Emmi Itäranta

4. nov. 2016 at 12:11 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Foto: Heini Lehvaaslaiho

Foto: Heini Lehvaaslaiho

Emmi Itäranta (1976) – Emmi Itäranta sündis Tamperes Soomes. Ta on õppinud teatriteadust ja loovkirjutamist, töötanud kolumnisti, teatrikriitiku, dramaturgi, stsenaristi ning pressiametnikuna. Praegu elab ja töötab autor Suurbritannias Canterburys.
Emmi Itäranta esikromaan „Teemestarin kirja” (e.k „Vesi mäletab”) tekitas 2012. aastal Soomes suurt elevust. Debütant võitis kõigepealt kirjastuse Teos suure ulmeromaanivõistluse, seejärel Kalevi Jäntti noore kirjaniku auhinna ning 2013. aastal ka Nuori Aleksis auhinna. Romaani tõlkeõigused on müüdud juba 12 riiki, ingliskeelse teose annab välja HarperCollins, ostes kohe ka kahe järgmise raamatu tõlkeõigused. Soome ajakirjandus on nimetanud seda oluliseks rahvusvaheliseks läbimurdeks.

Katkend: Vesi mäletab, Koolibri 2014, tlk Kadri Jaanits, lk 182 – 188.
Kraanist tuli vett.
Täitsin teetassi ja jõin selle tühjaks. Jõin teise tassitäie, siis kolmanda. Veevool ei lakanud. Tundsin ära vee maitse: see oli pärit tundruallikast. Sulgesin kraani ja avasin uuesti. Vett tuli endiselt.
Metall mu sõrmede all oli sile ja külm. Keerasin kraani kinni, istusin köögipõrandale, jalad kronksus, ja painutasin pea põlvedele.
Kuulasin oma hingamist. Kuulasin vere liikumist soontes. Kuulasin vaikust majas ja katsusin mõista, mis on juhtunud.
Mu silme ette kerkisid külaelanike näod, palved ja tänusõnad lõhenenud huultel, täidetud veelähkreid tõstvad käed, käeselja luude valge lehvik õhukeseks kileks pingutatud naha all. Nende sammud vajusid raskelt vastu maad, kui nad kandsid oma riiete all koormat, millest sõltus nende laste või nende abikaasade või vanemate elu. Üks neist oli tulnud minu majja, istunud minu köögis ja viinud endale minu vett – vett, parandasin mõttes, lihtsalt vett, mitte minu vett. Hiljem, külla tagasi jõudnud, vaatas ta plakateid tänavatel, neile kirjutatud vaevatasu suurust. Ja mõne päeva või nädala pärast, samm kindel või värisev, oli ta astunud tänaval seisva veekontrolli juurde. Öelnud: ma tahan teatada teile midagi, mis võiks teile huvi pakkuda.
Kui kaua on sõjavägi teadnud?
Kas nad jälgisid minu tegemisi ja reisiettevalmistusi, teadsid heliliikurist ja võltsitud k-passidest? Võib-olla teadsid nad allikast juba mitu nädalat, aga olid kuidagi teada saanud, et ma kavatsen külast lahkuda ja ootasid. Võib-olla olid nad valvanud heliliikuri peidupaika, jälginud, kuidas me Sanjaga sinna toitu ja vett tassisime. Ja eile, kui Sanja oli õhtul läinud peidupaika mind ootama, olid nad oma rasketes saabastes ja sinistes mundrites kohale tulnud, võib-olla ainult kaks – ühest oleks piisanud, sest Sanja polnud ju suurt kasvu. Kujutasin ette, kuidas nad talle sillaaluse koopa tumeda taeva all teele ette astusid ja saablid tupest tõmbasid. Vihm piserdas nende läikivad terad lainetavaks peegelpinnaks. Üks sõduritest sidus Sanja käed selja taha ja teine kahlas silla alla, kus ootas sõiduvalmis heliliikur. Nad võtsid liikuri ja kärule lastitud vee ja toidu ja viisid ta minema, ja tal polnud vähimatki võimalust põgeneda ega minuga ühendust võtta.
Katsusin mitte mõelda, mis Sanjast on saanud.
Kõigi teiste mõtete taga oli teadmine, et on olemas teinegi võimalus. Et teda ei võetudki kinni. Et sõduritel polnudki vaja tema juurde tulla.
Aga sellele võimalusele ei tohtinud ma mõelda. See ei mahtunud minu maailma piiridesse ilma neid kildudeks purustamata.
Mõtlesin kõigele, mida teadsin sellest, mis on juhtunud teistes veekurjategijate majades meie külas. Seda polnud palju: pelgalt sosinad ja kuulujutud. Vilksamisi nähtud vangid, kauged ja vaikivad nagu vaimud. Kuivanud veri aiatee liival.
Tundsin korraks õõnsat paanikat, mõeldes, et võib-olla ei tohi ma majast lahkuda, aga siis meenus, et olin juba hommikul ilma tagajärgedeta õues käinud. Mul polnud aga aimugi, kui kaugele majast ma minna võin. Ja mis juhtub siis, kui jõuan selle oma elule pandud nähatmatu piirini? Kas mind lastakse sealsamas maha või piisab hoiatusest?
Oli ainult üks võimalus teada saada.
Mul jalad värisesid, kui ma terrassile astusin.
Jalgrada maja välisuksest väravani oli sama tuttav ja argine nagu mu oma peopesa. Olin seda teed kõndinud lugematuid kordi, enamikel päevadel oma elust, ja ma oleksin osanud selle käänakuid ka kinnisilmi kirjeldada. Praegu aga oli teekond üle muru võõras ja uus, iga samm lõikavalt selge ja iga raskuspunkti muutus rõhuv nagu kohalt kangutatud kivirahn. Nägin räästa all ämblikuvõrku kinni jäänud ööliblikat, keda seal eile veel polnud. Nägin konarusi kiviplaatidel, nende servadest ebaühtlaseks kulunud kuju, kivimi raudtumedaid kihte, mille aeg oli üksteise vastu kokku pressinud. Nägin oma haprast luust ja õhukesest nahast tehtud jalga, mis lebas valge ja haavatavana kivist kilbil rohukõrre pehmes raamistuses.
Hingeõhk liikus minus rutakalt, katkendlikult, ja ma ootasin igal sammul tundvat midagi oma kehas – mida täpselt? Minu pihta polnud kunagi tulistatud. Olin kuulihaavu näinud, kuivanud verd ja kleepuvast kollakast vedelikust määritud sidemeid nende ümber, aga ma polnud kunagi näinud, kuidas kuul leiab oma ohvri. Polnud näinud valu inimese näol, kui metall läbib tema ihu, rebib laiali koed ja upub luusse. Kujutlesin kõrvetavat valu, otsekui väikest plahvataust oma lihas, ja seejärel katsusin ette kujutada sama valu sajakordselt, sest olin kindel, et minu esimene kujutluspilt polnud tõele ligilähedalgi. Kui palju mul üldse oleks aega tunda? Kas ma jõuaksin näha, kuidas elu minust pikkamööda välja valgub või oleks kõik nii kiiresti möödas, et haava kriiskav valu jõuaks vaevu mu tajuni tungida?
Veri tegi jalad raskeks, kui sundisin end samm sammu järel edasi astuma. Rohukõrred paindusid mu kingataldade all ja tõusid jälle hääletult taeva poole püsti, kui mu jalg uuesti õhku tõusis.
Metsatuka poolt kostis raginat. Ma ei näinud puude vahel liikumist. Taipasin, et olen peatunud. Hingamine galopeeris vangina mu ahenenud kurgus. Lõdvestasin lihaseid ja lasin õhul kopsudest valguda klaari, eileõhtuse vihma järele lõhnavasse hommikusse. Värav polnud enam kaugel. Samm: mõne pika sammuga oleksin kohal. Samm, teine ja kolmas: võiksin puudutada värava ööst veel jahedat metalli, kui sirutaksin käe ja küünitaksin. Viimane samm: seisin otse värava ees.
Lehed sahisesid üksteise vastu ja tuul rebis oksi. Jalgraja liival vehklesid varjud. Männioksale riputatud tuulekell kilksatas vaiselt mu selja taga.
Hingasin sügavalt sisse, sulgesin silmad ja avasin värava.
Midagi ei juhtunud.
Vaatasin ringi ega näinud ikka veel midagi, mis oleks andnud märku kellegi teise kohalolust.
Astusin sammu väravast välja.
Siis teise.
Kolmandal sammul lõhestas õhku terav, aga üllatavalt vaikne paugatus, otsekui oleks paks laud ühe metalse hoobiga pooleks löödud. Kõigest paari sõrmelaiuse kaugusel mu varvastest paiskus õhku peotäis liiva. Tardusin paigale. Paugu kaja sumbus ümbritsevasse maastikku.
Lapsena olin äikesetormide ajal mässinud end kardinasse ema kabineti nurgas ja olnud peidus selle rahustavas pehmes hämaruses, kuhu kumas läbi kanga lõime õrna valgust. Olin oodanud, kuni ähvardavad lõhed maailmas jälle kinni kasvasid ja olematuks luitusid ning majas võis jälle rahulikult, ilma kardinalt kaitset otsimata ringi liikuda. Nüüd käis minust läbi sama impulss. Iga minu ihurakk kisendas: pööra ümber ja jookse majja nagu jalad võtavad, tõmbu nurka kardina sisse kerra, kuni lõhed on jälle kinni kasvanud ja poleks enam vaja karta kukkumist pingul, tihenevasse pimedusse või eredasse, kõikepõletavasse valgusesse. Aga kardin oli ammugi servadest auklikuks kulunud, nurk täis ämblikuvõrke ja neisse kinni jäänud tolmutakku, ja polnud ühtegi kohta ei majas, ei aias ega tundrus, kuhu ma oleksin võinud maailmas haigutavate klaasservaliste kuristike eest peitu pugeda.
Astusin veel ühe sammu edasi.
Heli rebestas õhku ja kohast, kus kuul maad tabas, rabises mu jalale liiva. Tõstsin pilgu ja nägin liikumist umbes kümne meetri kaugusel: ribakest sinist puutüvede vahel, metalli lõikavat välgatust seal, kus päikesekiired seda tabasid.
Kolmas katse kinnitas seda, mida olin juba hakanud aimama. Liiv paiskus jälle õhku, täpselt nii lähedal, et see oli tõhus hoiatus, aga meelega märgist mööda. Need sõdurid oskasid lasta ja nad tahtsid, et ma teaksin oma piire. Tundus aga, et mingil põhjusel hoidusid nad mind vigastamast.
Kui ma aeglaselt läbi värava aeda taganesin, valgus üle maa rõhuv, kõikehõlmav vaikus.

Õhtu saabudes olin oma vangistuse piirid selgeks saanud. Piir kulges mööda aeda ümbritsevat tara, välja arvatud teemaja taga, kus tara polnud. Nähtamatu müür oli paika pandud umbes kümne sammu kaugusele teemaja tagaseinast, aga teemajja tohtisin ma vabalt siseneda. Järeldasin, et maja ümbruses peab olema mitu snaiprit, kes lakkamatult minu liikumist jälgivad.
Kui olin jälle tagasi majas, lukustasin ukse ja tõmbasin kardinad kõigi akende ette. Sain nüüd aru, miks teiste sinise ringiga märgistatud majade aknad olid alati kaetud. Kui elu on aheldatud kitsastesse piiridesse, on väärtuslik iga väiksemgi vabadusekübe. Ukse kulunud puit ja akende habras klaas ei suudaks sissetungijaid kinni pidada, aga niikaua, kui ma võisin nende eest varjata kasvõi väikest osa oma elust, selle enesele hoida, ei kavatsenud ma loobuda sellest privaatsuseraasukesest, võimalik, et viimasest, mis mulle oli jäänud.
Mulle meenusid kommunikaatorid. Üks neist oli endiselt sisse pakitud meie retke jaoks Kaotatud maadele. Teise olin jätnud oma tuppa puidust laekasse. Võtsin kotist häkitud kommunikaatori, vajutasin sõrme ekraanile ja ootasin valguse süttimist. Ekraanil vilkus rida punktikesi: seade otsis võrku. Lõpuks ilmus ekraanile teade: Ühendus puudub. Valisin menüüst: Otsi uuesti. Minuti pärast ilmus ekraanile sama teade. Läksin oma tuppa ja otsisin välja teise kommunikaatori. Ka selle ekraan teatas mulle, et majas pole levi. Minu vangistajad olid hoolt kandnud, et ma välismaailmaga ühendust ei saaks.
Õhtu lähenedes hakkasin toidu pärast muret tundma. Vett mul oli, vähemalt esialgu. Olin köögikraanist kõik lähkrid täis lasknud, juhuks kui vett enam ei tule. Majas polnud enam kuigivõrd söögikraami. Olin tassinud kõik, mis vähegi kauem säilis, reisi tarbeks heliliikurisse. Leidsin köögikapist mõned amarandikuivikud ja sõin ühe neist lahja tee kõrvale. Olin tänulik, et meil oli aed, sest osa marjadest ja köögi- ja juurviljadest pidi peagi valmima. Suurem osa on söögikõlbulik siiski alles mitme nädala pärast. Pudruhelbeid jätkub ehk nädalaks, kui ma kokkuhoidlik olen.
Kui päike oli nii madalale vajunud nagu see praegusel ajal üldse vajus, otsisin köögikapi sahtlist laia teraga noa. Seisin välisukse ette. Kunagi ammu oli ukse külge kruvitud kaheharuline raudnagi, mille otsa oli mul kombeks riputada oma putukavõrk. Tõstsin võrgu seinal olevale riiulile ja asetasin noaotsa vastu ukse valgeks värvitud puitu. Eristasin värvikihis pintslijälgi, ema käeliigutusi: ta oli vana värvi maha kraapinud, muutnud ukse jälle ilusaks ja läikivaks. Sellest oli möödas üle kümne aasta ja värv pragunes.
Surusin tera tugevasti vastu ust ja tõmbasin puusse ühe püstkriipsu sinna, kus väljaspool, ukse teisel küljel oli sinine ring. Värv sisselõike alt koorus maha. Teiste kriipsude jaoks oli veel küllalt ruumi.
Tagasi oma toas, pistsin noa padja alla. Lamasin, näol hilissuve valgus, kommunikaatorid voodi kõrval laual pimedad ja vaikivad.

Hommikul tõmbasin uksele eelmise kõrvale teise püstkriipsu. Õhk majas oli umbne ja läppunud. Kui ma ukse avasin, nägin, et terrassitrepile oli jäetud kandikutäis toitu. Seda ei olnud palju: pool leivakannikat, peotäis kuivatatud viigimarju, väike kotike ube. Panin oad veekaussi likku ja jagasin toitu ettevaatlikult portsjoniteks, sest ma ei teadnud, mitu päeva ma pean sellega läbi ajama. Tühja kandiku jätsin sinna, kust ma ta leidnud olin.
Mõtlesin veele, mis köögikraanist jooksis, kuigi poleks pidanud, ja snaipritele, kes meelega tulistasid otse jalge ette, aga ometi mööda. Mõtlesin terrassile jäetud toidule. Veendusin järjest enam ühes, mida ma ei mõistnud: mind taheti elus hoida. Vähemalt esialgu.
Veel taheti, et ma kardaksin.
Järgmise öö istusin akna all vahipostil, et näha, kas keegi käib õues. Natuke pärast kuut hommikul tuli sõdur. Ta kandis kandikut toiduportsjoniga. Kui ta selle terrassitrepile asetas, tõusin liikmeid rõhuvast väsimusest hoolimata üles. Kui ma ukse avasin, tõstis ta pilgu.
„Miks minu maja on märgistatud?” küsisin.
Sõdur võttis maast tühja kandiku ega vastanud. Ta pööras ringi ja hakkas minema. Läksin talle järele. Sain aru, et see on ohtlik, aga ma pidin proovima.
„Milles mind süüdistatakse?” küsisin. „Kas ma saaksin kellegagi rääkida?”
Sõdur astus vaikides edasi. Jooksin temast mööda ja astusin talle teele ette. Ta peatus ja pani käe saablipidemele. Märkasin alles nüüd, et see oli pagari poeg, kellega ma olin ühes koolis käinud ja keda olin näinud külas plakateid võõpamas.

Linke
Evelin Arust „Intervjuu: Emmi Itäranta”, 13.04.2014 Müürileht
http://www.muurileht.ee/intervjuu-emmi-itaranta/
http://www.emmiitaranta.com

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: