Enn Vetemaa

7. sept. 2016 at 12:16 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Enn Vetemaa

Foto: Peeter Langovits

 

Enn Vetemaa (1936) – kirjanik, tõlkija, helilooja.

Luuletusi kogust Hambad viskiklaasist, Tänapäev 2015, lk 27; 29; 35; 74; 108.

 

ASTRONOOMILINE

Targad, küpsed mehed – mitte poisilorud –

Öiti tähetornidesse ronivad ja taevavaatmistorud

Ülespoole suunavad ning muudkui vahivad –

Mida nemad sealt küll jahivad?!

Kord seal tõesti käisid suured paugud,

Aga tänaseks neist päevist jäänd vaid Mustad Augud.

Teame –

Jupiteri peal ei kasva sinililli

Jahimees ei Marsilt leia kitsi

Plutol Vanatühi üksi mängib torupilli

Veenusel ei üldse lööda litsi

Merkuril meid ootaks kuumus kole

Kuu-peal ühtki kurgimüüjat pole.

Uurimist planeetest vääriks ainult Maa:

Muide – elab seal ja töötab

kirjanik ENN VETEMAA

Lahke mees end lubab uurida nii toruga kui … ta

Teadusest peab lugu ega küsi raha ka!

.

POEETILISI TÄPSUSTUSI JA SELGITUSI
VAIKSE KENA KOHAKESE ASJUS

Oma isamajakese kohta võin julgesti nentida,

et oli teine omal ajal ikka vaikne ja kena

tipp-topp kohake küll.

Ju sellest johtubki,

et ta püsib mul tänase päevani selgesti meeles.

(Iseenesestmõista – kui just üks vaikne kena kohakene.)

Omal ajal võinuks toda isamajakest

julgesti võrrelda koguni linnupesaga,

ja sestap tunnen ma tänase päevani

tolle kohakese vastu

koguni midagi igatsusetaolist.

Mulle heiastub, et seal voolas nagu üks selgeveeline allikas,

millest ma lapsepõlves oma esmaseid

joomatarbeid rahuldama õppisin.

Koplis (lähedalasuvas)

õitsesid pajud

mis pakkusid sobivat lähtematerjali,

kui tavatsesin ajaviiteks pajupille teha.

Kui ma ei eksi, siis kasvas meie õues paraku veel ka üks

kask.

Temast magus`t mahla

jõin, jõin, jõin, jõin

kuni joomakunsti päriselt selgeks sain.

Ja siis ma oma kalli isamajakese maha jõin.

Pärast sai mu kodust kolhoosi LENINLIK TEE keskus.

Nüüd vabariigi ajal on mu isamajakene

ausalt-öelda üsna

seapesa sarnane,

aga eks ma ise ole üks sigudiku moodi mees ka.

Kuigi pean tunnistama,

et üks helin mul elab rinna sees.

Mida vanemaks saan,

seda valjemalt ta, kuramus, heliseb.

.

HELGE LAPSEPÕLVEMÄLESTUS

Kui ma

kurat võtku!

Käisin kolmandas klassis

minu lemmikhinne

kurat võtku!

oli „2”

Koolinumbrid

kurat võtku!

olgu peale pees

ei sest hooli

kurat võtku!

õunaraksumees

Kahjuks sain neid õunalandipäevi keni

nautida ma

kurat võtku!

ainult seni

kuni naaber

kurat võtku!

ostis

kuradima kurja peni.

Ja et meie – õunaraksuliste – elu oleks

kurat võtku!

täitsa mokas

plangu ülaserva

kinnitati

kurat võtku!

Traat

ja lausa okas-…

Ühel sügisööl kui

kurat võtku!

üksi

naabriaeda ronisin siis

kurat võtku!

püksi-

perse

kurat võtku!

Läks mul korda

täitsa ära lõhku

Öeldakse et ega riie

kurat võtku!

meest veel riku

kokkuvõttes sandisti läks siiski

kurat võtku!

suured kriimud sain ma tagumikku

Nii see lugu

kurat võtku!

ei saa lõppeda –

penssu tõin ja vana prahti (õle) ka

Panin

kurat võtku!

naabri maja

põlema!

Küll siis „Kurat võtku!”

möirgas naabritaat

Kuulutasin:

„See sul paras karistus on

Kurat võtku!

STARÕI PLJAAT!”

.

SUUR KULUMINE on me maine ränd,

kuid tarka meest, kes seda teab, ei taba äng:

näe, akna taga siin kord kasvas lihtsameelne mänd,

kuid tänaseks on saanud temast filosoofne känd.

Sa ilmakulgur loodad jääda igihaljaks? Jäta jänd!…

Käib maha iga superstaar, moest läeb ka tema bänd.

On fakt, et tiinekate suul pea igal aastal muutub släng,

ning kestab igavikuni see lustlik keelemäng.

Mis puutub minusse, siis aina lahjun – rõõmutseb mu säng…

Nii mõnigi mu noorusea sirgselgne veendumus on täna nõdralt läng

Ent mind – alzheimerlast – ei loksuta pea saabuv vaimukäng.

Ma oma kassi kadestan. Poolpime loom, ent kohev tal veel händ.

Tea, kas võiks selle saba vastu tunda huvi mõni second hand…?!

(You understand?)

.

SEL AASTAL VIIMAST KORDA NIIDAN

maakodu koltund rohumaid

September ööti aknale meil poetab liblikaid.

On needki närtsind moega tuhkjad Geometriae`d

Ei palju mulle ole jäänud sügiseid. Eks poeg pea sulgema
mul peagi laud. Siis siirdun kummalisse vahejaama

kus iga oma reisi lõpetanud Kulgeja

peab ajutise platsi saama.

Seal saatust ootame koos vikerkaarest sillal

Hea Põhjanael,

kas öelda tead sa

MINA

MILLAL?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: