Rauno Võsaste

5. veebr. 2019 at 9:06 e.l. (Nädala autor 2019, Rauno Võsaste) (, )

Rauno Võsaste – kirjanik ja endine kriminaalpolitseinik.
Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada.

Katkend: Hea ment, Varrak 2018, lk 87-91; 96-98; 133-134.

20. peatükk

Sealmeri istub oma kabinetis kirjutuslaua taga, diivanil on platsi võtnud tema elukaaslane, eriasjade prokurör Häälmäe. Sealmeri vahib närviliselt kella ja vannub:
„Kuradi sisekontrolli vennad, nagu lasteaed! Vähe sellest, et ei suuda üht krimkamenti lõhki ajada ega kokkuleppele alla kirjutama panna – nad ei tunne ka kella!”
„Kaido,” julgeb Häälmäe piiksatada, „kas me selle asjaga pole vinti veidi üle keeranud, leiaks ehk mingi vahepealse lahenduse, mis kõiki rahuldaks ja mõlemad pooled võimalikest väga halbadest tagajärgedest säästaks? Saaks selle jama kuidagi ära lõpetada…”
„Minu käest nii kergelt ei pääseta,” põrutab Sealmeri. „Mina olen juhtinud Tartu krimka tõsisemaid üksusi – ja nüüd tuleb kuskilt külast mingi Jarin ja hakkab lammutama. Jarin oleks võinud olla väga edukas ja hästi elada, tulevik oleks võinud olla helge, aga näe, nolk hakkas endast palju arvama! Arvas, et saabki kõik asjad ise tehtud – ja mõned asjad veel ka minu nina eest. Ei lähe läbi. Siiski, uskumatu, et ta seni pole murdunud. Olen kindel, et peamine põhjus on selles, et sisekontrollis ja OKT-s töötavad pesuehtsad jobud! Proovi selliste töllidega oma head nime vee peal hoida – ja muide ka sinu oma, Häälmäe!”
Koputus uksele katkestab monoloogi, sisse astuvad Siimson ja Kivimägi.
„Noh, eksisite ära vä?” ironiseerib Sealmeri. „Nojah, eks Tartu ole suur linn ka ja arestimajast pikk tee tulla – otse mööda Riia tänavat. Ma lihtsalt heast tahtest õpetan teid, et te järgmine kord hiljaks ei jääks. Mis Jarin rääkis?”
„Põhimõtteliselt on Jarin nõus lahkumisavaldusele alla kirjutama,” kannab Siimson alandlikult ette.
Siimson tunneb end ilmselgelt ebamugavalt.
„Kuulge, Siimson ja sina, Kivimägi, te olete lihtsalt jobud!” käratab Sealmeri. „Te ei jaga üldse matsu. Minu jaoks on mingi lahkumisavalduse teema täiesti pohhui. Loopere käis rääkimas minu korraldusel. Kas Loopere saab juhitud või mitte, pole oluline, sest tegelikult juhin Tartu krimkat mina või ütlen äärmisel juhul, kes millist üksust juhib või juhtima hakkab. Loopere sööb mul peost. Kogu skeemi lahkumisavaldusega mõtlesin välja selleks, et kontrollida, kas Jarin üldse kuskilt otsast mõranema hakkab. Nagu näha, mõraneb, hakkab pehmeks muutuma. Kui ta on väljasaamise nimel nõus lahkumisavalduse kirjutama, siis on ta valmis ka kõigeks muuks! Minu plaan töötab, aga teie, töllmokad, ei saa sellest sittagi aru, sest see on teie herneajudele liiga keeruline. Ootan veel veidi – ja kui ta on päris küpse, siis lähen ise arestikasse ja näitan teile, lapsed, kuidas tööd tehakse ja Jarini-sugustega tegutsetakse!”
Kogu aja sõnagi lausumata istunud prokurör Häälmäe tunneb ennast väga halvasti. Miski temas ütleb, et lahendus, mis ei saa olema meeldiv ühelegi osapoolele, on veel väga kaugel.

21. peatükk

Raul vedeleb lavatsil, telekas käib jalgpall. Ilmselt saaks ta siit väljudes kandideerida Guinnessi rekordile telekakavade peast teadmises. Ainuke kaaslane kambris, kes räägib, on televiisor. Viimastel päevadel on ärakukkumine ja ängistus olnud meeletu.
Nädal aega pole keegi käinud, mis toimub? mõtleb Raul. Miks kõik peale seda lahkumisavalduse juttu väikseks jäi? Kurat, ma oleks praegu vist juba kõigega nõus, kuigi raske on lambist lahkumisavaldust kirjutada. Kolmteist aastat tööd, mida tegin sihiga, et kunagi oleks hea tagasi vaadata ja öelda, et tegin seda oma riigi ja parema elu nimel, aga siin ma nüüd olen ja lähen vaikselt hulluks.
Mõtiskluse katkestab kambririivi raksatus. Arestimaja ülem Vanja kamandab sõbralikult: „Raul Jarin, na võhod, marss ülekuulamisruumi.”

Ülekuulamisruumis istub prokurör Kaido Sealmeri. Üksi. Situatsioon on Jarinile nii ootamatu, et ta ei oskagi reageerida – ei imestuda, üllatuda, vihastuda ega ägestuda.
Sealmeri alustab enda kohta üllatavalt neutraalse häälega:
„Jarin, mul on sulle üks pakkumine.”
„Jälle?” ütleb Raul pisut üleoleva häälega. „Mulle pole vist ka telefonimüügi kaudu viimasel ajal nii palju pakkumisi tehtud, kui teie suudate. Kahjuks olen ma seni pidanud nii ühest kui teisest keelduma, tõsi küll. Erinevatel põhjustel…”
„Ma kinnitan sulle, et kriminaalasja uurimine on suurepärases seisus. Mina sinu asemel eriti ei loodaks, et meie peatunnistaja kohtus ära kukuks. Meil on teatud asjaolude tõttu suhteliselt hästi kontrolli all. Ühesõnaga, kui sa kokkuleppega nõus ei ole, teen mina omalt poolt kõik, et enne kohut sa vahi alt välja ei saa.” Prokuröri hääl on ähvardav.
Sellist asjade käiku oli Raul ühe võimalusena isegi ette näinud. Kohus võib tulla alles talvel või koguni järgmisel aastal. Tundub, et veel veidi ja ta laguneb mitte ainult moraalselt, vaid ka füüsiliselt koost. Ilmselt märkab ka prokurör, kuidas äsjane avaldus Jarinile mõjub, ning jätkab juba oma võimukamal häälel:
„Omavahel öeldes on asi nii, et… Põhimõtteliselt võin ma sinu süüdistamisest raha omastamises loobuda. Minu jaoks on oluline, et sa end mõnes teises kuriteos süüdi tunnistaks. Mul pole vahet millises. Vali ise. Võtad midagi endale peale, teeme kokkuleppe ja saad koju.”
Raul tahaks prokurörile kallale minna: vali ise kuritegu, milles tahad süüdi olla – ja saad koju? Kuidas see võimalik on, kas see juhtub praegu temaga?! Kogu mäng lahkumisavaldusega oligi selleks, et et teda testida – ja tema nõusolek oli prokuröri jaoks nõrkuse märk, murdumise algus, mis andis ajendi tulla peale uue rünnakuga.
Nii lihtne oleks Sealmeri persse saata, mõtleb Raul, ja loobuda ükskõik millest muust, aga vabadusest?
Viimati nägi Raul unes, et Tiina jättis ta maha. Ta oli nii väga lootnud lahkumisavaldusega koju saada… Nüüd on ka võimalus, lihtsalt hind on natuke kõrgem, aga ikkagi – ta saaks välja, vabadusse, koju.
Raul mõtleb hetke ja otsustab.
„Jah, härra prokurör, tunnistan ennast süüdi, olen kokkuleppega nõus. Kui hinnaks on vabadus, siis annan alla. Et ennast paremini tunneksite, võin ka öelda, et ära murdsite. Kuigi tuleb märkida, et vahendid ja võimalused polnud osapooltel kaugeltki võrdsed,” purskab Raul pisut kergendatult. „Teatage advokaat Rünkile, las tuleb läbi, lepime detailid kokku. Me proovime koos temaga välja mõelda, milles end süüdi tunnistan, siis teeme kokkuleppe ära.”
Raul on mõtetega juba kodus.
Rahulolevat muiet prokurör Sealmeri näol poleks võimalik kõrvaldada isegi meditsiiniliste vahenditega.

24. peatükk

Sealmeri lajatab telefoni vihaselt lauale ja sisistab läbi hammaste: „Nüüd teen selle ära, saagu mis saab, aga selle Jarini ma hävitan! Uskusin, et ta läheb kokkuleppele. Rünk on muidugi ka kõva sõna, väga peenelt toimetab… Mis kurat sel Jarinil sees on, et ta nii kõva on? Aga vaatame, mis laulu ta edasi laulab.”
„Saatke Siimson ja Kivimägi kohe minu juurde,” kõmistab ta telefoni ja jääb mõtlikult kabineti aknast välja vaatama.
Ülehelikiirusel saabunud sisekontrollijad on juba ette valmis halvimaks. Kuid nüüd kuulevad nad prokuröri korraldust: „Uurimise huvides tuleb vahialune Raul Jarin toimetada arestimajast Tartu vanglasse.”
Sellisest ebatavalisest korraldusest kohkunud Kivimägi üritab midagi öelda, kuid nähes prokuröri vihast tõmblevaid silmalauge, peab targemaks vaikida.
„Andke uurija Teedlale edasi mu korraldus teha määrus ja saata Jarin nagu tavaline pätt vanglasse. Kui keegi midagi kobiseb, siis ütleme, et puhkuste aeg, uurimist lõpule viia ei jõua ja las sõidab. Ja teda tuleb viia tavalise tapiga ehk siis koos teiste pättidega. Kindlasti satub sinna, kes ta ära tunneb,” avalikustab prokurör oma operatsiooniplaani.
„Seni pole Eestis ühtegi kahtlustatavat politseinikku eeluurimise ajaks vanglasse viidud,” poetab Siimson ettevaatlikult, „kõik on istunud arestimajas. Vangla võib vahialuse julgeoleku seisukohast ohtlik olla.”
Sealmeri pöörab pea kergelt Siimsoni poole ja peaaegu karjub: „Kas sa vaidled minu korralduse vastu? Te, sitapead, ei suuda ise temaga hakkama saada, mina pean teie tööd tegema! Saate aru, lambad, et vanglas võetakse tal ära telekas, keedupulk ja muud mugavused, ning see paneb tal katuse sõitma, selle peale ta peab murduma. Paigutada tuleb ta samale korrusele, kus istuvad Udaverdijev ja teised tegelased, kes kindlasti Jarinit tunnevad. Vangla julgeoleku möla ja nende eriarvamusi ma kuulda ei taha, pole vaja põdeda – hakaku tegutsema!”
Lontis kõrvadega marsivad sisekontrolliametnikud täitma korraldust, mis on tõele au andes neile vastumeelne. Tavaliselt on sellistes olukordades politseinikud pigem eeluurimise ajaks kuni kohtuni allkirja vastu välja lastud või äärmisel juhul istuvad arestimajas teistest eraldi kambris. Samas on Jarini süüdimõistmine ka neile mitte ainult prestiiži-, vaid isegi eluküsimus – mis iganes apsaka puhul paistavad eelkõige nende kui menetlejate kõrvad, küll prokurör juba oskab oma kõrvad sobival hetkel kokku tõmmata, et need välja ei paistaks.
Prokuröri korraldusest selgelt üllatunud uurija Teedla trükib pisut värisevate kätega määruse Raul Jarini etapeerimiseks arestimajast Tartu vanglasse.
Sealmeri on igasugused piirid ületanud, vasardab Teedla peas, kuid prokuröri korraldus on uurijale täitmiseks.
Määrus kaasas, jõuavad Siimson ja Kivimägi arestimajja. Tutvustanud arestimaja ülemale Ivanovile määrust ning selgitanud, et Jarin tuleb prokuröri korraldusel viia vanglasse tavatapiga, on nad Vanja vastuse peale üllatunud.
„Politseinikku ei etapeerita koos teiste kurjategijatega. Öelge prokurörile, et ebaseaduslikke korraldusi mina ei täida. Jarini toon ma kambrist välja alles siis, kui tema transpordiks Tartu vanglasse on eritapp,” teatab Vanja resoluutselt.
Sisekontrolli töötajad tunnevad mõnes mõttes isegi kergendust.

33. peatükk

Raul kirjutab taas sissekannet päevaraamatusse. 140 päeva ehk neli ja pool kuud vahi all. Täna on vahistatuse kontroll, kust tuleb otsus, kas saan kuni kohtuni välja või mitte, alustab ta süngelt.
Raul on inimene, kes ei usu mingeid paranormaalseid nähtusi, jumalat, kuradit, saatust ja kõike muud seesugust. Ometi avastas ta end eelmisel õhtul palvetamas. Õigupoolest palumas, teadmata isegi, keda ta palus, kas Jumalat või kohtunikku – palve sisu oli loomulikult positiivne otsus tema juhtumi asjus, et ta saaks lõpuks ometi koju Tiina juurde.
Uurimine on ju lõppenud, toimik kinni. Kui eelnev põhjus teda mitte vabastada oli see, et ta hakkab mõjutama tunnistajaid, siis nüüd pole see enam võimalik, sest uurimine on läbi ja kõik on oma tunnistused andnud.
Eile õhtul telekast „Riigimeeste” sarja vaadates tabas Raul end äkitselt naermiselt. Ta polnud seda teinud neli ja pool kuud. Kas see on hea või halb enne?
Kus kurat see advokaat on? Raul on passinud tundide kaupa üksisilmi vanglaõuele, et näha Rünki. No ei tule, tähendab, et läks sitasti, valmistab Raul end ette halvimaks. Istung peaks juba läbi olema.
Raul on uurinud ka kõrvalkambri pättide käest, kui tihti siit üldse on kedagi nelja kuu pealt välja lastud. Naabrimehed vastasid, et enne teda oli seal istunud mingi vend, kel olid relvad ja muud päris krõbedad paragrahvid, kuid lasti nelja kuu pealt välja. Aga too oli olnud muidugi ka Afganistani veteran, invaliid.
Kurat, juhuseid on ikka olnud, hellitab Raul lootust. Ehk on kohtunik ometi inimene ja saab asja tegelikust olemusest aru? Prokurör taotleb nagunii tema jätkuvat vahi all viibimist, kuid otsus on ju kohtuniku kätes…
Rauli mõtisklused katkestab kambriluugi kolksatus. Kontaktisik teatab luugi kaudu, kambriust avamata: „Sinu advokaat täna ei tule. Kohtu otsus oli, et sind ei vabastata. Kirjaliku otsuse saad mõne päeva jooksul. Mul on väga kahju.”
See oli nagu löök allapoole vööd. Silme eest kadus igasugune piir, mille taga paistis pääsemine.

Enam ei jõua kannatada seda luugi kolksatust, ei kannata võtmete klõbinat, ei suuda kuulata naaberkambri debiilikute naeru, lõputut toksimist torude peale – lihtsalt enam ei suuda!
Sitta sel kontaktisikul kahju on, töötavad siin kõik nagu robotid. Miks ei lasta mul advokaadile helistada? Vähemalt saaks praegusest hetkest üle. Miks ei kehti vanglas seadused? Persse kõik. Ma ei tule sellest eluga välja!
Raul vajub kambrinurka kägarasse ja ulub täiest kõrist.
Teadmata, kui kaua ta nõnda juba kössitanud oli, meenub äkki Tiina. Mida naine arvaks, kui teda praegu näeks? Kas ta sellist tossikest üldse tahaks?
Raul ajab end püsti, istub kambrilaua taha ning valmistab endale kiluvõileiba ja piparmünditee.
Peab lõpuni võitlema, käib väsinud mõte peast läbi pea, ja ta kavatseb seda ka teha.

Link
Eili Arula, Ekspolitseiniku romaan räägib korrakaitsjate töö pahupoolest, Tartu Postimees, 11.01.2019,
https://tartu.postimees.ee/6496206/ekspolitseiniku-romaan-raagib-korrakaitsjate-too-pahupoolest

Loomingut
Harald Riipalu lugu, Grenader 2011
Johannes Soodla: VR II/2, II/3 Relva SS-i kindral, Grenader Grupp 2013
Ain Mere: Valel poolel, Ferricrux 2014
Hea ment, Varrak 2018

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: