Zoltán Kodály

8. jaan. 2018 at 2:54 p.l. (Zoltan Kodaly)

Zoltán Kodály (1882-1967) on Ungari üks olulisemaid 20. sajandi heliloojaid. Kodály oli üks esimesi äratuntavalt rahvusliku helikeelega komponiste Ungaris, kes lõi eeskätt palju koori- ja vokaalmuusikat. Ometi oli ta ka pedagoog, kes tugines ungari folkloori traditsioonidele, andis sellele uue hingamise ja tõi selle Euroopa standarditele lähemale. Lisaks arendas ta muusikaõpetamise metoodikat ja kooriliikumist. Kodály on väga tugevalt mõjutanud kogu maailma muusikaharidust, pannes aluse Kodály meetodile, mis on laialdaselt kasutusel ka Eesti muusikaõpetuse algastmes.

12. jaanuaril 2018 toimub linnaraamatukogu saalis Kodály õhtu: pedagoogi ja koorijuhi Mall Ney loeng tunnustatud ungari heliloojast, rahvamuusika kogujast ja pedagoogist Zoltán Kodály’st.

Üritus täiendab muusikaosakonnas avatud Zoltán Kodály näitust ja toimub koostöös Ungari Instituudiga.

Näitust „Maailm rõkaku rõõmust“ / „Let the Whole World Rejoice“ ungari helilooja ja pedagoogi Zoltán Kodály elust ja loomingust linnaraamatukogu IV korrusel. Näituse vahendas Ungari Instituut.

Lühike ülevaade elust ja loomingust

Zoltán Kodály sündis 1882. aastal Kecskemétis. Tema isa oli raudteeametnik, kuid perekond oli väga muusikalembeline, mistõttu otsustas noor Kodály lisaks Budapesti Ülikooli keelteõpingutele harida end ka Ungari Muusikaakadeemias.

Mu kõige esimene mälestus muusikast on mu isast ja emast mängimas Mozarti viiulisonaate, kui ma olin kuskil 4- või 5-aastane. Kuid samal ajal kuulsin ma ka mustlasi ja teenijaid köögis laulmas. Klassikaline muusika, ungari rahvamuusika ja folkloorivõtmes loodud muusika – kõik hakkas minus kogunema ja võimust võtma ühel ja samal ajal.“

1905. aastal hakkas Kodály rahvamuusikat koguma ja ühes Béla Bártokiga pandi alus Modernse Ungari Etnomusikoloogia Ühingule. Kogudes rahvamuusikat ja töötades selle kallal, oli Kodály kõrgeimaks eesmärgiks ühendada ungari pärimusmuusika lääne kultuuriga.

Lisaks rahvamuusikale oli üheks Kodály suurimaks mõjutajaks heliteoste loomisel prantsuse helilooja Claude Debussy. Viimase kahe sümbioosist sündiski Kodályle omane stiil, millega ta kogus tuntust üle kogu maailma.

Kodály on öelnud, et pärimusmuusika on rahvuse emakeel.

Kes on meie muusika klassikud?“…

Ungari rahvamuusika ja ungari klassikaline muusika on par excellence. Ungari rahvalaul ja Beethoveni heliteos on võrdsed vennad. Ungari rahvamuusika paljastab ungari hinge. Tuleb aru saada, et ungari rahvamuusika ja ungari keel on sama vanad.“

Alates 1907. aastast õpetas Kodály Muusikakadeemias, esmalt teooriat ja seejärel kompositsiooni. Lisaks tööle Muusikaakadeemias tegeles Kodály väga palju ka uue muusikaõpetuse metoodika väljatöötamisega. Ka muusikaõppe puhul leidis ta, et kõige alus on pärimusmuusika ning rõhutas muusikaõppe olulisust ja vajalikkust üldhariduse juures. Ta pühendas palju aega oma revolutsiooniliste ideede väljatöötamisele, laste ja õpetajate koolitamisele.

Ma ei kahetse kunagi aega, mida kulutasin lauluharjutuste kirjutamisele ja kooliõpikute koostamisele, selle asemel, et luua suuri heliteoseid.“

Kuni 1920. aastani koosnes Kodály looming heliloojana üksnes kammerteostest, mõned neist jõudsid isegi Pariisi ja Šveitsi, kuid I maailmasõja puhkemise tõttu polnud laiem tuntus esialgu võimalik. Esimene teos, mis sai rahvusvahelise tunnustuse osaliseks, kandis nime „Psalmus Hungaricus”, mis nägi ilmavalgust 1923. aastal ja mille tekst pärineb 16. sajandi ungari kirjandusest.

Järgnevatel aastatel pühendas Kodály end peamiselt laste koorimuusikale, tuginedes peamiselt rahvamuusikale ja -lüürikale. Viimane pani aluse Laulva Nooruse (Éneklő Ifjúság) liikumisele, mis sai alguse 1930. aastal ja mis sai võimalikuks tänu tema õpilastele.

Rahvamuusikale tegi Kodály suure kummarduse 1926. aastal, viies lavalaudadele ungari folkloori uues modernses kuues laulumänguna „János Háry”. Teosest sai hiljem Kodály loomingust enim esitatud orkestriteos. Sarnase populaarsuse osaks sai ka 1933. aastal kirjutatud „Galanta tantsud”. Kodály loomingus on hulganisti missasid. Nii mõnestki tema teosest käivad läbi ungari vabadusvõitluse teemad, mis aga ühtlasi kannavad universaalseid tähendusi ja annavad sõja ajal lohutust. Alates 1927. aastast dirigeeris ta sageli ise oma teoseid.

Kodály pälvis oma elu jooksul hulganisti autasusid, olles näiteks üks esimestest, kes sai Ungari kõrgeima võimaliku autasu kunstis, Kossuthi preemia. Palju on tunnustatud teda ka uue tõhusa muusikaõpetuse metoodika välja töötamise eest, mis tugineb mitte absoluutsel, vaid suhtelisel helikõrgusele. Eestis sai see tuntuks jo-le-mi metoodikana. 2016. aastal kanti see UNESCO kultuuripärandi nimistusse.

80-aastasena vaatas Kodály tagasi ja ütles oma elutöö kohta järgmist:

Nüüd, kui mu nobedad näpud on kokku kogunud kõik oad, mis oma elu jooksul olen laiali puisanud, võib tagasi vaadata ja selgelt näha, kust see kõik alguse sai. Mis oli liikumapanevaks jõuks minu eluvankrile, pannes selle kord võidu jooksma, kord venima mööda pikka sirget teed, hoolimata kõigist takistustest? See oli too lootusetu ja vastuseta jäänud armastus, millele olekski olnud võimatu vastata. Armastus inimeste vastu, kelle tuhandeaastane nähtav ajalugu ja ehk veel pikemgi, tuhandete ja tuhandete aastate pikkune nähtamatu ajalugu, elab nende keeles ja lauludes. Sellel oli minu jaoks vastupandmatu võlujõud, isegi ilma veresidemeta.”

Katkend: Zoltán Kodály, Mis on muusikas ungaripärane? „Kas tahame iseseisvuda ka kultuuriliselt”, Haridustöötajate koolituskeskus, Tallinn 1994, lk163-167. Tlk I. Sinimets.

Kui minult taheti vastust pealkirjas esitatud küsimusele, tuli mul meelde üks artiklite sari. Lugesin seda enam kui kolmekümne aasta eest mingist prantsuse ajakirjast. Muusikakriitik Paul Landormy oli pöördunud samasuguse küsimusega väljapaistvate prantsuse heliloojate poole. Küsitlusalused olid D`Indy, Bruneau, Duparc, Dukas, Debussy ning Romain Rolland, kelles tollal nähti üksnes väljapaistvamat prantsuse muusikaajaloolast ja kriitikut.

Seda suurema tähelepanuga lugesin ma vastuseid, sest meiegi põlvkonnale pakkus küsimus suurt huvi. Oli üllatus, et suur prantsuse rahvas oli samuti sellise küsimuse tõstatanud. Rahvas, kes sajandite pikkuse muusikaelu vältel oli korduvalt loonud originaalset, igasugusest muust muusikast erinevat prantsuse muusikat.

Vasturääkivused vastustes näitasid, millise raske küsimusega on tegemist. Ühtede meelest oli kõige prantslaslikumat muusikat kirjutanud Berlioz, teiste meelest oli tema muusika just kõige vähem prantslaslik. Ometi võis arvata, et pooleteise aastatuhande pikkuse ajalooga rahvusel pole raske leida püsivalt iseloomulikku ning siis ka neid elemente, mis antud nähtust muusikas peegeldavad.

Veel suuremad on raskused meie puhul. Tunneme ungaripärast või ungaripäraseks muusikaks nimetatavat muusikat vaevalt 100-150 aastat, meie ajaloo põhjal pole ungarlaste ühtseid iseloomujooni seni veel õnnestunud eristada. Nii pole ka võimalik ungari iseloomu ja ungari muusika kokkupuutekohti eriti esile tõsta.

Üldse on rahvuslikku karakterit kergem kunstiteoses tunnetada kui seda sõnadega formuleerida.

Kuid just muusikas on meil olemas kindel alus, millest me võime lähtuda, otsides seda, mis on muusikas ungarlik. See kindel lähtekoht on rahvamuusika, selle kõige iidsem kihistus.

Sest kui me valime välja, eraldame rahvalauludest kõige selle, mis on ühine kas naaberrahvastega, pärineb kodumaisest või välismaisest professionaalsest muusikast, reedab mingi euroopaliku kultuuri päritolu, siis allesjääv peaks olema ehtungarlik loomulik muusika.

On olemas ka vahetuid tõendeid: veel tänapäeval leiame aladel, kus ungarlased on enne Ungarisse tulekut elanud, nende rahvaste juures, kellega meie esivanemad on kas kontakteerunud või ka segunenud, samasugust muusikat.

Me teame, et praeguse Ungari aladele saabujad polnud ühtlane rahvas. Tegemist oli erineva päritolu, erinevaid keeli kõnelevate rahvaste sõjalise, poliitilise ja kultuurilise organisatsiooniga. On võimalik, et ka nende hõimude muusika oli algselt erinev. Aga nagu kujunes välja ühtne keel, nii tekkis ilmselt ka ühtne muusika, algselt võib-olla vastuoluliste vormiprintsiipide tasakaalustamise teel. Kaks nendest printsiipidest elavad meie rahvalauludes praegugi nii koos kui ka eraldi. Üks on pentatoonika, teine parallelism. Esimene näide on pentatoonika kohta, teine mõlema ilmingu kohta.

I/7 Minu ustav Rajna klähvib,

Tõmmu tüdruk uksel sähvib,

tõmmu, ent mitte mustlane,

armastab mind mu kullake.

I78 Lenda, paabulind, sa valla katusele,

vaeste vangipoiste orjuse matusele.

Meie ees on siin kaks meloodiatüüpi, praeguses Ungaris üksikute ja tundmatutena, kuid tihedas seoses vana Kesk-Aasia muusikakultuuriga, nagu selle kõige äärmine, Lajtani ulatuv haru.

Ungarlastel on mitmesuguseid laule, kuid sellised laulud ei puudu kuskilt, kuhu ungarlased on elama asunud. Kui märkida seda kaardil punasega, siis tekib tumedam laik seekäide alal, Doonaust lääne pool palošite aladel, kuid ei eksisteeri sellist ungarlaste ala, kus iidse ungari muusika jälgi ei peaks märkima vähemasti roosaks lahjendatuna.

Mille tunnistajaks need jäljed on? Selle, et ungarlaste vaimne baas pole ka tuhande aastaga muutunud, et kokkupuuted teiste rahvastega pole kõigutanud algset muusikasüsteemi, pole muutnud muusikalist mõtlemist.

150 aastat valitsesid siin türklased. Me ei tea, millise muusika nad kaasa tõid, aga kui nad olid Lõuna-Türgist, siis on araablaste-indialaste-mustlaste helisüsteemid jätnud vähe jälgi. Viissada aastat on siin mustlased mangudes ja lauldes leiba palunud. Ungarlased on neid kuulanud, talunud, söötnud, kuid muusika tundelaadi pole neilt üle võtnud. Ungarlase hing läks mustlasi kuulates soojaks alles siis, kui viimased olid õppinud selgeks ungari muusika mängimise ungarlastele.

Nagu ungari keel, nii oli ka ungari muusika napisõnaline, lapidaarne. Väikse mahuga kaalukad meistritööd. Paari heli ulatusega meloodiad oleksid justkui kivisse raiutud ning nii sajandite tormides püsima jäänud. Nende vorm on nii lõplik, justkui poleks see tuhande aasta jooksul enam muutunud. Sugulasrahvastel on välja kujunenud ühe või teise laulu täpsed vasted. Justkui oleks ühine laulmine katki jäetud alles eile.

Ungarlastel on seega algupärane ja omapärane muusikaline emakeel olemas. See on elav muusika, kõik ungarlased saavad üksteisest selle läbi aru ning kohtuvad selle kaudu, välja arvatud kesk- ja kõrgklass. Kui viimased ei taha end ise rahvuslikust muusikast välja lülitada, siis tuleb neil kunagine ja nüüdseks unustatud muusikaline emakeel taas omandada. Näiteks nii, nagu õppis ungari keele selgeks István Széchenyi, või õppida see ära lihtsalt uue keelena nagu Ankerschmith – kui on tuldud mujalt ja tahetakse siin elada.

Aga kuidas me väikevormide juurest jõuame suurte kompositsioonitervikuteni?” küsisid Uskumatud Toomad kolmekümne aasta eest. Mõelgem sinepiivale, mis on „väikseim kõikidest teistest seemnetest, kuid millest siiski kasvab puu, et lendavad sinna taevased linnud ja selle okstele pesa rajavad”.

Rahvusliku muusikaliteratuuri tekkeks on vaja kolme asja. Esiteks traditsioone, teiseks individuaalset annet, kolmandaks paljude vaimset ühtekuuluvust, mis võtab üksikisiku andeavalduse vastu enda omana.

Traditsioonideta pole toitvat pinnast. Kuid traditsioonid üksi, ükskõik kui elavad nad ka poleks, ei loo veel kõrgemat kompositsioonivormi.

Elek Petrovics rääkis kord piltidest, mille kõik – näod, relvad, riided – on ungari päritolu, pilt seda aga ei ole. Eksisteerib ka muusika, kus kõik motiivid on ungarlikud, kõik kokku aga ungarlik ei ole.

On selge, et rahvuslike motiivide summeerimine ei anna veel orgaanilist kõrgemat vormi. Selle suudab luua vaid individuaalne anne, suurema kontseptsiooni loomiseks võimeline eriline oskus.

Miks oli siiski 30-40 aasta eest vaja rahvalaule uurida?

Sest ka kõige suurem anne ei saa luua vaakumis. Ungaris polnud tollal veel ühtset muusikateadvust, ühtset muusikalist arusaama. Tollal olime jõudnud pool sajandit kestnud muusikaimpordi tipule. Meie muusikaelu oli vallutatud võõra, esmajoones itaalia ja saksa muusika poolt.

Tõsi, muusikalise hariduse osas olime tublisti edasi jõudnud. Kuid koos kultuuri vahenditega oleme toonud sisse ka võõra kultuuri materjali, kogu selle atmosfääri. Ja võõras ollus on täitnud kogu ruumi, iga ungari katse näib Tuhkatriinuna.

Tollal hakkas muusikaline diletantism omandama rahvuslikku rüüd. Tekkis lõhe: ungari muusikat vastandati klassikalise, s.o. võõra muusikaga. Haritud inimesed ei tahtnud ungari muusikast midagi teada. Ülejäänud needsid ära aga kogu muu muusika, sest see on võõras. Shakespeare`ist ja Michelangelost ei tahetud kuuldagi.

Lõhest oli ja on vaja üle saada, muusikalise hariduse saanutel on vaja harjuda ungari muusikaga, ungarlaste laiadele kihtidele tuleb aga anda muusikaline haridus. Tegelikult on tegemist lõputu ülesandega, muusikapoliitika nõuab pidevat tasakaalustavat valmisolekut. Ainult nii on võimalik luua vaimset ühtsust, ilma mille aktiivse rollita on elava rahvusliku kunsti teke võimatu. Kogu kultuurilugu õpetab meile seda. Õitseperioodil on iga rahvus tunnete poolest ja maitselt olnud tervik. Degeneratsiooni perioodi iseloomustab aga olukord, kus haritud inimesed ja rahvamassid üksteist ei mõista.

Viimase kolmekümne aastaga on vististi õnnestunud rahvatraditsioonide tähendust viia inimeste teadvusse sel määral, et enam pole kahtlust: nendeta ei saa kellestki ungari heliloojat.

Kuid Ungari on ka Euroopa orgaaniline osa, tuleb saada osa ka Euroopa traditsioonidest. Ida ja Lääne kokkupuutekohas paikneva riigi, rahva eesmärk saab olla üksnes mõlema juurde kuulumine, nende vastuolude lepitamine, endas ühte sulatamine. Sellisest seisukohast on iga ungari aspekt, mis pole samal ajal euroopalik, tähtsusetu, nii nagu meie jaoks on tähtsusetu ka eurooplaslikkus, kui see pole samal ajal ka ungarilik.

Õppida võib ja tuleb kõikide rahvaste muusikakultuurist. Oma olemuselt on meile kõige lähedasem itaalia muusika, sest ka seal on aluseks esmajoones laul. Kuid õppida tuleb ka sakslastelt ja prantslastelt.

Ärgem unustagem: iga suur rahvuslik koolkond on erinevate kultuuride, isegi erinevate rasside ristumise tulemus. Näiteid leiab muusikaajaloost rohkesti.

XVI sajandil sattus flaamlane Willaert (Budast) Veneziasse ning rajas suure itaalia koolkonna. XVII sajandil alustas itaallane Lully Pariisis uut prantsuse stiili. Sakslane Schütz viis itaalia koolkonna oma isamaale, selle tulemuseks on uus saksa stiil. XVIII sajandil lõi Elsassi sakslane Schopert Pariisis uue stiili, mida kõik sakslased tunnustavad kui kõige prantslaslikumat. XIX sajandil alguse saanud rahvuslike stiilide rajajateks olid peaaegu kõikjal saksa muusikud. Ka meil. Justkui ärataks võõra geeniuse puudutus rahvusliku vaimu uuele elule.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: