Tommi Kinnunen

21. mai 2018 at 10:24 e.l. (Nädala autor 2018) (, )

Foto: Suvi-Tuuli Kankaanpää / WSOY

Tommi Kinnunen (snd 1973) on auhinnatud soome kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ta on kirjutanud nii romaane, novelle, õppematerjale kui ka näidendi- ja kabareetekste.

Nii Kinnuse 2014. aastal ilmunud debüütromaan „Neljäntienristeys“ ehk „Nelja tee rist” (e.k. 2015 Jan Kausi tõlkes) kui sellele järgnenud teos „Lopotti“ ehk „Peraküla” (e.k. 2017 samuti Jan Kaus) said tõeliste menukitena nii lugejate kui kriitikute lemmikuks. Mõlemad romaanid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose preemiale kui ka Finlandia auhinnale. Lisaks on teosest tehtud ooper ja teatrilavastus.

Oma tulevikukuvandis jääb Kinnunen humoorikalt tagasihoidlikuks, kuid soostub panema ette tulevikuprillid ja kujutlema oma loomingu kirjeldust mõnes 2118. aastal välja antavas leksikonis: „Tommi Kinnunen oli soome kirjanik, kes mõjutas kirjanduselu lühikese perioodi jooksul 2010. aastatel. Tema stiili võiks iseloomustada kui ülepakutult melodramaatilist ja piinavalt kirjeldavat. Dialoogi kasutamine teostes on põhjendamatult vähene, temaatiliselt käsitles peamiselt seksuaalvähemuste, puuetega inimeste ja naiste elu. Kuigi ilmumisajal puudutasid Kinnuneni teosed ilmselt õrnahingelisemate lugejate tundeid ning teda tõlgiti ka teistesse keeltesse, ei jätnud kirjanik Soome kirjanduskaanonisse ja -ajalukku siiski väga suurt jälge.“
Tommi Kinnunen oli Prima Vista kirjandusfestival 2018 külaline. ( Prima Vista kirjandusfestival 2018).

Katkendid: Peraküla, Varrak 2017, tlk Jan Kaus, lk 172 – 175; 182 – 183.

Huusin tuulen mukaan,
kuunnellut ei kukaan.

Read Eino Leino luuletusest „Vanha vaimo” (luulekogust „Halla”, 1908). Eesti k „Asjata ma hüüdsin tuulde, kuulmas polnud hingelistki”.

„TRAPETSILIHASED. Musculus trapezius.”
Kari tutvustab entusiastlikult õpitut. Praegu ta veel ei masseeri, vaid kordab lihaste nimetusi. Õlavarre kolmikpealihas. Harjaalune lihas. Väike ümarlihas.
Esimene talv uues korteris. Ema istub ikka veel isa järel jagamatu pärandiosa otsas. Johannesele ei anna ta midagi, et Kaarina ilma jääks, aga Anna sai oma maja jaoks eelpärandi korras raha ning mina muretsesin Helsingist selle korteri. Johannes ja Kaarina käendasid lisalaenu. Elutuba, üks magamistuba, köök. Esikust läheb pikk koridor, mille otsas on veel üks tuba. Mõeldud Karile töötamiseks või lastetoaks.
Laman kõhuli massaažilaual. See on kusagilt tutvuste kaudu ostetud, muhklik ja sellest kerkib läpatanud haisu. Selle peale on laotatud lina. Mu pea on lauda selle tarvis konstrueeritud augus. Mul on raske hingata.
„Kas siin lina sees ei peaks olema näiteks mõni ava?”
„Aga siis ei saaks seda enam voodis kasutada.”
Käed töötlevad mu keha läbi. Mõned lihased eristuvad lihtsalt, teisi peab enne leidmist kaua otsima. Rätsepalihas. Sääremarja kolmpealihas. Kari käed meenutavad vanaema uurivate sõrmede liikumist Eila paisunud kõhul. Vahepeal nad peatuvad ja nõtkutavad läbi naha, otsides kinnitus- ja hargnemiskohti. Kaksiksääremarjalihas, tallalihas. Kari on selle uue maailma leidmise üle nii uhke. Varsti pole ta enam juhutööline, vaid koolis käinud ja seaduslikult tunnustatud massöör. Proff, lõppude lõpuks. Ta tahab mu eest hoolitseda ja on selleks katsetanud päris mitme tööga, juhtinud Hakaniemi turuhoone lihapoe autot, vahendanud lehetellimusi ja töötanud Rahvusmuuseumis valvurina. Nüüd ta keskendub ja võtab ette. On entusiastlik, õpib hiliste tundideni erialast sõnavara. Mul on kõdi. Ta naerab koos minuga ja teeb veel kõdi, samas nimesid öeldes.
„Lühike varvastepainutaja. Musculus flexor digitorum brevis.”

Talle paistab, et sellest võib saada talle päriselt amet, kus ta ennast hästi tunneb, ja mina usun seda samuti. Karile meeldib kätega töötada ja mõnusalt juttu puhuda. Visata õhku sõbralikke sõnu, mida ta parajasti teeb.
„Pööra ümber.”
Ma kuulan sõna. Ta eemaldab mu rinnahoidja, mille ta pidi avama juba varem, et tunda abaluualust lihast. Miks tundub omaenda keha alastus mõnikord loomulik, mõnikord mitte? Ma ei häbene kõndida alasti duširuumist magamistuppa, mul pole piinlik Kari ees riidest lahti võtta, kui ta hääl on kähe ja tuhm. Aga nüüd, kui on ainult anatoomiline huvi, tahaksin käed rindade ette tõsta.
Kari sätib ennast mu pea taha istuma ning asetab käed mu õlgadele. Sõrmed tunduvad libedad, libisevad.
„Mida sa teed? Mis see on?”
Käte liikumine peatub.
„See on ainult õli. Sedasi on naha pinnal kergem liikuda.”
Ta vajutab mu huultele suudluse. See läheb viltu, kuna ta pea on minu suhtes tagurpidi.
Käte liikumine tekitab hea tunde. Sõrmed libisevad mööda kaela, rinda, õlgu ja otsivad uudishimulikult kaardistamata alasid. Kuulan madalat, meloodilist häält, mis loetleb mu kehaosade nimesid. Peapöörajalihas. Väike rinnalihas. Suur rinnalihas. Ta avab mulle oma kõige uuemad teadmised. Räägib, kuidas rangluu külge kinnituv pectoralis major võib koormata sõrmenärve ning kuidas keegi kurdistuv organist sai pärast neljandat massaažikorda oma kuulmise tagasi. Ta tõuseb püsti ja küünitab, et näidata eesmisi saaglihaseid ja selgitada, kuidas need aitavad nii hingata kui ka vibutavad rusika ettepoole. Tunnen soojust, kuidas tema kõht kaardub mu näo kohal, kuidas reied mu juuste vastu vajuvad. Tunnen enda hingamist ja Kari kõhu lõhna. Mees lõhnab tervikuna sihikindluse järele, selle järele, et ta teab, mida tahab. Käed liiguvad mu kõhule, uurivad seda, pigistavad mind pikkade tõmmetega. Veri kohiseb mu kõrvus ja ma sulan sihiteadlike sõrmede all tuhandeks väikseks nireks, imbun läbi massaažilaua, valgun põrandale suureks loiguks, täis rahu ja õndsust. Kari räägib minuga, aga ma ei saa aru.

Käed eemalduvad kõhult, aga liigutused on teistsugused, mitte ilusad, vaid uurivad.
„Füüsilisi takistusi loote arenguks teil pole, proua,” ütleb arst. „Võite riidesse panna.”
Tõusen haigla uurimislaualt, panen aluskleidi uuesti selga. Tuba on sama jahe kui arsti käed. Terves haiglas haiseb puhastusvahendi järele, millega pühitakse enne vaktsineerimist nahka.

„Ma oleksin soovitanud anovulatoorseid ravimeid. Normaalsest erinevates peredes on lapse saamine seotud tõsise vastutusega.”
Ta peseb käsi, minu arust tarbetult kaua.
„Tavaliselt ma poleks selliseid ravimeid pakkunud, sest minu meelest peab naine oma valikute eest ise vastutust kandma. Enne sõda reguleeris ühiskond oma meetmetega, kellel on soovitatav paljuneda. Enam ei peeta seda kohaseks, isegi mitte laplaste või mustlaste hulgas.”
Ta peseb ikka veel. Tunnen ennast räpasena.
„Ja ega teiegi pole nõrgamõistuslik,” jätkab ta. „Ainult defektse meeleelundiga.”
Ma noogutan ja koban tooliservalt kleidi ja sukkade järele, aga ei leia neid. Arst kuivatab käsi.
„Kuna teil on täiesti normaalne abikaasa, õnnestub lapsehoid arvatavasti ilma suuremate õnnetusteta.”
Ta lahkub ja jätab mind üksi, öeldes, et õde saadab mind varsti välja. Tõstan käed oma veel lamedale kõhule. Aluskleidi riie on libe. Siit ma algan ja maailm lõpeb. Mu sõrmed on piiri peal. Väljaspool käeselga on teised ja peopesast seespool on mina, varsti meie. Ma püüan mõelda varsti endast kui emast, emast kui tema vanaemast. Mis tunne oli tal Annat oodata? Mida mõtles Anna oma kaksikutest, Kaarina Maaritist? Kas nad oskasid rõõmustada?

„Obliquus externus abdominis.”
Kari on liikunud laua paremale küljele.

„Nüüd sa ei kuula.”
Kui ma keskendun, vaatavad mu silmad põiki ülespoole. Ma ei kontrolli nende lihaseid, ma isegi ei tea, kuidas nendega kontakti saada. Silmamunad, ripsmed, laud, läätsed on mulle kasutud, aga ikkagi paljastavad nad väljaspoolsetele asju, mida ma ise näidata ei tahaks.

Kari jutustab vaagnapõhjalihastest, rasedusest, sünnitusest.
„Kas sa tead, et su keha muutub? Võib olla raske sama kiiresti liikuda kui varem.”
Õrnalt laskuvad peopesad mu kõhule. Need ringlevad seal. Sõrmed pole enam libedad, vaid hõõruvad nahka. Entusiasm ta hääles aina kasvab.
„Küll ma meie eest hoolt kannan,” lubab ta.
Ta surub huuled mu kõhule, annab naba kõrvale musi. Temast saab isa. Ta räägib kõhu sisse ning mind ei kuula keegi.

„Varsti ei tunne sa ennast äragi, arbuusikõhuke.”

/…/

Suojaan luokse kaipauksen hiljaisen
(Read Soome 1967. aasta Eurovisiooni võistluslaulust „Varjoon-suojaan”, esitajaks Fredi. Eesti k „Varju vaikse igatsuse juurde”)

TUOMAS VAATAB tahavaatepeeglisse. Tagaistmel istuvad ema ja isa. Ema silmad on punased, isa vaatab küljeaknast välja ja noogutab tee ääres seisatanutele. Eesistmel istub Helena ja silub kleidiserva sirgemaks. Tuomas märkas, et matustel ta ei nutnud. Pingilt kirstu juurde ja tagasi kõndis ta Anna, mitte isa käe kõrval nagu tavaliselt. Kirikust tulles oli igaühel keegi, kelle kõrval kõndida. Ema kõndis koos Minnaga, isa ja Tapio kandsin kirstu. Tuomas kõndis ainsana üksi. Erikut loomulikult kaasa pole. Keegi siinolijatest ei tea mehe olemasolust midagi. Tuomas ei osanud otsida kellegi seltsi ja kellelgi ei tulnud pähe teda kaasa haarata, et jagada kirikus külge jäänud kurbust.
Nüüd sõidavad nad teisena. Enne neid on Anna tütre auto, nende järel palju teisi. Surnuauto sõidab üle ristmiku, aeglustab ja jääb siis nende maja kohal teele seisma. Terve matuserong seisatab.
„Ega me veel ju surnuaias pole?” küsib Helena.
„Jääme hetkeks kodu juures seisma,” vastab isa tagaistmelt.
Nad seisatasid kodumaja ristmikul ja peatasid terve küla liikluse. Vanaema ei tunnistanud kunagi, et ta elab Lopottis. Tema meelest tähendas see halva mainega naiste piirkonda, kuigi sellega viidati pigem vaid ämmaemandale endale. Oli ta ju saanud sohilapse. Kui vanaemalt küsida, mis piirkonda maja kuulus, ei osanud ta vastata. Eks nelja tee risti juurde vist. Keegi ei teadnud õieti, mida nimi tähendas, aga see ei huvitanud kedagi peale vanaema enda.
Isa ütleb alati, et elu on hästi elatud, kui sind üksainuski igatsema jääb. Nüüd ulatub autode kolonn kodumaja juurest vähemalt nelja tee ristini välja. Tuomas vaatab küljepeeglist, kuidas valgusfooris vahetuvad rohelised tuled punaseks ja tagasi, aga ükski auto ei liigu. Kõrvalteedelt ei pääse peateele sõitma, ühelgi vastutuleval autol pole võimalik rivi vahelt vasakpööret teha. Kõik külaelanikud ootavad, kuni vanaema läheb. Tee ääres on vanemad inimesed seisma jäänud ja mehed mütsid peast võtnud. Nooremad jätkavad matuserongkäigust välja tegemata oma teed. Neid surnud ei huvita.
Kodu juures asuvat ristmikku on muudetud sedasi, et õuelt ei saa külavaheteele sõita teisiti kui naabri krundi kaudu lõigates. Tuomas viskab pilgu tahavaatepeeglisse. Tagaistmel pühib ema oma nina ja isa võtab tema käe enda kätte. Võiks arvata, et nad on rõõmsad, kui saavad lõpuks teha seda, mida tahavad. Vanaema surm ei tulnud kellelegi üllatusena, vastupidi. Ise sisendas ta seda endale juba vähemalt viisteist aastat. Iga jõulupidu pidi kindlasti viimane olema, sest kohe korjavat vikatimees ta teiste jalust ära. Aga ei midagi. Ta võttis aasta-aastalt alla ning luud turritasid läbi õhukese naha, kuigi seest läks tal lõpu eel siiski pehmemaks. Ei teagi, kas sai käsutamisest küll või pani ema kangekaelselt viisakas vastupanu teda lõpuks uskuma, et miniast lahti ei saa? Ka nende, lastelastega, rääkis täitsa ilusti ning hakkas kiitma õpinguid ja lõpetamisi. Nad kõik jõudvat õpingutega kaugele. Presidentideks välja, kui mitte rohkemgi. Ometi ei osanud nad enam üksteiseni teed leida. Nad olid õppinud elama ilma vanaema Lahja seltsita.
Surnuauto jätkas teekonda ja saatjad järgnevad, üks auto teise järel. Igal juhil võtab hetk aega, et minekut märgata ja gaasi vajutada, seetõttu vahemaad kasvavad. Sel korral ei kiirusta siiski keegi eelmise sappa kinni. Helena silub kleidi sõrmeotstega põlvede vahele ja sealt välja, seejärel aga katkestab liigutuse.
„Kas ma olen rohkem isa või ema moodi?”

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: