Madli Lippur

20. dets. 2017 at 9:08 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto: ERR.ee

Madli Lippuri (1984) debüütromaan võitis Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel I koha ja 2017. aasta Tartu Kirjanike Liidu osakonna poolt väljaantava Betti Alveri auhinna. Madli Lippuri teose puhul rõhutati tabuteema värsket käsitlemist ning jahmatavat kontrasti romantilise stiili ja moraalselt tõrget tekitava tegevustiku vahel. Vahur Afanasjev toonitas: “Autor on võtnud endale üpris keerulise ülesande kirjutada niiöelda vaiksel häälel. Tulemus on huvitav ning andis žürii kohtumistel kõige rohkem kõneainet.”

Katkendid: June / Julien, Tänapäev 2016, lk 9-15, 271- 274.

/…/
Ma jalutasin eemale õunapuude alla ja sealt veel natukene edasi põlluserva suunas. Punt pisikesi jõnglasi tormas minust mööda. Märkasin, et neil on eemal rohu sees miskit sorti salaühing. Seal istus ringis umbes seitse eri vanuses tüdrukut ja toimetas isekeskis midagi. Kahtlustan, et käis nukkude kollektiivne riietamine ja soengute tegemine. Istusin vanale tuttavale kivile ja nostalgitsesin edasi. Vaatasin õue poole, kus valmistuti lauda katma, ja vaatasin põllu poole, metsade ja avaruse poole. Olin nende kahe vahel, ei olnudki nagu osa pidulistest. Samuti ka mitte see väike lastemaffia. Ka neil poleks justkui peoga pistmist olnud, neil olid täiesti omaette asjaajamised. Vaatasin neid eemalt. Üks väiksem lunis suuremat, et too tema nukule patse punuks. See hakkaski punuma. Samal ajal aga nägi ta silmanurgast, et kõige väiksem tüdruk on vahepeal põllu suunas ajama pannud. Mispeale ta hüppas püsti, läks sellele väiksele järgi, krabas sülle ja tõi ringi tagasi. Selge. Karjajuht. Ju see oli seal mingi improviseeritud lastehoid peokülaliste jaoks. Sest too tüdruk, see karjajuht, ei olnud enam tegelikult kuigi väike. Paistis olema teistest palju vanem, nii umbes neliteist ehk juba. Ma vaatasin neid lapsi, ma vaatasin seda suuremat last. Ja ikka veel ei tundnud ma sind ära. Sest nägin sind vaid kaugelt. Kuniks sa tõstsid korraks pea ja vaatasid minu suunas. Siis ma tundsin ära need näojooned. Teadsin, et olen neid kusagil näinud. Tuul sasis su tukka ja pikki tumedaid juukseid. Üritasid neid kõrvade taha fikseerida, aga tulemusteta. Korra vaatasid veel minu poole, õige põgusalt. Siis saabus Stéphanie. Ta olevat mind juba silmist kaotanud. Ja siis ta märkas eemal sind, keda oli juba ammu otsinud. Ta hüüdis sind ja sa kuuletusid. Sind käsutati minuga kohtuma. Sa tulid mõõdetud sammul ja tõsisel ilmel. Tervitasid ja vaatasid mind umbusklikult vilksamisi oma tuka alt. Sa olid väga ema moodi. Varem plehku panna üritanud väike tüdruk tuli sulle järgi ja hakkas sind kleidisabast sikutama. Samal ajal seletas Stéphanie mulle midagi naabrite kohta, kelle maja taamalt paistis, ja kes olevat eelmisel aastal ära kolinud ning maja laokile jätnud. Aga tegelikult ma üldse ei kuulanud. Sa seisid ikka veel sealsamas, laps kleidisaba sikutamas ja justkui ootasid, millal sulle sõna antakse. Aga sulle ei antud. Stéphanie muljetas aina edasi. Ja samal ajal ma lihtsalt jälgisin, kuidas sa vaikisid. Viimaks vaatasid mulle pikalt otsa, võtsid lapse sülle ja läksid tagasi teiste jõmpsikate juurde.
Stéphanie kuulutas välja lauda istumise ning kõik hakkasid õue seatud pika peolaua taha kogunema. Me sattusime istuma üsna lähestikku, teine teisel pool lauda. Me ei vahetanud ainsatki sõna, ainult pilgud kohtusid aeg-ajalt. Alati, kui keegi midagi naljakat rääkis või ütles, vaatasid sa mind, nagu selleks, et kontrollida, kas me naerame ühtede ja samade asjade üle. Minu kõrval istunud proua, keda ma ei tundnud, oli kangesti vestlushimuline ja tahtis minust igasuguseid asju teada, nii et ma pidin talle peaaegu pool oma elulugu ära rääkima. Sina muidugi kuulsid kõike pealt. Kui ma jõudsin sugulussuhete lahkamiseni, ütlesin talle, et Stéphanie, kes siin vägesid juhatab, on mu tädi ning see seal – osutasin sinu poole – on mu õde. Seepeale naeratasid esimest korda päriselt mulle. Ikka vaikides. Eelkõige naeratasid su silmad, mis seni olid olnud umbusklikult uurivad. Kuid enamasti olid sa ikka tõsine.
„June, mis sa mossitad? Kas sa mu pirukaid ikka proovisid?” kostis tädi hääl teiselt poolt lauda.
„Ma ei mossita… Ma mõtlen…,” vastasid sa. Tõusid aeglaselt lauast, võtsid laualt kaks tühjaks saanud morsikannu ja marssisid nendega majja. Minu kõrva aga kostis kellegi hääl: „See tüdruk läheb sul aina tõsisemaks. Tea, kas tal on peigmeestega probleeme? Või on ta lihtsalt armunud? Minu teismeline tütar näiteks lõpetas siis üldse minuga rääkimise…”
„Ah, ei ole tal midagi,” seletas Stéphanie, „mingit peigmeest… Ema oli tal ju ka natuke selline… filosoofiline kuju. Cyril, ulata mulle palun see vaagen sealt.”
Vahepeal ma kalkuleerisin peas, liitsin ja lahutasin, ja taipasin, et sa ei saa olla neljateistaastane, sa oled alles kaksteist. Sa tulid täidetud kannudega tagasi, istusid veel veidi lauas ja kadusid siis jälle ära. Ma ei näinud sind tükk aega mitte kuskil. Ajasin ühe ja teisega juttu, viimaks istusin maja ette trepile. Lasin pilgul ja mõttel jälle niisama uidata. Ja siis äkki sa ilmusid kuskilt, hääletult, selja tagant. Istusid mu juurde. Vaatasid mulle otsa. Vaikisid. Aga enam ei olnud su silmis umbusku ega ka võõrastust. Nüüd olnuks nagu kurbus. Sa vaatasid maha ja ütlesid vaikselt: „Sul on ema silmad.”
See võttis mind tummaks. Seda pole mulle veel keegi öelnud. Pole olnud kedagi, kes ütleks. Aga selle lausega sa võtsid mu justkui omaks. Lugesid mind oma perekonna hulka. Sa istusid mu kõrval ja ma sain aru, et lein on ikka veel sinu sees. Me kumbki olime leinanud omaette ja me kumbki ei osanud sellest rääkida. Ma vaatasin sind ja nägin kurbust, mis avanes ainult mulle, kurbust, mis pole kellelegi varem silma vaadanud.
Sa küsisid, kauaks ma Prantsusmaale jään. Ja ma rääkisin sulle kõik ära. Miks ma tulin, mis ma tegema hakkan ja kus elama. Igasuguseid asju pajatasin sulle kokku. Õues hakkas juba hämarduma, aga sinu silmad hakkasid tasapisi särama. Sa kuulasid suure huviga. Pärast põgusat pausi küsisid äkki: „Julien, on ju, et sul on teine nimi ka?”
„Ee… mis mõttes?”
„Julien Joaquin…”
„Tšš! Mitte keegi ei tea, et mul selline nimi ka on.” Naersime mõlemad selle peale. Sa ütlesid, et see on igati originaalsem kui Jean-Paul või Jean-Jaques. Jah, on küll.
„Kas sa tead, et mul on ka salanimi?” küsisid siis. Jah, teadsin. Aga polnud kindel, kas ma seda õigesti mäletan. See oli migagi üsna iseäralikku.
„Mair… Maire… Mairsile?”
„Õige! Aga, fuhh, ma ka ise ei maini seda eales kellelgi, sest kui seda teha, siis küsitakse ikka: öö, mis asi? Marseille? Sellel pidi midagi sõja ja Marsiga pistmist olema, on see tõsi?”
Ma tuhnisin oma tolmunud ajusoppides.
„See peaks olema keldi nimi. Ema mainis selle kohta kunagi midagi. Minu mäletamist mööda, jah, see viitab sõjajumal Marsile. Ja sellega oli selline lugu, et keegi ennustajanaine olevat sind emale ette kuulutanud. Ta vist väga ei uskunud enam, et tal keegi tuleb. Peale Tristanit… Seda sa tead?”
„Jah, et ta suri kohe…”
„Ta sündis surnult… Aga ennustaja ütles, et tal tuleb veel üks. Tuleb tüdruk. Ja sellele tüdrukule tuleb panna nimi, mis ei pelga tuld ega vett. Talle tuleb panna kange nimi.”
„Nii ütleski?”
„Enam-vähem midagi sellist, jah. Ega ma sõna-sõnalt sulle kinnitada ei saa. Aga kuidagi nii see olevat olnud. See sinu nime lugu. Ja näed siis, ta pani sulle kaks kanget nime. Topelt ei kärise.”
„Kuidas June kange nimi on?”
„See on ju roomlaste peajumala kaasa. Juno. Sellest tulebki June. Kui sa June`i asemel soovitad end Junoks nimetada, siis seda kangem su nimi on. Tegelikult. Algupärale lähemal.”
„Ma ei salli June`itamist sellepärast, et igaüks hääldab seda isemoodi imelikult, sest nad üritavad hääldada nagu inglased, aga mulle üldse meeldi see… Ma ei taha olla inglane. Olen siis parem roomlane või iirlane.”

Vahepeal sa lipsasid laua juurde ja kaaperdasid osavalt viimase beseekoogitüki, mida lahkelt minuga jagasid. See kook oli vaieldamatult selle õhtu tippgurmeesündmus.
Siis hakkas jahenema. Ma leidsin eeskojast ühe teki ja laotasin selle sulle õlgadele. Sa jätsid tekinurgakese ka mulle varjuks. Keegi üritas meid tantsima meelitada, et siis hakkab soojem, aga me ei kippunud. Käänasime eitavalt päid ja istusime teki sees nagu kaks kägu ühes pesas.
Kõnelesin sulle veel tollest korterist, mida pean hakkama tolmu alt välja kaevama, enne kui see päris elamiskõlblik on. Sa ütlesid, et võid mulle appi koristama tulla. Aga enne pidin veel mitmeks nädalaks Québeci tagasi sõitma. On veel asju, mida korraldada. Ma uurisin, kus täpselt sa Bayeux`s elad ja me vahetasime telefoninumbreid. Lubasin sulle helistada, kui olen tagasi, kui olen päriselt kohal.
Ma olin sel hetkel väga õnnelik. Seal videviku eel, teki sees, sinu, oma uue vandeseltslase kõrval, melust natuke eemal. Ma ei saanudki veel midagi aru. Mul ei olnud vähimatki kavatsust aru saada.
Vastu ööd läksime lahku. Sina jäid sinna ööbima. Antoine pakkus mulle taas küüti ja tõi mind Bayeux`sse ära.

Julien
(Joaquin, aga ainult sinu jaoks)

25. detsember 2008
BAYEUX

On öö vastu 25. detsembrit. Sa olid täna siin, koos minuga, kasuemaga, isaga, meie juures õhtusöögil. Kõik kulges isegi vastu ootuseid üsna rahulikult. Need on meie esimesed koosveedetud jõulud.
Ma mäletan kõiki meie jõule. Neid oli küll kõigest kolm. Ma ütlen „meie jõule”, kuigi tegelikult olid need kõigest pooleldi ühised, sest sa läksid ju alati Québeci Pauline`i ja Théo juurde. Me pidasime sinuga oma jõulud alati justkui ette ära…
Mulle on kalleim üks mälestus ühest lihtsast, peaaegu tavalisest jõulukuu õhtust. See võis olla umbes viis päeva enne pühi, sa polnud veel Québeci läinud. Ma tulin koolist otse sinu juurde, tulin oma võtmega sisse (sinu kodu olekski nagu olnud meie ühine kodu, kus mina käisin visiidil, nagu visiitabielus) ning mu ninna tungis meeletult hea ahjuküpsetiste lõhn ja kõrvadesse Ella ja Louisi „Dream A Little Dream Of Me”. See oli see talv, kui sa minust džässisõltlase kasvatasid. Ma leidsin su köögist šokolaadiküpsiseid meisterdamas, see oli uskumatult ilus vaatepilt, ma peaaegu et poleks tahtnud sellesse idülli sekkuda. Sa andsid mulle tervitusmusimopsu ja küsisid, et ega tulekahju järgi ei lõhna. Sa polevat kunagi elus selliseid asju küpsetanud, aga teadsid, et ma täna tulen ja tahtsid vähemalt üritada. Ma kinnitasin, et kõik on ideaalne, kogu atmosfääriline kooslus. Mul oli tõesti tunne, võib-olla esimest korda viimase 7 aasta jooksul, et ma tulin KOJU. Kus mind oodatakse, armastatakse, kus on rahu ja harmoonia. Ja kõige paremad lõhnad ja kõige ilusam muusika. Ja mulle kõige kallim inimene. Sina, mo chuisle, mo chroí. /Iiri keeles: mu arm, mu süda./
Kui viimane plaaditäis oli ahjus, tegime Ella ja Louisi saatel paar tantsutiiru. Siis sa kontrollisid mu matemaatika ülesanded ära, sest nendega olin alati kimpus. Pärast pikutasime kamina ees, sa soojendasid mu varbaid oma peos, sest mu jalad olid pidevalt külmad. Ma küsisin, kas sa lähed jõuludeks koju, poja juurde. Lähed, jah. Sa tead, et ma hakkasin su poega armastama, läbi sinu, läbi sinu silmade ja südame.
See oli nii ammu… Siis olin ma veel väike. Nüüd ma olen suur. Nüüd on mind kaks.

Me istusime pargis ja toitsime linde. Hakkas juba hämarduma. Sadas lund. Vaid mõned üksikud jalutasid oma koeri. Peatselt sulandunuksime hämarusse. Kaks tumedat kogu pargipingil, teineteise vastu liibunud. Jah, tumedad. Nii imelik, et sa kannad nüüd nii palju musta. Nagu minagi. Me oleme nagu 19. sajandi kodanlased. Siivsalt tumedas ja lihtsad, märkamatud.
Sa kohendasid mu õlarätikut, panid käed selja tagant mu ümber ja ütlesid: „Tule mulle naiseks…”
Ma hakkasin naerma, sest peale kõike seda tundus see naljakas, nagu mõnes vanas filmis. Sa arvasid, et naeran sinu üle. Solvusid vist. Aga sa ütlesid seda mulle nagu ilmsüüta neiule, kellega alles kurameerid.
„Me ei saa ju… Ja mis vahet seal ongi, nimi on meil nagunii juba sama…”
„Võib-olla kuskil kuidagi ikkagi saame. Ja asi pole nimes. Ma tahaks su südame all põtkija lapsendada. Tulge mulle naiseks ja lapseks…”

Me käisime mitmetes kohtades, ka iidse suure leinava pöökpuu juures. Ja istusime meie kohvikutes.
Istusime akna alla, kohvik oli üsna täis. Mina ei olnud seal väga ammu käinud, ometigi polnud suurt muutunud. Kohvimasin oli ainult moodsama vastu vahetatud ja külmletti ventilaator ei lõrisenud enam nii valjusti. Muu oli nagu ikka. Isegi raadiojaam, mis kõlareist kostis, oli sama.
Me istusime teineteise vastas ja vaatasime teineteist, siis oma teetasse, siis aknast välja ja siis jälle teineteist. Paduarmastajate kohta, kes me kunagi olime, ja kes pole neli aastat kohtunud, rääkisime ilmselt kummaliselt vähe. Ma ainult vaatasin. Su nõudliknukrad mõrušokolaadisilmad rääkisid kõik. Rohkem polnud tarvis. Ma nägin, et sa tahtsid tõesti mind endale, koos kõigega, mida kaasas kandsin. Sinu silmad nõuavad, nad on alati vaikimisi, salaja nõudnud. Su suu võib paluda kõige malbemate sõnadega, samas kui su pilk nõuab, kui su pilk neelab nagu kosmiline keeris. Su silmade taga on alati peidetud deemonid. Kui seal olnuks vaid inglid, kas oleksingi saanud sind armastada. Mul on vaja ju võrdväärset… Sinu peidetud deemonid olid alati natuke tugevamad kui sinu hirm, sinu hirmgi ei suutnud neid talitseda.
/…/
Juno

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: