Peter Pomerantsev

3. okt. 2016 at 8:30 e.l. (Nädala autor 2016) ()

Peter Pomerantsev

Peter Pomerantsev

Peter Pomerantsev on Inglismaal Vene emigrantide peres sündinud ajakirjanik ja teleprodutsent. Pomerantsevi autobiograafiline sissevaade “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik: Seiklused tänapäeva Venemaal” (Tänapäev, 2015, tlk Heija-Liis Ristikivi) kirjeldab autori kogemusi Venemaa ajakirjanduses ja teles, kus ta töötas peaaegu kümme aastat. Tänu võimalusele kogeda Putini Venemaa meediamasinat seestpoolt hakkas autor nägema Venemaa turbulentset ja rahutu lähiajalooga ühiskonda kui hiiglaslikku maskeraadi, kus eilne absurd on tänane tõsiasi. Kremli agressiivne, võltssäras natsionalistlik poliitika on otseselt seotud selle riigi elanikkonna enamuse üha suuremasse nihkesse vajuva reaalsustajuga. (headread.ee/esineja/peter-pomerantsev/)

KATKEND: Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik, Seiklused tänapäeva Venemaal, Tänapäev 2015, lk 250 – 259.
Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik

Ma olen lennujaamas, sõitmas Moskvasse. Mu tütar on minuga kaasas. Tema ema, minu abikaasa, on moskvalanna: me kohtusime selle kümne aasta jooksul, mil ma Venemaal elasin. Minu tütar sündis siis, kui ma veel Moskvas töötasin. Nüüd elame me kõik koos Londonis. Kui ma Venemaale reisin, siis harvem teleprojektide pärast ja sagedamini isana. Ma ei reisi enam kaameraga. Avastasin, et teen nüüd vähem sedasorti teleprojekte, milles sa trügid sisse inimeste eludesse, püüad jõuda asjaoludele nii lähedale kui võimalik. Me küll väidame, et soovime jäädvustada tegelikkust, ent faktidel põhineva saate režissöör on alati manipulaator, minivesiir, kes võrgutab, suunab, keerutab osalejaid ringi, esitades ühe küsimuse, oodates aga hoopiski järjekordset vääratust, alati mõeldes, kuidas iga tegevus, mida filmitakse, suhestub mitte oma keskkonnaga, vaid lõppmontaažiga. Ja kui me toimetama asume, hakkab osaleja kujutis videos oma elu elama, muutub hologrammiks, mida hägustatakse, küllastatakse, pööratakse, pigistatakse ja monteeritakse erinevalt USA-s, Suurbritannias, internetis avaldamiseks ja reklaamiklippide jaoks. Nii et peaaegu ükski osaleja ei ole kunagi ekraanil nähtava endaga rahul, isegi kui oleme teinud kõik, et muuta nad „positiivseks”, sest see ei ole kunagi selline mina, kelleks nad ise end peavad. Ent siin ongi konks. Need hologrammid, kelle me oleme loonud, jäävad meid jälitama. Emotsioonid, mille osalejad kunagi meie silme all välja valasid, jäävad meiega. Ja me hakkame elama videokummituste paralleelmaailmas. Surnud modellide vanemad on sügavas leinas, kullakaevajad, Tšetšeeniasse suunduv sõdur, Džambik, lüpsja, terroriohvrid – kõik, keda ma olen kunagi filminud, külastavad mind aeg-ajalt. „Tule tagasi!” hõikab mu naine, kui ta näeb mind selle äraoleva pilguga kaugusse vaatamas. „Vaata oma tütart. Reaalset maailma. Me oleme siin.”
Lennujaam on rahvast täis. Ma viin tütre suvevaheajaks sinna ja ta ootab reisi pikisilmi. Ta läks Londonis kooli ja see on tema jaoks mõnikord raske. Ma olin nii palju viibinud eemal võtetel, et ta räägib vene keelt endiselt paremini kui inglise keelt. Ühel päeval tuli ta koju nuttes: „Ma ei saa aru, mida need teised lapsed minu kohta räägivad, mis siis, kui see on midagi hirmsat?” Venemaa tähendab tema jaoks jumaldavaid sugulasi. Kui me Domodedovos maandusime, on mu ämm ja äi teda seal tervitamas nagu „Tere – head aega” seriaalis. Nad viivad ta nende väikesesse perekonna datša`sse. Datša esikülg on madalate mägede poole, kus silmapiiril piilub väike kirik. Tagumine veranda vaatab sügavasse metsa. Ta veedab suve mägedes ja metsades hulkudes, vene muinasjutte kuulates ja end nende kangelasena kujutledes, peatudes väikeste jõgede ääres, korjates metsmaasikaid Venemaa nii lühikese ja seega nii erilise suve intensiivses heledas armsuses.
Ma kujutlen, kuidas, kui ma maandun, vestlen oma ämma ja äiaga ilmast. Kas sel aastal tulevad rabatulekahjud? Kas tulekahjud jõuavad datšani? Me mõtleme, millist teed mööda oleks kõige parem linnast välja sõita – liiklus on muutunud järjest hullemaks. Võib-olla soovitavad nad mulle mingit kontserti, mida peaksin minema konservatooriumisse kuulama. Me hiilime vesteldes meie suhte meeldivatel äärealadel. Nagu kõik oleks normaalne. Nagu mingit sõda ei olekski. Ja esmapilgul tundub linn täpselt samasugune nagu alati: kuulikindlad Bentleyd on endiselt kolmes reas kinni pargitud punastest tellistest kloostri vastas; kraanade karjad kiiguvad endiselt taeva piirjoonel, mis muutub ülehelikiirusel. Ja kõik on hästi, kuni keegi (taksojuht, vana sõber, keegi baaris) mainib nagu muuseas mantrana:
„Venemaa on jälle tugev, me oleme põlvilt püsti tõusnud!”
„Kogu maailm kardab meid!”
„Lääs on meid kirbule võtnud!”
„Reeturid on igal pool!”
Ja siis panen ma teleri mängima.
Sealt tuleb iganädalane uudiste kokkuvõte. Hästiriietatud saatejuht jalutab üle hästikomponeeritud stuudio otse kaadrisse, võttes elavalt kokku nädala sündmused, kõik on näiliselt üsna normaalne. Siis äkki pöördub ta kaamerasse nr 2 ja enne, kui sa arugi saad, räägib ta sellest, kuidas Lääs on uppunud homoseksuaalsuse mülkasse ja ainult püha Venemaa võib päästa maailma gei-Euroopa käest ja kuidas meie kõigi seas on sisevaenlased, Lääne salajased spioonid, kes riietuvad korruptsioonivastaste rüüsse, aga tegelikult kuuluvad CIA ridadesse (sest kes teine julgeks Presidenti kritiseerida?), samal ajal kui Lääs sponsoreerib venevastaseid „fašiste” Ukrainas ja nad kõik on Vene sihikule võtnud ja tahavad tema naftat ära võtta ja ameeriklaste sponsoreeritud „fašistid” löövad Ukraina linnaväljakutel Vene lapsi risti, sest Lääs organiseerib meie, venelaste, vastast genotsiidi, ja kaamera ees on nutvad naised, kes räägivad, kuidas neid ähvardasid Vene-vihkajate rändsalgad, ja loomulikult suudab ainult President kõike seda lunastada ning just sellepärast tegi Venemaa õigesti Krimmi annekteerides ning teeb õigesti Ukrainasse sõdureid ja relvi saates ning see kõik on alles Venemaa ja ülejäänute vahelise uue suure konflikti algus. Kui sa lähed uurima (sõprade kaudu, Reutersist, ükskõik kelle käest, kes ei ole Ostankinost), kas „fašistid” on tegelikult ka Ukrainat üle võtmas või kas lapsi lüüakse risti, saad teada, et see kõik on vale, ja naised, kes väitsid, et nägid seda kõike pealt, on lihtsalt palgatud näitlejad, kes on riietatud „pealtnägijateks”. Aga kuigi sa tead, et kogu õigustus Presidendi sõjale on väljamõeldis, isegi kui sa mõistad, et põhjus on hoopis luua uus poliittehnoloogia, et President püsiks kõikvõimsamana ja inimesed unustaksid langeva majanduse, kuigi sa tead ja saad sellest aru, räägitakse neid valesid Ostankinos nii sageli, et mõne aja pärast avastad end kaasa noogutamas, sest raske on mahutada endale pähe mõtet, et nad tõesti nii palju ja nii jultunult ja kogu aeg valetavad. Mingil tasandil tunned, et kui Ostankino saab nii palju valetada ja sellest puhtalt pääseda, siis kas ei tähenda see mitte seda, et nende käes on tõeline võim, võim defineerida, mis on tõde ja mis mitte, ja kas ei oleks sul kasulikum lõppeks lihtsalt kaasa noogutada?
Ning teisele kanalile ümber lülitudes näen seal Ööhunte pidulikus rongis läbi Sevastoopoli sõitmas, et tähistada annekteerimist, impeeriumi taaselustamist, hoides kõrgel Jumalaema ikoone ning tsiteerides Stalinit ja mängides oma tunnusviisi:

Venekeelne kõne kõliseb välismaalaste kõrvus nagu rõngassärk ja valge vägi tõuseb tihnikust tähtede poole.

Ööhundid on vaid üks paljudest staaridest Ostankino uute osatäitjate seas. Keerubid riietuvad üleni musta, kaunistusteks pealuud ja ristid, ning kutsuvad üles puhastama Venemaad moraalsest pimedusest; MTV tantsijate kehadega neonatsid, kes filmivad end patriotismi nimel homoseksuaalseid teismelisi peksmas; piitsa viibutavad kasakad, kes ründavad tänavail performance`i kunstnikke. Need kõik lükatakse keset ekraani, võtma sõna labastes vestlussaadetes ja täitma peaosi tõsielul põhinevates meelelahutussaadetes, hoidmas televisiooni ohhetuste ja ahhetuste saatel ümber geide ja Jumala, Saatana, fašistide ja CIA keerlemas. Nende esile kerkimine ei ole mingi altpoolt tõusev laine, ainult väike arv venelasi käib regulaarselt kirikus. Pigem on Kreml lõpuks saanud tõsielutelevisiooni ja autoritaarsuse sulandamise meistriks, hoides 140 miljonilise rahva meele lahutatuna, hõivatuna, pidevalt avatuna geopoliitilistele õudusunenägudele, mis piisavalt palju kordi korratuna võivad muutuda nakkavaks. Sest kui ma räägin paljude oma endiste kolleegidega, kes töötavad ikka veel Vene meedias või riigikorporatsioonides, siis võivad nad ju naerda välja kogu selle püha Venemaa jutu kui suhtekorralduse (sest kõik on suhtekorraldus!), aga nende võidukas küünilisus tähendab ka omakorda seda, et neis on võimalik tekitada tunnet, et vandenõud on igal pool: sest kui tõde ei ole olemas, kõigi eesmärgid on pahelised ning mitte kedagi ei saa usaldada, kas ei tähenda see siis, et mingi sünge käsi peab seda kõike juhtima?
Järjekordsele kanalile ümber lülitades näen enesearengu koolitajat Maailmaroosist andmas nõu, kuidas tulla toime kõigi oma kinnisideedega (pärast seda, kui modellide lugu avalikuks sai, muutis ta lihtsalt oma organisatsiooni nime ära ja jätkas kõigest hoolimata täpselt samamoodi).
Kui sarnaselt toimib Ostankino Elulätte kursustega: korrutab ja mängib lõputult läbi kõik Venemaa hirmud ja paanikahood ja palavikud, ta ei otsi kriitikat või rohtu, vaid lihtsalt ärritab. Sind imetakse sisse, sa ei saa kunagi vabaks. Kreml seob avalikkuse enda külge teda vormiriietes libahuntide ja parunitest bürokraatide abil kõigepealt alandades ja kiusates, siis aga imeliste sõjaliste vallutustega tuju tõstes.
Hiljem on kavas saated duumasaadikutega, mõni endiselt sülitav või peedikarva näoga, aga nüüd pigem Inglise ülikondades ja kostüümides, raamideta prillide ja pepside juuksekrunnidega, nende kõige viimane ülesanne on välja mõelda seadused, mis oleks oma patriootlikus burleskis nii uhked, et neile hakataks tähelepanu pöörama. Nad teevad ettepanekuid keelustada „ebatraditsiooniline seks” või „keelustada ingliskeelsete sõnade kasutamine” – ja sanktsioneerida Venemaa sissetung Ukrainasse. Kui heita pilk nende värskete religioossete patriootide karjäärile, on näha, et veel hiljuti olid nad pühendunud demokraadid ja liberaalid, Lääne pooldajad, jutlustasid moderniseerimist, innovatsiooni ning pühendumist Euroopa kursile, enne mida olid nad kõik tublid kommunistid. Ning olgugi et ühest küljest on nende kõige viimane kehastus lihtsalt uus etendus Moskva poliitilises kabarees, on nende esituses midagi erinevat tavalisest Vene poliitilisest esinejast, kes küll jaurab, aga teeb seda samal ajal vandeseltslaslikult silma pilgutades ja noogutades. Nüüd on nende esitus mingis mõttes surmtõsine. Lame ja õõnsa silmavaatega, nagu oleks neid nii paljudesse erinevatesse suundadesse pööratud ja väänatud, et nad keerlesid karussellilt maha millekski hoopis kliiniliseks. Sest kas ei ole mitte mingisugune hullus sellesse süsteemi juba sisse kirjutatud? Kui ühes spektri otsas on poliittehnoloogid, kes mängivad reaalsusega, või Oliona, kes muudab end iga sponsori suva järgi, või Vitali, kes elab välja mingit fantaasiat iseennast filmides, mille režissööriks on tema ise; siis teises otsas on Boriss Berezovski, süsteemi looja, kellest sai selle absurdne peegeldus, kes läks pankrotti ega tundunud Inglise kohtusaalis mõistlikku juttu rääkivat, kellele öeldakse, et ta „petab end uskuma oma versiooni juhtunust”.
Ja igal kanalil on President, kes televisiooni jaoks loodud projektsioonina on mahutanud endasse kõik venelaste arhetüübid, nii et nüüd näib ta koos kogu Venemaaga lõhkevat, vahetades kiiremini kui kunagi varem rolle gängster-riigimees-vallutaja-mootorrattur-usklik-imperaator, kõneldes ühel hetkel diplomaatiliselt ja ratsionaalselt ning järgmisel vahutades vandenõudest. Ning televisioonis lobiseb President telesilla vahendusel tunkedes tehasetöölistega, kes poseerivad tanki ees, mille nad on äsja ehitanud, ja tehasetöölised lubavad Presidendile, et kui temavastased protestid jätkuvad, siis „tulevad nad Moskvasse ja kaitsevad stabiilsust”. Aga siis tuleb välja, et neid töölisi ei ole tegelikult olemas, kogu see asi on üks näitemäng, mille organiseerisid kohalikud poliittehnoloogid (sest tänapäeval on kõik poliittehnoloogid), televisioon kihutab peadpööritaval kiirusel kuhugi, kust ei ole tagasiteed reaalsusse, kus nukud räägivad hologrammidega, kuni mõlemad usuvad, et nad on päris inimesed, kus tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Ja kogu selle deliiriumi tulemus on kummaline kaaluta oleku tunne.
Aga vaata Kremli karusselli taha, kas ei näe sa seal kõige täpsemaid, kalgimaid kalkulatsioone? Sest kui üks süsteemi osa seisneb meeletus näitemängus, siis teine seisneb aeglases, kannatlikus kaasamises. Ja Kreml on kaasanud Läänt juba aastaid: „Inglastele meeldib meie üle nalja heita,” ütles üks Kremli tabloidleht pärast saate „Kohtumine venelastega” eetrissetulekut, „aga kas nad on ka valmis kaotama meie investeeringuid?”

„See oli esimene mittelineaarne sõda,” kirjutas Vladislav Surkov uues lühijutus „Ilma taevata”, mis avaldati pseudonüümi all ning mille tegevus toimub düstoopses tulevikus pärast Viiendat maailmasõda.

Üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi primitiivsetes sõdades oli tavaline, et omavahel võitlesid ainult kaks vastaspoolt. Kaks riiki. Kaks liitlaste gruppi. Nüüdne kokkupõrge toimus nelja koalitsiooni vahel. Mitte kaks kahe vastu või kolm ühe vastu. Ei. Kõik kõigi vastu.

Surkovi visioonis ei mainita kordagi püha sõda ega ka seda kabareed, mida Lääne provotseerimiseks ja narritamiseks kasutatakse. Küll aga on olemas sünge visioon globaliseerumisest, milles selle asemel, et kõik koos kõrgustesse tõusta, tähendab omavaheline suhtlus mitmeid võistlusi erinevate liikumiste ja korporatsioonide ja linnriikide vahel. Kus vanad liidud – EL-id ja NATO-d ja Lääs – on end ammendanud ja Kreml saab mängida lojaalsuse ja huvide uute, voolavate piiridega, nafta- ja raha voogudega, eraldades Euroopa Ameerikast, sundides üht Lääne kompaniid võitlema teisega ja mõlemaid oma valitsustega, nii et keegi ei tea enam, millised on kelle huvid ja kuhu nad teel on. Surkov jätkab:

Mõned provintsid liitusid üheks pooleks, mõned teised teiseks. Üks linn või põlvkond või sugu astus liitu kolmandaks. Siis said nad vahetada pooli, teinekord lausa keset lahingut. Nende eesmärgid olid hoopis erinevad. Suurem osa mõistis sõda kui mingi protsessi osa. Mitte tingimata selle protsessi kõige tähtsamat osa.

Kreml vahetab sõnumeid, nii nagu soovib, te need täidaksid kasulikku eesmärki, ronides kõikjale: Euroopa parempoolseid natsionaliste võrgutatakse EL-i vastaste sõnumiga; vasakäärmuslasi kaasatakse lugudega USA hegemoonia vastu võitlemisest; USA religioosseid konservatiive veendakse Kremli võitlusega homoseksuaalsuse vastu. Ning tulemuseks on terve rida hääli, mis töötlevad globaalseid publikuid erinevate nurkade alt, tekitades Kremli toetajatele ühise kajaruumi, mis läheb eetrisse Russia Today kanalil.
„Me oleme globaliseerumise väikeaktsionärid,” kuulen Vene korporatiivsete salakuulajate ja poliitikute suust. Mis, kui me tuletame meelde, kuidas süsteem üritas murda Janat, võib täheldada, et parim viis kujutada endale ette Kremli visiooni temast endast maailma kontekstis, on haarang, Lääne ettevõtete ülevõtjate ultravägivaldne nõbu. See haarang on see, millega suurem osa Vene eliidist ajas kokku oma esimesed rahasummad, ostes ära mingi kompanii ja kasutades siis kõiki võimalikke vahendeid (arreteerimisi, relvi, haaranguid, plahvatusi, altkäemakse, väljapressimisi), et sellest kõik välja pigistada. Kreml on globaliseerumise suur korporatiivne „haaraja”, veendunud, et suudab läbi näha kõik aeglase Lääne vanad kombed, et mängida midagi palju õõnestavamat. Kahekümne esimese sajandi geopoliitiline avangard.
„Ilma taevata” avaldati 12. märtsil 2014. Mõni päev hiljem annekteerisid venelased Krimmi. Surkov aitas annektsiooni organiseerida kõige oma Ööhuntide, kasakate, lavastatud referendumite, etteantud sõnu lausuvate nukkpoliitikute ja relvakandjate teatriga. Karistusena oli Surkov üks esimesi Vene ametnikke, kelle vastu Lääs kehtestas sanktsioonid, keelas reisimise ja investeerimise USA-s ja EL-s.
„Kas see keeld ei kahjusta teid?” küsis üks reporter Surkovilt, kui viimane läbi Kremli palee astus. „Teie maitse viitab sellele, et te olete väga läänelik inimene.” Surkov naeratas ja osutas oma peale: „Ma võin kogu Euroopa siia ära mahutada.” Hiljem teatas ta: „Minu silmis on Washingtoni administratsiooni otsus tunnustus mu Venemaale osutatud teenete eest. See on minu jaoks suur au: nagu oleks mind poliitilisele vastele Oscarile nomineeritud. Mul ei ole välismaal varasid. Ainukesed asjad, mis mind USA-s huvitavad, on Tupak Shakur, Allen Ginsberg ja Jackson Pollock. Mul ei ole vaja viisat, et nende teostele ligi pääseda. Ma ei ole millestki ilma jäänud.”

Me oleme tütrega läbinud passikontrolli. Peagi läheme pardale. Ta valib suveniire duty free poodidest, Inglismaa meeneid Vene sugulastele. Ma tunnen end lennujaamades nii koduselt: sa ei ole ei siin ega seal, kõik on riigitud. Vanasti oli lennujaamades lihtne venelasi ära tunda: nad olid riietatud kas liiga vabalt või liiga pidulikult. Nüüd ei ole enam võimalik midagi märgata, raske on öelda, kas reisijad lähevad koju või lahkuvad sealt.
Ja kui lend välja hõigatakse ja me lennuki poole liigume, mõtisklen, kas kohtan ka sellel reisil mingeid teise Venemaa killukesi: mõnikord kui ma Moskvat külastan, on tänavad täis Kremlivastaseid protesteerijaid. „Ära valeta, ära varasta” on protestijate hüüdlause, mis võib meie keeles tunduda pisut moraalitsev või ehk vanadaamilik, aga vene keeles kõlab ne vrat i ne vorovat kõigi nende vibreerivate v-de ja rulluvate r-idega nagu kuri Vana Testamendi uratus (võib-olla on lähemal käsk „Sina ei pea mitte valetama, sina ei pea mitte varastama”), haarates nelja sõnaga seose finants- ja intellektuaalse korruptsiooni vahel, kus sõnad ei tähenda kunagi seda, mida neil öeldakse tähendavat, ja numbrid eelarvetes ei ole kunagi sellised, millised nad tegelikult on. Kord päikeseloojangu ajal oli üks protestijuht bulvariringi laval rahva poole pöördumas. Ta hoidis käes vana pilti, kus Vladik Mamõšev-Monroe Presidenti kehastab, ja ütles: „See on meie lemmikkunstnik Vladiku portree ja sellest peame me lahti saama.” Sellega pidas ta silmas mitte niivõrd Presidenti ennast kui kogu simulatsioonikultuuri, mis õgib kõik sisse ja mida Vladik üritas kirjeldada: „Ühel päeval sirutame me käe kappi oma riiete järele ja need pudenevad meil käestolmuks, sest tõugud on need ära söönud.”
Vladik ise on surnud. Ta leiti hulpimas ühes basseinis Balil. Südamerabandus. Just enne tema lõppu oli üks tuttav oligarh teinud talle ettepaneku tulla üle Kremli poolele ning kujutada peaosalist seerias, mis portreteerinuks uusi protestijuhte loomi pilastamas. Vladik oli keeldunud. Uidates mööda proteste ja rääkides uute Moskva dissidentidega, olen ma märganud midagi uut. Kui vanasti kasutasid nad sõna „Lääs” üldiselt ja eriti sõna „London” kõigi oma eesmärkide kehastuse tähenduses, siis nüüd võidakse sõnu „London” ja „Lääs” öelda kerge vastikustundega, rääkides kohast, mis annab peavarju ning tunnustab ja tugevdab nimelt neid jõudusid, mis neid alla suruvad. Ja nii võib klassikalise Kolmanda Rooma stiilis süžeepöördena muutuda vene liberaal viimaseks tõeliseks liberaaliks maailmas, ainukeseks, kes usub ikka veel ideedesse, mida jutlustasid Benedictus ja rahvusvahelise arengu konsultandid.


Püha Benedictus Nursiast, õigeusu ja katoliku kiriku pühak.Nimetatud Lääne kloostri isaks. Toim.

 

 

Linke
Russia Uses Fluid Ideology to Undermine the EU, Diplomaatia 04/2015

http://www.theatlantic.com/author/peter-pomerantsev/

Peter Pomerantsev: narratiivide võitlust Kremliga pole võimalik võita, 25.04.2015 ERR uudised

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: