Christine Dwyer Hickey

24. mai 2017 at 2:27 p.l. (Christine Dwyer Hickey)

Iiri kirjanik Christine Dwyer Hickey on praeguseks on ta avaldanud kaheksa romaani, ühe lühijuttude kogumiku ning täispika näidendi. Praegu jagab ta oma aega Dublini ja Itaalia vahel. Ta on võitnud mitmeid auhindu ning avaldanud oma loomingut erinevates kogumikes ja ajakirjades üle maailma.
Muuhulgas on Hickey õpetanud loovkirjutamist Trinity College’is, aga enne seda jõudis ta koos abikaasaga advokaadibüroo asutada, töötada ka näiteks eradetektiivina (mis on tema sõnul märksa igavam kui võiks arvata!) ning kasvatada kolme last. Kirjanikuks saamist lükkas ta enda sõnul aastaid edasi, ehkki kutse on tugev, sest kartis, nagu paljudki inimesed, läbikukkumist. Nüüd aga kirjutab distsiplineeritult neli tundi päevas, kuus päeva nädalas, ega kujuta ette, et võiks midagi muud teha. Kirjutamisest on saanud talle viis elu mõtestamiseks.
Hickey suudab kirjutada rasketel, liigutavatel või isegi südantlõhestavatel teemadel, muutumata seejuures melodramaatiliseks. Lugejad saavad tema raamatute maailma näha otse tegelaste vaatepunktist ning nendega suhestuda, toimuv muutub seeläbi reaalsemaks. Üks korduv teema tema raamatutes on katkine perekond. Sellega tegeleb ka romaan “Nääps” (Tatty), mis festivali ajaks Petrone Prindi poolt ka eestikeelsena välja antakse, samuti on perekonna allakäiku käsitletud tema Dublini triloogias. Teine põhiline teema autori loomingus on linnaelu üksildus.

Iiri kirjaniku Christine Dwyer Hickey kohtumine lugejatega ja raamatu „Nääps“ (Petrone Print 2017) esitlus toimus Tartu Linnaraamatukogu saalis 11. mail 2017 kell 18. Külalisega vestles TÜ dotsent Raili Marling.

Katkend: Nääps, Petrone Print 2017, lk 131 – 140. Tõlkinud Tiina Tarik.

1972

Kui oled koolis, mõtled sa kodust. Sellest, mismoodi kaminatuli talvel üle terve seina hüpleb. Või sellest, kui lesid kõhuli, vahid telekat ja ootad, et toidulõhnad köögist välja roomama hakkaksid. Ütled: See on lambaliha, ja seal on praekartulid, see on rooskapsas, see on hernepuder; ja varsti – aahhh – Bisto lihakaste, mis kõike seda katab. Teeb kõik pruuniks ja läikivaks ja nämmaks.
Koolis ei ole telekat. Ja kunagi ei tea, mida sa lõunaks saad, kuni oled jõudnud järjekorras päris etteotsa. Kui need pole just krõbekartulid, siis võib kuulda, kuidas kartulisosin mööda rivi edasi sahiseb.
Ja koridorides on kogu aeg üks ja see sama lõhn, nii et pole mõtet õhust tõendusi nuuskida. Lakk ja keedukartulid. Dettoli puhastusvahend ja miski, mis lõhnab juustuselt. Peale reede, siis on õhus kalalehk. Ja sa tead, et lõunaks on kala; ja sa tead, missugune see on – oranž, soomustega, keskelt kõvasti kokku murtud. Aga see tuleb kasuks, kui kala taskusse pistad või taskurätiku sees varukasse torkad – niimoodi suured tüdrukud talle ütlesid.
Kui mõni suur tüdruk peidab kala varrukasse, on tema pärast hirm nahas, juhuks kui ta jääb vahele kohe või, veel hullem, pärastpoole, kui ta selle tualetist alla loputab või püüab sööta seda kassile, kes seda samuti kunagi ei söö, aga mõnikord tassib selle suus minema, nagu kavatseks selle hilisemaks jätta.
Pärast kala tulevad hautatud õunad ja munakaste, mida ta oleks hea meelega esimesel päeval proovinud, kui üks tüdruk ei oleks talle lauas rääkinud, et see on pilgeni täis kellegi sülge, kes töötab köögis ja keda kutsutakse Ilastaja Lydiaks.
Kui sa töötad köögis või pesed põrandaid, kutsutakse sind majateenijaks. Kui sa pole just nunn – siis kutsutakse sind õeks, aga sa ei näe niimoodi välja kui teised nunnad. Käsivartele on küünarnukist allpool seotud nöörid, mis hoiavad varrukaid üleval, ja nunnarüüsse on sätitud pikk põll. Su käed on muhklikud ja põletusjälgedega.
Juhtivate nunnade käed on alati muhklikud ja valged.
Kodus ei ole sul sellest midagi, kui kõht on tühi, sest sa tead, et kulub veel vaid natuke aega ja su suu on täis empsi mahlakat toitu, mis toob su kõhtu nii mõnusa tunde. Aga koolis on küll. Sest sul on kõht alati tühi ja jääb kogu päevaks tühjaks. Kui tegu pole just päevaga, mil sa misjonijaamas peast segi lähed ja endale roosat popkorni ja vahukommihiirekesi sisse topid. Siis on sul kaua aega tunne, nagu hakkaks kuum vesine okse su kurgust kerkima ja suhu valguma.
Või kui ei ole pühapäev, mil sa sööd teeajal täitsa omaette ära terve viilu leiba võiga.
Sa sirutad oma taldriku ette ja õhtusöök tuleb sinu poole üles noist suurtest hõbedastest plaatidest, mis tulises rasvases vees hulbivad. Plarts-plarts-plarts, suurest hõbedasest lusikast. Ja isegi kui sa tahaksid seda süüa, sest su kõht on nii tühi, ei saa sa seda teha , sest teised tüdrukud lauas võivad ütelda: Uuhh, ära ütle, et sa kavatsed seda sööma hakata.
Seda ruumi, kus te õhtust sööte, kutsutakse reflektooriumiks.

Kodus on sul vaja arvestada ainult paari väikese toa ja paari lühikese sekundiga, mis kulub ühest toast teise jõudmiseks. Ja ei mingeid treppe. Aga koolis pead sa arvestama nii paljude tubadega: kus nad kõik asuvad, kui kaua sul kulub järgmisesse tuppa jõudmiseks ja kõik need hullud nimed, millega neid kutsutakse. Ja sajad erinevad trepid.
Mõnda nime ta juba teab, sest luges nende kohta Malory Towersi raamatutest. Nagu seda, et tuba, kus sa magad, kutsutakse dormitooriumiks.
Välja arvatud siis, kui sa räägid prantsuse keelt – siis pead sa magama paigas, mida kutsutakse puudlitubadeks.
Aga hispaania tüdrukutel ei olegi oma magamistuba. Nemad peavad olema kõigi teiste seas, sest nad vadistavad vahetpidamata. Nõnda nad ei õpigi inglise keelt ära. Hispaania tüdrukud on koolis kõige pentsikumad. Nad suudlevad oma pöidlaid, kui risti ette löövad; missal kannavad nad uhkeid musti loore. Kui kuulata neid üheskoos rääkimas, siis kõlab see nii, nagu pardid prääksuksid liiga kiiresti. Nad ei jaga kunagi teistega oma šokolaadikreemi, mida nad purgist leivale määrivad nagu musta võid.
Siin on stuudio, kus maalitakse pilte. Ja kunstnikust nunn näitab sulle, kuidas maalida puid. Aga ta ütleb, et enne kui sa saad puid maalida, pead neid tundma õppima. Fööniksipargis. Ta laseb sul nende pahklikku nahka hõõruda ja nina nende lehtedesse suruda. Ta ütleb, et iga puu on omaette isiksus, iga puu on iseenda peremees. Siis pead sa tegema nimekirja nende kõikidest ilusatest värvidest.
Mitte ainult rohelised ja pruunid toonid, ütleb ta, roheline ja pruun on ainult väike osa!
Ta läheb täitsa elevile, kui puudest räägib, ta käed sirutuvad taeva poole ja silmad hakkavad vahel niimoodi läikima, et sa kardad, et ta hakkab nutma.
Siis seisab Olivia Butler kunstnikust nunna selja taha, teeb seal nägusid ja koputab endale vastu pead.
Siin on õppetuba koduste ülesannete tegemiseks ja kaks suurt puhketuba selleks ajaks, kui oled õhtust söönud. Valge tuba on mängude või peotantsu harjutamise jaoks. Pruun tuba on selle jaoks, et puude pilte üles riputada või kirjad kokku koguda. Klassivanem astub tooli peale ja tõmbab kotist välja ühe ümbriku teise järel. Ta hüüab kellegi nime, siis tõstab kirja pea kohale ja sa näed sekundiks nurgas olevaid eredaid marke, kuni keegi tuleb ja kirja ära napsab.
Meretagused tüdrukud saavad kõige paremaid kirju: õhukesed valged ümbrikud, sinised ja punased triibud äärte ümber. Või siis need rohelised, mis tuleb lahti voltida, sest kiri ja ümbrik on ühel ja samal paberilehel. Mehhiko kirjadel on punasest vahast pitser, mis tuleb erilise noaga lahti murda. Iiri kirjad on enamasti täiesti tavalised.
Tema ei saa kunagi kirju.
Korruste kaupa treppe iga nurga taga, mõni, lai ja pikk, läheb viis korrust ülespoole. Ja sa võid korraliku liu saada, kui liugled viis korrust alla mööda nii pikka käsipuud, kõigi käänakute ja pöörakutega. Aga sa pead siis olema üks julgetest tüdrukutest ja suutma mitte kõigest kõrist karjuma pista. Või muidu jääd vahele.
Siin on teisigi treppe – väikesed pimedad trepid kössitavad kabeli taga, ja seal magavad vanad nunnad. Ja kui sa kunagi sinna keset ööd hiiliksid ja lukuaugust sisse piiluksid  – nagu rääkis üks tüdruk nimega Cassandra -, võid näha neid magamas, igemeid täis suu pärani ja kõik hõredate juustega pead, mis näevad välja nagu golfipalli kujuga närimiskummid, lebavad mustast kivist tehtud patjadel.
Kõige kitsamad trepid viivad muusikakongidesse. Siis oled sa maja kõige-kõige kõrgemas tipus ja seal on aken, millest sul pruugib ainult välja astuda ja juba oledki katusel, pea ringi käimas. Ainult et see on nüüd kinni naelutatud, kummituse pärast.
Kummitus oli kunagi majateenija. Ja ta heitis end katuselt alla, sest sa teada, et ta saab lapse, ja ta polnud isegi abielus. Jessica McLynn ütles, et see on kõige halvem asi, mida üldse võib teha – saada laps, kui sa pole isegi abielus. See on suur surmakas. Ja endalt elu võtmine on samuti. Surmakas tähendab seda, et Jumalal ei ole valikut, ütles Jessica; isegi kui talle see üldse ei meeldi, peab ta sind otseteed põrgusse saatma.
Muusikakongid oleks väga hirmutav koht, kuhu sõnumit viia, siis peaksid üksinda kikivarvul kõndima mööda seda pikka koridori. Isegi kui oled trepi jalamil ja vaatad üles, kuulates allapoole hõljuvaid helisid, on see piisavalt hirmutav. Kõik need plõnksud ja plõnnimised, kiiksatused ja kääksatused. Torinad ja vingumised, mis võiksid kuuluda lapskummitusele.
Ja kõrge kriiskav hääl, mis võiks olla tema empsi kummituse oma.
Emps saab uue tita. Aga mitte veel niipea. Ja temal on abikaasa, nii et see laps ei ole patt. Aga iga kord, kui Nääps näeb muusikakongidesse viivaid treppe ja kuuleb kõiki helisid, mis sealt tulevad, mõtleb ta empsile ja tema titale ja sellele, mis siis saab, kui nad peaksid surema, ja kas neist saaksid siis kummitused ja kuhu nad sellisel juhul läheksid?

Kui oled koolis, mõtled issile, sellele, kuidas ta oma naljakaid nalju jutustab ja riimi seab. Või sellest, kuidas te tema autoga kuhugi sõidate, täitsa omavahel. Või isegi sellest, kuidas teda kõigi teistega jagada, kui olete kõik autosse kokku litsutud.
Nagu tookord mere ääres, kui vihma muudkui sadas ja pubi ei olnud veel lahti, nii et emps ostis kõigile krõbekartuleid autos söömiseks. Siis laulsid emps ja iss koos ühte naljakat laulu ja see oli nii tore, paremgi kui liivaämbrid ja labidad; istusid äädikaaurudest soojas autos, sõid kartuleid ja vaatasid välja. Tühja randa ja tühja merd. Ja vihm tegi liiva tumepruuniks ja lõhkus merele augud sisse ja tagus vastu auto katust ja pritsis aknad üleni laiguliseks, muudkui vihm ja vihm ja vihm. Ja see laul, mida emps ja iss laulsid.
Ta meenutab seda mõnikord öösel, kui püüab ennast uinuma panna.

Pikas dormitooriumis. Kus igaühel on omaenda väike toake. Omaenda kraanikausiga, omaenda riidekapiga, omaenda rohelise nahkistmega taburetiga ja voodiga seina ääres, villakas voodikate üle pehme vorstikujulise padja tõmmatud.
Talle meeldib tema toakene väga – see, et ta näeb välja täpselt samasugune kui kõigi teiste omad; kõik ta asjad on paika seatud ja keegi ei puutu neid kunagi, nii et midagi ei lähe katki ega kaotsi. Ja talle meeldib, kui värisev nunn tuleb ülevaatust tegema, tõmbab pika sõrmega üle tualettlaua, voodialuse, riidekapi pealse, põrandaliistu serva. Kontrollib, kas tolmu on, ja kas ta näeb oma värisevat nunnanägu kraanidelt peegeldumas. Kontrollib veelkord, et kas sa keerasid oma linaservad sisse, panid oma riided hommikuks valmis – tuunika alla, seda puhtana hoidev kittel peale, sokid ja kingad kenasti kõrvuti rohelise nahkistmega tabureti all. Ja veel meeldib talle see aeglus, millega värisev nunn talle näitab, mismoodi midagi teha, nii et ta ei unusta midagi ja saab alati kõik selgeks, see tähendab, et tal ei tule temaga kunagi pahandusi.
Ta on alati raudselt viimane, kes magama jääb, kuulates teiste tüdrukute hingamist, püüdes ära arvata, kes on see norskaja või kes pöörab teki all raamatulehte; kellel sumiseb transistorraadio padja all ja sõrmed tantsivad tema viisi järgi vaheseina peal.
Siis tõuseb ta vahel üles, et aknast välja vaadata, kuni ta silmad liiga ära väsivad, et midagi näha.
Jaanuar ja veebruar: kõige pimedamad aknad, justkui must läikiv peegel; tema näo vari; lõpuklasside plokist paistva märja valguse laigud.
Märtsi aknad on ämblikuvõrguna hallid, enne kui pimedus hakkab läbi imbuma, iga päevaga veidike hiljem. Kuni lihavõteteni jääb aken päevasel ajal eredaks.
Tema toakese aknast avaneb vaade taluõuele. Võib kuulda, kuidas loomad lohinal lähevad ja pruuskavad, püüdes end ööseks magama seada. Võib kuulda, kuidas talumees endamisi vilistab, kui kraabib luuaga mööda õue, justkui kratsiks suurt tsemendist selga. Kui aken avada, saab tunda suurte valgete lehmade piima ja pissi lõhna. Või seakaka teravat haput lehka.
Üle õue, lõpuklasside plokis, paterdavad suured tüdrukud oma kogukates öösärkides akendest mööda. Mõnikord võib kuulda nende itsitavaid hääli; seejärel võib näha, kuidas sigaretisuitsu hallid hõljuvad ussid õpetajate toa aknast välja hiilivad.
Aga kõige parem aken on see, mis asub tualettide kõrval. Ja sellest saab näha üle müüri otse Fööniksiparki. Sa võid armastada puid sel moel, nagu kunstnikust nunn sulle näitas: kõiki nende erinevaid kujusid, sadu värvitoone. Aga hämaruses hakkavad nad kõik ühtmoodi välja nägema, ja siis jääb ainult üks värv.
Kui pimedus on maad võtnud, jäävad ainult nende varjud.

Mõnikord võid öösiti kuulda kedagi nutmas. Enamasti tuleb nutmist ette pühapäeva öösiti või esimesel ööl pärast koolivaheaega. Ja kõige rohkem tuleb nutmist ette uutel tüdrukutel. Kui uus tüdruk öösel nutab, peab magamistoanunn minema tema toakesse, paluma tal vapper olla ja kõiki palveid lugeda.
Paar kuud tagasi oli tema uus tüdruk, aga ükski magamistoanunn ei pidanud kordagi tema toakesse minema.
Naabertoakese tüdruku nimi on Rosemary. Tal on kahvatulillat tooni lapiline nägu ja ta kätel on samasugune lapiline kahvatulilla nahk. Kui ta käsivart sügab, lendleb ta kitlile hõbedasi naharaasukesi. Ta ütleb, et see tuleb sellest, et tal on südames auk. See paneb Nääpsu aru pidama, kas auk südames tähendab sedasama mis murtud süda ja kas sellepärast nutabki Rosemary kõige kõvemini.
Mis sa nutad? sosistab Nääps talle läbi vaheseina.
Ma olen koduigatsusest haige, ütleb ta.
Koduigatsusest? Mida see tähendab?
Ma igatsen oma mampsi järele, ütleb ta. Ma tunnen temast nii väga puudust.
Nääps püüab mõelda, mida tähendab koduigatsuse haigus ja mispärast see inimest nutma paneb. Kui emps raevu läheb, võib ta hüüda: See maja ajab mul südame pahaks! Olen sellest oksendamiseni tüdinud!
Aga ta teab, et see ei saa sama asja tähendada.
Siis püüab ta mõelda, mida tähendab tunda mampsist nii suurt puudust, et see ajab öösel nutu peale. Ainult et temal ei oleks mampsi, kellest puudust tunda, temal oleks hoopis emps.
Vanas rohelises koolis oli kõigil emm, emps või emme. Aga uues koolis on peaaegu igalühel mamps või mamma. Peale välismaa tüdrukute, kellel on Mama. Ja see kõlab kõige paremini, kui nemad seda ütlevad. Maa-maa, see kõlab nii peenelt.
Ta suleb silmad ja püüab kujutada empsi. Kui kena ta vehel välja näeb, kui ta on viimase peal riides ja on valmis välja minema, ja kui äge laulja ta on , kui tal on hea tuju. Ja seda korda, kui ta laskis Nääpsul end suure õunakoogi tegemise juures aidata. Ja seda korda, kui ta Nääpsu öökinno kaasa võttis – ainult nemad kahekesi, täitsa omapead bussis.
Ta suudab empsi päris hästi kujutleda, aga ta ei ole kindel, kas see tähendab, et ta tunneb temast puudust.
Rosemary nutab. Rosemary nutab. Ja see toob Nääpsule alati selle küsimuse pähe.
Küsimus puudutab empsi.
Kas emps igatseb vahel minu järele? Kõlab see küsimus.
Kas emps tunneb kunagi minust puudust?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: