Karl Ove Knausgård

5. nov. 2018 at 2:46 p.l. (Nädala autor 2018) ()

Foto: Chester Higgins/ The New York Times

Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi rohkete auhindadega pärjatud kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos, mis on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Norras on aastatel 2009–2011 ilmunud sarja saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist peresaladuste paljastamise pärast, mistõttu sugulased on ähvardanud autorit kohtuga.
Karl Ove Knausgårdi autobiograafiline romaanisari on pakkunud julgust ja inspiratsiooni teistelegi norra kirjanikele, kes on viimastel aastatel avaldanud riburada oma elul põhinevaid valusaid romaane ja tekitanud seega Norra kirjanduselus tormilaineid.
Karl Ove Knausgård on sündinud 1968. aastal Norras. Tema romaanisari „Minu võitlus” on võitnud suurel hulgal rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja avaldatud kolmekümnes keeles. Knausgård elab oma nelja lapsega Rootsis.

16. novembril kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis Põhjamaade raamatukogunädala kirjanduskohvik: Karl Ove Knausgårdi raamatusari „Minu võitlus”.

Katkend: Minu võitlus, 3. raamat poisipõlvesaar, Varrak 2018, lk 262 – 268.

„Ma lehitsesin täna sinu koomikseid,” ütles ema ja lõikas viilu leiba. „Misasja sa ometi loed? Ma olen täiesti pahviks löödud.”
„Pahviks löödud?” ütlesin ma. „Mida see tähendab?”
Ema pani leivaviilu minu ette taldrikule, avas külmkapi ukse ning võttis välja juustu ja margariini.
„See on kohutav, mida sa loed!See on puhas vägivald! Inimesed tulistavad üksteist ja naeravad selle üle! Sa oled veel liiga väike, et neid lugeda.”
„Aga kõik loevad neid,” ütlesin ma.
„See ei ole mingi argument,” ütles ta. „Ega sellepärast veel sina pea lugema.”
„Aga need meeldivad mulle!” ütlesin ma ja määrisin leivale noaga margariini.
„Jah, see just asja juures halb ongi!” ütles ta ja võttis istet. „See on õudne, kuidas koomiksid inimesi kujutavad! Eriti naisi. Kas sa saad aru? Ma ei taha, et nad sinu suhtumisi kujundaksid.”
„Et nad tapavad?”
„Näiteks jah.”
„Aga see on ainult nali!” ütlesin ma.
Ema ohkas.
„Sa tead, et Ingunn kirjutab magistritööd vägivallast koomiksites?”
„Ei,” ütlesin ma.
„See ei tule sulle kasuks,” ütles ta. „Nii see lihtsalt on. Ilmselt saad sa sellest isegi aru. Et see ei tule sulle kasuks.”
„Kas ma ei tohi neid enam lugeda?”
„Jah.”
„Mida?”
„See on su enda pärast,” ütles ema.
„Ei tohi või? Aga emme, emme… Mitte kunagi enam?”
„Loe Donaldit.”
„DONALDIT?” röögatasin ma. „Mitte keegi ei loe DONALDIT!”
Puhkesin nutma ja jooksin oma tuppa.
Ema tuli mulle järele, istus mu voodiäärele ja silitas mu selga.
„Sa võid lugeda raamatuid,” ütles ta. „See on palju parem. Me võime sinu ja Yngvega raamatukokku minna. Korra nädalas linna. Siis võid laenutada niipalju raamatuid, kui sa vähegi tahad.”
„Aga ma ei taha raamatuid lugeda,” ütlesin ma. „Ma tahan lugeda koomikseid!”
„Karl Ove,” ütles ta. „Ma olen oma otsuse teinud.”
„Aga paps ju loeb koomikseid!”
„Tema on täiskasvanud mees,” ütles ta. „See ei ole sama asi.”
„Kas ma ei tohi enam mitte kunagi koomikseid lugeda?”
„Täna õhtul on mul töö. Aga homme õhtul võime minna raamatukokku,” ütles ta ja tõusis püsti. „Kas leopime nii kokku?”
Ma ei vastanud ja ta läks ära.

Arvatavasti oli ta juhtunud mõne „Kampi” või „Vi Vinneri” sarja koomiksi peale, mis rääkisid sõjast, kus sakslasi ehk fritse ehk sauerkraute või kuidas neid ka ei kutsutud, tapeti, naeratus näol, ja mis kubisesid donnerwetter`itest ja dummkopf`idest, mida üksteisele tulevahetuse käigus hüüti, või mõne „Agent X9” või „Serie Spesieli” numbri peale, mida ta oli lehitsenud, kus enamik naisi oli bikiinides, kui sedagi. Oli sulaselge nauding vaadata, kuidas Modestry Blaise lahti riietub, aga ainult siis, kui ma olin üksi, vastasel juhul oli alastus kohutavalt piinlik. Iga kord, kui lastesaates näidati „Agaton Saxi”, läksin ma näost punaseks, kui mamps ja paps ka teleka ees olid, sest Agaton vaatas saate reklaamklipis binokliga alasti naist. Vahel juhtus isegi, et mõnes seriaalis või filmis, mida näidati mulle lubatud kellaajal, seksiti, ja see oli mulle väljakannatamatu. Seal me istusime pere keskis, isa, ema ja kaks poega, ja korraga keppis keegi telekas keset meie tuba – kuhu küll silmad peita?
See oli kohutav.
Aga koomiksid olid olnud ainult minu päralt, ema ei olnud neile kunagi pilku heitnud.
Ja nüüd korraga ei tohi ma neid enam lugeda?
Missugune kirjeldamatu ebaõiglus!
Ma nutsin, ma olin vihane, ma läksin ema juurde tagasi ja ütlesin, et tal ei ole õigust neid mulle keelata, kuigi ma teadsin, et lahing on kaotatud, ema oli otsuse teinud ja kui ma vaidlemist ei jäta, võib ta kaevata papsile, kellele ei olnud võimalik vastu hakata.
Laenatud koomiksid tuli ära viia ja teised visati minema. Järgmisel päeval sõitsime raamatukokku, saime mõlemad lugejapileti, ja siis oli tegu tehtud, sestpeale keerles kõik raamatute ümber. Igal kolmapäeval sammusin ma Arendali raamatukogu trepist alla, kummaski käes raamatuid täis kilekott. Sammusin auto juurde koos ema ja Yngvega, kes oli ka süle ja seljaga raamatuid laenutanud, ja me sõitsime koju, kus ma heitsin voodisse ja lugesin enam-vähem igal õhtul, terve laupäeva ja terve pühapäeva, mida katkestasid lähemad või pikemad käigud välja olenevalt sellest, mis seal toimus, ja kui nädal oli möödas, tuli kaks kotitäit läbiloetud raamatuid raamatukokku tagasi viia ja võtta uued. Ma lugesin läbi kõik sarjad, mis seal leidus, mulle meeldis kõige rohkem Pocomoto, väike poiss, kes kasvas üles Metsikus Läänes, aga ka Jan, loomulikult ka Hardy poisid ja Bobsey lapsed ja Nancy Drew`lood. „Viie sõbra” sari meeldis mulle ka, ja sarja päriselt elanud inimestest neelasin ma samuti läbi, lugesin Henry Fordist ja Thomas Alva Edisonist, Benjamin Franklinist ja Franklin D. Rooseveltist, Winston Churchillist, John F. Kennedyst, Livingstone`ist ja Louis Armstrongist, alati viimastel lehekülgedel pisarad silmis, sest kõik nad ju surid. Ma lugesin „Vi var med” sarja kõikvõimalikest tuntud ja tundmatutest ekspeditsioonidest, lugesin raamatuid purjereisidest ja kosmosereisdest, Yngve soovitas mul lugeda Dänikeni raamatuid, kus väideti, et kõik suured tsivilisatsioonid on tekkinud tänu kohtumistele maaväliste olenditega, ja Apollo programmi raamatuid alates astronautide minevikust sõjalendurina ja katsetest püstitada kiirusrekordit. Lugesin läbi ka kõik papsi vanad head Gyldendali poisteraamatud, , millest sügavaima mulje jättis mulle vahest „Over KjØlen i kano”, kus isa läheb kahe pojaga telgimatkale, kus nad näevad hiidalki, keda kõik pidasid väljasurnuks. Edasi lugesin ma raamatut ühest poisist, kelle dirižaabel Inglismaal sõdadevahelisel ajal peale võttis, ma lugesin paljusid Jules Verne`i raamatuid ja mulle meeldisid kõige rohkem „20 000 ljööd vee all” ja „Kaheksakümne päevaga ümber maailma”, kuid ka „Suur loterii”, mis rääkis ühest vaesest Telemarki perest, kes sai suure loteriivõidu. Ma lugesin „Krahv Monte Cristot” ja „Kolme musketäri”, „Kahtekümmend aastat hiljem” ja „Musta tulpi”. Ma lugesin „Väikest lord Fauntleroyd” , ma lugesin „Oliver Twisti” ja „David Copperfieldi”, ma lugesin „Perekonnatat” ja „Aarete saart” ja Kapten Marryatit „Uusmetsa lapsi”, mida ma hirmsasti armastasin ja pidevalt üle lugesin, sest ma olin selle kingiks saanud ega olnud võtnud raamatukogust. Ma lugesin „Mässu Bountyl”, Jack Londoni raamatuid ja lugusid beduiinipoegadest ja kilpkonnaküttidest, laevajänestest ja võidusõitjatest, ma lugesin sarja ühest Rootsi poisist, kes oli Ameerika kodusõjas trummilööja, ma lugesin raamatuid poistest, kes mängisid jalgpalli, ja jälgisin neid läbi mitme hooaja, ja ma lugesin noorteprobleeme käsitlevat kirjandust, mida Yngve koolist koju tõi ja mis rääkis tüdrukutest, kes jäid rasedaks ja said lapse või teistest, kes läksid hukka ja hakkasid narkootikume tarvitama, mul ei olnud vahet, ma lugesin kõike, absoluutselt kõike. Iga-aastaselt kirbuturult Hoves leidsin ma terve sarja raamatuid Rocambole`ist, ostsin need ära ja neelasin läbi. Lugesin läbi ühe sarja tüdrukust, kelle nimi oli Ida, kuigi sel oli kindlasti neliteist osa. Lugesin läbi kõik papsi vanad Detektivmagasinet` eksemplarid ja ostsin Knut Gribbi lugusid, kui selleks raha sain. Ma lugesin Christoph Kolumbusest, Magalhãesist, Vasco da Gamast, Admundsenist ja Nansenist. Ma lugesin „Tuhande ja ühe öö” lugusid ja Norra rahvamuistendeid, mille saime ühel aastal jõuluks Yngvega kahasse maavanaemalt ja -vanaisalt. Ma lugesin kuningas Arthurist ja ümarlaua rüütlitest. Ma lugesin Robin Hoodist, Väike-Johnist ja Marianist, ma lugesin Peeter Paanist ja vaestest poistest, kes vahetasid kohad ära rikkuripoegadega. Ma lugesin poistest, kes tegutsesid sõja ajal Taanis sabotööridena ja poistest, kes päästsid kellegi lumelaviini alt. Ma lugesin ühest imelikust väikesest mehest, kes elas rannal ja elatus haakrikust, ja noortest inglise poistest, kes olid sõjalaevadel kadetid, ja itaallase Marco Polo seiklustest Tšingis-khaani juures. Raamat raamatu järel, kott koti järel, nädal nädala järel, kuu kuu järel. Kõigest, mida ma lugesin, õppisin ma, et tuleb olla vapper, et julgus on ülim voorus, et tuleb olla aus ja avameelne kõiges, mida ette võtad, ja teisi ei tohi reeta. Edasi veel seda, et kunagi ei tohi loobuda, ei iial alla anda, sest kui sa oled olnud vankumatu, sirgeselgne, vapper ja aus, mis sest, et see on teinud su üksildaseks ja sundinud su jääma ihuüksi, saad sa lõpuks oma tasu. Ma mõtlesin selle peale tihti, see oli üks neid mõtteid, mida ma üksi olles hellitasin, et ükskord olen ma suur tuus ja tulen siia tagasi. Et minust saab suur inimene, keda kõik Tybakkeni omad peavad tahes- tahtmata imetlema. Ma teadsin, et homme see päev veel ei saabu, sest minu vastu ei näidatud üles mingit lugupidamist, kui Asgeir pillas mõnituse minu ja ühe tüdruku arvel, kes mulle meeldis, ja ma tormasin talle kallale ja ta väänas mu lihtsa vaevaga pikali, istus mulle kaksiratsa rinnale ja hakkas mu rinda ja põski sõrmedega suskima, ise naerdes ja mind pilgates, ja kui ma, suu juhtumisi täis kollast Foxi, püüdsin talle seda näkku süljata, mis ka ei õnnestunud – lisaks teadsid kõik, et see on alatu – , vaid sain selle kleepuva sodi endale näkku. Sul on pissihais juures, kusekott, ütlesin ma talle, ja see oli tõsi, ta haises jah, pissi järele. Ja nagu sellest veel vähe poleks, oli tal ka kaks rida hambaid nagu hail, ühed seespool ja teised väljaspool, ja sellele tülgastavale vaatepildile juhtisin ma samuti meie ümber tunglejate tähelepanu, ilma et sellest kasu oleks olnud: olin sirakil maas, olin lüüa saanud ja mul puudus igasugune mõjuvõim. Kaugemale neist ideaalidest, mis ma loetu põhjal olin omandanud – ja mis olid maksvusel ka laste seas, kus kehtis toosama aumõiste, ilma et seda sõna oleks kasutatud, aga auküsimus oli tähtsal kohal -, ei olnud võimalik hälbida. Ma olin nõrk, aeglane ja arg, mitte tugev, kiire ja vapper. Mis see aitas, et ma erinevalt neist olin puutunud kokku ideaalidega, et ma tundsin neid läbi ja lõhki, kui ma ei suutnud nende järgi elada? Kui ma iga tühja asja pärast pillima hakkasin. Tundus ebaõiglane, et just mina, kes ma teadsin nii palju kangelaslikkusest, pidin olema nii nõrk. Aga leidus raamatuid ka säärastest nõrkustest ja üks neist tõstis mu laineharjale, kus ma viibisin mitu kuud.
Oli sügis ja ma jäin haigeks, olin üksi kodus voodis ja igavlesin, ja ühel hommikul enne tööleminekut astus paps minu toast läbi ja tõi mulle paar raamatut. Need olid olnud keldris, pärinesid tema lapsepõlvest viiekümnendatel aastatel, ja ma võisin need lugeda võtta. Mõne neist olid välja andnud kristlikud kirjastused ja miskipärast jätsid just need mulle sügava mulje. Üks neist oli lausa kustutamatu. See rääkis ühest poisist, kes elas kodus ja hoolitses oma haige ema eest, sest isa oli surnud, nad elasid suures vaesuses ja sõltusid täielikult poisi töövaevast. Poisi vastas seisis poistejõuk või bande. Vähe sellest, et nad teda taga ajasid ja peksid, kuna ta neist erines, aga nad vandusid ja varastasid ka, ja mul oli peaaegu võimatu kannatada välja ülekohut, mida poistejõugu kordaminekud, võrreldes puhtahingelise, ema armastava ja õilsa peategelase pidevate tagasilöökidega tekitasid. Ma nutsin ebaõigluse pärast, ma nutsin kurjuse pärast, ja see dünaamika, kus headus jäi varju ja ebaõigluse surve plahvatuslikult kasvas, vapustas mind hingepõhjani ja viis mu niikaugele, et ma otsustasin hakata heaks inimeseks. Nüüdsest peale pidin ma tegema ainult häid tegusid, aitama, kus võimalik, ja mitte kunagi midagi halba tegema. Ma hakkasin end usklikuks nimetama. Ma olin üheksa-aastane, minu läheduses ei olnud kedagi, kes oleks ennast usklikuks nimetanud, ei mamps ega paps ega nende kummagi vanemad – välja arvatud Øyvind Sundti omad, kes seetõttu keelasid talle kino ja telekat, kokat ja komme – ja mõistagi mitte ükski laps, nii et see oli küllaltki omapäine ettevõtmine, mille ma Tybakkenil 1970. aastate lõpul algatasin. Ma hakkasin nii hommikul ärgates kui ka enne magamaminekut Jumalat paluma. Kui teised kogunesid kampa, et minna sügisel Gamle Tybakkenile õunaraksu, palusin ma neil minemata jätta, sest varastada ei ole ilus. Ma ei öelnud seda kunagi kõigile korraga, seda ma ei julgenud, sest ma teadsin väga hästi, mis vahe on karja reaktsioonil, kus üksteist ühes või teises suunas ässitatakse, ja üksikisiku reaktsioonil, kus igaüks on sunnitud kohtuma sõnumiga näost näkku ilma distantsi tekitava hulgata, mille taha peitu pugeda, nii et ma tegin nõnda, läksin nende juurde, keda ma kõige paremini tundsin, see tähendab oma eakaaslaste juurde ja ütlesin neile kõigile eraldi, et pole ilus käia õunaraksus, mõtle ringi, sa ei pea seda tegema. Aga üksi ei tahtnud ma jääda, ma läksin nendega kaasa, ootasin aia taga ja nägin, kuidas nad videvikus vanades õunaaedades hiilisid, kõndisin nende kõrval, kui nad õunu krõmpsutasid, jopid tagasiteel puuviljast pungil, ja kui mõni neiust mulle õuna pakkus, ei võtnud ma kunagi vastu, sest vargusest kasu saaja pole parem kui varas.

Minu võitlused, 6-osaline sari, eesti keeles ilmunud osad:

Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas, Varrak 2016.
Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees, Varrak 2016.
Minu võitlus. 3. raamat. Poisipõlvesaar, Varrak 2018.
Minu võitlus. 4. raamat. Tants pimeduses, Varrak 2018.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: