Pjotr Aleškovski

5. sept. 2018 at 2:45 p.l. (Nädala autor 2018) (, )

Foto: HeadRead

Pjotr Aleškovski (1957) on vene kirjanik, ajakirjanik ja ajaloolane. Enne kirjanikukarjääri osales ta 1970. ja 1980. aastatel mitmete kloostrite (Novgorod, Solovetski jt) restaureerimises. Kirjanduse poole pöördus Aleškovski 1989. aastal, mil hakkas kirjutama ajakirjadele jutte ja artikleid. Aleškovski on kolmekordne Vene Bookeri auhinna nominent, 2016. aastal pälvis ta auhinna romaani „Крепость“ („Kindlus“) eest. Autobiograafiliste sugemetega teos räägib loo arheoloogist, kes püüab kaitsta vana kindlust majanduslikel kaalutlustel tehtavate ümberehituse eest, ent kirjeldab ka mongolite kaudu teiste kultuuride mõju keskaegsele vene ühiskonnale. Aleškovski laadi on võrreldud nii Gogoli kui Dostojevskiga – tegu on kirjanikuga, kes suudab püüda sõnadesse vene ühiskonna meelelaadi ning teha seda ühtaegu tundeküllaselt ja lõikavalt. Eesti keeles on võimalik lugeda Aleškovski romaani „Kala: ühe rände lugu“ (e k 2017, tlk Veronika Einberg), mis räägib Vera-nimelise medõe kannatuste-, aga ka seiklusrohkest rännakust, mille käigus puutub ta muuhulgas kokku Venemaa eestlastega.

Katkend: „Kala: ühe rände lugu“ , Varrak 2017, tlk Veronika Einberg. Lk 150 – 156.

Takkapihta pidin ma ka veel lahutuse sisse andma. See käis kiiresti: kuu aja pärast kutsuti kohtusse, laua taga istuv ametnikumutt küsis:
„Kus siis teie abikaasa on?”
„Kloostris.”
„Kuidas kloostris? Mis kloostris?” Tema nägu elavnes, nähtavasti ei olnud ta midagi seesugust oma praktikas kohanud.
„Mu mees läks kloostrisse ja valmistub mungaks pühitsemiseks.”
„Ja teie olete tema otsusega nõus?”
„Jah, olen.” Aga endamisi lisa

sin: „Püha Vaimu aamen!”
Templid passides läksid mulle maksma nelisada rubla – kakssada kummagi lahutaja pealt. Andsin Gennadi passi Valerka kätte, ta viis selle isale. Lihtsalt võttis ja viis ära, ei kommenteerinud seda sündmust mitte kuidagi. Ma isegi solvusin veidi, mu Pavlik oleks kindlasti leidnud õigeid sõnu.
Valerka ja Sveta keeldusid keldrisse kolimast, elasin kolm nädalat üksinda. Püüdsin kodus vähem viibida, mu majahoov ja prügišahtid polnud kunagi nii puhtad olnud. Ärkasin kell viis ja asusin hoovi pühkima, laste mänguväljakut korrastama. Seal käisid õhtut noored aega viitmas: pudelid, konid, toidujäänused, pabertopsid, süljelärakad. Seejärel võtsin ette prügišahtid, puhastasin neid, sortisin prügi. Nendel päevadel, kui kogunes seljakoti- või kärutäis, viisin taarat ära. Õhtul kobestasin peenraid, lupjasin puid, püüdsin ennast tegevuses hoida. Meie suure maja elanikud pidasid minust lugu, teretasid, ma teretasin vastu, kuid pikemalt vestlema ei jäänud. Ma ei tahtnud üldse rääkida, mitte kellegagi.
Ning siis tuli järgmine pauk. Majavalitsuse ülem kutsus mind enda juurde, ütles karmilt:
„Vera, sa oled super töötraja, kuid minu juurde saabusid Lätist sugulased, nii et ma pean su lahti laskma. Vabasta korter, annan sulle nädala.”
Maksis mulle preemiat – tuhat rubla. Eide sugulased maksid mulle hiljem veel kaks tuhat sisustuse ja remondi eest.
Valerka ja Sveta võtsid mu enda juurde, eraldasid tares kardina taga nurgakese.
„Emps, pole hullu, küll me sulle tööd leiame, ära muretse,”
lubas Valerka.
Kuid tööd ei leidunud. Kogu maikuu ma röstisin ja müüsin sihvkasid. Röstisin öösiti, kolistasin köögis pannidega, olin noortel jalus; nad ootasid kuni ma magama lähen, istusid televiisori ees. Sveta kiikas justkui muuseas vahetpidamata kööki – kuidas mul seal läheb, kas varsti panen oma poe kokku? Nagu kiuste, ei tulnud mul kohe und, lebasin pimedas hiirvaikselt ja kuulsin kõike ja miskipärast ei teinud nende õnn mulle üldse rõõmu. Ma hakkasin voodis vähkrema, äkitselt oli hädasti vaja kempsu minna, tõusin üles, sahistasin sussidega üle põranda, kriuksutasin uksega. Kardina taga võttis maad pingeline vaikus, mida rikkus Sveta sosin:
„Millal ta ometi vakka jääb? Mis elu see on, ei lase mitte rahus keppidagi!”
Mind saatis nende õnnelik itsitamine. Ma ei solvunud; tuli midagi ära otsustada, kuid ma muudkui venitasin. Lõpuks leidus põhjus. Me läksime Svetaga karvupidi kokku – pidasin vajalikuks õpetada talle, kuidas kalakotlette tehakse. Lõppes sellega, et ta karjus mu peale, jooksis oma nurka ja ulgus seal õhtuni. Ma käisin poes, ostsin pudeli „Izabellat”. Kui tuli Valerka, panin pudeli pidulikult lauale.
„Nii pojake, kutsu Sveta. Me siin sõdisime väheke, nüüd hakkame leppima. Mul on teile midagi tähtsat teatada.”
Sveta tuli kohe oma nurgast välja – silmad paistes, pilk valvas.
Astus järsku häbenedes minu juurde, embas ja sosistas:
„Anna andeks, ema.”
„Teie andke mulle andeks. Ma kolin Karmanovosse. Ämm ütles, et linavabrikus vajatakse töökäsi.”
Mind ei püütud eriti ümber veenda. Istusime väheke. Jõime klaasikese „Izabellat”, sõime salatit vorstiga ja noidsamu kalakotlette. Sveta, va rebane, kiitis neid.
Järgmisel päeval laadisid Valerka ja Petrovitš auto täis, mu varanatuke mahtus pagasiruumi lahedasti ära. Veel võtsin mõningaid toiduaineid, et vastu pidada, kuni oma aed hakkab saaki andma. Põhilised asjad – lauanõud, vanad riided, talvepalitu ja raamatud – olid Karmanovos. Ämm vandus jumalakeeli, et ta ei võtnud meie konteinerist näpuotsatäitki.
Ma sukeldusin kinnisilmi sogasesse veekeerisesse ja ujusin põhja poole, otsides päästvat varjulist urgu.
Kolisin Karmanovosse kahekümne viiendal mail. Valerka ja Petrovitš ajasid traktori kohale, kündsid juurikaaia ja kartulimaa üles, tõmbasid mulle kaksteist kartulivagu. Aias pistsin mulda sibulad, küüslaugud, pudistasin porgandiseemet, panin maha tilli ja peterselli, peedid ja suvikõrvitsad. Kasvuhoone püstiajamisest tomatite-kurkide kasvatamiseks keeldusin kategooriliselt, otsustasin: kui mullas sonkimine hakkab meeldima, siis võtan järgmisel aastal ette.

Õhtul kutsus tädi Leida meid külla – tema maja oli minu omale päris lähedal. Teisi maju külas polnudki, Karmanovot oleks õigem nimetada taluks. Siin, Firovo rajooni kõige kõrvalisemas nurgas, Firovo-Volotšoki maanteest kaugele jäävates metsades olid mõned külad, eestlaste Nurmekundia riismed.
Mehed võtsid pärast tööd pisut viina, meie aga, kolm naist – tädi Leida, kelle nädalavahetuseks küllatulnud tütar Nelja ja mina – jõime teed kohupiimaküpsistega. Nelja oli lõpetanud Kalinini ülikooli ja töötas kahekümne viie kilomeetri kaugusel Jessenovitši koolis õppeala juhatajana. Tema tutvustaski meile kohalikku ajalugu.
Pärast sõda Napoleoniga olla Pariisist naasnud tsaar Aleksander I võtnud nõuks talupojad vabaks lasta. Ja lasigi, kuid ainult Balti kubermangudes, Venemaal juhtus see palju hiljem. Talupojad said väikesed jaosmaad, mis pärandati edasi pere vanimale pojale. Selle tulemusel oli 1880. aastateks Liivimaal ja Eestimaal, nagu Nelja neid kubermange nimetas, tekkinud suur hulk maata mehi – keskmistel ja noorematel poegadel polnud õigust isa maale pretendeerida. Algas massiline ümberasumine.
Teele asuti tervete peredena, koos kariloomadega, majakraami veeti härjavankritega. Mindi vägeva Vene tsaari kaitse alla. Vaid vähesed, trotsides hõimukaaslaste pilkeid, pressisid ennast aurulaevade trümmidesse ja sõitsid Põhja-Ameerikasse, Kanadasse või Austraaliasse. Palju aega hiljem sai selgeks, et just nemad olidki võidumehed. Maailma teise otsa kolimine näis tollal olevat rumal tegu, Vene impeerium püsis vankumatult, pakkus rikkalikult hindamatut ülesharimata maad; sinna siis pürgisidki need tuhanded kehvikud, kes ihkasid endale oma talukohta. Nad asusid elama tihedasti koos, suurte rühmadena, mis mõistagi aitas ellu jääda.
Eestlased rändasid soojale maale, Musta mere äärde, või Siberisse. Altaisse, kus kuuldavasti pidi juba maarohtude lõhn üksi kõiki haigusi peletama. Osa jõudis Pitsundasse, väiksesse abhaasi asundusse muistse Kolchise rannikul. Panid telgid püsti, hakkasid maad lähemalt uurima. See lõhnas koirohu ja mädanevate tsitruseliste järele. Inimesed sõid hurmaad, mandariine ja värskeid viigimarju nii et vats rebenes, magus mahl meelitas ligi hordide viisi kärbseid, neid peletati mimoosiokstega. Õhtuti lendasid peale armutud sääsed, randadest veidi eemale jäävad alad olid täis seisvat roostepunast vett. Koos sääskedega tuli põhjamaalastele seni tundmatu malaaria. Sajad asunikud läksid looja karja. Sääsed kihutasid eestlased Abhaasia paradiisist minema. Need, kellel oli veel natuke raha, suundusid Tveri oblastisse: Brandti metsakäitis, miljonäride Rjabušinskite tütarettevõte, pakkus soovijatele harimata maad ja andis protsendita laenu. Siin, tuttaval põhjamaisel maastikul, Valdai veelahkme algusosas, seentest, metsloomadest ja malaariavabadest sääskedest kubisevates metsades, rammusal liivsavil jäädigi lõpuks paigale. Hakati juuri ajama maale, mis jäi kolme vene küla – Kuzlovo, Skomorohhovo ja Konakovo – vahele. Külad ise paiknesid ääretuid põlismetsi maakonnaturuga ühendava tee ääres.
Eestlased rajasid talukohti, raiusid metsa alesse ja juurisid kände välja. Ehitasid esimesel aastal madalad, kuid tugevad laudad, talvitusid neis koos loomadega, jagades üksteisega kallilt kätte tulnud soojust. XX sajandi alguseks oli Nurmekunde ehk vene keeli Nurmekundia, mis pidavat tähendama „talude liitu”, kujunenud tugevaks asunduseks. Peaaegu kõik olid kohaliku keele suhu saanud, säilitades mõistagi ka oma lohiseva keele ja harjumused. Inimesed jätkasid kirjavahetust kaugete sugulastega Suure-Jaanis, Antslas, Lavassaares või Kallastel. Uhkustasid nende ees äsja valmis saanud palvemajaga ja eesti kooliga – mistarvis neile saadeti eestikeelseid raamatuid -, loomaravila ja arstipunktiga, veskite ja saekaatritega. Balti veised läksid Tveri heina peal lihavaks ja tugevaks ning, olles värskendanud verd kunagiselt kodumaalt kohale tellitud loomadega, andsid nüüd kubermangu kõige magusamat piima.
Koos loomadega said ka inimesed kergemalt hingata ja lahedamalt elama hakata. Post tõi teateid, et Altais ja Siberis, Volgamaal ja Pitsundas ning koguni kaugel Austraalias olid linalakad ja töökad eestlased kohanenud, isegi hakanud kohalikega paari heitma. Armastusele teadupärast kätt ette ei pane ja selektsiooni nagu lehmalaudas teha ei saa. Nurmekundias hakkasid mängima kaks orkestrit – üks rahvapillidel, teine puhkpillidel. Tromboonid, klarnetid, pasunad, kontrabassid, tšellod ja viiulid telliti Peterburi kaudu Euroopast kohale, mandoliine ja balalaikasid pakkus kohalik Tveri laat. Nurmekundlased mängisid pidudel ja pulmades, põlgamata ära kohalikke karmoškaviise, neid hoopis üle võttes, eelistades nende lihtsat kõla häälekematele ja toretsevatele Saksa akordionidele. Eestlased soetasid ka uusimat põllumajandusinventari: külvikuid, tuulamismasinaid, auru jõul töötavaid viljapeksumasinaid, isegi Tveri kubermangu esimesed traktorid ilmusid siia, Nurmekundiasse.
Siis aga kärgatas revolutsioon ja selle järel kollektiviseerimine. Talud kaotati ära. Neist, kes ei tahtnud uue elukorraldusega leppida, aga ka neist, kes olid nõus kolhoosi minema, käis üle OGPU-NKVD reha. Järelejäänud hakkasid revolutsioonihümne laulma, moodustasid Eesti komsomoli, hakkasid välja andma ajalehte Nurmekunde Hääl. Nagu kõik Nõukogudemaa kolhoosnikud olid nemadki passidest ilma, naasid uude pärisorjusse, täitsid ja ületasid normipäevade plaani, läksid sõtta ja kui tulid tagasi, siis heitsid maamulda oma kalmistul, mida ümbritses sepisaed võrdhaarse luteri ristiga värava kohal.
Passid anti siin välja alles 1980. aastal. Kuid ka enne seda olid paljud, kes olid salaja jätkanud luteri psalmide laulmist, suutnud Nõukogude Eestisse tagasi lipsata. Sõjaväes ära teeninud mehed munsterdasid end kaubalaevastikku ja said kaluri passi, mis muutis täiesti nende staatust. Nad asusid elama esiisade maale ja korraldasid kohemaid kogu perekonna ületoomise. Perestroika aga ajas kõik liikvele, algas massiline väljaränne. Ühtesid võtsid enda juurde kauged sugulased (ega siis ilmaaegu saanud nendega enam kui sada aastat kirjavahetust peetud), teistele vaatasid kohad valmis need, kes olid varem ära tulnud. Ühesõnaga, 1980. aastate lõpuks olid äsjasest elust pulbitsevast kandist alles vaid söötis põllud ja harvad tarede sammalduvad alumised palgiread. Kõik vähegi kasutuskõlbliku olid säästlikud ja kiiresti vaesuvad venelastest naabrid aega viitmata pihta pannud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: