Toomas Kall

22. apr. 2019 at 8:24 e.l. (Nädala autor 2019, Toomas Kall) (, , , )

Foto: Rene Suurkaev

Kirjandusfestivali Prima Vista raames esitletakse 9. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus festivali patrooni Toomas Kalli raamatut „Paunvere lõpp“ (EKSA), mis sisaldab aastate jooksul ajakirjanduses avaldatud paroodiatekste „Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet“ kirjutaksid“. Esitlusele järgneb Pargiraamatukogus teatri Must Kast etendus „Toomas Kalli kevaded“.

Toomas Kall (1947) on eesti näitekirjanik, humorist, karikaturist ja ajakirjanik.
Toomas Kall lõpetas 1966. aastal Tallinna 21. Keskkooli, õppis aastatel 1966–1969 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu ning 1970–1972 eesti filoloogiat.[1]
Ta on töötanud kultuurilehe Sirp ja Vasar huumorikülje toimetajana (1971–1978), komöödiateatri Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajana (1980–1987), kultuurilehe Sirp peatoimetajana (1990–1994). Aastast 1994 on ta vabakutseline.
Alates 1965. aastast avaldanud karikatuure ja humoreske Eesti ajakirjanduses.
Toomas Kall on Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1984. aastast.

Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

(Looming 2017, nr 1.)
Olev Remsu
Kevadedramaturgia
Eruditsiooni põhjal

Kui Arvo käsikirjaga koolimajja jõudis, olid osatäitjad – teiste eesti koolide õpilased – juba valitud. Direktor kõneles Arvoga natuke aega, pigistas ta lõual turritanud vihase vistriku lärtsti! mädast tühjaks ja seadis ta siis ühe lühikeste juustega poisi kõrvale istuma.
„Mis Danilovitš ütles, kui sa tema toas olid?” küsis operaator Harry Rehe, sest tema see poiss oligi.
„Ah, ei kedagi…” vastas Kruusement.
„Kas ta ei ütelnud, et kõigepealt tuleb kindlaks määrata tulevase filmi žanr?”
„Ei ütelnud.”
„Oi, minule ütles küll.”
Ja kuigi seda stseeni täpselt niisugusel kujul võib-olla ei toimunudki, arvan ka mina nii nagu „Tallinnfilmi” kommunistist direktor Nikolai Danilovitš: žanr on tähtis! Ainult et, nagu on näidanud maailma filmiajalugu: ei ole võimalik luua täiesti žanripuhast, ainult ühe žanriga defineeritavat filmi. Vähe on sõjafilme, mis ei oleks ka armastusfilmid, ei ole palju ulmefilme, mis ei oleks ühtlasi fantaasiafilmid, ja nii edasi. Aga kindlasti ei tahtnud stuudio kunstinõukogu näha seda, mis Kruusemendil lõpuks välja tuli. Nimelt olid „Kevades” esindatud kõik tol ajal tuntud žanrid!
Praegu on žanreid koos allžanritega teada umbes veerand tuhat (Remsu 2016: 338) Aga isegi siis, kui „Kevades” oleks olnud esindatud neist vaid kümnendik, ei oleks filmi lühiduse tõttu (84 minutit) saanud ühtegi žanrit domineerivalt välja arendada.
Nii näemegi kord komöödiafilmi algeid (stseen, kus Toots peidab põues koera), kord jupikest õudusfilmist (Tootsi kuulus „Tot-tot-tot!” koos sellele eelnenud saspensiga (suspense)), kord kisub asi justkui armastusdraamaks (Arno Teelele: „Hakkame jälle ühes käima nagu varemalt!”), siis aga (Kiire ristsetel) lõikab sisse üürike kostüümidraama.
Tundub, et läbiva žanri otsingud viisid „Kevade” tegijad kõige lähemale muusikalile. Tõepoolest, vajaliku komponendid (instrumendid) on täiesti olemas. Veljo Tormis, koolikoor, orel, kannel ja grammafon, rääkimata tantsustseenist (mis paraku päädib kukkumisega – põhjendamata kummardusega ekstsentrilise komöödia poole). Samas ei oldud ka siin järjekindlad ning filmi sattus rohkesti muusikalile mitteomast tarbetut ballasti. Kui teha „Kevadega” sama, mida on soovitanud teha Mark Sandrichi 1935. aasta muusikaliga „Torukübar” („Top Hat”) – kõrvaldada filmist kõik laulmist ja/või tantsimist sisaldavad stseenid! -, kas ei jääks siis ka „Kevadest” alles stereotüüpsete karakteritega tobe süžee ja mõningad naljad, mille nägemise eest keegi raha ei maksaks (Valkola 2015: 171).
Või tuleks „Kevades” näha eelkõige underground-filmi? Kas või sel lihtsal põhjusel, et Kruusemendi teos eirab traditsioonilist narratiivi. Kuid sama põhjendatud oleks „Kevade” pidamine sõjafilmiks (korduvad võitlused kirikumõisa poistega), või koguni lumesõjafilmiks (vastav episood on lahendatud küllaldase eepilise jõuga). Samas lähendab Tootsi lansseeritud ideoloogia „Kevadet” vesternile (western). Tegelaste vanusest johtuvalt võib „Kevades” näha eelkõige teismeliste filmi, kuid on nähtud ka homode filmi: „Lillat himu on peidus nii Arno-Tõnissoni kui ka Tiugu-Imeliku liinides. Merzini mängitud kiirgavsilmne õpetaja Laur on aga varjamatu pedofiil.” (Vaher 2009: 170.) Must-valge värvilahendus paneb korraks küsima, kas tegu pole film noir`i Eesti versiooniga, seda enam, et Paunvere varjurohke ja kohati ängistavas atmosfääris näeme žanriomaseid süngeid detektiive – kirikuõpetajat ja köstrit – uurimas Kiire saapanööpide ja parve põhja laskmise kriminaalasja. Paraku ei olnud must-valge „Kevade” autorite teadlik eelistus. Noir`ilik valik tehti paratamatusest, kui stuudio ( st kogu ENSV) 1969. aasta värvifilmi limiit oli kulunud „Viimsele reliikviale”.
Igatahes näeme, et „Kevade” kärsitud loojad ei ole läbenud minna ühegi teemaga lõpuni. Ainus ainevald, mille käsitlemise metraaž oluliselt esile tõuseb, on alkohol. Stseenid, kus näeme kas otseselt alkoholi tarbimist või juba purjus inimesi, kus tegelased kas kõnelevad alkoholi manustamisest või juba kannatavad selle jääknähtude käes, kestavad kokku tervelt 17 minutit. Kirglikkus, millega „Kevades” alkoholi kui teema juurde ikka ja jälle tagasi jõutakse, selle tagasipöördumise obsessiivsus sunnib küsima, kas pole žanri poolest tegemist mitte propagandafilmiga. Ja kui on, siis mida „Kevade” propageerib. Ega ometi lausjoomist? Vastan kindlalt – ei! Vastupidi! Lähem vaatlus ja analüüs näitavad üsna – ja kunstiteose jaoks ehk liigagi – ühemõtteliselt, et tegemist on hoopis sihipärase ning seetõttu ka väga reljeefse ja mõjuva karskuspropagandaga!
Kuidas on režissöör saavutanud, et alkoholi kujutamine filmis ei mõju ahvatlevana? Võib ju arvata, et otsene keelamine või isegi pelk manitsemine kutsuks noort vaatajat keelatud ainet proovima. Sellest hoolimata näeme juba esimeses stseenis, kus joobnut eksponeeritakse, kuidas Arno soovitab otsesõnu Liblel viin maha jätta. Lapsiku põhjendusega, et „see ei ole ju hea”. Õnneks edaspidi näitab film alkoholi kahjulikku toimet palju peenemalt – kaudselt – ja seega ka mõjuvamalt. Vein, mille Toots Kiire sahvririiulilt „ära tõi”, joodi ilmselt ära. Aga millal? Joomisega kaasnevat rõõmu ja poiste ajutist meeleolutõusu ei ole näidatud. Veini tegelikku mõju näeb vaataja alles siis, kui Kiirel juba „süda läigib”. Ning noor filmisõber saab nüüd juba ise ja seda veenvamalt järeldada, et „see ei ole ju hea”.
Joomist kui tegevust näeme „Kevades” vaid korra, ja seda täiskasvanu – köstri – esituses. Kui papa Kiir tahab peenelt, „nagu sakstel”, kaetud laua taga valada köstrile veel ühe pitsi magusat jooki, keeldub too, ning osutab viinakarahvinile – paluks kangemat! Kuna selleks ajaks on kaks kolmandikku filmist läbi ja köster tegelasena end vaataja silmis juba ammu põhjalikult kompromiteerinud, siis jätab viina lunimine veel halvema mulje kui muidu. Plusspunktid karskusaatele ka sellest stseenist!
Ma ei maininud peenelt kaetud lauda eespool juhuslikult. Sest kui võrrelda seda näiteks joomalauaga Oscari-väärilise filmi „Moskva pisaraid ei usu” lõpust, kus Goga on nädal aega üksi joonud, on kontrast rabav. Ajalehtedega kaetud räpasel laual vedelevad läbisegi tühjad pudelid jasakumm – vobla. Seda ei saa lavastada tühja koha pealt, režissöör peab olema asjatundja. Ja tõepoolse, Vladimir Menšovi iseloomustaski „tsükliline raevukas alkoholism” (Vaher 2009: 101).
Oleme jõudnud küsimuseni, miks valis Kruusement „Kevade” pealisülesandeks just alkoholiteema ja karskuspropaganda. Kas see võib olla tema n-ö isiklik probleem? Ilmselt mitte, sest vähemalt „Suve” osatäitjad on meenutanud, et kui võtete vaheajal napsi võeti, siis režissöör ei joonud. Mitte et ta oleks olnud päris karsklane, aga töö oli sedavõrd pingeline, et lavastaja ei saanud seda endale lubada (Koppel 2010: 68). Ja muuseas ei saanud seda endale lubada ka näitlejad. Kruusement ise on meenutanud, kuidas Aare Laanemets hakkas mitte küll veel „Kevade”, aga juba „Suve” võtete ajal kärakat panema – arvas vist, et on viimasel kursusel valmis näitleja. „Mitu korda võtsin ette ja noomisin, aga ikka tuli võttele, silmad peas hallid. Seal köstri juures toas on näha – Tootsil silmad hallid nagu oinal.” (Koppel 2010: 112-113.)
Täpsustagem: Kruusementi häiris, et näitlejad jõid võtete vaheajal. Maailm seevastu tundis juba siis purjus näitlejat kaamera ees. Nii et kui režissöör James Brooks „kiitis” Jack Nicholsoni: „Tema lähenemine on uudne. Purjutamise stseeni jaoks joob ta end täis…” (Douglas 2008: 221), siis eksis ta vaid ühes – uudsuses. Sest juba 1942, kui valmis maailmahitt „Casablanca”, oli selle peaosatäitja Humphrey Bogart viiekümnest võttepäevast vaid ühel kaine (Thain,A., Huebner, M. O, 1998: 157). Möödus üle poole sajandi ja maailmakogemus jõudis ka Eestisse. Nii tunnistab Arvo Kukumägi, et tegi Türgi-Jossi rolli Hardi Volmeri „Tulivees” täis peaga. „Olin purjus. Ma pidingi olema, roll oligi külajoodik, külaheidik. Sain hakkama.” (Kivimaa 2009: 130.)
Miks filminäitleja joob? Ada Lundver on pihtinud, et alkohol aitab pinget maha võtta, lõõgastuda, uinuda (Arme 2010: 137). See aga on vaid asja üks, teraapiline külg. Teise, näitleja professioonist lähtuva vaatepunkti on kõige selgemalt sõnastanud juba nimetatuid Arvo Kukumägi: „Ma pole näinud ühtegi andekat näitlejat, kes viina ei joo. Mitte ühtegi!” (Kivimaa 2009: 86.) Miks on joomine näitlejale tähtis? Selgub, et mitte ainult näitlejale. Sest nagu Kuku teisal täpsustab: „ma ei tea ühtegi karsklasest superhead näitlejat, muusikut ega kunstnikku. Ta võib olla maha jätnud, aga tal on see kogemus olemas.” (Kivimaa 2009: 121.)
Kogemus! Just see lubas Kaljo Kiisal öelda oma „Kevade” Lible-rolli kohta siiralt: „Niisugust natuke vintis meest, see ei olnud mulle raske mängida.” (Laasik 2011: 268.) Seetõttu ei kahtle ma sugugi, et Kiisk oleks lahendanud hiilgavalt ka märksa suurema ülesande – mängida Liblet Lutsu enda 1926. aastal kirjutatud stsenaariumi järgi, kuigi Lible pidev purjusolek selles käsikirjas oli lausa häiriv (Klaassen 1977: 13).
Kui karskus võib loovisiku andele nii ebasoodsalt mõjuda, siis küsime lõpetuseks juba teatud murega, kuidas mõjus „Kevade” jõuline karskuspropaganda „Tallinnfilmi” kineastidele endile. Kas nad hakkasis pärast filmi nägemist vähem jooma ja kas nende loovus seeläbi kannatas? Õnneks mitte. Alkoholiteema püsis nii elus kui ka ühiskondlikus arvamuses endiselt üleval, vahel lausa aukohal. Krestomaatilise küsimuse esitas Jüri Müür kord Enn Sädele: „Miks on nii, et me joome Kaljo Kiisaga ühepalju, aga tema ei ole joodik ja mina olen?” (Laasik 2011: 293.)
Kui „Tallinnfilmi” parteibüroo 1973. aastal Kaljo Kiisa personaalküsimust arutas, siis kõlas direktor Nikolai Davidovitši soovitus isalik-ähvardavalt: „Napsuvõtmisest tuleks hoiduda.” Mille peale Kaljo Kiisk vastas parteilise otsekohesusega: „See ei ole minu tööd seganud.” Ilmselt fantaasiavalda kuuluv, kuid ajastutäpne on kriitik Andres Laasiku kirjeldus Kaljo Kiisast pärast seda koosolekut „Akvaariumis”: „Koos esimese 50 grammi konjakiga läks kurgust alla soe jutt, mis sulatas sisemuses pigistava klombi. Teine 50 grammi tõi juba kerge lõõgastuse. Kolmandaga kadus reaalsusest Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei koos oma käsilastega. Jäi ainult püha kunst ja inimlik headus, mida tasub kogu südamest teenida…” (Laasik 2011: 312.)
Seega kukkus „Kevade” mürinal läbi. Vähemalt propagandafilmina (propaganda films).
/…/

(Looming 2017, nr 7.)

Ilmar Trull
Kenake kevade

Naabritel külas

Mõnda aega elas Lätis
Tootsi-nimeline jätis.
Sellepärast läks ta Lätti,
et ei mõistnud vene jätti.
Kohe, kui sai selgeks jätt,
tuli tagasi see pätt.

Inimese saatus

Koolis tähtis asjapulk
oli köster Jüri Julk,
aga lapsed enda hulka
mängima ei võtnud Julkka.
„Oleks Julgats mõistlik mees,
oleks ta ka mängus sees,”
ütles Toots, „kuid nüüd on väljas,
vaene, õnnetu ja näljas.”

Saksa poisid

Kaldal saksa poisse parv-
juurteta migrandid.
Põhjas saksa poiste parv-
ei saa sõita vandid.
Tõnisson sai kuulda vaid
saksa poiste sõimu.
Üks tal selge sedamaid-
saksa poiss ei lõimu.

/…/
Jõuluõhtul

Arno lõi Liblega kella,
poisid vaatasid alt.
„Arno on tornis kui taevas,”
rääkisid kadedalt.
Siis tuli Arno alla.
Kuulis tuttavat häält:
„Narrid, ma ütlesin kohe-
Tali taeva ei jää!”

Kultuurierinevus

Kui Arni viiuli võtab,
et mängida kurba viisi,
siis neeger kitarri võtab
ja laulab kurba umbluusi.

(Neeger on afroameeriklane)

Kes kus elab

Kus elavad rosinad? Saias.
Silgud eeskoja ukse peal reas.
Kus jeekimid? Kabeliaias?
Ei, Jee Kimid elavad Koreas.

Tootsi peenar

Nina mullast pistis porgand,
küsis: „Kelle mulle torgand
naabriks keegi ignorant?”
„Samad sõnad,” kurtis rõigas,
„see on uskumatult võigas,
kui sul naaber on nii sant!”
Naabriga ei olnud rahul,
õiendasid vihast vahul,
sibul, salat, redis, till,
sigur, peet ja saialill.
Lõpuks hallipäine taat,
nende peenravanem
magus kartul ehk bataat,
ütles: „Palju parem
olla võiks me aia elu,
ainult mul on palve:
lõpetame keskustelu,
teeme naabrivalve!
Ründavad meid terve suvi
vaenulikud jõugud,
ilmutavad haiglast huvi
mardikad ja tõugud.
Meil on tarvis üksteist tunda!
Mul on tõesti tunne:
valvata ei saa ju naabreid,
kui me neid ei tunne.”

Loomingut
„Siin triumfikaare all“ (karikatuurikogumik). Kunst, 1977
„Ajaloo tajumine“. Eesti Raamat, 1982
„Lõunavaheaeg. Lihtne ja ilus“ (näidendid). Eesti Raamat, 1988
Edgar Spriit – karikatuurikogumikus “Homo Novus”, kujundaja Rein Lauks, (Perioodika, 1988)
„Eliase lohe“. Vagabund, 1999
„Uku-Ralf Tobi. Minu päevik 2000“. Vagabund, 2001
„Päikesekontsert“ (näidend). Sõnalava, 2002
„Armas aeg“. Tänapäev, 2004
„Rüütel rahva keeles ja meeles“. Varrak, 2006

Komöödiad
1984 „Lõunavaheaeg“, Vanalinnastuudio
1987 „Lihtne ja ilus“, Vanalinnastuudio
2001 „Tähetolm“, Vanalinnastuudio
2002 „Päikesekontsert“, Vanalinnastuudio
2004 „Pehmed ja karvased saavad jalad alla“, Eesti Draamateater
2014 “Karistai ja Lorelei”. Karepa, Richard Sagritsa muuseum

Estraadinäidendid
1986 „Meie õhtused rõõmud“, Vanalinnastuudio
1993 „Prügikast ehk Alguse asi“, Vanalinnastuudio
1994 „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“, Vanalinnastuudio
1997 „Raadio Null“, Vanalinnastuudio
1999 „Kassikuld“, Vanalinnastuudio
2000 „Juubelitort“, Vanalinnastuudio
2004 „Viimane vint“, Vanalinnastuudio
2005 „Viimane sent“, Vana Baskini Teater
2006 „Kolme lillekese juubel“, Vana Baskini Teater
2007 „Tähtede sadu“, Vana Baskini Teater
2009 „Prügikast 3 ehk Eesti masurka“, Vana Baskini Teater

Näidenditõlked
1982 A. Suhhovo-Kobõlin „Toimik“, Vanalinnastuudio
1982 S. Zlotnikov „Naiskond“, Vanalinnastuudio
1983 V. Merežko „Anekdoot“, Vanalinnastuudio
1985 V. Slavkin „Vilets korter“, Vanalinnastuudio
1987 E. Radzinski „Kena naine lillega“, Vanalinnastuudio
1987 N. Gogol „Revident“, Vanalinnastuudio
1988 N. Erdman „Enesetapja“, Rakvere Teater
1995 A. Tšehhov „Pianoola“, Linnateater
2000 A. Ostrovski „Mets“, Vanalinnastuudio
2000 M. Bitter jun. „Põhhjas“, Linnateater
2001 L. Razumovskaja „Prantsuse kired Moskva lähistel“, Ugala
2002 I. Turgenev „Isad ja pojad“, Linnateater
2006 F. Dostojevski „Krokodill“, Vana Baskini Teater

Stsenaariumid
1973 „Värvipliiatsid“, Tallinnfilm, joonisfilm
1983 „Sõlm“, Tallinnfilm, nukufilm
1986 „Kevadine kärbes“, Tallinnfilm, nukufilm
1987 „Magus planeet“, Tallinnfilm, nukufilm
1991 „Ärasõit“, Tallinnfilm, joonisfilm
1991 „Rahu tänav“, Tallinnfilm, mängufilm
1995–1998 „M Klubi“, BEC, teleseriaal, 101 osa
1997 „Minu Leninid“, Faama Film, mängufilm
2001–2011 „Pehmed ja karvased“, BEC, teleseriaal, umbes 150 osa
2002 „Eesti valik 2001“, Raamatfilm, dokumentaalfilm
2005 „Mees animatsoonist“, Acuba Film, dokumentaalfilm

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: