Hermann Hesse

5. dets. 2017 at 8:59 e.l. (Nädala autor 2017) (, )

Hermann Karl Hesse (1877-1962) – oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Ta tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas. Ta tuntuimad teosed on “Stepihunt”, “Siddhartha” ja “Klaaspärlimäng”. Ta sai 1946. aastal Nobeli kirjandusauhinna.


Katkend: Demian, LR 1994, 5/7, Perioodika 1994, lk 64 – 69, tlk Krista Läänemets.

Kui ma organisti kord pärast tema kirikust lahkumist salaja jälitasin, nägin ma teda kaugel eemal ühte väikesesse linnaäärsesse kõrtsi sisse astumas. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja järgnesin talle. Esimest korda nägin ma teda siin selgesti. Ta istus väikese ruumi nurgas üldlaua ääres, must viltkaabu peas, veinikruus ees, ja tema nägu oli selline, nagu olin oodanudki. See oli inetu ja pisut metsik, otsiva ja põikpäiselt millegi küljes kinni oleva ilmega, isemeelne ja tahtejõuline, ning sealjuures oli suu pehme ja lapselik. Kõik mehelik ja tugev oli koondunud silmade ja lauba piirkonda, näo alumine pool oli õrn ja ebaküps, tasakaalutu ja osalt pehme, poisilikult tahtejõuetu lõug oli otsekui vastuolus lauba ning pilguga. Mulle meeldisid tumepruunid silmad, tulvil uhkust ja vaenulikkust.
Vaikides istusin ma tema vastu, rohkem ei olnud kõrtsis kedagi. Ta heitis mulle pilgu, millega oleks tahtnud otsekui eemale peletada. Ma kannatasin selle välja ja vaatasin talle üksisilmi otsa, kuni ta tusaselt pomises: „Mis te ometi nii teraselt vahite? Mis te must tahate?”
„Mul ei ole teilt midagi vaja,” laususin ma. „Ma olen teilt juba palju saanud.”
Ta tõmbas lauba kortsu.
„Ah soo, te armastate kirglikult muusikat? Minu meelest on nõme muusikast vaimustusse sattuda.”
Ma ei lasknud end nii lihtsalt hirmutada.
„Ma olen teid seal kirikus sageli kuulanud,” ütlesin ma. „Muide, ma ei taha teile tüliks olla. Ma mõtlesin, et ehk leian teis midagi, midagi erilist, ma ei tea isegi õieti, mida just. Kuid ärge tehke minust üldse välja! Ma võin teid ju ka kirikus kuulata.”
„Ma panen alati ukse lukku.”
„Hiljuti te unustasite panemata, ja ma istusin kirikus. Muidu seisan ma välja või istun kõnniteeäärisel.”
„Või nii? Te võite teinekord sisse tulla, on soojem. Koputage lihtsalt uksele. Aga kõvasti, ja mitte sel ajal, kui ma mängin. Ja nüüd – mis te tahtsite öelda? Te olete üsna noor, ilmselt gümnasist või üliõpilane. Kas olete muusik?”
„Ei. Ma kuulan muusikat hea meelega, aga ainult sellist, nagu teie mängite, täiesti konkreetset laadi muusikat, sellist, mida kuulates tekib tunne, et inimene kangutab taeva ja põrgu kallal. Selline muusika meeldib mulle väga, küllap sellepärast, et pole nii moraliseeriv. Kõik muu on moraliseeriv, ja ma otsisin midagi, mis moraliseeriv ei oleks. Kõik moraliseeriv on mulle alati kannatusi valmistanud. Ma ei suuda end hästi väljendada. Kas teate, et on vist olemas jumal, kes on üheaegselt nii jumal kui ka kurat. Ta peab olemas olema, ma olen temast kuulnud.”
Muusik lükkas oma laiaservalise kaabu veidi tahapoole ning heitis tumedad juuksed laialt laubalt. Seejuures vaatas ta mulle läbitungival pilgul otsa ning kallutas näo üle laua minu poole.
Vaikselt ja pinevil küsis ta: „Kuidas on selle jumala nimi, kellest kõnelete?”
„Kahjuks ei tea ma temast peaaegu mitte midagi, õigupoolest ainult nime. Tema nimi on Abraxas.”
Muusik vaatas otsekui umbusklikult enda ümber, nagu võiks keegi meid pealt kuulata. Siis nihkus ta mulle lähemale ning sosistas: „Seda ma arvasin. Kes te olete?”
„Ma olen gümnaasiumiõpilane.”
„Kuidas te Abraxasest teate?”
„Juhuslikult.”
Ta lõi käega vastu lauda, nii et vein klaasist välja loksus.
„Juhuslikult! Ärge ajage jama, noormees! Abraxasest ei teata juhuslikult, pidage seda meeles. Ma räägin teile temast rohkem. Ma tean temast üht-teist.”
Ta vaikis ja nihutas oma tooli endisele kohale tagasi. Kui ma talle ootavalt otsa vaatasin , tegi ta grimassi.
„Mitte siin! Mõni teine kord. Võtke!”
Ja ta pistis käe mantli taskusse, mida ta polnud ära võtnud, võttis paar praetud kastanit, mis ta mulle viskas.
Ma ei lausunud sõnagi, võtsin kastanid ja sõin ja olin väga rahul.
„Noh?” sosistas ta mõne hetke pärast. „Kuidas te temast teate?”
Ma ei kõhelnud vastamast.
„Olin üksi ja nõutu,” jutustasin. „Siis meenus mulle üks sõber varasematest aastatest, kes minu meelest teab väga palju. Ma olin maalinud pildi, linnu, kes tuleb välja maakera seest. Saatsin selle talle. Mõne aja pärast, kui ma enam õieti ei lootnudki, sattus mulle näppu tükk paberit, millel seisis: „Lind võitleb end munast välja. Muna on maailm. Kes tahab sündida, peab maailma purustama. Lind lendab Jumala juurde. Jumala nimi on Abraxas.””
Ta ei vastanud midagi, me koorisime kastaneid ja sõime neid veini kõrvale.
„Kas teeme veel ühe kannu?” küsis ta.
„Tänan, ei. Mulle ei meeldi juua.”
Ta naeris pisut pettunult.
„Kuidas soovite! Minuga on lugu pisut teisiti. Ma jään veel siia. Minge nüüd!”
Kui ma siis järgmisel korral peale orelimuusika kuulamist temaga kaasa läksin, ei olnud ta just eriti jutukas. Ta juhatas mind mööda üht vana kõrvaltänavat vana esindusliku maja juurde ja edasi suurde süngevõitu ja veidi laokiul tuppa, kus peale klaveri miski muusikale ei vihjanud, kuna suur raamatukapp ja kirjutuslaud andsid ruumile veidi õpetlasliku ilme.
„Kui palju raamatuid teil on!” sõnasin ma tunnustavalt.
„Osa neist on mu isa raamatukogust, kelle juures ma elan. – Jah, noormees, ma elan koos oma isa ja emaga, kuid ma ei saa teid neile esitleda, sest minu tuttavatele ei pöörata siin majas suuremat tähelepanu. Teate, ma olen kadunud poeg. Mu isa on uskumatult auväärne, selle linna tuntud pastor ja jutlustaja. Ja mina, et teil kohe selge oleks, olen tema andekas ja paljutõotav härra poeg, kes aga on normist kõrvale kaldunud ning pisut ära pööranud. Ma olin teoloog ja lahkusin veidi enne riigieksamit sellest tobedast fakulteedist. Kuigi tänu eraõpingutele tegelen õigupoolest selle alaga ikka veel. Mulle on ikka veel äärmiselt tähtis ja huvitav teada saada, milliseid jumalaid inimesed kunagi endale on välja mõelnud. Üldiselt olen ma praegu muusik ja paistab, et saan varsti tagasihoidliku organistikoha. Siis olen ma ju jälle kiriku rüpes.”
Mu pilk libises piki raamatuselgi, nägin kreeka-, ladina- ja heebreakeelseid pealkirju niivõrd, kuivõrd ma väikese laualambi tuhmis valguses näha võisin. Vahepeal toimetas mu tuttav pimedas seina ääres põrandal midagi.
„Tulge.” hüüdis ta mõne aja pärast, „tegelegem nüüd pisut filosoofiaga, see tähendab suu pidada, kõhuli heita ja mõtelda.”
Ta tõmbas tikust tuld ja süütas kaminas, mille ees ta lamas, paberid ja halud põlema. Leek lahvatas kõrgele, ta kohendas ja õhutas tuld eriti ettevaatlikult. Ta vahtis tulle, mis tõmbas ligi ka mind, ja me lebasime vaikides oma tund aega kõhuli hubiseva halutule ees, nägime, kuidas see leegitses ja mühises, kokku varises ning väänles, ära põles ning väreles ja lõpuks vaikse mõtliku lõõmaga ahjupõrandal hubises.
„Tulekummardamine ei olnudki kõige rumalam asi, mis kunagi on välja mõeldud,” pomises ta ühel hetkel omaette. Muidu ei öelnud kumbki meist sõnagi. Ma vaatasin tardunud pilgul tulle, süüvisin unistustesse ja vaikusesse, nägin suitsus inimkogusid ja tuhas pilte. Korraga ehmusin. Kaaslane viskas tulle vaigutükikese, sellest sööstis üles väike sale tulekeel, ma nägin selles kollase raudkullipeaga lindu. Hääbuvas kaminatules jooksid kuldselt hõõguvad niidid kokku võrkudeks, ilmusid tähed ja pildid, mälestused nägudest, loomadest, taimedest, ussidest ja madudest. Kui ma otsekui ärgates kaaslase poole vaatasin, vahtis ta, lõug rusikas käele toetatud, andunult ja fanaatiliselt tuhka.
„Ma pean nüüd minema,” ütlesin ma tasa.
„Noh, minge siis. Nägemiseni!”
Ta ei tõusnud, ja et lamp oli kustunud, tuli mul vaevaliselt ja käsikaudu läbi pimeda toa ja pimedate koridoride ning treppide nõiutud vanast majast väljapääsu otsida. Tänaval ma peatusin ning vaatasin üles vana maja poole. Üheski aknas ei põlenud tuld. Uksel säras gaasilaterna valguses väike messingsilt.
„Pistorius, praost,” lugesin ma sellelt.
Alles kodus, kui ma pärast õhtueinet üksi oma väikeses toas istusin, meenus mulle, et ma ei olnud Pistoriuselt saanud midagi teada ei Abraxase ega millegi muu kohta, et me ei olnud üldse vahetanud rohkem kui kümmekond sõna. Kuid ma olin oma külaskäiguga tema juurde väga rahul. Ja järgmisel korral oli ta lubanud mängida mulle üht valitud pala vanast orelimuusikast, Buxtehude „Passacagliat”.

Ilma et ma oleks sellest arugi saanud, oli organist Pistorius andnud mulle esimese õppetunni, kui ma koos temaga sünge erakukambri põrandal kamina ees kõhutasin. Tullevaatamine oli mulle hästi mõjunud, see oli minus tugevdanud ja kinnitanud kalduvusi, mis mul alati olid olemas olnud, kuid millele ma ei olnud kunagi tähelepanu pööranud. Vähehaaval sain sellest osaliselt teadlikuks.
Juba väikese lapsena oli mul mõnikord olnud kombeks jälgida looduses leiduvaid eriskummalisi vorme, mitte vaadeldes, vaid andudes nende võlule, nende kummalisele sügavale kõnekusele. Pikad puitunud puujuured, värvilised sooned kivimites, veepinnal ujuv õlilaik, mõrad klaasis – kõik sellised asjad olid aeg-ajalt evinud minu silmis suurt veetlust, eriti vesi ja tuli, suits, pilved, tolm, ja iseäranis keerlevad värvilaigud, mida ma nägin siis, kui panin silmad kinni. Neil päevadel, mis järgnesid minu esimesele külakäigule Pistoriuse juurde, hakkas see mulle taas meenuma. Sest ma panin tähele, et teatava kosutuse ja rõõmu, oma eneseteadvuse tõusu eest, mida ma sestpeale tundsin, võlgnesin ma tänu ainuüksi sellele pikka aega lahtisesse tulle vahtimisele. Oli kummaliselt meeldiv ja rikastav tulle vahtida!
Neile vähestele kogemustele, mis ma senini olin leidnud teel oma tegeliku elueesmärgini, järgnes see uus: selliste moodustiste vaatlemine, andumine looduse irratsionaalsetele, veidratele vormidele loob meis tunde, et meie sisemus on ühtne tahtega, mis on lasknud sündida neil moodustistel – peagi tunneme kiusatust pidada neid oma meelevallast tekkinuks, omaenese loominguks – me näeme piiri iseenda ja looduse vahel värelevat ja ähmastuvat ning õpime tundma meeleolu, milles me ei tea, kas kujutised meie silma võrkkestal on tekkinud väliste või sisemiste muljete põhjal. Just siin on meil lihtne ja kerge avastada, kuivõrd me oleme loojad, millisel määral on meie hing ühtelugu osaline pidevas maailma loomise protsessis. Pigem on see sama jagamatu jumalus, mis toimib nii meis kui ka looduses, ja kui väline maailm ka hukkuks, oleks keegi meist võimeline ta uuesti üles ehitama, sest mägi ja jõevood, puu ja leht, juur ja õis, kõik looduses kuju võtnu on meis ettevalmistatud kujul olemas, pärineb hingest, mille olemuseks on igavik, mille olemust me ei tunne, mis aga enamasti leiab väljenduse armastus- ja loomejõu kujul.
Alles mõni aasta hiljem leidsin ma sellele väitele kinnitust ka raamatust, nimelt Leonardo da Vincilt, kes kõneleb kuskil sellest, kui hea ja ääretult virgutav on vaadelda müüri, kuhu suur hulk inimesi on sülitanud. Nende lärakate ees niiskel müüril tundis ta sedasama, mida Pistorius ja mina tundsime tule ees.
Meie järgmisel kokkusaamisel jagas organist mulle selgitusi.
„Me kisume oma isiksuse piirid alati liiga kitsaks kokku! Me arvestame oma isiksuse juurde kuuluvaks alati vaid seda, mida me eristame individuaalsena, tajume erinevana. Me seisame aga koos maailma „täiskomplektist”, igaüks meist, ja nii nagu meie keha kannab endas meie arengu sugupuud alates kalast ja veel palju kaugemaltki, nii on meie hinges olemas kõik see, mis eales on inimhingedes peitunud. Kõik jumalad ja kuradid, kes eales on olemas olnud, olgu siis vanade kreeklaste või hiinlaste või suulukahvrite omad, kõik on nad meis peidus, on olemas võimaluste, soovide, väljapääsuteedena. Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud ja keelud, vanad ja uued testamendid.”
„Hästi, olgu,” möönsin ma, „kuid milles on siis veel iga üksiku inimese väärtus? Miks me veel üldse pingutame, kui kõik on meis ometi juba valmiskujul olemas?”
„Stopp!” hüüdis Pistorius ägedalt. „Selles on suur vahe, kas kannate maailma lihtsalt endas või olete sellest ka teadlik! Hullumeelne võib tuua kuuldavale mõtteid, mis meenutavad Platonit, ja väike vaga koolipoiss mõnest hernhuutlaste õppeasutusest mõtiskleb loominguliselt sügavate mütoloogiliste seoste üle nagu gnostik või zoroastrist. Kuid ta ei tea sellest midagi! Ta on puu või kivi, paremal juhul loom, kuni ta seda ei tea. Siis aga, kui hakkab koitma äratundmise esimene säde, siis saab temast inimene. Te ei pea ju ometi kõiki kahejalgseid, kes väljas tänaval liiguvad, inimesteks lihtsalt sellepärast, et nad kõnnivad kahel jalal ja kannavad oma poegi üheksa kuud? Te näete ometi, kui paljud neist on kalad või lambad, ussid või kaanid, kui paljud on sipelgad, kui paljud on mesilased! Nojah, igaühes neist on varjus võimalused saada inimeseks, kuid need võimalused on tema pärast alles siis, kui ta saab aimu nende olemasolust, kui ta osalt koguni õpib neid endale teadvustama.”
Umbes sedalaadi olid meie vestlused. Harva pakkusid nad mulle midagi päris uut, midagi täiesti üllatavat. Need kõik aga, ka kõige banaalsem neist, tabasid kerge järjekindla haamrilöögina ühte ja sama kohta minus, kõik need aitasid mul kujuneda, kõik aitasid mul vabaneda kestadest, purustada mul munakoori, ja iga vestluse järel tõstsin ma pea pisut kõrgemale, pisut vabamana, kuni mu kollane lind oma kauni röövlinnupea purustatud maailmakoorest välja pistis.
Sageli jutustasime teineteisele ka oma unenägusid. Pistorius mõistis neid seletada. Mulle meenub imeline näide. Ma olin näinud und, milles ma suutsin lennata, kuid nõnda, et mind otsekui paisati suure hooga läbi õhu, mida ma ei suutnud valitseda. Lennutunne oli meeltülendav, läks aga peagi üle hirmuks, kui ma nägin, et mind kisti vastu mu oma tahtmist ohtlikesse kõrgustesse. Siis tegin ma päästva avastuse, et hinge kinni hoides ja välja hingates oli mul võimalik oma tõusmist ning langemist reguleerida.
Selle kohta ütles Pistorius: „Hoog, mis teid lendu tõstab, on meie inimkonna suur pärand, mis on igaühel meist. See on kõigi jõudude juurtega seotuse tunne, kuid sellest hakkab peagi kõhe! See on neetult ohtlik! Seepärast enamik inimesi nii meelsasti lendamisest loobubki ning eelistab seadusega lubatud ettekirjutuste kohaselt kõnniteel jalutamist. Teie aga mitte. Te lendate edasi, nagu tublile noormehele kohane. Ja näe, siis avastate, et kummalisel kombel saate vähehaaval olukorra peremeheks, et suurele üldisele jõule, mis teid edasi rebib, lisandub väike isiklik jõud, üks organ, tüür! See on oivaline. Ilma selleta tuhisetaks tahtetult läbi õhu, nii juhtub näiteks hullumeelsetega. Neile on antud aimata enamat kui inimestele kõnniteel, kuid neil ei ole võtit ega tüüri ning nad langevad mühinal põhjatusse. Teie aga, Sinclair, teie saate hakkama! Ja kuidas, palun. Seda te veel üldse ei teagi? Te teete seda uue organi, hingamise regulaatoriga. Ja nüüd saate näha, kui vähe „isiklik” teie hing oma sügavuses on. Ta nimelt ei leiuta seda regulaatorit! See ei ole midagi uut! See on laen, see on eksisteerinud aastatuhandeid. See on kalade tasakaaluorgan, ujupõis. Ja tõepoolest leidubki veel tänapäevalgi paar veidrat ja alalhoidlikku kalaliiki, kellel ujupõis on samal ajal midagi kopsulaadset ning teatud tingimustes on tõepoolest võimalik seda hingamiseks kasutada. Seega täpipealt nagu see kops, mida te oma unenäos lennupõiena kasutasite!”
Ta tõi mulle koguni ühe zooloogiaraamatu ning näitas nende ürgaegsete kalade nimetusi ning neid kujutavaid jooniseid. Ja ma tajusin omalaadse värinaga, et minus on püsinud elavana üks funktsioon varasematest arenguepohhidest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: