Ralf Rothmann

8. apr. 2019 at 7:50 e.l. (Nädala autor 2019, Ralf Rothmann) (, , )

Foto: Je Bauer, Suhrkamp Verlag

Kirjandusfestivalil Prima Vista esineb 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas muuseumis Vabamu saksa kaasaegse kirjanduse mainekas esindaja Ralf Rothmann.

Kirjastus Hea Lugu on andnud Mati Sirkeli tõlkes välja sõjaromaani „Surra kevadel“ ning ajakirja Akadeemia aprillinumbris ilmus jutustus „Ketsemani“. 2015. aastal ilmunud „Surra kevadel“ („Im Frühling sterben“) osutus juba 1980.-tel luuletuste ja jutustustega debüteerinud ning üle poole tosina romaani avaldanud autori jaoks läbimurdeteoseks: romaan on tõlgitud 25 keelde, sellest kõneldes on tõmmatud paralleele Günter Grassiga ja tuletatud meelde Remarque’ romaani „Läänerindel muutuseta“.

„Surra kevadel“ peategelased on 17-aastased noormehed, kaks farmis lüpsjana töötavat sõpra. Noorukid saadetakse 1945. aasta kevadel sundmobilisatsiooni korras rindele, kuigi sõda on selleks hetkeks juba kaotatud. Ühe noormehe närvid ei pidanud vastu, ta deserteerus ja hukati, teine tuli tagasi ning kandis sõda endaga kaasas terve elu, sest sõda oli teinud temast süüta süüdlase. Romaanis püüdis Rothmann sisuga täita isa vaikimisest tekkinud vaakumi, sest nagu ta on öelnud: isa ei lõpetanud vaikimist kunagi, kuigi sõda istus alati koos meiega laua taga.
Rothmanni loomingu võib jagada kolmeks: Ruhri kaevanduspiirkonna elu-olu käsitlevad teosed, Berliini romaanid ja jutustused ning sõjaromaanid. Teda on nimetatud Saksamaa tegelikkuse portreteerijaks, suurepäraseks jutustajaks, kes on andnud hääle tavalisele lihtsale inimesele. Rothmanni romaanides pulbitseb elu, mida kirjeldades on autori keel poeetiline, mahlakas ja detailirohke.
Rothmann on andekas ja tunnustatud kirjanik, kes alati on säilitanud distantsi peavoolukirjandusega. Näiteks ei lubanud end seada kandidaadiks saksa raamatuauhinnale. Ta arvab, et elukogemus ja empaatiavõime on kirjaniku jaoks olulisem kui akadeemiline haridus. Rothmann julgeb öelda, et kirjandus võiks inimesi kõige paremas mõttes liigutada ja rõõmustada. „Kirjutamine on minu jaoks õnn, õnne võimalus. Muide, nagu ka lugemine“ on öelnud Rothmann.

Linda Jahilo

Katkend: Surra kevadel, Hea lugu 2015, lk 122-129,

Ohvitser varjas vaid halvasti haigutamist; lõug säbrutas ja ta pani käed vaheliti rinna ette ning lõi jala üle põlve. Mustalt välgatas ta saapanina laua tagant. „Mis tööd täpselt? Mida te teete?”
Walter neelatas. „Meie… Me oleme lüpsjad. Nii et mina olen lüpsja. Tegin hiljuti oma sellieksami. Fiete õpib veel. Varem käis ta gümnaasiumis. Me töötame kindralmajor van Cleefi mõisas Sehestedti juures ja meil on…”
„Lüpsjad?” katkestas ülemus teda. „Tegelikult milline kaunis ja auväärne elukutse. Tulen ise maalt, Köningsbergi juurest. Kolmsada hektarit. Peaasjalikult nisu, kuid ka piimakari. Meie lüpsjad olid alati puhta südamega mehed, pruuniks põlenud, uhkete biitsepsitega. Neile võis lasta noal peale kukkuda ja see vedrutas tagasi. Igatahes tüdrukud said nendega heintes oma lõbu kätte, kui arvestada kõike seda kohupiima, mida nad sõid.” Muheldes hõõrus ta enda lõuga. „Aga täpsemalt võttes: kas tulevikus vajab keegi veel lüpsjaid? Kas pole see eilne töö? Edaspidi teevad seda masinad, või mis?”
Ta kummardus kõrvale ja tõi toosist lusikatäie suhkrut, see oli kärmas ja ablas liigutus, ning tsiviilsest hääletoonist kergendust tundev Walter raputas pead. „Ei, seda ei juhtu, Sturmbannführer. Seda ma ei usu. Sa õpid tervelt kolm aastat, ja udara õigesti tühjaks saamiseks pole vaja ainult jõudu, vaid ka peenemat tunnetust. Muidu jääb ülejääk nisadesse ja tekib põletik. Iga lehm tahab omamoodi lüpsmist, ja kui seda valesti teha, lööb ta ämbri jalaga ümber. Ja tuleb ju veelgi rohkem osata: pulli mullika juurde viia ja peale passida, et ta mullikal selga ei murraks, sünnitusel tuleb abiks olla ning haigusi ära tunda ja ravida. Või teinekord ka ravida. Või teinekord ka hädatapmine ette võtta või surnud vasikad ema seest välja lõigata. Ja selle jaoks pole masinaid.”
Ohvitser kõverdas ühte suunurka, kuhu kleepusid veel paar suhkrukristalli; see nägi peaaegu naeratuse moodi välja. Prillide heledad kilpkonnaluust raamid püüdsid valgust ja see ümbritses nad punaka joonega, aga kui ta prillid eest võttis, olid silmad järsku palju lähemalt koos ja vahtisid külmalt. Nende all nahal pahutsesid peened kortsukesed ning Walter sai aru tagasi, tõmbas õhku sisse ja ütles: „Fiete, tahan öelda Friedrich Caroli on ju haavatud, Sturmbannführer. Ta sai killuga pihta ja tal on väga tugevad valud, mis ei lase tal magada, siis ju tehakse vahel lollusi… Tõenäoliselt on ta võtnud teab kui palju tablette koos alkoholiga. Ta kindlasti tegi seda, mõõtu pidada pole ta veel kunagi osanud. Ta oli auru all ja tahtis ainult värsket õhku hingata, arvan mina. Ja äkki seisid välissandarmid ta ees.”
Ohvitser laksutas tasakesi keelt, valas endale veelkord kohvi ning Walter kallutas pead ja jäi enda juurde: „Ta sai just kaheksateist, Sturmbannführer. Vanemad põlesid Hamburgi rünnakutes ära ja tema kallim taotles kaugabielu, ta saab lapse… Ma tunnen teda, see Ortrud on üks tõeliselt peen ja korralik tütarlaps, see paneb talle aru pähe… Palun, ärge laske teda hukata!” Ta sulges lühidalt silmad, väänutas mütsi ja lisas vaikselt juurde: „Kui tahate, astun ma tema asemele. Te võite mind rindele saata, sinna, kuhu teda taheti panna. Ta oskab traktoriga sõita, järelikult tuleb ta toime ka Kruppi ja Borgwardiga, ja teil poleks siin üks mees vähem… Ta on mu sõber, härra Domberg, tahan öelda Sturmbannführer. Üks tõeliselt väärtuslik inimene. Ta teeb kõik heaks.”
Lahtisest termoskannust tõusis auru ja ülemus vahtis ühte pilti oma köites, sinises rüüs madonnat, kes luges lilleaasal raamatut. Kui ohvitser jõi, jooksis üks kohvitilk tassi mööda alla ja jäi põhja külge rippu. „Teie sõber, teie armas sõber…” Ta raputas pead, ninasõõrmed tõmblesid. „Mis te arvate, kui kaua tahaksin ma seda veel kuulata, reamees? Tulge mõistusele! Te kaitsete täie tõsidusega meest, kes tahtis teid ja teie kamraade hätta jätta? Kellele on ükspuha, kas venelane marsib meie kodumaale, tapab meie parimaid mehi, rüvetab meie naisi ja tallab saksa kultuuri porisse? Seega isamaareeturit? Te seisate siin ja kaitsete hingelist jõuetust ja ütlete mulle täie tõsidusega, et see kurjategija olevat hea inimene, kuna teie vasikad lakuvad ta käsi?”
Tilk langes raamatule, mida madonna käes hoidis, aga ohvitser ei märganud seda, ja Walter tahtsi midagi öelda, kuid Domberg kergitas lõuga. Ta pani prillid jälle ette ja nüüd paistis ta häälel klaasrant olevat. „Kuulake, Urben! Kui jätta kõrvale, et ma võiksin teid teie väljaastumise eest kongi pista: sõjas pole tähtis see, mida keegi soovib, tunneb või mõtleb, sõjas maksab ainult see, kuidas keegi talitab – seda olete ometi juba kogenud, mis? Ja see mees, kelle vööpandlal seisab nagu meil kõigil Minu au nimi on truudus, tegi halvimat, mida üks sõdur teha võib. Ta polnud arg vaenlase ees, oh ei! Seda võiks teatud asjaoludel veel mõista. Ta oli arg sõbra ees! Mõtelge selle üle kord järele. Kui teid tabab homme kuul, siis arvatavasti sellepärast, et temataolised mehed, temataolised süümetud sellid on püssi põõsasse visanud.”
Ta vaatas mütsi Walteri käes. „Ja nüüd tõmmake oma eeslivitt (Sõdurite kõnepruugis müts, pilotka.) pähe ja pange uks väljastpoolt kinni! Minu kannatusel on piirid! Teie ja teie toakaaslased lasete ta homme varahommikul korraldust mööda maha, ja kui te keeldute või tulete mõttele haige olla, võite kohe ise ka seina äärde astuda. On selge? ”
Ta viipas, et Walter kaoks, see oli liigutus käerandmest, misjuures ta tonksas kuivatuspaberipressi lambi kõrval. Selle pideme vari – pide oli väike pronkskotkas – libises suurelt üle tapeedi, ja ilma seda endale teadvustamata astus Walter veel ühe sammu kirjutuslaua poole. Ta silmad põlesid, läksid niiskeks, ja pulss tagus tal sedavõrd kõrvades, et ta ise vaevalt kuulis, mida läbi kokkulitsutud hammaste ütles. – Kuid Domberg, kes oli lehte pööranud, kehitas ainult õlgu. „Miks, miks…” Ta hääl oli nüüd jälle pehme ja ennast kaitsev, ning ta pani uue sigareti ja ohkas koos väljavoolava suitsuga: „Inimlikkusest muidugi. Kuna sa oled ta sõber, nagu sa ütled. Siis sihid hästi, et ta ei kannataks.”

Kui Walter Györist tagasi jõudis, kutsus külakiriku kell õhtusele missale. Vihma sadas ikka veel, ja olles arstirohud maha laadinud, võttis ta oma leivakoti ja jooksis keldrisse. Trepil oli verd, saapatalla muster kuivanud loigus, pruunjad kraapimisjäljed krohvil. Valvur, keegi teine kui hommikul, puhastas endal puulaastuga hambaid ja hämmastus, kui Walter ulatas talle külastusloa, käsitsi kirjutatud rea. „Koguni templiga,” ütles mees irvitades ja keeras plekkukse lukust lahti. „Suursuguselt leiab see maailm otsa küll!”
Naerid lõhnasid mullaselt-magusalt ja pimedusse langevas valgusvoos helendasid Fiete mantlinööbid. Üks kahest fessist lebas lössi litsutult põrandal ja Fiete tõstis pea ning ajas end oma asemelt aeglaselt püsti, asemeks oli õlekuhi. Seejuures toetus ta seinale ja lükkas ühe napa ümber. Valvur pani ukse kinni ja ütles juba pooleldi pleki tagant: „Tehke lühidalt, kamraadid. Sel paberilipikul seisab kümme minutit.”
Võtmekeel naksatas lukus ja järsus vaikuses läks vihmapladin valjemaks. Põllu kohal oli viimane päevavalgus, ja sõnatult sidus Walter kokkurullitud teki vöölt lahti ning viskas selle õlgadele. Siis kraamis ta kotist esile küünla, pani selle põlema ja tegi lahti konjakipudeli, mille oli ostnud kortermeistri käest – Itaalia mark. Ta käsi värises ja keermega kork kõlksatas vaikselt vastu klaasi, sellal kui ta vältis sõbra pilku ja ärevat küsimust selles. Tummalt vaatas ta üles, painutatud kidadega trellide poole. Tõmbetuul puhitas tolmuseid ämblikuvõrke lae all.
Fietel langes rind alla ja ta sulges lühidalt silmad. Mõlema käega võttis ta pudeli ja jõi ainult tillukese sõõmu. Nad istusid asemele ja Walter tõi kotist lagedale tahvli šokolaadi, leivakannika, veidi täissuitsuvorsti ja kaks pakki sigarette: erisegu. Ta oli ka väävlisalvi hankinud ja seda tuubist väheke välja pigistades vaatas ringi; kedagi teist polnud ruumis, selle sügavus oli kasinas valguses ainult aimatav. Peedikuhjade varjud ulatusid tellisvõlvi alla välja, vuukidest rippusid sambla- ja samblikuniidid.
„Kus need kaks bosnialast on?” küsis ta tasakesi, kuid Fiete, pudel põlvede vahel, tegi vaid ebamäärase žesti. Walter palus tal pead kallutada ja määris salvi tüügaste vahele purukskratsitud kohtadele. Siis nööpis ta Fietel mantli ja särgi lahti, tõstis terve käe üles ja vaatas kaenla alla. Higist märgade karvade vahele kleepusid loendamatud tingud, seesamiteradest väiksemad, selline tunne nagu liiv sõrmeotste all, ja ta võttis taskust kammi, rehitses need välja, nii hästi kui sai, ning masseeris siiagi natuke salvi sisse. See kõrvetas sõrmeküünte all.
Läbi vihma oli mõnikord kuulda kahureid, kergesuurtükke Raabi teisel kaldal. Aina uuesti ähmastas tuul neid hääli, ja nüüd jõi Fiete suuremate lonksudega, misjuures tal jooksis veidi napsi suunurgast ja tilkus rangluule, korpas marlile. Aga kui Walter pani talle ette sidet uuendada – tal oli sidemepakikesi kaasas -, ei raputanud poiss peadki. Ta ainult vaatas Walterit tummalt külje poolt, täis kibedat lõbu, nagu paistis, ja koputas pakist sigareti välja.
Odav tubakas pragises leegi kohal ja esimesele kopsu tõmmatud mahvile järgnes köhahoog, mille järel ta sülitas välja röga ja ka veidikene verd. Läikivi silmi vahtis ta põrandal seisvat küünalt, selle valget leegikest, mida tõmbetuul alla surus ja mille ümber steariin justkui veeks muutus. „Kena on,” ütles ta karedalt ja tõmbas uue mahvi. „Ma vähemalt püüdsin.” Ta lakkus oma pragunenud huuli ja kordas valjemini, otsekui vihma ja kahurite vastu rääkides: „Ma vähemalt tegin katset, olgu neetud! Ja ainult see maksab, mis?”
Tema bronhides tundus midagi kobrutavat ja Walter noogutas viivitades. Midagi liigutas end pimeduses, ta pilutas silmi, et teravamalt näha. Ühe salve äärest vudis üles rott, heleda sabaga must loom, ja kui Walter viskas teda krohvitükiga, puges rott naeriste vahele peitu. Siin-seal oli närimisjälgi kuni vilja magusa südamikuni, ja Walter pigistas puruks paar tingu, mis kleepusid veel ta sõrmede külge, ning pomises: „Kes teab… vahest on venelased kiiremini siin, kui me arvame. Võib-olla juba homme varahommikul.”
Steariin voolas kivipõrandale ja Fiete raputas kulmu kortsutades pead. „Mulle poleks seegi parem, need nimelt ei tee mingit vahet vabatahtlike ja sundvõetute vahel, Ata. Need lasevad iga SS-lase otsekohe maha, pole sa seda veel kuulnudki või?”
Juues vahtis ta oma talupojakingi. Puu oli praguline ja pahkluudel nahaga polsterdatud, ning ta lükkas ninad kokku ja oigas: „Mida ma olen tegelikult siia ära kaotanud, mees. Mõtlen seda, et kui ma oleksin Hitleri valinud nagu enamik… Aga ma ei tahtnud selle sita sisse minna, niisama vähe nagu sinagi. Mul pole vaenlasi, igatahes mitte selliseid, keda tahaksin tappa. See on sõda küünikutele, kes ei usu millessegi peale tugevama õiguse. Samas on need ainult väiklased pedandid ja memmepojad, ma kogesin seda rindel. Allapoole löövad jalaga, ülespoole koogutavad, ning tapavad naisi ja lapsi.”
Sigarett suus, pigistas ta väheke salvi sõrmedele ja ütles tasakesi otsekui iseendale: „Ja sellised mehed tohivad mu eluküünla kustutada.”
Ta pistis käe püksivärvli alla ja hõõrus salvi kubemesse. Nad mõlemad võpatasid, kui kõrval paugatas üks uks. Oli kuulda hääli, purjus inimeste naeru, üks koer haukus. „Milli on ta nimi,” hüüdis keegi, „õieti Melitta. Ta virutab sulle kondisaega vastu pead!”
Huuled peaaegu valged, sulges Fiete silmad ja vajus müüri najale, pudeda krohvi vastu. Kuid kohe seejärel mehed eemaldusid ja keldrikäigus oli jälle rahulik, arveatamata valvuri samme, kes mõnikord vilistas, et igavust eemale peletada. Iga paari südamelöögi järel läks pilu uksepiidal pimedamaks.
Fiete neelatas. „Naljakas on see, et ma nägin seda sageli unes,” pomises ta. „Viimastel aastatel on mind ikka ja jälle maha lastud, ja mõnikord on see koguni heategu või lunastus. Näiteks siis, kui mul polnud enam tahtmist elada: armupiin, maailmavalu või mis iganes… Lõpuks rahu, mõtlesin siis, lakkuge kõik mu perset, idioodid. Aga enamasti kohkusin ärkvele, käsi rinna peal, ja suutsin vaevalt enam hingata.”
Suits oli kustunud ja Fiete hoidis seda uuesti leegis. „Mu isa oli arst, laboriarst ja sanitaarohvitser, kas ma olen ehk rääkinud? Viimases sõjas, niisiis kaua enne minu sündi, sai ta mitu korda haavata: snaiprid. Ta lonkas kõvasti. Ja hiljem prantslaste sõjavangis, kusagil Rhôni ääres, lasksid nad tal kolm korda omaenda hauda kaevata. Ikka seoti tal silmad kinni ja ta arvas, et ta lastakse maha. Möirati käsklusi, laeti raksatades karabiine – aga siis need konnasööjad ainult kusid auku ja tema pidi jälle kõik kinni ajama. Oli üks peen mees, sõjast rääkides nuttis sageli.”
Fiete sülitas veidi tubakat välja. „Ja ükskord, kui ma oma unenägusid mainisin, ütles isa mulle, et meie keharakkudel, seega ka seemne- ja munarakkudel on olemas mälu ja see on pärilik. Hingeliselt või kehaliselt haavata saamine teeb midagi järglastega. Solvangud, hoobid ja kuulid, mis sind tabavad, nii-öelda vigastavad ka sinu sündimata lapsi. Ja ükskõik kui armastava hoole all nad hiljem üles kasvavad, on neil paaniline hirm solvangute, hoopide ja mahalaskmise ees. Igatahes alateadvuses, unenägudes. Tegelikult loogiline, või kuidas?”
Ta nipsutas koni käest ja jõi jälle. Trellide vahelt pihkas sisse peent veetolmu ja Walter surus laialijooksnud ning peaaegu tarretanud steariini tahi ümber kokku. „Ja mis on,” küsis ta kõlatult ja köhatas, et oma häält tagasi saada, „mis on sellega, kes peab tulistama? Mida tema pärandab?”

Mõned lingid:
https://www.suhrkamp.de/buecher/to_die_in_spring-ralf_rothmann_42475.html?d_view=english
https://www.goodreads.com/author/show/634443.Ralf_Rothmann
https://www.suhrkamp.de/autoren/ralf_rothmann_4093.html
https://www.deutschlandfunkkultur.de/kleist-preistraeger-ralf-rothmann-ich-bin-eher-ein.1270.de.html?dram:article_id=400908

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: