Lena Törnqvist

25. sept. 2017 at 8:09 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto: Karin Ernstedt

Lena Törnqvist on raamatukoguhoidja ja kirjandusteadlane, kes töötanud aastakümneid Rootsi Lastekirjanduse Instituudis. Ta on uurinud Astrid Lindgreni loomingut ja pühendanud ligi kümme aastat kirjaniku arhiivi katalogiseerimisele Stockholmi Kuninglikus Raamatukogus.
End Pipi Pikksuka eakaaslaseks pidava Törnqvisti sõnul olid Lindgreni raamatud tema lapsepõlve enesestmõistetav osa, aga arhiivitöö kaudu laienes pilt märkimisväärselt, sest täiskasvanuna tekste lugedes tekib hoopis uus pilt uuel tasandil. Aastate jooksul on Lena Törnqvist kirjutanud raamatuid, pidanud arvukalt loenguid ja avaldanud artikleid Lindgrenist, samuti on ta jalutanud huvilistega kirjaniku radadel Stockholmis.
Raamatus „Kasutad tavalisi sõnu…Astrid Lindgreni keel“ toob autor lugejani oma tähelepanekud, mida ilmestavad tsitaadid Lindgreni teostest ja isiklikest kirjadest. Törnqvist puudutab paljusid teemasid, nagu näiteks keel, poliitika, soorollid, türannid, emalikud amatsoonid, armastus Stockholmi vastu ning aitab avada Lindgreni teoste sügavamaid kihte. Kuigi raamatu keskmes on kirjaniku looming, avaneb raamatu lehekülgedel lugejale Astrid Lindgren ka inimesena.
Lena Törnqvist püüab oma raamatus vastata küsimusele: milles peitub Astrid Lindgreni  teoste populaarsuse saladus. Ta leiab, et armastatud lastekirjaniku loomingust lähtudes annab küsimusele kõige lühema vastuse üks Schopenhaueri tsitaat, mida Lindgren vahel kasutas oma raamatutest rääkides: „Kasutad tavalisi sõnu ja ütled ebatavalisi asju.“

 

Katkend: Kasutad tavalisi sõnu… Astrid Lindgreni keel, Sinisukk 2016, tlk Tiina Kullamaa, lk 148 – 157.

 

BLOMKVISTERLUS

Täiesti uus mõiste, mis tänapäeval ka sõnaraamatutesse on ilmunud, tekkiski tänu kuuldemängusarjale. „Blomkvisterlane on poiss või tüdruk, kes tegutseb detektiivina ja aitab politseil leida varastatud asju ja jälitada vargaid.” Kalle Blomkvisti raamatutest inspireerituna organiseeris politsei 50. aastatel paljudes linnades noortele „detektiividele” klubisid ja usaldas neile muu hulgas näiteks varastatud autode otsimise. Üle kogu Rootsi võis näha noori teede ääres istumas ja palavikuliselt autonumbreid üles kirjutamas, et siis andmeid politseisse toimetada lootuses, et mõni varastatud sõiduk on just nende silme alla sattunud.

1940. aastate lõpus oli ajalehtede kirjasaatjaveergudel palju arutatud Pipi Pikksuka eeskuju. Nüüd oli aeg samasuguseks aruteluks meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti üle. Kui varem olid korra- ja moraalivalvurid kritiseerinud Pipi ühiskonda hävitavat käitumist, siis oli nüüd lugu peaaegu vastupidine. Göteborgist kirjutanud „ärritatud ema” kirjutas ka Rootsis puhkenud „blomkvisterlusest”.

 

„Ma ei mõista, kuidas normaalsed vanemad
lubavad oma lastel jälitada ja südametult
politseile üles anda vaeseid kaitsetuid inimesi,
kes ei tule igapäevaelus toime ja peavad
sisse murdma, varastama või väärkohtlema
kaasinimesi. Kalle Blomkvist on jube ideaal,
kes kohutaval kombel kajastab meie brutaliseerunud
tänapäeva. (…) Politsei saab
niisuguste asjade väljaselgitamise eest palka
ja teised inimesed (…) ei tohi sekkuda
nende ebamugavasse töösse. (…) Hoopis teine asi
on, kui politseid enam ei oleks ja kui
politseijaoskonnad muutuksid justkui „sotsiaalseks
polikliinikuks”, kus personaliks oleksid
psühholoogid ja sotsiaalala nõunikud (…).”

 

Teised kinnitasid umbes sama. Värmlandi maakonnas korraldati kursus tingimisi süüdimõistetud kurjategijatele. Üks põhiesindajatest oli kaitsenõunik Nanna Eriksson. Nagu ajakirjanduse teatati, „ründas ta eriti teravalt „Mängutoosis” esitatud Rasmuse-sarja. „Mõelda vaid, et lastel lastakse jälitada inimesi, see on meie ühiskonnas õudne dekadentsi märk”. Tema poolt oli keegi õpetaja, kes arvas, et sõnavõtt tuli täpselt õigel ajal. Laste inimjahile õhutamine võib kergesti anda tagasilöögi, nii et lapsed saavad hoopis impulsi seaduste rikkumiseks. Kui Rootsi raadio midagi sellist endale lubab, siis võib õigustatult küsida, kes vastutab? (…)”
Debatt vältas paar aastat! Astrid Lindgren, kes tavaliselt oma tööde arutelus ei osalenud, võtab 7. veebruaril osa raadiodispuudist ja kuulab Norrköpingi raamatukoguhoidja Sigurd Möhlenbrocki seisukohti. See on „Kalle Blomkvisti” vastu ilmselgelt väga kriitiline ja kuulutab, et Kalle eeskuju on muu hulgas viinud selleni, et mõned õpilased on võtnud kaasõpilaste suhtes endale prokuröri ja kohtuniku rolli ning hakanud neid mingis kuriteos süüdistama. Astrid Lindgreni ja Möhlenbrocki vaheline diskussioon oli raadioeetris ja ühes erakirjas kommenteerib kirjanik seda alljärgnevalt.

„Eile olin ma raadiosaates ja kaitsesin
rünnakute eest „Kalle Blomkvisti”. Üks
raamatukoguhoidja väitis, et noored satuvad
massihüsteeriasse ja võtavad omaks lintšimise
mentaliteedi, kui Kalle Blomkvisti eeskuju
järgima ja kaaskodanikke kahtlustama
hakkavad. Ka arvas tema, et lapsele on
väga kahjulik hakata jälitama meeleheitele
viidud kurjategijaid, sest nii võivad
jälitamist märganud kurjategijad väikestest
Blomkvistidest vabanemiseks kasutada
vägivalda. Ma küsisin raamatukoguhoidjalt,
kui suur on matemaatiline tõenäosus, et üks
noor satub ohtliku kurjategija lähedusse,
kui noor seda eriti teha ei püüagi. Kas pole
kummaline, et inimesed niisuguste asjade
pärast muretsevad?”

Muide, uue sõna „blomkvistima” tähenduses „politseid abistama” võtab Astrid Lindgren kasutusele just oma kaitsesõnavõtus raadiodebatis.

„Me oleme ju näinud mitu taolist
keelefenomeni. Kui härra Myrdal omal ajal tegi
propagandat sündivuse suurendamiseks, siis
tekkis keelde verb „müürdaalima.” (…) Kui nüüd
kari poisse lippab ringi, jahtides varastatud
autosid, siis ma ei arva, et on väga õiglane
süüdistada selles „Kalle Blomkvisti”, ka ei arva
ma, et oleks õige süüdistada professor Myrdali
kõigi 1930. aastatel sündinud laste pärast. (…)”

Kui Astrid Lindgren töötas kuuldemänguga „Kalle Blomkvist ja Rasmus”, oli ta kindel, et lugu peab ilmuma ka raamatu vormis. Raamatus saaks ta süveneda sündmustikku nii, nagu ta esialgu oli mõtelnud. Teades, kuidas lugu sündis, võib siiski ära tunda sugemeid raadiosarjast. Ka raamatus on ebatavaliselt arvukalt helisid iseloomustavat leksikat. Kõnnitakse ragiseval kruusateel, ollakse sunnitud muruniidukist üle rääkima, kriiskama, kiviseinte vahel kajab õudne naer ja nii edasi. Ja põnevuse haripunktil ikka need kuulsad püstolilasud. Kuid erinevalt kuuldemängust ei tulistata kulminatsioonina mitte peatüki lõpus, vaid keset jutuajamist. Ja lugeja saab kohe teada, et lasud (vähemalt osaliselt) läksid mööda. „Kõlab lask. Ja veel üks. Kuid ilmselt on Peters liiga erutatud selleks, et õigesti sihtida. Nicke jookseb edasi ja kaob peagi kuuskede vahele.” („Kalle Blomkvist ja Rasmus”, tlk Vladimir Beekman)
Võib-olla võttis Astrid Lindgren siiski omaks kuuldemängu vastu suunatud kriitika.

KÜLMA SÕJA HINGUS

„Kalle Blomkvisti” raamatutes on sõda Valge ja Punase Roosi vahel see, mis lugejal tekitab seoses Inglismaa 1400. aastate ajalooga ja Rooside sõjaga Yorkide ja Lancasterite esivanemate vahel. Ka laste mängusõda pidulike sõnade ja kindlate rituaalide taustal viivad mõtted keskaega. Esineb ka otsene tsitaat Shakespeare`lt. Korduvad saatuslikud sõnad: „ Nüüd olgu sõda Valge ja Punase Roosi vahel ning musttuhat hinge peab minema surma ja vajuma surmaöö pimedusse.” („Meisterdetektiiv Blomkvist” jm, tlk Vladimir Beekman) Need on sõnad, mis on otse võetud tema „Henry VI” kroonikast (I vaatus, II pilt).
Kuid hoolimata ajaloolistest assotsiatsioonidest kuulub „Kalle Blomkvisti” triloogia Astrid Lindgreni tänapäevaste jutustuste hulka. Samuti nagu Stieg Larsson ilmselgelt paigutab Mikael Blomkvisti ja Lisbeth Salanderi sajandivahetuse Stockholmi, on Valge Roosi seikluse enesestmõistetav ajaline raam unine Rootsi väikelinn teisele maailmasõjale järgneval aastakümnel.
Tekstis nimetatakse sõda paaril korral, kuid see tundub olevat suhteliselt kaugel, loomulikult silmas pidades noort lugejaskonda, kelle oli sõja-aastatest vähe mälestusi, kui üldse. Raamatus „Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu” nenditakse, „et vaenlase pealiku vangivõtmine oli Rooside sõjas harukordseks vägiteoks, umbes samasuguseks, nagu oleks möödunud maailmasõja ajal olnud see, kui ameeriklased oleksid saanud Hitleri Sing-Singi vanglasse kinni panna” (tlk Vladimir Beekman). Ja kui Anders valgete rooside juhina „Kalle Blomkvistis ja Rasmuses” saab teate punaste rooside sõjakuulutamisest, hüüab ta: „Pea meeles minu sõnu: tõusevad sünged pilved ja läheneb pikkade nugade öö.” (Tlk Vladimir Beekman). Et see väljend tähistab traditsiooniliselt suure hulga opositsionääride mõrvamist natside poolt 1934. aasta juuniööl, Anders õnneks ei tea. Samuti viib nimi Valge Roos mõtted mitte ainult 1400. aastate Inglismaa ajaloole. Sama nime kandis ka Müncheni vastupanuliikumise grupp, mille liikmed gestaapo 1943. aastal kinni võttis ja hukkas. Tänapäev ja ajalugu jooksevad raamatutes mitmes kohas kokku. Raamatus „ Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu” mõtiskleb kirjanik/jutlustaja selle üle, millise tähenduse annavad lapsed väikesele kivile: „Kuid miks ei võinud punased roosid armastada oma Suurmõmmikut näiteks niisama sügavalt kui šotlased oma kroonimiskivi ja miks ei võinud nemad olla sama sügavalt nördinud, kui valged roosid ta salakavalalt ta oma võimusesse võtsid, nagu šotlasedki, kui inglased viisid kroonimiskivi Westminsteri peakirikusse?” (Tlk Vladimir Beekman) Tekst vihjab sündmusele, mis oli väga aktuaalne 1951. aastal, kui raamat ilmus.
„Kalle Blomkvist ja Rasmus”, sarja viimane raamat, kannab ilmselget märki sellest, et see ilmus külma sõja kõige külmemal ajal, Korea sõja ja McCarthy aastatel. Ühel esimestest lehekülgedest tutvustatakse ka raamatu konflikti – võidurelvastumist ja tööstusspionaaži: „Konstaabel Björk teeb oma tavalist ringi linna peal ja mõtiskleb sõja üle üldiselt ning Valge ja Punase Roosi sõja üle eriti. Ta seisatab sillal, vaatab alla vette, milles voolab mööda üks vana ajaleht, ja ta loeb hajameelselt pealkirja, mis lausa karjub: „Läbistamatu kergmetall – revolutsioon sõjatööstuses! Rootsi teadlane lahendab probleemi, mis on andnud peamurdmist uurijaile kogu maailmas.” (Tlk Vladimir Beekman)
Jutustuse kurjategijad, insener Peters ja tema abilised, on saanud nimetult välisriigilt ülesandeks jahtida seda revolutsioonilist leiutist. Et kätte saada see salajane valem, planeerivad nad röövida Lillköpingisse ajutiselt elama asunud teadlase koos tema väikese pojaga.
Pole raske seostada Petersi – kelle täielik nimi on Valter Sigfrid Stanislaus Peters – ideoloogilist andumust hirmuga idast pärineva ohu vastu, millel Rootsis on sügavad ajaloolised juured ja mis oli silmnähtav sõjajärgsetel aastatel. Selle seose leidsid ka mõned Rootsi ajalehed. Liberaalne õhtuleht Expressen reageeris Petersi kirjeldusele ja viidetele tema tellija kohta:

Nädal hiljem on Rootsi rahvas ja eriti lapsed
naelutatud loo külge, kus kogu põnevus seisneb
pikalt venitatud piinamistseenide ootuses, kus
ohvriks on laps, ja kõige hullemate kelmide
väljajoonistamises riigireeturitena – keda
publik peaks identifitseerima teatud poliitilise
arvamussuuna, nimelt kommunistliku suuna
toetajatena, ja võib kindel olla, et publik
seda teebki. Kõik on tegelikult hullem kui
keskmiselt seriaalis, mille eest niinimetatud
populaarne ajakirjandus tavaliselt läbi
sõimatakse. Aga inimesed ei pane seda tähele.
Ka mitte kirjanik, kelle nimeks on Astrid Lindgren,
meie lastekirjanduse geenius – tema usub, et ta
on isamaaline, et ta on tsiviilkaitses
sõjaväeteenistusse mobilisatsiooniks valmis …
(…) Peaksime teadma, et spioonihüsteeria, paanika,
psühhoosid, laste treenimine väikesteks
sõduriteks ei ole mitte kunagi õige valmisolek.
(…) Kuid ei, oleme läinud nii kaugele, et me
seda ei märka. Me laseme ennast erutada, nii
täiskasvanud kui lapsed, sellest, mida armas
väike Rasmus ja vapper Kalle Blomkvist vastiku
spiooni Petersi juures peavad välja kannatama.
Me lubame „Mängutoosil” aina käia ja laseme
ennast uinutada valelikul heroismil, mis
katsumusele mitte silmapilkugi vastu ei pea,
kui asi tõsiseks läheb.”

KÕHKLEVAD KANGELASED, TUGEVAD KANGELANNAD JA KAHETSEVAD LURJUSED

Stieg Larssoni Mikael Blomkvist on väljakujunenud isiksus, kes Milleeniumi-triloogia jooksul ei muutu. Teda kirjeldatakse kui õigustermineid kasutavat visa uurivat ajakirjanikku, kes pigem kasutab sõna ja sulepead kui vägivalda. Kindlasti ei ole ta matšokangelane. Palju iseloomujooni on võrreldavad Astrid Lindgreni Kallega, aga erinevalt Mikaelist on meisterdetektiiv Kalle isiksus arenev.
Algselt on tal karikatuurseid jooni. Ta unistused ja sisemonoloogid kujuteldavate kuulajate ja ka kolleegide ees, ta vestlused oma eeskujude Sherlock Holmesi, lord Peter Wimsey ja Hercule Poirot`iga annavad tekstile paroodia jume. Viimastes osades on neid külgi vähem ja Kalle on küpsemaks saanud. Pigem on Anders see, kes õhutab Kalle „meisterdetektiivi” mainet – kusjuures see tiitel on kolmanda raamatu pealkirjast hoopis välja jäetud.
Seevastu Kalle teod on järjest julgemad ja sangarlikumad. Ta meenutab isegi Eva Margareta Löfgreni muinasjuttude lohetapjat, kui ta „Kalle Blomkvistis ja Rasmuses” lõhub lennuki ujukid ja takistab inimröövi lõpuleviimist. Hoolimata kangelastegudest muutub Kalle minapilt ajaga. Alguses laps, kes mängib detektiivi oma tegude tagajärgi tegelikult mõistmata, kujuneb ta mõtlevaks nooreks inimeseks, kes on valmis tegutsema, kuigi tunneb, et alati ei julge ega oska. K. Arne Blom kirjutab, et selline areng on suur muutus krimižanri tavades.

Just realist ja skeptik Anders juhib Valget Roosi, mitte Kalle. Anders esindab ka füüsilist julgust ja jõudu. Ta on tugeva alalhoiuinstinktiga tüüpiline ellujääja. Ta imetleb Kallet, kes on temast teoreetilisem ja analüüsivõimelisem, aga ta teab ka enda väärtusi ja ta oskab endast lugu pidada. Siin võib tõmmata paralleeli Sherlock Holmesi ja doktor Watsoniga, ning ka Erika Bergeriga Milleeniumi-triloogias. Anders ja Erika on reaalsustajuga kaastöötajad, kes hoolitsevad selle eest, et igapäevaelu läheks edasi, kui kangelased Kalle ja Mikael on ülepeakaela abstraktsetesse probleemidesse kistud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: