Denyse Woods

4. mai 2018 at 1:14 p.l. (Denyse Woods) (, )

Foto: Mirte Slob

Festivalil Prima Vista on kolmandat aastat järjest rõõm tervitada külalist Iirimaalt, kelleks on Denyse Woods (1958). Diplomaadi tütrena on Bostonis sündinud Woods lapsepõlvest saadik palju reisinud ning erinevates riikides elanud, sh USA, Belgia, Austraalia, Itaalia, Iraak ja Inglismaa. Ülikoolis on ta õppinud araabia ja inglise keelt ning töötanud tõlgina Iraagis. Araabia kultuurikogemus ja armastus reisimise vastu on leidnud põneva ja eheda väljenduse Woodsi reisitrios, millest esimene osa—„Öine Innsbrucki rong“ (2017, Ersen)—on Eva Nilsoni poolt eesti keelde tõlgitud. Trio osad viivad meid Sudaani, Jeemeni ja Omaani müstilistele maastikele ning kombineerivad reisi-, armastus- ja põnevusromaani elemente. Kolmas osa „Of Sea and Sand“ ilmub mais 2018.

Nime all Denyse Devlin on autor avaldanud samuti kolm romaani, millest esimene “The Catalpa Tree” sai Iirimaal bestselleriks. Pälvitud kirjanikustipendiumid on autoril võimaldanud töötada nii Shangais, Pariisis kui Horvaatias. Aastal 2016 võitis autor Florida Keys Flash Fiction auhinna ning veetis kaks nädalat kirjutades Ernest Hemingway stuudios Key Westis—olles seega esimene autor, kes on saanud sellise võimaluse peale Hemingwayd ennast.

Autori töid on tõlgitud kuude keelde.

Alates 1987.aastast elab kirjanik Iirimaal Corkis koos oma abikaasa ja kahe tütrega.
Debüütromaan „Öine Innsbrucki rong“ on lugu armastajapaarist, kelle teed lähevad Sudaani kõrbes ootamatult ja segastel asjaoludel lahku. Nagu hilisemates romaanides, kasutab autor siingi loo jutustamiseks erinevaid vaatepunkte. Lisaks põneva loo jutustamise oskusele ning keeruliste inimsuhete harutamisele on autor suurepärane paigakirjeldaja–igas romaanis on suur osa kõrbel, ning igast romaanist kumab läbi autori armastus nii araabia maade ja kultuuri kui oma kodumaa Iirimaa vastu.

Annika Aas

PRIMA VISTA ÜRITUSE INFO

N, 10. mai kell 17.00 Iiri kirjaniku Denyse Woodsi kohtumine lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis
Külalisega vestleb TÜ dotsent Raili Marling. Eesti keeles on ilmunud Woodsi romaan „Öine Innsbrucki rong“ (Ersen, 2017). Vestlus on inglise keeles, järeltõlkega eesti keelde. Sündmust toetab Iirimaa Suursaatkond.

 

KATKEND: Öine Innsbrucki rong, Ersen 2017, tlk Eva Nilson, lk 211 – 217.

„Üks meist valetab.”
Hääl pudenes ülemiselt narilt surnukeha täie raskusega. See ei olnud see, mida ootasin Francest ütlevat. Tegelikult arvasin, et ta võib viimaks kahetseda ja tunnistada oma otsuse tohutut ekslikkust. Tema kirjelduse järgi oli tollele praamile minek olnud ainus asi, mida ta teha sai. Richardi silmis oli see halvem kui mõtlematus, see oli deserteerimine. See oli Francesele allaneelamiseks kibe pill, aga mina arvasin, et ta peaks vabandust paluma ja üles tunnistama. Selle asemel ütles ta selgelt ja tundeliselt: „Üks meist valetab.”
„Ilmselt.”
Frances kõhkles. „Ja üks meist räägib tõtt, milleks siis niimoodi jätkata?”
„Seda nüüd küll siit ei järeldu. Me mõlemad võime valetada. Hädapärast võime ka mõlemad tõtt rääkida.”
„Ebausutav.”
„Kas on? Miski pidi vahele tulema, Fran. Miski, mis ei allunud meie kontrollile.”
„Nagu näiteks?”
„Ma ei tea. Võib-olla oli meie vastu rahvusvaheline vandenõu?”
„Jah, ja võib-olla toimetas mõni kõrbedžinn sind aknast välja?”
„Täpselt nii juhtuski,” lausus Richard kahetsusega, „ainult et ma väljusin uksest.”
„Väga naljakas.”
Tahtsin liigutada. Mu selg valutas, aga nad rääkisid nüüd üsna valjusti, olles veendunud mu peaaegu koomaseisundis, ja ma ei tahtnud neid nihelemisega heidutada.
„Kuule, saatkondades võis olla mingi segadus,” ütles Richard. „Mingisugune tõeline administratiivne eksitus.”
„Sa arvad, et võib-olla tegelesid inimesed Kairos sinule passi väljaandmisega, samal ajal kui mina istusin otse nende nina all ja nutsin sinu järele? Jäta, Richard, sellel ei ole mingit mõtet!”
„Ma ütlen sulle, millel ei ole mõtet. Et sa läksid sellele praamile, teadmata, mis minuga juhtus. Sellel ei ole üldse mingit pagana mõtet.”
Nad tõmbusid mõneks hetkeks kumbki oma nurka, et järele mõelda. Kuulsin Francest ringi kobamas; miski krõbises ja ma kujutlesin, et ta avas šokolaaditahvli. Arvasin, et tunnen isegi selle lõhna. Julm. Võimalik, et šokolaadi juurde pagemisest ärritatuna pahvatas Richard: „Jumala eest, Fran, kuidas sa seletad seda, et läksid teise riiki mind otsima?”
„Ma ei hakka seda uuesti rääkima.”
„Ei, sest see võib keeruline olla, eks? Sest teisel rääkimise korral võid midagi segi ajada.”
„Seal pole midagi segi ajada. Ma olin Kairos tolles saatkonnas ja sama hästi kui sulle, oleksid nad võinud anda passi välja Margaret Thatcherile!”
„Põrgusse!” ütles Richard ärritatud hääletooniga. „Miks ometi pidanuks ma pärast kõike seda, mis olin läbi teinud, et veenda sind minuga koos elama, õhtupooliku kuumuses keset täielikku kõnnumaad rongist välja hüppama, et sinu juurest ära minna? Ma ei mõista! Suhte lõpetamiseks on palju mugavamaid võimalusi, juhul kui ma oleksin tahtnud seda teha, aga ma ei tahtnud. Sina omalt poolt loobusid oma armsast ringikondamisest varjamatu vastumeelsusega, seega kui keegi soovis suhet katkestada, siis pigem olid see sina!”
„Ma tean seda! Ja just sellepärast on mul kindel soov tõestada, et see ei olnud nii! Kui ma ütlesin, et loobun kõigest sellest, siis kavatsesin seda teha. Ükskõik, kui raske see oleks olnud, kavatsesin selle läbi teha, ja olen veetnud neli viimast aastat, soovides sulle öelda, et olen täitnud oma lubadust!” Francese hääl oli valjem kui varem, sestpeale, kui ta oli kupeesse sisenenud. „Soov sinuga olla ei teinud mulle kogu mu elu mõttest loobumist kergeks, ja ma ei palu selle tunnistamise eest vabandust. Sel ajal juhtusin arvama, et oled seda väärt ega kavatsenud alla anda pelgalt sellepärast, et sa meie paganama rongist välja kukkusid!”
Ta püüdis pausi teha, aga meelepaha sai temast võitu ja sõnad tormlesid omatahtsi edasi. „Ma ei tea, mis kuradi koht see oli, kuhu sa läksid, ja sa võlgned mulle seletuse, miks ma rongis ärgates leidsin, et sa oled kadunud!”
Neli aastat oli möödunud. Ta oli arvatavasti seda mõttes tuhat korda kisendanud, päev päeva järel, üks öö teise järel. Iga kord, kui ta bussi astus või porgandit hakkis või liiklusummikus istus, oli ta arvatavasti teinud seda lootuses, et ühel päeval vabaneb süüdistusest.
Rong rappus ja me kõik liikusime koos sellega. Mu jäsemete pidev võnkumine ähvardas mind uinutada, kui ma otsekohe tähelepanu sellelt kõrvale ei juhi. Mu silmad olid tunde pimedusse vahtinud, püüdes tabada iga väikest liigutust, iga aknast mööda vilksatavat valgust, aga mu laud olid rasked ja vajasid puhkust. Soovisin, et Richard räägiks.
„Fran,” ütles mees rahulikult, „kas ma armastasin sind nii halvasti, et sa pidasid mind võimeliseks sind niimoodi maha jätma? Sa peaksid teadma, et ma ei suudaks kellelegi niisugust asja teha, aga sulle… ma ei olnud füüsiliselt võimeline välja minema ja sind hülgama.”
„Sa olid tulivihane.”
„Võib-olla, aga kui ma oleksin ära läinud, siis oleksin sulle seda otse öelnud. Jah, sa tekitasid vahel pahameelt. Jah, sa panid mind iga päev, iga tund tasuma selle eest, et tahtsin olla sinuga, aga isegi kui oleksin tahtnud sinust lahti saada, miks oleksin pidanud seda tegema nii kohutavalt ebameeldival viisil?”
„Et mind karistada.”
„Ära ole naeruväärne. Ma ei ole kättemaksuhimuline. Ja kallima mahajätmine keset Nuubia kõrbe ei ole lihtsalt minu stiil. Arvasin, et oleksid pidanud seda teadma.”
„See, mida ma sinust teadsin ja ootasin, osutus mulle siis väärtusetuks ja on praegu ebaoluline. Sa valetad mulle, Richard. Ma vajan tõestust selle kohta, mis tegelikult juhtus.”
„Aga miks ma peaksin valetama? Kõigepealt miks, jumala nimel, oleksin pidanud sind maha jätma?”
„Sellepärast,” vastas Frances vaikselt, „et ma ei väärinud enam vaeva. Mäletad? Nii sa ütlesid. Võin praegugi veel kuulda põlgust su hääles. „Tead, mis, Fran? Sa lihtsalt ei vääri enam vaeva.” Need olid viimased sõnad, mis sa mulle ütlesid ja sa ei saa neid olematuks teha või tühistada nende mõju. Minu võimalikud põhjused ärajooksmiseks on ilmselged, aga ka sinul ei puudunud selleks ajend. Sa vihkasid seda, et ma koormasin sind oma emotsionaalsusega. Konfliktid olid sulle vastumeelsed, aga Sudaanis pakkusin sulle vähe muud peale nende. Ja tagasi Inglismaal võinuks see veel halvem olla. Sa ajasid mind taga, otsekui taotleksid mingit auhinda, kuid said mu hinnaga, mida sa ei olnud arvestanud. Võib-olla ei hüpanud sa rongist välja, et minust pääseda, ja võib-olla su kott tõesti näpati, aga kui sul oli aega mõtiskleda, siis võisid väga hästi mõista, et olid võtnud enda peale rohkem, kui sa tegelikult tahtsid, ja ükskõik, kuidas sa seda käsitlesid, kindlustasid sa, et me ei saaks kontakti.”
„Sa ei oska arvatagi, mida sa mulle tähendasid.”
„Võin sama öelda.”
Richard kulistas mingit jooki, mis tal seal üleval oli. „Kas tõesti? Kui sa mind nii väga armastasid, miks sulle siis ei meeldinud mõte minuga koos elada?”
„Mitte sinuga koos elada. Elada nii, nagu sina elad. Kuule, ärme läheme sellega uuele ringile. Oleme selle eest juba liiga palju maksnud ja nii erineval viisil sellest välja tulnud.”
Richard koputas tühja joogipurgiga millegi metalse vastu ja see heli oli monotoonseks saateks hääbuvale vestlusele.
„Ma ei tea, mida öelda,” kostis viimaks Francese hääl. „Ükskõik, mis enne toimus, ükskõik, mis sinuga juhtus, mina olin Kairos ja püüdsin sind leida. Sellel ei ole enam tähtsust. Vastupidi ootustele jätkus mu elu ilma sinuta siiski, aga tol ajal ma ei teadnud, et see nii läheb. Ma kartsin Inglismaal elamist. Ütlen seda ikka ja jälle, kuid eelistasin seda sinu kaotamisele. Läksin selle praamiga edasi, sest olin väsinud ja segaduses, ja kuna ma arvasin, et sina oleksid seda tahtnud. Soovin, et sa ütleksid mulle nüüd, et nii see oligi, siis võiksime kogu selle kurva loo välja naerda.”
„Sa andestaksid mulle nii kergesti?”
„Tahan lihtsalt teada, mis juhtus?”
Richard turtsatas pilkavalt. „Pead silmas, et tahad, et ma tunnistaksin midagi, mis pole kunagi aset leidnud, selleks et panna sind oma valikutes paremini tundma. Noh, ma ei tee seda.” Ta hüppas narilt alla ja avas ukse. Kupeesse paistis valgust.
Ummikseis.

Rong kihutas. Vajusin hetkelisse unelusse, mis hääbub sama kiiresti, kui oli tekkinud. Normaalsuse välgatus. Minu korter Londonis, mulle tuttav nägu ja hääl. Mitte need anonüümsed hääled, õnnetud ning tulvis kahtlusi ja usaldamatust. Ajutises vaikuses puudutas ja ahvatles mind uni, rongirataste pidev kolksumine meelitas mu sellest draamast eemale. Minu all avanes suur must auk, see kutsus mind, tõmbas endasse, ja too keeruline armulugu mu pea kohal kaotas oma erilise huvitavuse. See oleks unes kadunud ja lahustunud ning ärgates ei oleks ma sellest Kairo ja Hartumi vahel toimunud kummalisest loost enam hoolinud. Libisesin aeglaselt tolle suure augu poole. Jah, ma ei sekkunud enam nende inimeste isiklikku ebaõnne ja kahtlustesse. Lubaksin endale vaid und, mis ahvatleb mind vagunite uinutava kolksatusega. See ei ole niikuinii minu asi.
Suikudes tunnetasin ebamugavust. Ma ei suutnud seda päriselt tabada. Olles ennast eraldanud kahest häälest, mis olid mind hüpnotiseerinud, olin õrnalt äiutatud kosutavasse unne – aga see uni jäi masendavasse kaugusse, kui tunne, mida ma püüdsin ignoreerida, tugevnes. Selgus tõde: ma tahtsin pissile. Sekunditega oli teadvusetuse must auk kadunud ja seda asendas kummaline kimbatus. Võisin muidugi tõusta, noogutada Richardile koridori eredas valguses ja lipsata temast mööda, et minna klosetti. Kuid see oleks võinud tekitada neis tunde, et nad olid mind häirinud, ja nad oleksid läinud kupeest kaugemale, et jätkata vaidlust kusagil mujal; teisalt aga oleksid nad minu juuresolekul võinud vaikida. Ma ei väärinud muud, aga mu uudishimu oli taas ärganud ja pani ennast maksma, niisamuti nagu sisemuses kasvav pinge. Olin veendunud, et enne koidikut hargneb sõlm viimaks lahti ja me saame teada, mis Niiluse oru ekspressis tegelikult juhtus. Ma ei saanud riskida sellest hetkest ilmajäämisega.
Olin kõhklev ka nende pärast. Nende jaoks oli oluline säilitada privaatsus, et see kohtumine üle elada, aga kui kõrvaline isik sekkub, siis lummus puruneb. Kui neile tunduks, et nad kohtusid justkui teises maailmas, kus neid piinanud mõistatus sai ilma tunnistajata või väärikuse kaotuseta läbi arutatud, võiksid nad järgmisel hommikul minna ja jätkata endiselt oma elu. Mõlemad olid ilmselt unistanud niisugusest võimalusest – sest kui nad oleksid kohtunud rahva hulgas, oleks nende mineviku surve kasvanud ja lahendus võinuks leidmata jääda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: