Katja Kettu

20. juuli 2016 at 2:00 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Katja_Kettu Katja Kettu (1978) – soome kirjanik, õppinud Turu Kunstiakadeemias animatsiooni ja Tampere ülikoolis Soome kirjandust ja meediat. Eesti keeles on ilmunud kolm Kadri Jaanitsa tõlgitud teost: Keevitaja, 2011, Ämmaemand 2012 ja Ööliblikas 2016.

Katkendid: Ööliblikas, Koolibri 2016, lk 121-123; 125-129.

Vorkuta 1937

Irga

„APPI! HJÄLPPIA!” Olin juba pooleldi lootuse kaotanud, et Tiite jõuab ronida redelist üles järgmisele korrusele. Nüüd pudistas vana kaevur minu kõrval hambutu suuga: „Küll saab, küll saab. Tiite-papa aitab!”
Ja uuesti, enne kui ma jõudsin takistada:
„Appi! Hjälppia!”
Muidugi jäime vahele. Meid tiriti peidupaigast välja. Tiite löödi peaga vastu kivi, nii et taat kaotas meelemärkuse ja pealuu raksatas. Lõõtspill jäi vait, hoorapiigad kordki sõnatuks. Siis huilgas vana sõber, seltsimees Kapustnikov:
„Kuulge, seda ma tunnen! Tahtis mingi mängunupuga mult leiba välja petta.”
„Või mängunupuga!”
Tsaar viipas mu lähemale, tulgu aga devotška siia ja öelgu oma nimi.
„Ta ei räägi, tal pole keelt,” seletas Lillkapsas teenistusvalmilt.
„Või väike tumm ptitsake? Ei saa lennata kellelegi siristama?”
Tõsi, mina ei saaks keelt kanda. Nägin, et kirjaoskust ei peetud endiselt eriliseks ohuks. Pealegi olin juba märganud, et minu tummuses on midagi, mis äratas allutajates elevust. Naine, kellega võis teha ükskõik mida, ilma et ta saaks appi hüüda!
Tätoveeritud kämblad sidusid mind koormaköitega mustunud tugitala külge kinni.
„Mille peale siis mängime?” Tsaari küsimus kaikus üle vaikinud meeste peade. „Ja mida?”
Mu kõrvus kumisesid Olga sõnad: „Seal mängitakse kõige ja kõigi peale. Mida julmem panus, seda lõbusam osavõtjatel on.”
Mehed pidasid aru.
„Proovige seda mängu, seda malet!” Lillkapsas oli täies hoos.
Tsaar kirtsutas oma armilist nina. „Male on tõesti elu mäng. Kas keegi tahaks mängida MINU vastu?”
Ka selle peale tõusis sumin. Lõpuks tõmmati tikkudega loosi.
„Ja mis on panuseks?” küsis Tsaar seejärel.
Mehed takseerisid mind, Tiite-papat polnud näha. Mõtlesin, et kas ta ongi enam elus. Hiilib ehk abi kutsuma?
„Mängime selle peale, kes kargab seda naist.”
Laagri juhataja Minimov kõhkles. „Kas nüüd rasedaga. Keegi ei taha ju … sihukest?”
Silmapaarid pöördusid uurima mu rääbakat kogu. Laagrilirvad kirtsutasid ussipulbriga puuderdatud ninasid. Kes tahaks magada kohe sünnitama hakkava, kontkõhna räätsuga. Abitu, tumma, viimseni äraaetud olevusega. Jälestus ilmus meeste nägudele ja korraks lootsin juba pääsemist.
Siis tuli Lillkapsal hea mõte. „A mängime hoopis kaotuse peale! Et kes peab eite kõigi juuresolekul panema.”
Lontkõrv osutas mind oma terava saapaninaga. Minu saapa ninaga.
„Olgu nii,” otsustas Tsaar. „Ega sellest polekski enam õiget lõbu.”
Eelmine ohver lükati jalust ära oigama. Poolsurnuks torgitud mundrikandja oli ilmselt valvur, sest talle jagati soovitusi.
„Järgmine kord vaata ette, kelle vahetusi sa passima hakkad.”

Lõpuks mäletan algavast võitlusest ainult õudu ja tunnet, et kui ma varsti laatsaretti ei saa, sureme mõlemad, mina ja laps. Sulgurlihased andsid järele ja soe nire valgus reisi mööda alla. Mäletan, et soovisin hirmust hoolimata, et kaotajaks oleks Tsaar. Tal saaks minust ehk kiiremini isu täis.
„Võid esimesena käia,” teatas Tsaar lahkelt.
Malelaud tõsteti alla sametiselt aluselt, kus vedelesid kalarapped, leivakannikad, närtsinud kibuvitsaõisi ja pealuu.
Jälgisin õudusega, kuidas silmi pungitav Lillkapsas kobamisi alustas. Juba paari käigu järel oli näha, et ta pole maletaktikaga eriti harjunud. Ei läinud vist kümmet minutitki, kui Lillkapsas tegi kohmaka vea. Tsaar liigutas vankri ruudule f3. Valged olid sunnitud viima kuninga ruudult c3 ruudule c2, sest teised ruudud olid tule all. Mustad viisid oda ruudule f5, nii et valgete kuningas ja vanker jäid tule alla. Juba nelja käigu eest oli mulle olnud selge, et Lillkapsas kaotab mängu. Mees ise seda veel ei teadnud, vaid rõõmustas lapselikult löödud malendite üle. Vaatasi õudusega lõpu lähenemist. Lisaks ülekaalule õnnestus Tsaaril vähese vaevaga tõsta oma ettur lipuks, misjärel võit oli kindel. Lillkapsas kaotas.

Nüüd pidi platnoi võla tasuma. Keegi ei takistanud, ei liigutanud väikest sõrmegi. Ei naised, kellest mõned oli kindlasti sama noored kui mina, teistel jälle samaealised tütred. Kunagised pereisad ei kippunud minu au kaitsma. Poliitilised vangid, endised ülikoolide professorid, insenerid, bioloogid, suurte ideedega luuletajad. Kas tegi keegi neist häält? Vastupidi. Tundsin õhus värelevat erutust. Mind seoti tala küljest lahti ja lükati põrandale. Lösutasin seal veristel põlvedel, põlv katki ja rätik näo ette seotud. Kuulsin ümbritsevate inimeste kahtlevat hörinat ja erutatud neelatusi ning mulle meenus, kuidas Olga oli hoiatanud: „Laager muudab inimese elajaks.”

/…/

Vova

„PROŠTŠAI, HÜVASTI.”
Töökambri tammepaneelidega ukse naksatus jätab seljataha sedeli, mille kirjutasin, ja ühtlasi Kremli kõige pühama paiga. Ustav adjutant Vorosinov järgneb mulle ja asub oma elektroonilisse märkmikku märkmeid toksima. Küsin pehmel häälel, ise samal ajal haigutust varjavast ihukaitseväelasest möödudes:
„Kas kadunud pliiats on juba välja tulnud?”
„Njet,” poisi häälest kostab paanika. „Oleme otsinud.”
Noogutan ja kõnnin edasi mööda punase sametiga kaetud koridore.
Iseenesest on see tähtsusetu pisiasi. Aga nii ehk teisiti, minu Kambri töölaualt on kadunud rohelist värvi harilik pliiats.
„Millised on teie korraldused, Tsaar?”
„Õlitada Kambri uksehinged.”
Vorosinov ahmib ehmatusest õhku. Sulgemisel oli uks tõepoolest kriiksatanud.
„Annan kohe käsu, et spetsialist kohe välja kutsutaks!”
Viipan rahustavalt käega. Mis tahes muul ajal oleksin sellise lohakuse peale sappi ja hapukoort pritsinud, aga mitte praegu ja selle ukse pärast. Nende kriiksatuste pärast ei lenda kellegi pea õlgadelt. Seljataha jäänud tammine uks kuulus omal ajal Ivan Groznõile, Venemaa esimesele tsaarile. Läänes tuntud kui Ivan Julm. Teibasseajaja. Selline uks võib endale lubada aja koorma all kaeblemist. 2001. aastal, kohe esimese ametiaja esimese asjana, lasin ukse paleest Moskva lähedal, kus see oli sajandeid kannatanud külma, puidukoide ja rõskuse käes, ära tuua ja Kambrile ette panna. Ma ei lubanud aga ust lihvida ega üle värvida, ammugi restaureerida. Tahan Kambrisse astudes haista haihtuvat tõrvalõhna, tunda sõrmeotste all saablitäkkeid ja vereplekke, igivana kooruvat õlivärvi.
Aga praegu on meil kiire.
Adjutant Vorosinov seletab midagi raadiotelefoni, samal ajal kiirustame seitsmenda korruse erilifti poole. Selle koodi teavad ainult vähesed ja valitud. Sõrmejälgi identifitseerija laserekraanile vajutades mõtlen noorele Ivanile ja sellele, kuidas tema hädaolukorras tegutses. See on minu vanaisa lemmiklugu. Deeduška, kes töötas Stalini kokana, jutustas loo edasi seltsimees Džugašvilile ja kas sa näe, hiljem võttis Džugašvili kätte ja kasutas seal leiduvaid tarkuseteri oma võimu kindlustamiseks.
Astume lifti. Kavatsen teha sama, mida Ivan IV aastal 1564.
Toona oli kaalukausil Ivani võimulejäämine. Keegi ei austanud noort tsaari, ei bojaarid ega papid. Kas rahvas armastas teda? Kes teab. Ivanil polnud vajalikku luurevõrgustikku. Osa bojaaridest oli põgenenud läände ja pildus sealt ähvardusi, idast ähvardasid tatarlased. Riigis valitses korralagedus, võib-olla isegi kodusõda. Rahva toetus võis sellises olukorras marjaks ära kuluda, sest oma sõjaväge Ivanil polnud. Mida Ivan tegi? Teatas, et jätab Moskva ja selle elanikud nende endi hooleks. Loobub troonist, sest ei saa usaldada bojaare. Abitud linnaelanikud vaatasid, kuidas sajad kelgud vedasid kogu õukonnast kokku tsaari aardeid ja kraami, mis siis regedel Moskva väravatest välja viidi. Tsaar tõmbus tagasi pisukesse paleesse. Sealt saatis ta eitavaid vastuseid kutsetele tagasi tulla ja võim uuesti oma kätte võtta. Lõpuks tuli bojaaridest, kaupmeestest ja rahvast koosnev delegatsioon paluma, et Ivan võtaks vastu absoluutse isevalitseja trooni. Trikk oli kaval: tänu vabatahtlikule pagendusele oodati teda pikisilmi tagasi, vajati meeleheitlikult. Rahvas lausa anus, et ta hakkaks hirmuvalitsejaks.
Lift peatud vaevutuntava nõksatusega ja ma astun katusel viivale raudsele sillale.
Arvasin, et mul on samasugune absoluutne võim nagu Ivan Julmal.
Olen löönud oma vastaseid igas valdkonnas, oligarhid söövad mul peost, tänu naftajuhtmele on ka lääs peagi põlvili. Ometi tunnen kasvavat seesmist rahutust, midagi on jäänud kahe silma vahele. Võimalik, et tähtsusetu, tühine asi. Nagu see kadunud pliiats, pisiasi, millele keegi teine vaevalt tähelepanu pööraks. Aga just see mind vaevabki. Ma ei suuda hinnata ohu suurust. Vana ürask, KGB kolonel Aleksei Ignatenko on kadunud.
Hommikul lasin tuua Ignatenko toimiku. Esitasin endale samu küsimusi nagu kõigi teiste inimeste kohta, kellega ma kohtun. Mida ma sellest vanast Üraskist tean? Mis on tema nõrk koht? Seda ei paista olevat. Pole peret ega sugulasi. Pole võlgu ega pahesid, kui juhuslik malemäng välja arvata. Selline laitmatus on ebatavaline. Lausa võimatu. Käsi kobas lauanurgalt närimiseks pliiatsijuppi. Seda polnud.
Meelekohtades tuikab, oleks vaja ravimeid. Puhkust. Vorosinov annab märku, et on aeg minna. Julgeolekukomitee on hommikuks kokku kutsutud.
„Inflatsioon.”
Peaks asuma mingile seisukohale Ukraina ja roheliste mehikeste suhtes. Las see praegu jääda. Aleksei Ignatenko ja tema toodud teadete mõistatuslikkus vaevab mind sedavõrd, et otsustan peamurdmise lõpetada. See on mulle iseloomulik. Olen Tiigritaltsutaja. Kurejuht. Isegi loodus allub mulle.
Helistasin Aleksei Smirnovile hüüdnimega Patoloog ja käskisin tal asja koos Nižni-Novgorodi puhastusüksusega korda ajada.
Peagi on probleem kõrvaldatud ja südamel hakkab kergem.

Katusel ootab helikopter, tiivik hakib laisalt sudu nagu mahajäetud nõukogude lõbustuspargi vaateratas pilveloori. Seekord sõidutab meid Rossija RA-27016, esimene masin, millele lasin kuulipilduja paigaldada. Udulaternate valgusvihus kümbleva Spasskaja torni eest vilksatab mööda õbluke vari. Kommunikatsioonitibi Tatjana Vorosinova tirib oma roosat, naeruväärset plastikkohvrit turvameeste taga ja väriseb katusel napis Prada kleidikeses, tea, kust sihukese välja õngitses. Sisemust läbistab soe lainetus. Väike kleptomaan on kohal. Lasen tal kopteri sabapoomi juures närveerida, nii et hambad suus plagisevad. Vaeseke. Suudab vaevu imetlevalt sosistada: „Kak krassivo vsjo. Kui kena ja ilus kõik on!”
Olgu, see mulle meeldib. Võimu puhul on asi mängus ja tahtmises, nii naiste kui rahvaste suhtes.
Astun kopteri marmorvalge nahaga üle tõmmatud salongi. Piloot hiivab Tanja kerge liigutusega sisse. Meid ootavad kaaviar, hapukoor, kurgikesed ja muu sakuska. Prosciutto sink on otse Palermost, aga asetatud hooletult paari valge krüsanteemiõie kõrvale. Otsekui kogemata vaatab stjuuard istme alla ja leiab sealt pudeli jääkülma Laurent-Perrier` šampanjat, kvaliteediklass Grand cru. Kuskilt ilmuvad ka kristallpokaalid ja Tanja ahhetab, mina tänan mõttes adjutant Vorosinovit. Kõik paistab just nii sundimatu, nagu tõelise valitseja puhul peabki. Tean, et mul poleks vaja taolistest asjadest hoolida, aga mulle on alati meeldinud detailid. Kes tunneb pisiasju, valitseb tervikut. See kehtib relvade kunsti, Jaapani teetseremoonia puhul. Naiste. Ja Üraski.
Adjutant Vorosinov aitab meile kõrvaklapid ja mikrofonid pähe, ronib ise kohmakalt tagurpidi katusele. Annab märku õhkutõusmiseks. Kandemootor ürahtab käima, labad lõikavad kiireneva pöörisena õhku. Tunnen metsikut rõõmu, kui me püstloodis õhku tõuseme ja Tanja kaitset otsides minu külge klammerdub. Sudu varju jäävad Uspenski katedraal, punasest tellisest Kremli müür ja Spasskaja torn. Kõigepealt võtame suuna Moskva jõe ülemjooksule, siis üle Rošali palee, kuhu noor Ivan IV tõmbus võimuintriige punuma.
Avan pauguga šampanjapudeli, Tanja kiljatab rõõmsalt ja ma märkan, et ta on täna juba midagi tarbinud. Võib-olla kokaiini? Luure andmetel kasutab tibuke ainult kõige kallimaid narkootikume. Lükkan naise kõrvale, kuigi ninna tungib meeldiv vitulõhn. Hiljem. Selle asemel keskendun meie all laiuva maastiku silmitsemisele. Proovin oma tundmustes selgust saada. On see melanhoolia? Või pettumus, et olen avastanud järjekordse reeturi? Aleksei Ignatenko, too talumatu piipu tossutav kolonel, kes pani esimesena mulle pähe mõtte, et mina, ja mitte keegi teine, peaks hakkama uueks Vene tsaariks.
„Ei maksa arvata, et ori on ahelatest pääsedes tänulik. Ta hakkab oma endist peremeest põlgama ja tapab ta. Sellepärast ei saa rahva võimu Venemaale kunagi tuua.”
Nii, millal see juhtus?
Helikopteri tiiviku labad kannavad meid põhja poole. Ristmikust üle lennates silmitsen hajameelselt lääne poole vuravaid veokitevoore. Tanja itsitab juba täies hoos.
„Kas soovid sakuskat?” küsin ma viisakalt.
Ulatan kaaviariga kaetud näkileivatüki.
Tüdruk jääb hämmastunult vakka, puterdab siis tänusõnu. Ma ei ole vist kunagi küsinud, mida tema tahaks. Võib-olla meeldib see tibuke mulle just selle pärast, et tema iha, kirge ja vajadust võib lausa haista. Kallista, kallista! Pigista, pigista! Väikese Tatjana sisemuses haigutab tohutu, tühi kuristik, mida ei sa täita mitte mingi varastatud kribu-krabuga.
Uue sajandi alguses, kui olin just võimule tulnud, juhtusin daatšas olles küsima oma tollaselt abikaasalt Tamaralt, viimaseid päevi rasedalt endiselt stjuardessilt, kellega tutvusin reisil Dresdenist Moskvasse. „Mida te elult tahate?”
Pidasin silmas elu kõige laiemas mõttes, millises maailmas tahate elada? Kus peaksid meie tütred Marusja ja Katjuša kasvama?
„Mida te elult ootasite, kui olite noor?”
Kas te unistasite reisidest Rivierale, peentest firmariietest, uhkest suvilast? Milline oli teie kõige pöörasem unistus? Tamara sikutas oma juba tollal lõua alla tekkima hakkavat lotti, piserdas roosivett näole, mõtles vaevalt hetke, enne kui vastas:
„Pesumasinat.”
Sain ilmutuse. Siin lürbib kristallpokaalist punast Gruusia veini Venemaa kõige mõjuvõimsama mehe abikaasa. Ja mida ta mäletab end nooruses olevat igatsenud: pesumasinat. Sest seda need inimesed tahavad. Sigarette, lääne teksaseid ja memmed suhkrut moosikeetmiseks. Sain aru, et tollest madalalennulisest peletisest tuleb samuti lahti saada. Ausalt öeldes oleksin ta hea meelega Uspenski katedraali tornist alla visanud. Tunnistan, et vaatepilt, kuidas too fantaasiavaene lehm sillutisele prantsatab, oleks mulle rahuldust pakkunud. Aga loomulikult leppisin lahutusega mõistlikel tingimustel.
Urahtasin oma mõtte peale. Otsesel, avalikul vägivallal on üks varjukülg – see kutsub pööblis esile vastikust. See on läinud nii mõnelegi generalissimusele maksma tema kõrge koha. Võimust keeldumine on seevastu võimalikest trikkidest kavalaim. Teisisõnu tegi Ivan IV sedasama, mida mina kavatsen teha täna öösel: lahkuda ja jätta Venemaa tema enda hooleks. Nagu noor Ivan IV jättis oma rahva verejanuliste bojaaride armule. Homsest alates pole rahval kedagi, kellele toetuda. See tekitab ebakindlust. Hirmu. Igatsust. Ohkan sügavalt, nii lapsik olen ma: tahan, et rahvas minust puudust tunneks.
Siis heidan pilgu enda kõrval sakuskat näksivale tibukesele.
Kui Tanja varastas minu pliiatsi, saan selle teada lähema ööpäeva jooksul.

Linke
Auri Jürna „Nädala raamat: Sõja õõvastav anatoomia”, Eesti Ekspress 21.01.2013, http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-soja-oovastav-anatoomia?id=65539050

Imbi Paju „Lapi naise lugu maailma lõpust”, Sirp 14.03.2013, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lapi-naise-lugu-maailma-lopust/

Stepan Karja „Armastus ja surm kusagil tundras ja maailma äärel”, Keskus 06.2013, http://kes-kus.ee/armastus-ja-surm-kusagil-tundras-ja-maailma-aarel/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: