Donna Leon

24. aug. 2016 at 2:26 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Donna Leon

Donna Leon (1942) – ameerika kirjanik, kes on saanud kuulsaks Veneetsia-aineliste krimilugude kirjutajana, kus peategelaseks komissar Guido Brunetti. Kirjanik elab juba pikemat aega Veneetsias. Brunetti krimisarjast on toodetud Saksamaal tv-seriaal.

Katkend: Une pealt ja rahus, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske, lk 142 – 149.

Hoone siseruumides nägi Brunetti rõõmsalt helekollaseid seinu, millest igaühe ääres jooksis vöökõrgusel käsipuu. Põrandad olid peaaegu laitmatult puhtad, rikutud vaid mõnest üksikust jonnakast mustast lohistusjäljest, mille olid maha jätnud ratastooli kummid.
„Palun siiapoole, signore,” kutsus noor nunn ja pööras vasakut kätt asuvasse koridori. Brunetti järgnes naisele ja tal jäi aega täheldada, et kunagi ilmselt suure söögisaalina kasutatud ruum, mille seinu katsid freskod ja laest rippusid küünlajalad, täitis endiselt sama ülesannet, kuid nüüd laminaatplaadiga kaetud laudade ja hallitavate plasttoolide abil.
Nunn peatus ühe ukse ees, koputas korra ja kui kuulis seest mingit vastust, avas ukse ja lasi Brunettil ruumi sisse minna.
Brunetti astus kontorisse, mille ühes seinas seisis neli kõrget siseõue poole avanevat akent ja neist sisse paistev valgus peegeldus väikestelt vilgukivitükikestelt Veneetsia-päraselt sillutatud kivipõrandal, täites toa maagilise kumaga. Kirjutuslaud oli asetatud otse akende alla ja seetõttu oli Brunettil algul raske selle taga istuvat inimest eristada, kuid kui mehe silmad kohanesid ruumi tulvava valgusega, tuvastas ta koguka ja esmapilgul tumedat kittelkleiti kandva naisterahva kuju.
„Kas teie olete dottoressa Alberti?” päris Brunetti, astudes paar sammu edasi ja siis paremale, et jääda seisma kaht akent eraldava seinaosa heidetud varju.
„Jah, ja te vist olete signor Brunetti?” küsis naine vastu, kui tõusis kirjutuslaua tagant ja kõndis ümber laua mehe poole. Brunetti esmamulje oli õige: tegu oli suurt kasvu naisega, kes oli Brunettiga peaaegu ühepikkune ja ilmselt sama raske, kuigi naise kehamass oli koondunud valdavalt õlavöötmele ja puusadele. Naise nägu oli ümar ja jumekas, millest võis järeldada armastust hea söögi ja joogi vastu. Tema nina oli üllatavalt väike ja kaardus tipust kergelt ülespoole. Naise silmad olid merevaigukarva ja üksteisest üsna kaugel, moodustades kahtlemata näo kõige kaunima osa. Kleit proua seljas ei olnud midagi enamat kui õnnestunud püüe mässida tema keha musta värvi villase riide sisse.
Brunetti haaras tervituseks naise käe ja üllatus, kui avastas peos käelaba, mis oli sama tuim kui surnud hamster – sellist liigutust kasutas nii palju naisi käepigistuse asemel. „Mul on rõõm teiega kohtuda, dottoressa, ja suur tänu, et leidsite minu jaoks aega.”
„See on meie viis kogukonda aidata,” vastas ta ja Brunettil kulus hetk aega taipamiseks, et naine mõtles sõnu täie tõsidusega.
Kui Brunetti oli võtnud istet laua ees asuval toolil ja keeldunud kohvist, selgitas komissar, et nagu ta oli juba sekretärile telefonis öelnud, plaanis ta koos vennaga koos tuua ema San Leonardosse, kuid tahtis enne säärast sammu hooldekodust rohkem teada.
„San Leonardo avati kuus aastat tagasi, signor Brunetti, on saanud patriarhi õnnistuse ja siin töötavad Püha Risti ordu imetoredad nunnad.”
Selle peale Brunetti noogutas, et anda justkui mõista, et talle kontorisse teed juhatanud nunna rüü oli talle tuttav.
„Oleme segaasutus,” lausus naine seejärel.
Brunetti ei lasknud tal jätkata, vaid ütles: „Kahjuks ma ei tea, mis see tähendab, dottoressa.”
„See tähendab, et meil on siin patsiente, kes on riikliku tervisekindlustuse kliendid ja seega maksab valitsus nende kulud. Aga samas on meil ka erapatsiente. Ehk oskate öelda, kumb patsient oleks siin teie ema?”
Bürokraatlikes koridorides veedetud pikad päevad, mille jooksul Brunetti võitles emale välja isa neljakümne aastaga teenitud õiguse saada riigilt tervisekindlustust, olid andnud talle täieliku veendumuse, et ema oli riiklikult kindlustatud patsient, kuid mees naeratas dottoressa Albertile ja ütles: „Muidugi oleks ta erapatsient.”
Näis, nagu oleks dottoressa Albertini seda kuuldes õhku täis paisunud ja täitis kirjutuslaua taga justkui veelgi rohkem ruumi. „Te kindlasti taipate, et see ei avalda absoluutselt mingit mõju patsientidele osutatud teenustele. Tahame lihtsalt teada, kuidas lahendada arvete saatmise küsimus.”
Brunetti noogutas ja naeratas, otsekui oleks ta jäänud naise sõnu uskuma.
„Ja kuidas on teie ema tervis?”
„Väga hea.” See vastus pakkus naisele tunduvalt vähem huvi kui eelmine.
„Millal te plaanite vennaga ta siia tuua?”
„Mõtlesime, et teeme seda enne kevade lõppu.” Dottoressa Albertini täitis selle peale naeratamise ja noogutamise kohustuse. „Otse loomulikult,” lisas Brunetti, „ei tahaks ma teha seda enne, kui olen tutvunud teie teenustega.”
„Muidugi,” vastas dottoressa Albertini ja haaras laua vasakus servas lebava õhukese kausta järele. „Siin on kogu info, signor Brunetti. Leiate sealt täieliku nimekirja patsientidele osutatavatest teenustest, meie töötajate nimed, meie asutuse ja Püha Risti ordu ajaloo lühikokkuvõtte ja toetajate nimekirja.”
„Toetajad?” lisas Brunetti viisakalt.
„Need kaaskodanikud, kes on võtnud vaevaks meie kohta avalikult hea sõna poetada ja on lubanud meil oma nimesid mainida. Omamoodi soovitajad, kes kinnitavad, et pakume oma patsientidele tipptasemel hoolitsust.”
„Otse loomulikult. Saan väga hästi aru,” ütles Brunetti ja mõõtis välja ühe noogutuse. „Ja kas siin on ka teie teenuste hinnakiri?”
Kui dottoressa Alberti pidas säärast küsimust mingil moel järsuks või sobimatuks, hoidis ta mõtted enda teada ja vastas Brunettile vaid noogutusega.
„Kas m võiksin majas veidi ringi vaadata, dottoressa?” Kui Brunetti märkas naise üllatust, selgitas ta: „Et saada rohkem aimu, kas meie ema võiks end siin hästi tunda.” Niipea kui sõnad olid pääsenud üle tema huulte, keeras Brunetti naisele selja, justkui tunneks ta huvi seinu ääristavatel riiulitel seisvate raamatute vastu. Brunetti ei tahtnud lasta dottoressa Albertil lugeda oma näost ühtegi tõendit äsjakõlanud kahekordsest valest: tema ema ei tule eales sellesse hoolekandeasutusse ja samuti ei tunne ta end enam kunagi hästi.
„Ma ei näe ühtegi põhjust, miks mõni õdedest ei võiks käia teiega meie ruumides ringi, signor Brunetti, vähemalt mõningates neist.”
„See oleks teist väga lahke, dottoressa,” lausus Brunetti ja tõusis püsti, näol meeldiv naeratus.
Dottoressa Alberti vajutas kirjutuslaual paistvat nuppu ja mõne minuti pärast astus juba tuttav noor nunn kabinetti koputamata sisse. „Jah, dottoressa?” kostis ta.
„Õde Clara, palun näita signor Brunettile meie ühistuba ja kööki ja võib-olla ka ühte isiklikku tuba.”
„Üks asi veel, dottoressa,” ütles Brunetti, otsekui oleks see talle alles äsja meenunud.
„Jah?” päris naine.
„Mu ema on sügavalt usklik, väga pühendunud. Kui see oleks võimalik, siis sooviksin rääkida paar sõna ka abtissiga.” Kui Brunetti nägi, et naisel on keelel vastuväide, lisas ta kiirustades: „Asi pole selles, nagu oleks mul mingeid kahtlusi – olen kuulnud San Leonardo kohta vaid kiidusõnu. Aga ma lubasin emale, et ma räägin abtissiga. Ja ma ei saa ju talle valetada.” Ta manas näole poisiliku naeratuse, paludes naiselt säärases olukorras mõistmist.
„No see ei ole iga päev esinev soov,” alustas dottoressa Alberti. Siis pöördus ta õde Clara poole. „Kas see oleks võimalik?”
Nunn noogutas ja lausus siis: „Nägin just, kuidas abtiss tuli kabelist välja.”
Seepeale ütles dottoressa Alberti Brunettile: „Sel juhul saate temaga ehk mõne hetke vestelda. Õde Clara, pärast seda, kui signor Brunetti on käinud signora Viotti toas, vii ta palun abtissi juurde.”
Nunn noogutas ja suundus tagasi ukse poole. Brunetti astus lähemale ja sirutas käe üle kirjutuslaua. „Suur tänu teile abi eest, dottoressa.”
Naine tõusis, et Brunetti kätt suruda. „Olge lahke, signore. Kui saan teid aidata lisaküsimustega, võite julgelt helistada.” Samal ajal korjas ta laualt hooldekodu tutvustava kausta ja ulatas selle Brunettile.
„Ah, muidugi,” sõnas mees, võttis paberid vastu ja suundus seejärel ukse poole. Jõudes ukse juurde, keeras ta korraks ringi ja tänas dottoressa Albertit veel korra enne, kui astus õde Clara järel koridori.
Tagasi õuel pööras nunn vasakule, sisenes taas hoonesse ja sammus mööda laia koridori edasi. Koridori lõpus jõudsid nad suurde avatud tuppa, kus istusid mõned vanurid. Kaks või kolm neist pidasid vestlust, mis näis olevat muutunud pideva kordamise tulemusel täiesti seosetuks. Kuus elanikku istusid toolides ja vaatasid tagasi mälestustesse või isegi kahetsustesse.
„See siin on ühistuba,” lausus õde Clara üsna tarbetult. Seejärel lahkus ta Brunetti juurest, et korjata üles ühe vana naise käest kukkunud ajakiri. Ta tagastas ajakirja vanaprouale ja jäi hetkeks tema kõrvale juttu puhuma. Brunetti kuulis, kuidas nunn ütles enne naasmist Veneetsia murdes midagi julgustavat.
Kui Clara jõudis tagasi Brunetti juurde, lausus mees kohalikus dialektis: „Selles kodus, kus mu ema praegu viibib, tegutseb samuti teie ordu.”
„Millises neist?” küsis nunn erilise huvita, vaid huvi teesklemise harjumusest, mis arenes Brunetti meelest paratamatult, kui inimene teeb päevast päeva säärast tööd.
„Casa Marinas, mis asub Dolos.”
„Ah jaa, meie ordu on töötanud seal juba aastaid. Miks te tahate oma ema siia tuua?”
„Siin oleks ta vennale ja mulle lähemal. Ja siis tuleksid ka meie abikaasad parema meelega teda külastama.”
Nunn noogutas ja mõistis kindlasti, kui suure vastumeelsusega külastasid inimesed vanureid, eriti siis, kui tegu ei olnud nende vanematega. Seejärel viis nunn Brunetti mööda koridori tagasi hoovi.
„Seal töötas aastaid üks õde, aga minu meelest suunati ta siia. Umbes aasta eest,” ütles Brunetti hoolikalt teeseldud sundimatusega.
„Ah nii,” kostis õde Clara samasuguse viisaka ja külma uudishimuga. „Kes see oli?”
„Õde Immacolata,” vastas Brunetti ja jälgis nunna reaktsiooni, kasutades selleks ära pikkuse eest.
Brunetti meelest läks naisel hetkeks samm sassi või siis langes tema jalg liiga suure jõuga ebatasasele kivipõrandale. „Kas te tunnete teda?” küsis Brunetti.
Komissar märkas, kuidas nunn võitles keelele tikkuva valega. Viimaks ütles naine: „Jah,” kuid ei selgitanud seda lähemalt.
Brunetti teeskles, et ei näinud naise reaktsiooni, ja lausus: „Ta oli mu ema vastu väga hea. Tegelikult kiindus mu ema temasse väga sügavalt. Oleme vennaga väga rõõmsad, et ta töötab nüüd siin, sest tundub, et… noh, tundub, et ta avaldab emale rahustavat mõju.” Brunetti vaatas õde Clara poole, ja lisas: „Kindlasti te mõistate, kuidas vanurid niimoodi käituvad. Mõnikord nad…” ja jättis lause lõpetamata.
Õde Clara avas ukse ja ütles: „Ja see on köök.”
Brunetti vaatas ringi, teeseldes huvi.
Kui köögi ülevaatus oli viidud lõpule, juhtis nunn Brunetti vastupidises suunas trepini ja siis üles. „Naispatsiendid elavad siin. Signora Viotti on täna terve päeva pojaga väljas, nii et võite tema toas ringi vaadata.” Brunetti hammustas keelde, et mitte öelda, et tema meelest võiks signora Viottil olla sõnaõigus, kui keegi tema toas käib, mille seinad olid seekord kreemikarva, kuid ääristatud igal pool samasuguste käsipuudega.
Nunn avas ühe ukse ja Brunetti kiikas tuppa, lausudes samal ajal seda, mida tavaliselt öeldakse steriilselt mugava sisustuse kohta. Kui toiming oli läbi, suundus õde Clara taas trepi poole.
„Ehk saaksin enne abtissi juurde minekut öelda ka õde Immacolatale tere?” uuris Brunetti ja lisas siis kiirelt: „Kui see võimalik. Ma ei tahaks tema tööd segada.”
„Õde Immacolata ei ole enam siin,” lausus õde Clara järsult.
„Oh kui kahju. Mu ema on seda kuuldes nii pettunud. Samuti mu vend.” Brunetti püüdis manada häälde filosoofilist ja alistuvat tooni, kui ütles: „Aga peame alati Issandale kuuletuma, ükskõik kuhu meid saadetakse.” Kui nunn ei kostnud selle peale ei musta ega valget, uuris Brunetti: „Kas ta saadeti mõnda teise hooldekodusse?”
„Ta ei viibi enam meie seas,” vastas õde Clara.
„Surnud? Oh taevake, see on ju kohutav.” Seejuures meenus Brunettile juskui vagadus ja selle käsud ning ta sosistas: „Olgu Jumal talle armuline.”
„Olgu Jumal talle tõepoolset armuline,” kostis õde Clara, vaadates Brunettile otsa. „Ta lahkus meie ordust. Ta ei ole surnud. Üks patsient tabas ta enda toast raha varastamas.”
„Issake,” hüüatas Brunetti, „see on uskumatu.”
„Kui ta vahele jäi, lükkas ta vanahärra pikali ja murdis tema randme ning pärast seda ta lihtsalt haihtus.”
„Kas te kutsusite politsei kohale?”
„Ei, minu meelest mitte. Keegi ei tahtnud skandaali tekitada.”

Eesti keeles
Seisus kohustab, Pegasus 2015, tlk Karin Suursalu
Surm La Fenices, Kunst 2006, Varrak 2014, tlk Ilmar Rattus
Une pealt ja rahus, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske
Surm tõusuvee ajal, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske
Veneetsia maskeraad, Kunst 2007, tlk Ilmar Rattus
Surm võõral maal, Kunst 2007, tlk Ilmar Rattus

Link
Donna Leon kirjandusfestivalil HeadRead 2016

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: