Kai Aareleid

24. märts 2017 at 9:21 e.l. (Kai Aareleid) (, , )

Foto: Varrak

Kai Aareleid (1972) on eesti tõlkija ja kirjanik. Ta on õppinud dramaturgiat Soome Teatriakadeemias ja ilukirjanduse tõlkija-toimetaja lisaeriala Tallinna Ülikoolis. Tõlkinud ilukirjandust inglise, hispaania, soome ja portugali keelest, muuhulgas David Mameti, Bruce Chatwini, Arturo Pérez-Reverte, Carlos Ruiz Zafóni ja Javier Maríase loomingut.
Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaat 2013, novelli “Tango” eest.

Katkend:„Linnade põletamine”, Varrak 2016, lk 175-184.

VABADUS JA VAIKUS

1959

Ainult vaikus on pärast ema lahkumist harjumatu, hakkab kõrvadele, sest kõik teised hääled kostavad võimendatult: naaberkorterite elamise helid, kojamehe luud, võõrad sammud, jutupomin, lapsenutt tänaval, rongide manööverdamiskõmin raudteejaama juures.
Kas uus elu teeb haiget? Tiina ei oska sellele vastata. Kõik lihtsalt on. Inimene harjub peaaegu kõigega, kolmeteistkümneaastane seda enam. Tol sügisel on Tiinale põhiliselt seltsiks tädi Ida. Isa on Idat alati kohelnud kui majaomaniku leske, kes elab olude sunnil tema perega ühe köögi peal. Ema seevastu ei sallinud käreda ütlemisega Idat kunagi ja Ida juba võlgu ei jäänud. Liisi lahkumine on talle viimane piisk. Tiina näeb isa ja Idat köögilaua ääres suitsu tegemas – nüüd, kus ema ei ole, on see viimaks lubatud. Ida vangutab läbi vine pead ja pomiseb:
„Närakas! Missugust kuninganna elu talle pakuti! Millest tal puudu oli?” Ning siis Tiina poole: „Tüdrukust on kahju. Vaene laps.”
Ida ootab Tiinat pärast kooli sooja söögiga. Kui Tiina ei istu isa kirjutuslaua ääres, nina raamatus, kuulavad nad pikki hämaraid tunde krabisevaid plaate Ida lemmiklauludega. Isa on Idale kuskilt uue grammofoni toonud, lohutuseks ja tänutäheks. Peetri väikesed žestid.
Vaene, mõtleb Tiina. Ta on seda varemgi kuulnud. Kas ma olen vaene? Üksik, natuke. Aga vaene ma ei ole.

NAISTE ASJAD

1959

Mõnikord läheb Tiina õhtul isale lattu vastu ja nad jalutavad koos Vallikraavi tänava „Toome” restorani varajast õhtust sööma. Isa tahab just sinna ja ütleb ikka veel „Grand”, õigemini ütleb ta tegelikult „Krant”, see on üks asi, mis ei ole muutunud.
Need on imelikud söömaajad, täis lausekatkeid, pause, sillaehitamiskatseid.
„Missugune siin varem oli?”
„Siin on tegelikult väga vähe muutunud. Kõik on rohkem kulunud, võib-olla. Nõud olid enne teistsugused. Aga ma olen mõelnud, et ei mäletagi, lihtsalt tean, et teistsugused. Inimene märkab kaunis vähe. Kui ta elab.”
Pausid.
„Kuidas sul…”
„Hästi. Koolis on kõik hästi. Ma tahaksin juuksurisse minna.”
„Ahah, noh…”
„Mul on raha veel alles, sa ei pea andma.”
„Võta ikka.”
„Olgu.”
„Ma tegelikult…”
„Mida?”
„Tahtsin hoopis küsida, kuidas sul poistega ja nii. Rumal küsimus.”
„On jah.”
„Kui sul midagi on, muret ja küsimust, siis räägi emaga, eks. Või Idaga.”
„Isa, kui mul on muret, küll ma räägin sulle.”
Peeter vaatab tütart pikalt ja nukralt, ning kui Tiina tõstab trotslikult pilgu ja vaatab vastu, pöörab Peeter pilgu aknast välja. Kolletab. Loodus on väsinud. Kas seda silda üldse saab kunagi taastada, kas ma jaksan?
Sildu taastatakse, ehitatakse uusi, aga kas mina? Enam?
Peeter tõstab portfelli sülle, võtab sealt pruuni paberisse keeratud väikese paki, lükkab Tiina ette.
„Mis see on?”
Tiina hakkab pakki lahti tegema.
„Pane see kotti. Pärast kodus vaatad. Et kas on parajad või. Kui ei ole, ma saan ära vahetada. Ära praegu lahti tee.”
Peeter köhatab.
„Kas võtame maksapraadi?” teeb ta teist juttu.
„Mida siis? Ikka,” vastab Tiina ja Peeter viipab ettekandjale.
Kodus teeb Tiina paki lahti. Selles on kaks rinnahoidjat, valge ja beež. Tiinal on neid proovides korraga piinlik ja naljakas ja tänulik tunne. Ema oleks sellest suure numbri teinud, pidanud võib-olla pika loengu naisekssirgumise valust ja vaevast, kindlasti ohanud. Aga ema ei ole midagi märganud, kuigi nad kohtuvad vähemalt paar korda nädalas ja ema ei jäta kunagi ütlemata, kui Tiina juuksed on kammimata või kui mõni riideese tema meelest ei sobi.
Seda ta ei märganud, ema.
Aga isa märkas. Isa ei teinud numbrit, isa.
Mõlemad rinnahoidjad on täpselt parajad.
Tiina vaatab oma natuke võõrastavat peegelpilti, tõmbab sviitri peale, uurib end veel korra ühelt ja teiselt poolt ja ajab selja sirgu.
Kui nii, siis nii.

SÕDA

1959

Alguses oli täiuslik valge muna.
Plangud varemete ümber peavad kaitsma ja varjama, plangud koolimajade ümber ja vahel peavad piirama ja eraldama. Võib-olla ka kaitsma kedagi kellegi eest, kellegi vastu, vältima midagi, võib-olla sõda, sõda ju kardetakse kõige rohkem. Sõda. See on tont, jah, aga selle sõna üks tähendusi on „kunagi varem”. „Sõda” käib ju nii tihti kaasas sosinal öeldud sõnaga „enne”. Ühel teisel ajal. Tiinale on see kõik ainult ähmane tumedus. Karta saab konkreetseid asju. Sõda ei ole konkreetne.
Vanemuise tänava vana punase koolimaja pruun plank, millest niisama üle ei näe, eraldab eesti kooli hoovi Riia tänava vene koolist. Plangu taga nad seal kisavad, nemad, venkud. Teise korruse akendest paistab, kuidas sealpool planku taovad poisid samamoodi palli, plikad mängivad samamoodi keksu ja kulli, ronivad turnimispuudel; kaelarätid lehvivad, põlled laperdavad, särgid on püksist väljas, põsed õhetavad. Kui hääli pole kuulda, paistavad nad peaaegu samasugused kui eesti lapsed. Vahetunnidki on samal ajal.
Tavaline viluvõitu oktoobripäev, unine ennelõuna. Kaegla Ats, krooniline istumajääja, kes on juba mõnda aega plangu ääres kastidel turninud ja üle aia vahtinud, hüppab äkitselt alla ja karjub üle õue: nüüd aitab! Kuulete! Mul käed sügelevad, näitame neile venkudele! Mis nad seal lõugavad kõik see aeg, sibulad siukesed! Ptüi! Lähme barrikaadidele!
Atsis on agitaatori ja kõnemehe verd. Poisid on kohe parves ümber, isegi tüdrukud tulevad itsitades lähemale. Tiina on nende hulgas, miks mitte, natuke põnevust.
Nüüd on nii, ütleb Ats. Igaüks võtab homme midagi viskamiseks, pehmeid asju, teate: tomateid, kärpand õunu, muna oleks väga hea, eriti, kui saaks mädamune, peaasi, et oleks võimalikult lögane. Meie poistega toome kuurist veel kaste juurde, peidame põõsaste taha, keegi passib peale, et õpsid ei tuleks, homme pikal vahetunnil teeme ära.
Järgmisel päeval ongi midagi paljudel kaasas. Mõned plikad ikkagi ei julge, aga kaebama ka ei lähe, kardavad Atsi. Suurel vahetunnil kogunetakse õue, kastid laotakse trepiks, seal nad siis seisavad natuke ja jälgivad oma peatseid ohvreid. Võtavad hoogu.
Osa plikasid jäetakse valvama, Atsil on kõik läbi mõeldud. Tiinal on ilus suur turumuna. Mädamuna see kindlasti ei ole, kus sa sellist ikka võtad. Hedi, kes korra nädalas turul käib, juba oskab mune valida, kus ta pääseb. Küll ema oleks alles lärmi löönud, kui mõni turult toodud kallis muna oleks olnud mäda. Nüüd ema enam ei ole, aga head kombed nii ruttu ei unune.
Hommikul enne välja tulemist hiilis Tiina tasakesi sahvrisse, võttis korvist ühe muna, keeras selle taskuräti sisse ja sokutas õrnalt portfelli kõige peale. Nüüd on muna Tiinal pihus ja Tiina juba koos teistega üleval plangu peal.
Kuramuse venkud, pressib Ats läbi hammaste, ja Tiina püüab end nendesamade sõnadega üles kütta. Kuramuse venkud. Kuigi ega nende venkudega midagi eriti ei ole. Ainsad venelased, keda Tiina lähedalt on näinud, olid naabermaja majoriproua ja tema poisid – enne kui nad kuskile suurema elamise said ja ära kolisid.
Ta lihtsalt ei arva venelastest mitte midagi, nood on omaette maailm, tema tee nendega ei ristu ja täiskasvanute sosinate mõistatamisest on ta juba ammu loobunud. Kui just see… kisa. Jah. See ajab tõesti vahel vihale.
Kaua me kannatame seda, sisistab Ats. Kaua me kannatame, kordab Tiina. Kuramuse venkud. Kaua me kannatame, kaua ma kannatan. Jah. Kaua ma olen illikukupai.
Vaat ei ole. Muna tema peos hakkab nõudma lendulaskmist. Süda peksab.
All käib venkudel mingi palli tagaajamine. Hulk umbes nendevanuseid poisse. Müdin, söödud, hõiked. Juuraa! Saa-šaa! Voo-vaa! Tolmupilv. Värav on neil tehtud kohe plangu taha. Tagapool, kooli juures sagib plikasid ja väiksemaid lapsi.
Siis ütleb Ats: „Läks!” ja operatsioon algab. Igaüks püüab kellelgi pihta saada. Tammelinna aiaomanike lögased tomatid ja ploomid leiavad esimesed ohvrid. Tiina oma varustusega alles otsib sobivat ohvrit, kui Ats raputab teda õlast ja karjub: mis sa vahid, Tiina, viska juba! Ja Tiina võtabki hoogu, viskab, saadab oma muna teele ühe mustapäise poisi suunas, kes pole veel jõudnud ohutusse kaugusesse pageda, vaid seisab paigal ja on kerge saak. Keegi karjub poisile: „Vova, begi!”, aga muna juba vihiseb läbi õhu ja tabab, tabab poissi keset otsaesist. Poiss lööb tuikuma.
Täpne tabamus on mõlemale poolele ühtviisi ootamatu. Järgneb pikk tardunud hetk. Munavalge ja kollase koogelmoogel voolab poisi otsaeest alla, poiss tõstab aeglaselt käe, puudutab tabamuse kohta, seisab paigal, vaatab kuidagi juhmilt Tiinale otsa, kivistunud Tiina ülevalt plangu pealt vaatab vastu, kuni taipab, mis juhtus, millega ta õieti hakkama sai, ja hüppab kähku alla.
Kogu muu kamp plangu otsas röögib naerda. Laskemoona on veel alles, võetakse hoogu uueks rünnakuks, aga lahing saab ootamatu lõpu.
Ossa kurat! Röögatab ülemjuhataja Ats. Kõik alla ja vehkat! Dire tuleb! Kurat, kähku!
Aga on juba hilja.
Terve klass rivistatakse võimlasse aru andma: direktor Riibak, õppealajuhataja Järvet ja surmkahvatu õpetaja Reiman seisavad rivi ees. Kuidas te ometigi. Häbi teil pole. Nagu huligaanid. Ja tüdrukud ka, veel korralikest peredest. Ise juba noored neiud. Kõik teadagi kelle eestvedamisel. See on, kui poisil pole isa, kes kasvataks. Unger, sina ka! Ise hea õpilane, intelligentsete vanemate laps! Vaata, kuidas sa välja näed, nagu kraade.
Tiina koolipõll on plangunaela külge kinni jäänud ja ülalt alla lõhki kärisenud. Enne võimlat on ta põlle seljast ära saanud, pihku kokku kägardanud. See pole tavaline poekaup, ema lasi selle õmmelda, isa tõi laost atlassiidi. Siid läheb väikeseks kokku. Sõrm on verine. Siid ei ima kuigi hästi verd. Põgenemisel jalast pudenenud kinga on ta siiski üles leidnud, ainult kanna kiiruga maha tallanud. Pats on lahti tulnud.
Nagu kraade. Süda puperdab, põsed õhetavad. Aga häbi pole ollagi.
Kui, siis ehk korraks selle poisi ees. Aga ei.
Kõigil vanemad kooli. Sellest tuleb veel suur pahandus. Mitte ainult teil, vaid eelkõige meil! Kool ju vastutab! Meid kutsutakse aru andma. Teie vanemaid ka. Kas te üldse saate aru, mis te olete teinud? Niisama seda juba ei jäeta.

Looming
“Vene veri”. Varrak, 2011.
“Linnade põletamine”. Varrak, 2016.

Luule
“Naised teel”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015.
“Vihm ja vein”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015.

Tõlkeid
Michael Ignatieff, “Sõdalase au”. Varrak, 2001.
Bruce Chatwin, “Laulujooned”. Varrak, 2002.
Paulo Coelho, “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”. Philos, 2003.
Arturo Pérez-Reverte, “Dumas’ klubi ehk Richelieu vari”. Varrak, 2006.
Paulo Coelho, “Kurat ja preili Prym”. Pilgrim, 2006.
Carlos Ruiz Zafón, “Tuule vari”. Varrak 2008.
Carlos Ruiz Zafón, “Ingli mäng”. Varrak 2010.
Javier Marías, “Oxfordi romaan”. Varrak, 2012.
Carlos Ruiz Zafón “Taeva vang”. Varrak 2013.
Roberto Bolaño, “Tšiili nokturn”. Kultuurileht, 2013 (Loomingu Raamatukogu 36–37).
Carlos Ruiz Zafón “Marina”. Varrak 2014.
Enrique Vila-Matas, “Pariisile ei tule iial lõppu”. Kultuurileht, 2014 (Loomingu Raamatukogu 35–38).
Carlos Ruiz Zafón “Uduprints”. Varrak 2015.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: