Margo Rejmer

29. juuli 2016 at 1:56 p.l. (Nädala autor 2016) (, , )

margo

Małgorzata Rejmer (s 1985) on poola proosa- ja reportaažikirjanik. 2009. aastal ilmus tema esimene romaan „Toksymia”, mis räägib Varssavi-lähedase Grochowi elust. Peategelasteks on psühhoteraapia tudeng ja tema depressioonis isa. Romaan oli üks Gdynia kirjanduspreemia nominente. Tõeline läbimurre saabus 2013. aastal ilmunud reportaažiraamatuga „Bukarest. Tolm ja veri” („Bukareszt. Kurz i krew“), mille eest sai Rejmer mitu tähtsat kirjandusauhinda.

Katkend: Bukarest. Tolm ja veri, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2016, tlk H. Lindepuu lk 56 – 63.

Hällid ja kirstud

Rumeenia televisiooni diktor teatab, et partei peasekretärile Nicolae Ceauşescule teeb sügavat muret rumeenlannade suhtumine, kes ei taha sünnitada. Et seda egoistlikku seisukohta muuta, kehtestab seltsimees Ceauşescu dekreedi nr 770, mille jõul keelatakse abort vanglakaristuse ähvardusel.
„Sel kombel,” teatab diktor, „kirjutame uue peatüki meie kuulsusrikkas võitluses imperialistliku dekadentsi vastu.”
1. oktoobrist 1966 on rasedusvastastele vahenditele ja abordile õigus vaid neil naistel, kes on täitnud oma patriootliku kohuse ja sünnitanud vähemalt neli last. Või kes on juba neljakümnesed või vanemad ja on risk, et laps võib sündida vigasena, aga rahvas vajab „vitaalsust, noorust ja energiat”.
Rumeenia Kommunistliku Partei IX Kongressil rõhutab Ceauşescu, et drastiliste sammude astumine on paratamatu ja möödapääsmatu. Parteilased on sama meelt – vaevalt on peasekretär kõne lõpetanud, kui kõik kargavad oma kohtadelt püsti ja aplodeerivad tuliselt. Plaksutavad nii mehed kui naised. Mehed naeratavad, aga naised mitte.

Järgmisel päeval kirjutavad päevalehed tunnustavalt peasekretäri tulevikku vaatavast poliitikast, sellest, et seltsimees Ceauşescu pingutab kõigest väest, et teha Rumeeniast maailma suurvõim. Partei püstitab loosungi „Kakskümmend viis miljonit rumeenlast 2000. aastal!” Puudu jääb veel kuus miljonit, seepärast peavad rumeenlannad asja käsile võtma.
Selle ülesande täitmist peab soodustama asjaolu, et poodidest kaovad preservatiivid. Aga nagunii on kõik harjunud, et soovimatud rasedused lahendatakse abordiga.
Rumeenlannad on segaduses: seadus võeti vastu üleöö, enamusel naistest ei ole erilist aimu oma füsioloogiast. Seksuaalharidust ei eksisteeri, vähesed emad suudavad oma tütrele rääkida, kuidas rasedusest hoiduda. Sõbrannad soovitavad üksteisele kõrva soovitusi „kalla sisse kuuma maisihelbeputru”, „hüppa ühel jalal”, „jookse mööda treppe”.
1967. aastal tuleb Rumeenias ilmale kaks korda rohkem lapsi kui aasta tagasi. Selle rekordilise aastakäigu lapsed tunnevad oma nahal riigi saamatust: neile ei ole hiljem kohti ei lastesõimes, lasteaias ega koolis, ei ole töökohti ega kortereid.
Kui 1989. aastal puhkeb revolutsioon, siis on „dekreedilapsed”, nagu kutsutakse esimestel aastatel pärast abordivastase seaduse vastuvõtmist sündinuid, jõudnud täisikka. Ja nad annavad endale aru, et kommunistlikus, allakäiguteel olevas Rumeenias, ei ole nende jaoks tulevikku. Nad on kibestunud ja vihased, soovivad selle surma, kes on nad ilmale aidanud. Rahva Isa surma.

1966. aastal õpetab Rahva Isa rumeenlannasid, et need sünnitaksid, aga rumeenlannad õpivad, kuidas hakkama saada. Nad vahetavad omavahel kogemusi ja nimesid. Panevad valmis ümbrikke. Keedavad vett. Panevad vakstu laiali. Seistes üüritud korteri uksel, ütlevad läbi ukseprao kokkulepitud parooli.
Kommunistlikus Rumeenias pidi naine olema kõigepealt tööline, siis ema ja alles kolmandaks abikaasa. 1974. aastal peab parteikongressil üks naisdelegaat tulise kõne:
„Naistel on partei täielik toetus. Partei loob tingimused selleks, et mitte pidada meid naisteks, vaid samasugusteks inimesteks nagu mehed.”
Dekreedi kehtestamise ajal oli Maria kahekümne viie aastane ning nagu ta ise ütleb, oli ta tollal selline naisuke, et oh-oh-hoo. Nüüd on ta peaaegu seitsmekümnene nääpsuke ja energiline hallinevate juustega vanaproua, kes kannab väikesel ninal paksu klaasiga prille. Kogu elu on ta veetnud Bukarestis, kus töötas põhikooli direktorina.
„Rumeenias on selline ütlus: „Naine on lüpsilehm ja veohärg.” On ka teine ütlus, et naine on hobune, kellele istutakse selga, taltsutatakse ja seotakse siis lasipuu külge. See on inimeste peadesse sööbinud sajandite jooksul, saanud alguse Türgi ikke ajast. Mehed arvasid, et seks kuulub neile. Isegi ei olnud sellist terminit, kui vägistamine, sest naine pidi andma ja jutul lõpp. 1960. aastatel sõitsin Poolasse ja leppisin kokku oma poola tuttavatega, et kohtume hotelli ees. Ootan ja ootan, aga kedagi ei tule. Kohtan neid järgmisel päeval, küsin, miks nad mu nõnda ootama jätsid, aga nemad ütlesid: „Aga me ju ootasime sind ju hotellis, restoranis kohe sissepääsu juures!” Mida!? Rumeenias ei tuleks kellelegi pähe, et naine võiks üksi minna restorani. Üksi?!”
Kõige kehvemini läks neil, kel lapsed sündisid väljaspool abielu.
„Neile oleks justkui laubale kirjutatud – prostituut,” meenutab Maria. „Vahel õnnestus noormeest veenda, et ta abielluks raseda neiuga kas või paariks kuuks, et ei oleks sellist häbi. Väikelinnades kadusid rasedaks jäänud naised kodunt ja redutasid kusagil sünnitamiseni ning jätsid pärast lapse haiglasse ja lasid ise jalga. Rumeenias oli palju vaeslapsi, sündis palju ebanormaalseid lapsi ebaõnnestunud abortide tõttu. Alles pärast Ceauşescu surma selgus, et lastekodulaste elu oli hullem kui koertel, lapsed olid paljad, näljas ja haiged. Minul oli vedanud, sest mul olid sugulased välismaal, kes saatsid mulle rasedusvastaseid vahendeid. Vähestel oli sellist luksust. Kui ma läksin kuhugi külla ja viisin kingituseks vatti ja preservatiive, siis oli seal kui rahvuspüha.”

Proua Oana on tüse kuuekümneaastane vanadaam mahagonivärvi juustega. Ta räägib kiiresti ja naerab tihti, isegi asjade üle, mis vähestele nalja teevad. Kunagi töötas ta insenerina, nüüd on pensionil.
„Kõik teavad neid lugusid. Keegi kaebas, keegi sai vanglakaristuse. Naine, kellele tehti aborti, sai kuus kuud, arstid kaks aastat ja trahv takkapihta. Haiglates olid eraldi komisjonid, mis uurisid tupesisese verejooksuga patsiente – et kas keegi oli aidanud neid rasedust katkestada. Naised toppisid emakasse kõike, mis oli terav. Teadagi tekkisid haavad, aga seda just tahetigi, et oleks verejooks ja et loode välja tuleks. Maal kasutati puutokke, traati, kudumisvardaid, aga ka mädarõikajuurt, mingite taimede varsi, naistepuna, leeskputka. Kõige parem oli takjas, sest sel oli pikk ja tugev vars, seda kasutati haavade raviks. Takjas on desinfitseeriv toime ja see on terav nagu nuga. Ideaalne. Ma ei saa tänaseni rahulikult vaadata, kui keegi koob. Mul seostuvad kudumisvardad vaid ühe asjaga. Võib-olla on see minu kinnisidee, ei mina tea. Ma olen kohe kuuekümne ühe aastane, ehk peaksin juba unustama, eks ole? Sõitsime hiljuti mehega maale, tema püüdis kala, mina istusin tekile, vaatan põõsaid, koirohtu, nõgeseid, karuohakat, ja mõtlen: „Sellega saaks, aga sellega mitte.””
Naised surid selle kätte. Kas jooksid verest tühjaks või tappis neid põletik.
Emakasisese verejooksuga naistele ei tohtinud anda esmaabi enne, kui ta pole välja andnud seda, kes aborti tegi. Võite endale ette kujutada, millise valiku ees oli siis naine. Nii satuti jälile ämmaemandale, kes oli viimase kuu jooksul teinud kolmele naisele aborti ning saadi siis ka nende teiste naiste jälile. Neil kõigil oli kodus kaks või kolm last ning keegi ei hoolinud, mis nendest saab kui ema saadetakse vanglasse. Nii palju rikutud elusid.”
Proua Oana naeratab. Ta raputab pead, justkui ei suudaks uskuda seda, mida räägib.
„Loomulikult tuli minulgi aborti teha nagu kõigil,” räägib ta aeglaselt. „Kolm korda kaabiti puhtaks, iga kord aitasid sõbrannad kedagi leida: et see või too teeb sellise hinnaga. Hambaarst, mehhaanik, akušöör. Polnud tähtis, kas on meditsiini õppinud, tähtis oli, et on usaldusväärne. Kord sain ise hakkama: tekitasin verejooksu ja pidin minema haiglasse. Ma kartsin hirmsasti, aga sattusin hea inimese juurde, kes nõustus kirjutama paberitesse „iseeneslik abort”, isegi ei küsinud midagi. Naised püüdsid loomuliku sünnituse asemel keisrilõiget välja rääkida. Kellele oli kaks korda tehtud keisrilõige, see võis legaalselt aborti teha. Aga raske oli arsti ära osta, sest haiglates oli keisrilõigete aastalimiit, seda võis kasutada vaid igal kümnendal sünnitusel, arstid kasutasid seda üksnes siis, kui elu oli tõepoolest ohus. Mul on poeg. Nendest sündimata lastest ma ei mõtle ja ma ütlen teile, et ükski naine, kes on sellest põrgust läbi käinud, ei mõtle, kas see on moraalne või mitte. Küsimus ei olnud moraalis, üksnes väärikuses. Elasime, nagu suutsime, võitlesime, et elada normaalselt nendel ebanormaalsetel aegadel.”

„Keegi, mitte keegi ei arutanud, kas tal on õigus või ei ole,” kehitab proua Maria õlgu. „Inimesed ei mõelnud, kas nad on vangid või mitte. Pigem mõtlesid sellele, kust võtta homme piima lapse jaoks, et kus praegu midagi müügil võiks olla. Kui mul oli korteris kuus kraadi sooja, kas ma siis mõtlesin, et mässata Ceauşescu vastu? Ei, ma mõtlesin, kuidas soojendada vannituba, et tütar ei saaks põiepõletikku kui pissile läheb.”
Dekreet kehtis kakskümmend kolm aastat, aga keegi ei protesteerinud, keegi ei hakanud mässama.
Tollased naisteajakirjad, näiteks Femeia, arvasid, et abordi keelustamine on igati õige, sest massiliselt kasutatav raseduse katkestamise protseduur ähvardab ühiskonna turvalisust. Tuuakse ära statistika: kuuskümmend aastat tagasi oli perekonnas neli last, nüüd vähem kui kaks.
Sotsialistlik majandus vajab töökäsi, sest nemad hoiavad süsteemi püsti. Kommunistlikus propagandas on „tööjõu taastootmine määratu au ja patriootlik kohustus”. Ja kodanike tootmine peab viima”ühiskonna õitsenguni ja sotsialismi võiduni Rumeenias”.
„Võib mõelda, et rumeenlaste allaheitlikkus on lihtsalt argus,” lisas Maria. „Aga kõik mäletasid hästi, mis toimus Gheorghiu-Dej`i valitsusajal viiekümnendatel aastatel, kui inimesi kadus iga päev. Nad surid sunnitööl, näljast ja kurnatusest. Nelikümmend tuhat, kuuskümmend tuhat, sada tuhat, keegi ei tea täpselt. Elati mõttega, et ühel hetkel võid kaduda jäljetult.
Ka Nicolae Ceauşescu teadis, kuidas tõrksaid murda: hirmutamise ja üksteise kallale ässitamisega, et ühiskond kontrolliks end ise. Poliitilisel salapolitseil olid kõikjal silmad ja kõrvad. Massilistes kogustes paigaldati pealtkuulamisaparaate, ja sinna, kuhu neid paigaldada ei saanud, saadeti inimesed. Üksteise peale võisid kaevata sõbrannad ja töökaaslased vabrikus. Kojamees võis kirjutada kaustikusse üles, kes kelle juures käis ja milline kotta oli tal kaasas. Medõde võis ette kanda, mida arst teeb peale tööaega ja palju sellega teenib.
„Minu ema ütles mulle, et peaksin alati keele hammaste taga,” meenutab Oana. „Ta kordas, et kedagi ei huvita sinu mured. Ja kui huvitavadki, siis üksnes selleks, et neid kasutada sinu enda vastu. ”
„Kõik kartsid pealtkuulamist ja kaebusi, absoluutselt kõik,” raputas Maria pead. „Kui meil töö juures hakati rääkima, et meil kodus on külm, et ei ole piima, liha, et kogu öö seisti järjekorras, et saada kümme muna, siis läksin ma kohe WC-sse ja panin end luku taha. Aga mis saab, kui keegi kaebab, et mina kurtsin? Ma olin just kaotanud abikaasa ja kartsin, et kui mind vangi pannakse, jääb tütar üksi, ilma mingi hooleta. Muuseas, kord öeldi mulle: „Ärge nii väga esinege, teil on vaid üks tütar, kena tüdruk, kahju oleks teda lastekodusse saata.””

Raluca sündis 1985. aastal, tal on viis õde-venda. Tema isa oli tööline ja ema rätsep. Pere toitmiseks õmbles ema ööd-päevad läbi. Kõik lapsed tulid ilmale pärast 1966. aastat.
„Ema rääkis mulle, et tal oli nii raske, te kui ta oleks saanud raseduse katkestada, siis oleks ta seda ka teinud. Aga see oli allilm altkäemaksude, soovituste, käenduste, konspiratsiooniga. Oleks pidanud kedagi tundma ja usaldama. Aga ema ei usaldanud kedagi ja kartis. Kui ta oleks sattunud vanglasse, kes oleks siis meie eest hoolitsenud?”
Raluca ema oli sünnitanud neli last ja teoreetiliselt oleks tal pidanud olema õigus abordile. Aga 1984. aastal muutis Ceauşescu seadust – nüüd võis raseduse katkestada vaid naine, kes on sünnitanud juba viis last ja saanud neljakümne viie aastaseks.
Raluca ema oli lapse sünnitanud 1984. aasta lõpus.
Pärast seda jäi ta kohe uuesti rasedaks, aga esimestel kuudel ei saanud ta sellest aru, ning abort oli lubatud vaid esimese trimestri lõpuni. Ning nii tuli ilmale Raluca.
Tänutäheks ema teenete eest anti talle tänutäheks I järgu Emamedal. Kui ta oleks sünnitanud veel ühe lapse, oleks ta saanud III klassi Emakuulsuse ordeni. Üheksa lapse eest anti Kangelasema nimetus ja ühekordne rahaline tasu – kaks tuhat leud, ehk siis pool keskmist kuupalka.
Kõigil Raluca õdedel ja vendadel on kõrgem haridus. Raluca räägib soravalt nelja keelt ja tõlgib rumeenia keelde inglise kirjandust. Ta on rõõmus, et on paljulapselisest perest, kus kõik kandsid üksteise eest hoolt.
„Ma ei usu, et Ceauşescu teadis kõigest, mis sündis Rumeenias. Ta oli vaid oma nõuandjate marionett. Kui Ceauşescu oleks teadnud, kuidas inimesed elasid, ei oleks ta lasknud neil nõnda kannatada.”
1978. aastal sündinud Stefan on oma vanemate teine laps.
„Dekreedit kodus ei räägitud. Koolis küll etised lapsed rääkisid, et on olemas selline asi nagu kondoom, mis pannakse peenise otsa ja tänu sellele ei tule lapsi. Ja et meil ei saa seda osta, sellepärast on klassides nelikümmend ja rohkemgi õpilast. Kuus Stefanit, seitse Khristinat, viis Alexandrut. Lapsed küsivad üksteiselt: „Kas sind taheti?” Sõimati: „Abordijäänus!” Ma ei mõelnud kunagi sellele, vanemad olid minu vastu väga head, väga hoolitsevad, mul ei olnud põhjust, et midagi sellist arvata. Aga ükskord – olin juba teismeline ja üsna väänik – läksin mingi asja pärast isaga tülli ning ema siis käratas mulle: „Mõtle, mis sa suust välja ajad, kui poleks olnud isa, ei oleks sind üldse ilmas!” ma sain kohe aru, milles asi. Mulle meenus kõik, millest oli vahetundide ajal räägitud. Et meie emad püüdsid ise kodus aborti teha: köögis, vannitoas, vakstu peal. Et nad ei räägi sellest kunagi ja parem ka neilt selle kohta mitte küsida.
Ma ei suutnud seda mõista. Et minu ema, arst, haritud ja tugev naine, võis ka aborti teha? Mõned nädalad hiljem, kui ta keetis suppi, küsisin temalt, kas ta on rasedust katkestanud. Ta kehitas õlgu: „Korra siin köögis laua peal, korra kušetil suures toas.” Ja nagu poleks midagi juhtunud, segas ta suppi edasi. Ma läksin köögist välja ja puhkesin nutma. Ma ei küsinud temalt enam kunagi ei dekreedi ega abordi kohta.”

Mitmesuguste uuringute põhjal arvatakse, et kahekümne kolme dekreediaasta jooksul suri ebaõnnestunud abordi tulemusel ligi kümme tuhat naist. Selline on ametlik statistika, paljud Lääne uurijad on veendunud, et see arv on tegelikult palju suurem. Naised sünnitasid tavaliselt esimese ja teise lapse, otsus aborti teha langetati tavaliselt siis, kui teati, et ei suuda järgmist ära elatada. Seega jäid siis nendest, kes surid abordijärgsetesse tüsistustesse, maha paar last ka nõutu mees.
„Minu hea kooliaegne sõber kasvas üles ilma emata ja ta ei rääkinud temast kunagi. Alles siis kui meil oli vanust juba paar aastat üle kahekümne, jõime end koos täis ja siis ta rääkis mulle, et ema jooksis haiglas verest tühjaks, sest ei tahtnud üles anda inimest, kes talle aborti oli teinud. Isa istus tema voodi juures ja anus, et ta annaks selle üles, sest ema seisukord oli väga tõsine ja tema ise ei saaks lapsega üksi hakkama. Kuid ema jäi endale kindlaks. Ta ütles, et ei taha elada niisuguses riigis. Mu sõber nuttis sellest rääkides.”
Florin Iepani dokumentaalfilmis „Dekreedilapsed” näidatakse, kuidas suhtuti „rahvareeturitesse”. Need, kes surid ebaõnnestunud abordi tõttu, mõisteti avalikult hukka nende töökohtadel, ükskõik, kas ülikoolis või vabrikus. Näiteks 1985. aasdtal, pärast Bkaresti tekstiilivabriku noore töölise surma, nõudsid võimud, et matuserongkäik peatuks vabriku akende all. Iga vabrikus töötav naine pidi nägema, millega võib lõppeda illegaalne protseduur. Kõik see toimus surnud naise kolme lapse silma all, kes nutsid ja hüüdsid „Ema!”
Ma küsin rumeenlastelt Iepani dokumentaalfilmi kohta, aga vaid vähesed on seda näinud. Televisioonis näidati seda vaid korra, 2004. aastal, õhtul peale kümmet. See ei kutsunud esile mingeid debatte. Möödapääsmatute abortide teema vajus unustusse.
„Inimesed ei taha sellest mõelda,” ütleb Oana. „See on kogu ühiskonna probleem, igaüks tahaks selle oma teadvusest välja tõrjuda. See sandistab kõiki. Peale Ceauşescu ja tema lähikondlaste ei olnud perekonda, mida see ei oleks puudutanud.”

Läbimurdeks sa Cristian Mungiu Film „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007), mis rääkis rasedast tudengineiust ja tema sõbrannast, kes käivad läbi kõik kommunistliku Rumeenia põrguringid, üritades kuidagi korraldada illegaalset aborti.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: