Paavo Matsin

20. okt. 2016 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Paavo Matsin (1970) – eesti kirjanduskriitik ja kirjanik. P. Matsin on “Sirbi” kriitikapreemia laureaat. Ta õpetab EBS Gümnaasiumis kunsti ja filosoofiat. Matsin on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Gustav Meyrinki Seltsi liige. 2015. aastal ilmus tal varjunime Paša Matšinov all romaan “Gogoli disko”, mis pälvis Kultuurkapitali ilukirjandusliku proosa preemia ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

28. oktoobril kell 18.00 saalis
Kirjandusõhtu: külas on Paavo Matsin, vestluskaaslaseks Kaspar Jassa
Paavo Matsin on tänavuse Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaat, tema raamatu „Gogoli disko“ valis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital 2015. aasta parimaks proosateoseks.

 

Katkend: Paša Matšinov „Gogoli disko”, Lepp ja Nagel 2015, lk 92 -100.

Paradiisiaias

Kittarist-ignorant-kvakuškamees Grigori Mansetovitš helistas koju taksofonist, mis asus jalgrattapoe kõrval. Ljuba kuulas teda vaikides. Sellest, et mehel on kellegagi suhe, oli ta juba mitu päeva tagasi aru saanud, kuid kõne oli ikkagi nagu välk selgest taevast. Jõudnud kaduvasse koju, istus Grigori nahkdiivanile ja varjas parema käega näo. Ljuba oli minemas komisjonipoodi, naine seisis mantli ja saabastega keset tuba ja peegeldus kord küljega, kord otsevaates kümnetelt kristallvaasidelt klaaskappides. Käsi, mis varjas Grigori nägu, ei peegeldunud kuskilt, vaid värises ja muutus üha väiksemaks ning läbipaistvamaks, näis, et ta odav muusikakooli hõbesõrmus veereb kohe-kohe kõhnaks jäänud näpult kakofoonse kolinaga maha. Ljuba oli valmis pannud kaks kohvrit, üks neist oli olnud pikalt kasutamata, seisnud kapiotsas ja lõhnas kergelt kassikuse järele. Ljuba oli toimuvast nii rabatud, et ei osanud eriti midagi öelda. Naine lahkus vaikides.
Grigori Mansetovitš Mansett tõusis ja vaatas meeleheitel pilguga toas ringi. Mõttekarusell töötas sedavõrd kiiresti, et ta ei osanud ühtki eset kaasavõtmiseks haarata. Ta seisis väikese poisina Tšehhi lõbustuspargi piletikioski ees ega suutnud valida hirmutavate ja vähemhirmutavate atraktsioonide vahel. Lõpuks võttis ta nagu nimme kõige otstarbetumad ja jaburamad esemed – seinalt karudega maalide vahelt kaks tääki, ühe Šveitsi, teine Norra päritolu, vihmavarjudekorvist metallkäepidemega jalutuskepi, mis imiteeris mõhklikku puuoksa, kodualtarilt libistas ta tasku uuri, mis tiksus toretseval metallvaagnal, ja sinise kiviga kuldse prossi, mida ta nooruses oli uisutamise ajal karvamütsi ees kandnud. Siis tuli talle mõistus pähe, järsku ja valusalt, nagu oleks pakasega lastekarusselli külge keele pannud ja ta loopis kapist kohvrisse pesu, sokke ning paar kikilipsu. Kitarr koos juhtmetega oli alati pakitud, ja ootas ukse kõrval jalutama viimist. Astunud väikese kodualtari ette, lõi ta paremalt vasakule risti ette, vaatas veel korra ringi korteris, kus oli veetnud enda elu õnnelikumad päevad, ning lahkus, vedades ebamugavaid kohvreid valusate põntsatustega trepist alla nagu oma olematuid lapsi.
Lumi oli järsku maha tulnud, Grigori seisis abituna maja ees, kohvrid jäid hange kinni ja kitarr kukkus valusalt vastu puusa. Kolmanda korteri vanamutt, kes alati kõigiga riidu kiskus, polnud lumelabidat kätte võtnud, sest arvas, et kui ta suvel miskit müstilist ja ainult talle teadaolevat majatagust hekki pügab, siis on tal õigus lumelükkamisest keelduda. Seda oligi moor koristustabeli alaserva kirjavigadega kirjutanud, hoolimata tõsiasjast, et valget ainet aina kuhjus ja kuhjus tema koristuspäevadel välisukse ette. Veel viimast korda vihastas Grigori Mansetovitš vanamoori peale, aga endalegi ootamatult andestas kohe härdalt ja tundis isegi muret, mis kogu elust siin nüüd lõpuks ilma temata saab.
Räbaldunud polstriga sinine takso viis ta liigagi kiiresti Katerina maja ette. Ta tõstis kohvrid esikusse ja otsustas enne uuest kodust väljumist käia kusel. Peldik oli hubane ja soe, ja mis eriti huvitav, kostis hirmsasti läbi. Teisel pool seina vidistasid päris meeldivalt ja paradiisiaialikult mingid puurilinnud. Kuid Grigori mõistis ruttu, et nii kui paradiisis oli pärimuse kohaselt kaks puud, hea ning kurja tundmise puu ja igavese elu puu, asustasid ka naaberkorterit vähemalt kaks salapärast elanikku või olevust.
Kõigepealt kostis õhukese seina tagant arusaamatut pobinat ja siis röökis keegi nii kõva häälega eesti keeles, et Mansetovitš lõi peaga ehmunult vastu poti kohal olevat peeglit.
„Kes see on?” osatas tundmatu naishääl kurjalt selles väljasurnud keeles. „Kes see on? Telekas ju käib, vaata, kuradi jobu!”
Mansetovitš kõikus kandadel. Üsna üllatunult kuulatas ta edasi, eesti keelt oli ta eelmise korra ajal koolis õppinud. Ilmselt oli tegu abielupaariga, kuigi mehe häält ei kostnud üldse.
„Plära, plära,” järas naine edasi. „Miks sul ükski asi siin elus meeles ei seisa? Kui aru ei saa ja midagi ei mäleta, siis käi siit teleka eest minema!”
Kuidas nad küll niimoodi sõimates suudavad koos elada? Eestlased… tõesti niisugused? Ljuba ei sõimanud kunagi, tegeles lihtsalt oma karude ja kristallidega ning jäi ajapikku üha võõramaks. Nii võõraks, et Grigori jälgis seda muutumist lapseliku imestusega nagu õigeusu papp, kes põlvitades ei suuda järsku pühakirjast õiget lehte ja peatükki leida, lappa siis palju tahes. Ta otsustas, et edaspidi tuleb võtta agressiivse naabrinaise sõnu isiklikumalt, et tuleb katsuda nende üle mõtiskleda ning otsida elu ja olemise sügavamat tähendust. Grigori sulges hoolikalt ukse ja jalutas äärmiselt aeglaselt kesklinna. Silmanurgast ja kõõritades tajus ta erilise valuliku selgusega, kuidas Viljandi oli talle täiesti võõraks muutunud. Aga see ei olnud huvitav ja uudishimu äratav teistsugusus, vaid vaikne valjenev paanika, midagi niisugust, mida ta oli kunagi tajunud turismireisil, kui oli üksi Buhhaaras ära eksinud ja sattunud vanalinnas tadžikke täis postkontori ette. Nii võis end ilmselt tunda inimene, kes lahkub kodunt väga harva, mõni kummaline Väike Mukk, kellest ainsaks elumärgiks on kord päevas korstnast tõusev suits. Tõesti, puudusid vaid kividega loopivad jõnglased ja talla alla kinnijääv liiga pikk riietus! Eriti üllatasid Grigorit puud kesklinnas, mis näisid härmatises seistes justkui aplodeerivat tema äsjalõppenud eluetenduse esimesele vaatusele. Jõudnud lõpuks järverestorani Vikerkaar, istus ta väsinult köögiukse kõrvale diivanile ja jõi äkitselt ja kiiresti, teadmata isegi, miks, ära kolm kanget Läti päritolu õlut. Grigori kõrvale istus varsti halva kuulsusega ehitusettevõtja. Ebameeldival tüübil oli käsil ohtlikult lahtise katusega objekt, kus sarikate vahel vuhises talvine tuul pläristada kileribasid. Ehitaja oli olnud viimseni solvunud, sest hooletusse jäetud maja juuksurisalongis, kus muidu oli mehele lõikust tehtud ikka tasuta, oldi täna vihasena keeldutud ja näidatud värsket läbijooksu salongi laenurgas. Selline inimlik kiirkohus oli teda, vabamüürlast ja suure pere toitjat, vapustanud, sest ta oli mees, kes üritas kõike edasi lükata jumaliku kohtuni. Ehitaja tellis bändipoistelt lugu „Vihm nutab raputades oma pikka mantlit” ja tantsis lõpuks üksinda fuajees nagu kurb emigrantlik kurg.
Hommikul äratas Katerina Grigori suudlustega, naine oli käinud juba duši all ja kandis nüüd peas suurt kokkukeeratud rätikut. Ljubaga võrreldes valitses uues kodus eestlaslik asjalikkus ja idamaine hoolitsus, võileivad tehti siin iidamast-aadamast ajast alati soojaks. Katerina hoolitsus oli nii suur, et tundus, nagu oleks hiljuti linnakest raputanud kullaröövi kogu saak toodud siia väikesesse korterisse ooperiteatri kõrvale, nii ülevoolavalt ja kindlameelselt hoolitseti nüüd Grigori nagu varastatud varanduse eest. Ka töökoht, järverestoran Vikerkaar, näis talle üha labasem ja vastuvõetamatum.
Ja jälle külastas Grigori tualetti. See oli armas, triibulise tapeediga õdus ruumike, mis seina tagant tuleva heli suhtes toimis imetlusväärse valjuhääldina, salapärase mängutoosina. Kuna kodunt kaasa võetud asjade hulk oli olnud väga väike ning needki oli Katerina paigutanud kohe ära kuhugi katusealusesse kamorkasse, siis oli Grigoril uue mänguasja üle väga hea meel. Esimest korda elus sai ta aru, kui õige oli klišeelik arusaam, et ühel hingel ei ole siinpoolsuses eriti midagi vaja. Kapp pintsakutega oli jäänud eelmisse ellu, vajunud varjusurma ja lõplikku kandmatusse, tal oli uues kodus vaid üks pintsak nagu põhikooli ajal ning üks lips, kuid rohkem ju inimene korraga selga panna ei saagi. Elu riidepuud võisid raske koorma all murduda, aga kui kapiuks oli korralikult suletud, siis ei olnud see üldse nii hull, kui oleks võinud arvata. Eelmise elu allakukkuvad üleriided sahisesid ta kõrvus üha summutatumalt. Sestap viis Grigori peldikusse isegi plekk-kruusi, et paremini paradiisiaia tarkusi kuulata. Kui vähe oli talle nüüd küll õnneks vaja! Ljuba ostetud maalide puutüvedele tardunud karupojad ja kristallist mets sektsioonkappide õhtuses pruunis hämaruses näisid kaugena ja võõrana. Eelmine kodu oli suletud nagu turmaliinist kapiuste taha.
Istudes potil enam-vähem nii, nagu Jumal teda loonud oli, asetas Grigori plekk-kruusi vastu seina, et ammutada sealt igavese elu vett. Vana usuteadusliku seminari legendaarne konksküsimus, mida armastas alati küsida Loenhardi õpetaja, vana müstik Nurja, nimelt, et miks inimesed ikkagi paradiisist välja aeti, ärkas sel hetkel kogu oma kohutavas ilus ellu. Leekmõõgaga ingel paradiisiväravas oli pandud tarkuse valvajaks ja inimese tõrjujaks pühalt allikalt, sest need väetid ja ülekäte läinud aiaelanikud olid söönud hea ja kurja tundmise puust, ning kui nad oleksid hammustanud ka veel teisest paradiisis kasvanud puust, igavese elu puust, oleksid nad jumalatega võrdsed. Sellepärast oli Jumal nad kõledasse maailma saatnud ning teinud neile nahkrõivad, vastupidava mootorratturirõivastuse, et nad elus kukkudes ja libisedes end marraskile ei tõmbaks. Ometigi oli Grigori oma kruusiga nüüd jälle siin, paradiisiväravas, tagasi, aegade ja tarkuse alguses ning tahtis vaid kuulatada ja mõtiskleda. Süda tagus, linnud laulsid ja telekas mängis, kuid keegi ei rääkinud. Siis, ootamatult, naeris keegi pikalt ja kurjalt-luksuvalt, nii et Grigori võpatas hirmunult ja läks tagasi kööki.
Ühel järgneval päeval palus Katerina Grigoril aidata naabril lund lükata. Kui mees jõudis tööga maja nurgani, nägi ta, et tema plekk-mängutoosi seina taga, kust oli kostnud huvitavaid hääli, ei olnud midagi. Mitte mingisugust kõrvalkorterit ei eksisteerinud! Tegu oli lumise välisseinaga, mille taga sirutusid valgest lumejahust välja vaid kaks raagus puud. Grigori katsus müüri käega, see oli vana, kulunud ja põlenud, keset seina oli vaid kinnimüüritud uksekoht. Kuidas oli see võimalik? Tol hommikul läks ta segaduses ja pettunult tuppa tagasi. Hääli ei saanud kuidagi olemas olla! Lahkuminek Ljubast oli mõjunud ilmselt rängemini, kui ta arvata oskas! Pühkinud pükstelt ja saabastelt lume, istus ta potile ja toetas pea värisevatele kätele. Ning kohe kuulis Grigori jälle hääli, need tabasid teda nagu piljardikii täpne löök! Kummaline küll, nüüd olid selle tagasihoidliku seinataguse lumise aianurga valinud diskreetseks nõupidamiseks koguni neli juudi rabi! Võis ette kujutada, kuidas nad seal lumes istusid, jalad piinlikult mantlisiiludele kokku tõmmatud!
Kõigepealt köhis üks eakas õpetlane pikalt ja näitas teistele ai-vai-kurtmise saatel lagunema kippuvat tasuta trammisõidu tõendit. See oli niisugune tavalise vanainimese jutt, mida ikka kuskil metroos aetakse. Kuid siis võeti üles vägagi salapärane teema.
„Kuulake mu jutt ära,” alustas sama sõidupileti-ulme-vanake, keda teised kutsusid rabi Akibaks. „Ma tean teie plaane, aga ei kiida neid heaks ja olen tulnud teid hoiatama, tahtsin ka käia möödaminnes muidugi turul. Karotše, paradiisiaedu on teadupärast kaks, ülemine hingedele ja siis alumine, kus oli ka Aadam oma esimese naise Lilithiga. Juudi lütseumist vast mäletate, et Lilith, esimene naine, oli targem maailma esimesest mehest ja igatpidi ülem temast. Nii tehti uus ja vagasem naine Aadamale, Eeva, tema enda kehast, küljeluust. Vaene mees aga jäi esimest kuldjuustega kaunitari igavesti igatsema! Ja teie, Viljandi aristotelesed, kujutage nüüd ette, et olete valmis tungima sisse niisugusse Jumala laboratooriumi? Šekhinahhi ja Hekhalotti? Sinna müstilise naiselikkuse ja kristallist taevapaleede maailma? Ja loodate sealt veel ka tagasi koju, siia Viljandisse, oma Juudi tänava portselankujukeste ja Mainakeste ning Ziinakeste juurde tagasi pöörduda? Pärast niisugust Moosese suudlust?”
Toru mulksus. Grigori surus kõrva kõvemini vastu plekk-kruusi.
„Ei tule mina teie hauasambale kivikest panema, kui nii lollid olete! Ei tule mina teist korda inglilt leekmõõka varastama, et teid, kuradi Viljandi fauste, jälle maailma tagasi kaubelda! Kas te tõesti ei saa aru, et inimene peabki surema igatsust tundes!”
Grigori Mansetovitš kuulas ja ta hinge tuli pakane. Talle tuli meelde hoiatuslugu neljast rabist, kes olid läinud paradiisi. Tagasi tuli neist tervena vaid üks – rabi Akiva, teised olid läinud kas hulluks või hukkunud. Tegemist ei olnud allegooriaga, seda vana juudi lugu tuli võtta otsese hoiatusena selle kohta, et keegi ei tohi tungida võõrasse maailma ettevalmistamata. Aga kas ei rääkinud vana tark mees just temast praegu oma ai-vai-tramburai-skaskas? Oli ta ju isegi läinud tõotatud maale, kus hõljusid ebamaised suudlused? Jätnud kõik ja tormanud ära kodunt. Aga kas inimese elu ei ole üks Egiptuse orjapõlv, mille jooksul ta peab vähemalt ühe puu paradiisiaeda istutama ja ühe püramiidi ehitama? Kas ei loobunud ta kõigest liiga kergekäeliselt, liiga sefiirses jazzirütmis? Nüüd ta juba kahetseski tehtut ja tundis ning nägi, kuidas silmade eest lõi mustaks ja ta ei näinud enam midagi peale oma armsa Ljuba.
Silmapilk lükati peldikuuks valla ja otsekui lumine roosipõõsas seisis mulgi-pikk-kuues rabi Akiva Grigori ees. Kummitus sirutas käe, lund kukkus isegi ukse kõrval olevasse väikesesse plekist ämbrisse, kus pühkimispaberit hoiti. Siis avastas Grigori end juba lumes ja kuulis, kuidas mitu inimest kiljudes põgenesid. Kuid mitte vana juut, kes pomises palveid ja kelle hääles tundis Grigori Mansetovitš ilmeksimatult justkui raadiodiktoris ära seinataguse rabi Akiba! Hoopis need teised rabid põgenesid mööda lumist tänavat.
Kogu maailm lõi Grigori silme ees lainetama, ta püsis hädavaevu püsti. Siis paisati ta suurde saali, kus troonil istus ingel Metatron. Grigori nägi teda ja kaotas samal hetkel usu maailma loojasse, Jumalasse, sest nägi kedagi teist paradiisitroonil istumas. Tema hinge ja vaimu oli löödud sellega parandamatu haav.

Looming
Doktor Schwarz: alkeemia 12 võtit, Lepp ja Nagel 2011
Sinine kaardivägi, Lepp ja Nagel 2013
Carolus Ernestus Baer, Koliibri 2013
Paša Matšinov „Gogoli disko”, Lepp ja Nagel 2015

Link
Valner Valme, Paavo Matsin: Viljandi on praegu nagu Eesti San Francisco, 14.03.2016 kultuur.err.ee, http://kultuur.err.ee/v/b83ef857-df8f-4799-a35d-158193b119be

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: