Karl Martin Sinijärv

20. jaan. 2017 at 3:21 p.l. (Karl Martin Sinjärv) (, )

Foto: Sven Arbet

Foto: Sven Arbet

Karl Martin Sinijärv (1971) – eesti ajakirjanik ja luuletaja.

Luuletusi kogust „KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016, lk 20; 24; 25; 35; 36-37; 42; 47; 49; 52; 53; 55.

Peas veidi logiseb täna.
Olen niigi nii paljudes asjades küllaltki oskuslik eksija,
alati ei mäleta, mis aasta käimas on,
või kas armsamal oli bipolaarne häire või anoreksia,
samuti võib, mõeldes toidule,
pilk raamaturiiulit mööda pekselda hoopis –
jep, see oli buliimia –
mida iganes. Lükkan rõduuksel kardinad eest,
lähen longin keldrisse, toon puuliimi ja
teen need riidekapi liistud korda,
vineer ripendab, sukki lõhub ja teinekord
isegi õhemaid pükse.
Hea rahulik päev, arvutit lahti ei tee, telefoni lahti ei tee,
ja asi ei ole ju aparaatides üksnes,
iseennast ei või lahti teha, vähemasti mitte igaühele
ega igal ajal, võibolla mõnele Kalamaja tüdrukule
või hämaraliigi saadikule ehk alati,
ja nendestki päästaks vaid rammusamat sorti hädavale,
udutule mis läidaks segasemas aegruumis
nii kuningale kui ka kodutule. Kindlasti aga sinukesele ja minale,
kui me hästihoolitsetud minevikud nirisevad
aimatavas lõkkekumas salarajaks sängi siidilinale.

´´´´
Sõber, tule, sinu õla najal tahan nutta,
jäta viin ja naised, õkva minu manu tõtta.
Sinu teise õla najal tahan jälle naerda,
tule ruttu, ära ütle, et sul pole aega.
Aita heita hellad lilled armastuse hauda,
aita leida lein ja vein ja katta peielauda.
Ööd on lühikesed veel, kuid pidu kestab pikalt.
Hästiröstit südame sain Kalamaya plikalt.
´´´

Ma olen kõigest kaja, aga sul on tõesti hääl.
Ma tajun, et me jalutame õhukesel jääl.
Me teeme samme häid ja teeme pahu ja mis sest.
Oma armastamisvajaduse rahuldamisest
võib teha kõrget kunsti, kuid instinktid madalad
meid sotsiopaatseis võrgustikes jahuks jagavad.
Saab jahust ökokrõpsusid või küpseb pulmatort,
on minu asi kindlustada, et vaid kõrgem sort

jääks lahetuulde puhuda, kui kõik on ükskord tuhk
ja väiksest müksust südamesse mäena kerkind muhk.
´´´´
sa panid mu põlema
hingasid mind sisse
tõmbasid mind

hindasid mu aroomi ja maitset
võtsid väikese lonksu
siis suurema
jõid ausa janu ja teisegi
joobusid minust
jäid pildituks
ahastus teinuks kassile au

sa neelasid mind ketaste kaupa
puuderdasid minuga nina
me käisime üheskoos reisidel
võõrad meil polnud ei pilved ei põrgu

olen sõltuvusttekitav
tervistkahjustav
keskpikas perspektiivis surmav
vana hea halb harjumus

palun jäta mind maha

´´´´

tahtsin kirjutada
kaur riisma pikkuse luuletuse
aga ei tulnud välja
kohe kui kaela kandma hakkas
kasvasid luuletusele kaur riisma vurrud
mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust
aga size does matter you know
and style
kui oled kord
säherduse sihi seadnud
try walking in my shoes
muigas kaur koos dave gahaniga
ja kadus pilkasesse õhtusse
ei kosta ei samme ei kilkeid

mõtlesin siis kirjutada lihtsalt
eesti kõige pikema luuletuse
see peaks ju juba määratlusjärgselt
olema vähemalt kaur riisma pikkune kaa
aga nännännää-nännännää
tühjagi
vanarahvas tõmbas taskust kalevipoja
osutas tömbi kardulamullase pöidlaga
otse kirjandusmuuseumi suunas
kus janika kronberg valvab jakob hurda varvast
ja teisi pühi reliikviaid
kus keldrid on täis kuue tuhande aasta kuldvara
tõenäoliselt ka koltunud sügislehti
aga päris kindlasti lebab seal eesti kõige pikem luuletus
lootes et keegi teda kunagi läbi ei loe
või vähemalt lõpuni
mõnes kaalukategoorias lihtsalt ei võistelda
ainult kunnus võistleb kõigis
ja kõik võistlevad kivisildnikuga
kahjuks võidab alati sport

okei siis
tuleb teha eesti ja üleüldse kõige pikem haiku
kogenud värssmaakri käes kukepea:

kuus kilomeetrit
ja sada kakskümmend üks
meetrit pikk haiku

teadaolevalt on kuuesaja kuuekümne kuue meetri
maagiline piir seni ületamata
haikukirjutuses vähemalt
aga sama teadaolevalt astuskleb hämarikuvööndist avalile
tundmatuks jääda sooviv kolleeg
ja kirjutab naksti veel pikema:

mustmiljon aastat
üksteist kuud kolm päeva ja
minut pikk haiku

siin ei ole midagi õmmelda
kujutlusvõime piirideni on tee kauri luuletusest pikem
iga könn võib köhida nii pika haiku kui tahab
sonettidega pole mõtet proovima hakatagi
jürgen rooste uuendas sonetivormi põhjalikult
juba oma kõige esimeses raamatus
ta on nüüd määratud lõputa otsingule
´´´´
Miks, pärgli päralt, vaimust vaevat vaim
praevardas härgi keerutama pidi?
Triumfipärjun veel, ja rikkain rüin.
Vaim, küpsest rümbast kuuma kondilüdi
luristamas? Grillikapten vaim?
Ei mõttemõlk see häim, ei ülevaim,
vaid otse öeldes veidi idiootne.
Kuid, sõber, lootkem, et on aru peidus vardas
ning vaim ei seila öhe, varras pardas.
´´´´

Kristalselt
Meil on üks suur kristallist salaraja
ja keset saali museaal
ja nurgas raal, mil puudub traat
ja raali taga bürokraat,

kes on kui tubli automaat
ja vabal ajal tore taat
ning teab, et tema museaal
on tähtsaim ese Eestimaal.

Aga Eestimaa on lukku pandud,
Kalevipoeg on kammitsas,
ümber saali vohab sõge
eksponaat ja eksponõges.
´´´´

Härgamisi (dadaa)
Häda ajab härja üles,
Jupiteri kaa.
Tähesäras on hästi ülev
hädasid õiendadaa.

Väike veis ja vägev jumal
jäävad öös vestlemaa.
Sula luule kullakuma
katab magava maa.

Lumest, vihmast ja linnatahmast
taevani tõuseb bluus.
Vaimutoidule avaneb pahmast
tallava härja suu.

Imetabase hetke harda
öine ilmutus loob.
Jupiter ulatab vaimu ja varda.
Teadagi, mida teeb loom.
´´´´
Tao-tao
Tao trummi nii, et möirgab nahk
ja ole nagu lumesahk,
mis lükkab puhta puhtaks tee
nii rokile kui rokale.

Sa pista laulu sisse hing
ja tuliründ ja rütmid ning
üks väike kurikaval kratt.
Sa hoia ikka kõrgel latt,

et lati all saaks karelda
ja maailm, see saaks paremaks.
´´´´
Kui on
Kui sul on lugu, siis räägi ta ära.
Muidu ei lase ta magada.
Südamlik sõnum toob silmisse sära.
Jutud on selleks, et jagada.

Tõhusa sõnaga lõbusalt lajata,
targa ja teadjana tasaselt toeta.
Kui sul on lugu, siis tule ja pajata,
elamust elavatele poeta.
´´´´
Me küpsetame
Suure inimese taga
püüa näha seda last,
kes ta kunagi on olnud
ja mis nüüd on saanud tast.

Väikse inimese juures
vaata, kelleks kasvab ta
ja kas vahest nimelt sina
mõistad teda aidata.

Tulevik on alles tainas,
ahi alles soojeneb.
Et seal ahjus pole vesi,
kuumalt küpsetame me.

Loomingut
“Kolmring”, 1989
“Vari ja viisnurk”, 1991
“Sürway”, 1992
“Neli sada keelt”, 1997
“Poissmehe kokaraamat”, 2000
“Towntown & 28”, 2000
“Artutart ja 39”, 2002
“Krümitor 0671”, 2011
„KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: