõikides tegudes? See oli seotud kas Roberti või temaga või Roberti ja Liziga. Nüüd on siis jälle olemas ka proua Matrei, oli Londonis öeldud, naerdes, nad ei sure ilmselt siiski välja, sest Liz tahab kindlasti lapsi. Robert küll vaevalt, ei, Robert mitte, sest ta oli Elisabethiga liialt sarnane, ja tema tõesti ei taha. Elisabeth oli selle üle mõtlema õppinud, aga Robert ei olnud kindlasti kunagi selle üle järele mõelnud, ainult tema instinkt oli parem ja tugevam olnud kui Elisabethil, algusest peale. Sest Elisabeth teadis ainult ja ühtlaselt täpselt, miks säärased perekonnad nagu Matreid välja surema peavad, ka et see maa enam Matreisid ei vaja, et juba nende isa on relikt, ja Robert ja tema on küll võõrsile pagenud ja tegutsevad seal nagu ikka inimesed tähtsates maades, ja Roberti distants muutub Lizi läbi ilmselt veel kindlamaks. Aga mis nad kõikjal võõrasteks muutis, see oli nende tundlikkus, kuna nad perifeeriast pärinesid ja seetõttu nende vaim, nende tunded ja teod lootusetult sellele piiritule viirastusteriigile kuulusid , ja ainult õigeid passe ei olnud neil enam, kuna see maa passe välja ei andnud. Ainult juhuslikult oli neil mõlemal veel kodakondsus, kuna Elisabeth oli tollal Ameerikas liiga pingutavaks pidanud kõiksugu tülikate taotluste ja menetluste abil ameeriklannaks hakata, ainult sellepärast, et ta ameeriklasega oli abiellunud, ja pärast lahutust oli veelgi tähtsusetum, mis ta paberite järgi oli, sest töötamisluba oli tal olemas, ja terve hulga sõprade ja poolsõprade kaitse alla ei saanud temaga ühelgi maal midagi juhtuda, Washingtonis oli keegi tähtis Jack ja ka keegi mõjuvõimas Richard, ja kuigi Elisabeth ise vaid äärmises hädas tutvusi kasutas, lõikas ta neist kasu teistele, sest ta oli oma mehed alati nende hulgast leidnud, kes olid parajasti omadega puntras ja teda vajasid, kui tuge, ka soovitusteks, ja Philippe`iga oli muidugi sama lugu.
Kui ta isa ees fotod laiali laotas, ütles too, et keegi oli helistanud Pariisist, juba kaks korda, see võis ainult Philippe olla, ja küll ta helistab uuesti, kui ta midagi vajab või juhuslikult mõttele on tulnud talle paar sõbralikku sõna öelda. Isa tänas kulmu kortsutades kingituseks toodud raamatu eest, mille Elisabeth oli juhuslikult leidnud ühest Londoni antikvariaadist, „Tee Sarajevosse”, vanade piltidega, ja ta lehitses seda vaikides, sest see oli tema jaoks tähendus. Fotode kohta ei öelnud ta eriti midagi. Robert näeb aga hea välja, seda rõhutas ta mitu korda, Liz on tegelikult kenam kui neil fotodel, aga kui noor tema tütar veel välja näeb, seda ta ei märganudki, kuna ta teda teistsugusena ei tundnudki ja iialgi arvutusi ei teinud nagu täna Elisabeth. Ta oli tema laps, lapsed nägid ikka nooremad välja, ja härra Matrei tunnistas tähelepanekut: Sa näed hea välja. Või: Sa ei näe hea välja. Ja see käis ühe või teise lapse tervise kohta. Härra Matrei ütles: Oligi aeg, et poiss naise võtab, nüüd olen ma rahulik. Ja Elisabeth, kes teadis, kui pahane härra Matrei iga kord oli Roberti kinnituste pärast, et ta mitte iialgi, mitte iialgi ja mitte mingi hinna eest ei abiellu, imestas, et ta kunagi sellepärast rahutust ei olnud tundnud, et Elisabeth üksi elas, sest lühikese abielu selle ameeriklasega, millest ta ka alles siis teatas, kui lahutus oli juba ukse ees, oli isa ka unustanud või ei olnud ta seda kunagi tõsiselt võtnud, ameeriklased lasksid end – tema arvates – ju laulatada ja lahutada nagu muuseas, ja nii ei olnud see mingi ime, et Elisabeth oli nii ruttu jälle vallaline. Lahutuse kohta käivas kirjas, mis oli põhjalikum kui kiri abiellumisest, oli ta isale teatanud, et tal läheb hästi, ta ei ole Hugh`le midagi ette heita, niimoodi on neile mõlemale parem, ja kõik kõige suuremas sõpruses ja nii edasi, väga ausalt, mingist draamast ei saa juttugi olla, ta kolib aga võib-olla jälle Pariisi. Nojah, see Hugh – härra Matreile ei olnud ta ennast esitlenud, ja et ta seda tollala uskumatuks oli pidanud, samuti Elisabethi taktituseks, sellest ta vaikis, kui ainult Elisabeth kannatama ei pidanud, siis oli kõik hästi. Tema kiri kõlas siiralt optimistlikult, ja härra Matrei ütles endale: Ma tean, kellega mul on tegemist, ja peaasi on, et see lahutamishimuline mister teda õnnetuks ei ole teinud. Õnnesoovid Klagenfurti tänavatel oma proua tütre abiellumise puhul oli ta sõnaahtralt vastu võtnud, ja kui ta kord märkas, et proua „direktor” Hauser, nagu ta teda pilkamisi nimetas, silmakirjaliku küsimuse esitas, kui Elisabeth oli juba ammu lahutatud, ütles ta üleoleva armulikkusega: Rääkimata sellest, et ma ise ennast iialgi oma laste asjadesse ei topi, aga ameerika abielu tohiks küll vaevalt meil kehtiv olla. Minu tütrel on palju tööd, ta on Aafrikas. Minu poeg, ma arvan, kavatseb minna keemiat õppima. Rohkemaga ei saa ma teid aidata. Mul on au.
Pärast seda ei söandanud ükski inimene kogu kvartalis härra Matreile tema tütre eraelu kohta küsimusi esitada, ja aastate jooksul surid nii paljud neist inimestest, ka see õel proua direktor Hauser, kes oli hoolitsenud klatši levitamise eest naabruses, oli ammu surnud. Härra Matrei vaatas veel vaid harva üles, imestades, kui keegi teda tervitas, ja tervitas viisakalt vastu.
Kuna fotod ei olnud piisavalt kõnekad, püüdis Elisabeth õhinal jutustada, sest isa oli rangelt keeldunud oma seitsmekümne seitsme eluaastaga esimest korda lennukisse ronimast ja Londonisse oma ainukese poja pulma sõitmast, maale, kus ta ühtegi sõna ei mõistaks ja kus ta isegi Liziga rääkida ei saaks. Neid Londoni päevi pidi Elisabeth nüüd ilustama, varustama võluga, mida neil ei olnud, ja see läks varsti ladusalt, sest juba tema päralejõudmise õhtul oli kõik viltu kiskunud, Heathrow`s – Heathrow on Londoni lennujaam, nii nagu Orly Pariisis -, kuna nad olid Robertiga valesti kokku leppinud, nad olid erinevates kohtades oodanud, Heathrow on nimelt väga suur, natuke suurem kui Klagenfurti lennujaam, ja siis oli ta hotelli sõitnud ja rohkem kui topelthinna maksnud, mille üle Robert oli laginal naernud, sest see, et tema õde, kes on mitu korda ümber terve maailma sõitnud, ennast just nimelt inglise taksojuhil sisse laseb vedada, oli liiga groteskne ja kindlasti polnud seda ka kõige kogenematuma ameeriklase või aafriklasega veel juhtunud. Hiljem olid nad rahulikult koos istunud ja kõik läbi arutanud ja arvestanud, kui palju söök maksma läheb, mis kõik veel osta ja korda ajada tuleb, ja Liz õmbles, Liz ei oleks kõlvanud reportaažiks, sest ta ei olnud sugugi niisugune tüüp, mida praegu nõuti, ta ei kujutanud endast ei „swinging Londonit” ega midagi muud niisugust, mida oodati ühelt kahekümneaastaselt, ta ei olnud kusagil ringi lennelnud ja teadis ainult Robertiga koosolemise lõbu, sest enne oli tal olnud vaid töö, aastast aastasse, ja tuba, ühe teise tüdrukuga kahe peale, kuna omaette oli liiga kallis. Sel õhtul õmbles ta rannakleiti ühe Maroko ranna tarvis, ja siis otsustasid nad Klagenfurti helistada ja öelda härra Matreile, et „fataalseks sammuks” on kõik valmis, Elisabethi kui Roberti tunnistajat aksepteeriti ilma igasuguste sekeldusteta, ja üldse pole see kõik sugugi ärritav, vaid päris lihtne, ja Robert ja Elisabeth tirisid teineteisel vaheldumisi telefoni käest, nad kinnitasid, et nad mõtlevad tema peale, ja lõpuks surusid nad Lizile toru pihku, kes sellesse abitult kogeles: Tervist, isa, nägemiseni. Need olidki enam-vähem ainukesed sõnad, mida ta saksa keeles teadis. Elisabethi käest oli ta veel „lollpea” ära õppinud, selleks et sobival hetkel oleks käepärast sobiv sõna Roberti jaoks, ja Roberti suust kuulis ta sageli sõna „lolluke”, aga see oli ainuüksi temale määratud salahellitus.

Linke

http://www.akad.ee/uus/205ws1-06.php

https://arhiiv.err.ee/vaata/ingeborg-bachmann-unenagude-pood

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/inimene-tuleks-t-e-k-tte-usaldada/

http://www.ingeborg-bachmann-forum.de/

http://www.ingeborg-bachmann.cc/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: