Inga Gaile

20. juuni 2019 at 12:05 e.l. (Inga Gaile) ()

Inga Gaile (1976) – läti kirjanik ja lavastaja. Inga Gaile on avaldanud nii luulet, näidendeid kui ka proosat. Mullu ilmus Gaile esimene eestindus, autori debüütromaan „Klaas“ („Stikli“, 2016, e k Loomingu Raamatukogu 2018, tlk Aive Mandel). Algselt avaldati teos romaanisarjas „Meie. Läti, XX sajand“, mis võimaldas Läti kirjanikel käsitleda oma kodumaa lähiajalugu. Gaile fookuses on 1930. aastad, täpsemalt Kārlis Ulmanise valitsemisperiood. Selline taust peaks muutma „Klaasi“ eesti lugejatele eriti köitvaks, sest Ulmanise ja samal ajal Eestit valitsenud Konstantin Pätsi loodud poliitiliste õhkkondade vahel on omajagu sarnasusi. Samas võib eesti lugejale mõjuda valgustavalt ja ehmatavaltki toonases Lätis levinud rahvusliku puhtuse ideaal, mis mõjutab tugevalt ka „Klaasi“ süžeed ja romaani tegelaste käekäiku. Romaanis mainitud Rahva Elujõu Uurimise Instituut pole autori groteskne nali, vaid fakt – nagu on fakt ka puhtusetaotlusega kaasnenud steriliseerimisseadus, mis hakkas kehtima 1938. aastal. Ent „Klaas“ pole kõnekas ainult ausa sissevaatena Läti lähiajalukku, vaid ka kõneka psühholoogilise loona psühhiaatriakliinikus töötava arsti ja tema patsiendi vahelisest armastusest. Sestap on „Klaas“ sugestiivne lugu tunnete ja kommete ning hirmu ja iha vastuolust, aga ka meeste ja naiste vahelise läheduse võimalusest.
https://headread.ee/uritus/inga-gaile/

Katkend: Klaas, SA Kultuurileht 2018, Loomingu Raamatukogu, lk 56-57; 60-63. Tlk Aive Mandel.

Too latatara astub majast välja, mina istun kaevu juures, ta tuleb minu juurde ja küsib, mis mu nimi siis ka on. Magdalēna Cīrule, ütlen mina. Mis omapärane nimi, ütleb ta, siin neis paigus. Kes siis minu isa ka on? Minu isa on minu isa, ütlen mina ja imestan ise ka sellise julguse peale. Aga kust sa pärit oled, küsib ta minult. Ma ei pea vastu. Ma tahan peitu minna. Ta on Rēzeknes. Ah või Rēzeknes. Ja mis siis mind ka kodust nii kaugesse kanti on toonud, kuidas see siis juhtus.
Mulle ei meeldi, et mind küsitletakse. Ma tahan, et ta jätaks mind rahule. Mulle ei meeldinud ka see, mida ta toas rääkis. Aga sina ei saa valida, mida inimesed räägivad, Magda. Kui olin ise lahke piiga, kui olin ise lahke piiga, olid teised minuga lahked, kui olin vaenu vaaritaja… vaenu vaaritaja. Magda, iseennast pead sa vaatama, tema silmas näed pindu, aga enda omas palki ei näe. Magda, poleks sa ise vallaline ja lapseootel, poleks sa nii ihar, poleks sa tema ees jalgu laiali ajanud, hoor, kas siis oleks sul häbi öelda toredale ausale naisterahvale, kes sa oled. Ta ei ole tore. Ta ei ole tore. Jah, muidugi ei ole ta tore, sul ju sobib niimoodi mõelda, et oma hooramist välja vabandada. Näed, ta jooksis majast välja ja jättis oma väikese lapse diivanile magama. Mis siis, kui see maha kukub. Ennekuulmatu, Magda, peaks ta preagu maha kukkuma, siis on need sinu nõiamõtted, mis ta sealt diivanilt tõukavad.
„Noh, kus siis su isa on?”
„Surnud,” pigistan vaevaga suust. Noo, Magda, lihtsalt hiilgav. Ja kus siis mu mees ka on? Ma ei vasta. Mida on mul vastata? Otsin paopaika. Ma olen mesilane, kes lendab oma mesipuu poole, põsed mett täis, ja pean mööda pääsema igaühest, kes püüab mind takistada. Siis lõpuks tuleb Mārtiņš ja ütleb, et Ilze kutsub mind.

Õhtul tuleb vihm peale. Arvan, et see läheb mööda, aga ei, hall vajub üle kõige nagu kalev üle küüru. Võtan nõuks minna lehmi ja Iisist ära tooma. Lähemale jõudes näen, et seal ta seisab, surunud end mära kõhu ligi. Läbimärg, lühikesed juuksed peadligi, Ilzelt laenatud lühikesed püksid näivad sajus mustad, valge särk hall ja vastu keha liibunud. Kullapai, mida sa siin ometi teed, pärin. Ta kohkub. Tõmbab näo hobusest eemale ja esimest korda märkan tema silmi. Pilk on sügav ja selge. Mitte arutuse raasugi. Pöörab end aga siis kohe kõrvale. Ei tegevat ta miskit. Lähme koju. Pead sooja saama. Pead end hoidma. Ta langetab pea veel madalamale. Kumeras kael on kaunis nagu noorel sälul. Saad sa üksi mindud? Kas ma saadan sind? Näen, kuidas ta iga mu küsimuse peale üha enam heitub.
Jään vakka ja seisan. Vihma sajab. Ei ole kuigi külm. Piisad voolavad vastu nägu, voolavad kuue alla, voolavad maha mööda mu rippus käsi. Ta ütleb midagi. Ma ei kuule, mida. Kummardun. Ütle, kullake, veel kord. Tei tle knagi. Tle? Kas sa mõtled ei tule? Sa ütled, et ta ei tule? Kes, kullapai? Ta vajub õlgadest veel enam kühmu, kui üldse võimalik. Kes ei tule kunagi? Kārlis. Kārlis? Kārlis. Kārlis ei tule kunagi. Mida on mul öelda? Keegi ju ei küsigi mult midagi. See polnud küsimus. Lähme koju, Magda pai, ütlen ma ja astun lähemale. Ta tõmbub eemale, siis keerab ringi ja komberdab maja poole. Paljajalu, ise üleni vettinud. Kargab mullamättalt mullamättale nagu märg, kummaliselt lookas ritsikas, kel ümmargune õllekõht.
Sauna ei saa kütta, sest sellise ilmaga pole tõmmet. Ilze kuivatab ta ära ja otsib teised riided selga. Lähen suitsu tegema. Ilze hõikab mulle, et valagu ma teele vesi peale. Seejärel seisan katuse all ja tõmban suitsu. Kurat, mõtlen, kas tüdruk räägib „meie Kārlisest” , ja kui nii, kas on see lihtsalt kujutlus ja kinnisidee arstist, kes on teda palju aidanud? Ilze tuleb välja. Seisatab mu kõrval. Magda ütles, et Kārlis ei tule kunagi. Oli Iisise juures. Ilze ohkas mõrult.
Lehmad, ütleb ta järsult, ja läheb tagasi tuppa. Sammun läbi hallideks siiludeks rebeneva vihmakanga lehmade ja Iisise järele. Rohumaa kõrval peatun pärna all ja löön rusikaga vastu puud. Lehmad, ütleb ta , lehmad, lehmad.

/…/

Magda, kas laps on tõesti Kārlise oma?
Missugune laps?
Laps, keda sa kannad?
Magdalēna tahaks maa alla vajuda, ta üritab eristada väikeseid putukaid rohus. Aga siis kihvatab temas miski nii tugevalt, et ta saab vihaseks, tõstab pea, ja turtsatab naerda. Ilzel on mesilasevõrk peas. Ilze ei saa algul aru, puhkeb aga siis samuti naerma.
Ma kasvatan mesilasemasid.
Ta sõlmib peakatte lahti. Tema nägu selle all on higine. Ta tõmbab peoga üle otsaesise.
Kuidas see juhtus?
Mis juhtus?
Et sa saad lapse?
Kas Ilze ei tea, kuidas selline asi juhtub?
Magdalēna teab, et on jäme, ta saab aru, et on ebaviisakas, ta teab, et ei sobi olla jäme oma armastatud mehe ema vastu, aga ta ei saa sinna midagi parata. Ta ei suuda hingata, ta ei suuda olla normaalne ja lihtsalt öelda: jah, see on Kārlise laps. Ta ei suuda. Miski temas on murdunud. Miski temas on nii tundlik, et ta teab iga inimese ootusi enne, kui see rääkima hakkab, ja ta täidab need ootused meeleldi. Aga seekord ta ei saa. Ta ei saa maha salata iseennast ega seda, kes on temas. Ta ei suuda öelda Ilzele: ei, see ei ole sinu poja laps, ma hoorasin sanitariga, kuigi just need sõnad tooksid sellele naisele kergendust.
Mõlemad vaikivad, Magdalēna vaatab üle paisuva kõhu maha, Ilze vaatab, kuidas Mārtiņš väljub majast ja läheb Iisist tooma. Homme on laadapäev, Mārtiņš läheb mett ja võid müüma. Ööbib võõrastemajas. Tahab esimeste seas olla, et saaks hea kauplemiskoha. Iisis on ette rakendatud, pakid ja pütid on vankrile kuhjatud. Mārtiņš vaatab mõlema naise poole ja tõstab hüvastijätuks käe. Magdalēna viipab vastu. Ilze ohkab ja vangutab aeglaselt pead. Mārtiņš seisatab silmapilguks, justkui kaaludes, kas sõita või mitte sõita, istub siis vankrile ja kaob ühes Iisisega saareallee pehmesse hämarusse.
Riiga tagasi pöördusin talvel. Ja see ajas mulle nutu peale. Mulle ajas nutu peale Riia pehmus, see, kuidas linn mind vastu võttis, justkui sülle. Ilma kisa-kärata, ilma kulla ja karrata, ilma Michigani rututa, ilma Müncheni lärmi ja undrukuteta. Olin kaks aastat ära olnud, olin näinud maailma, olin saanud Läti parimaks, võib-olla ainsaks anatoomiaspetsialistiks, aga kindlasti esimeseks Läti antropoloogiks. Mulle tuli nutt peale, sest olin kodus. Olin maal, mis oli minusugusele elamiseks kõige parem koht: ilma keeristormide ja kõrbeteta, ilma veritasu ja hävitava kireta. Koht, kus pinnas on viljakas, koht, kus olla, kus kasvada ja areneda, kus töötada, kus saada tubliks inimeseks, luua õnnelik pere, kasvatada häid, haritud, tasakaalukaid lapsi.
Olin maailma näinud. Olin seisnud kusagil hotellitoas, vaadanud aknast välja ja tundnud end kirgliku öö järel täiesti tühjana. Minu selja taga voodis oli lebanud pooleldi linaga kaetud ilus noor naine. Tore naine.
Või siis mitte, tore ta küll ei olnud. Ta oli lärmakas, kuumavereline, tuline, isegi toores. Tore ta ei olnud. Ta töötas professor Rankini sekretärina ja tahtis meditsiini õppida. Ta kuulus segarassi. Kohe esimesest päevast, kui teda nägin, hakkas ta mulle närvidele käima. Ta istus professori kabinetis oma laua taga ja temas oli kõike liiga palju. Liiga eredaks võõbatud huuled, liiga sügav dekoltee, liiga sirgjooneline silmavaade. Ta rääkis liiga valju häälega ja oli liiga tahumatu. Kui ta end unistama unustas, võinuks temast terve roosade elevantide pataljon mööda joosta, ilma et ta neid oleks märganud. Ühesõnaga, armusin temasse esimesest silmapilgust. Võib-olla oli siin oma osa ka tema nahavärvil – olin ju lõppude lõpuks ju kaua tudeerinud ja uurinud eri rassi inimeste anatoomiat, aga praktikas, igapäevaelus olin kokku puutunud üksnes valge rassi esindajatega, ja järsku oli mu ees elav eksemplar. Nahk oli tal vaevumärgatavalt pruun – ta oli mulatitari ja valge mehe tütar.
Hakkasin nägema unenägusid. Enne ja ka pärast seda nägin neid harva, nagu praegugi. Neis Ameerika unedes kihutasin rongidega siia-sinna või vihisesin liaanidesse klammerdudes läbi õhu. Ühes unenäos ujusin nagu palk mööda jõge ega suutnud pääseda kaldale, kus minuga kõrvu kappas must kaharalakaline hobune. Nii unes kui ka ilmsi mulle kangastunud nägemused olid selged ja üheselt mõistetavad ning mina, kes ma muidugi teadsin Sigmund Freudi töid unenägudest, ei näinud põhjust, miks mitte lubada, poeetiliselt väljendudes, oma kirehobusel ses jões kümmelda. Pean küll tunnistama, et Freudi vastavat tööd ma lugenud polnud, ent olin kuulnud, et rongid, liftid ja hobused viitavad eerosele.
Polnud muidugi välistatud, et saan korvi, nagu seda meie keeli väljendatakse, sellest noorelt naiselt, keda professor Rankin vajas minu arvates endale vabamõtleja ja eelarvamustele vilistava inimese maine loomiseks.
Aga ma olin võõrsil. Ja see andis mulle julgust. Väga palju julgust. Möödapääsmatus rääkida võõras keeles sulges mu häbitunde isa veimevakka, mis kinni tõmmatud punavalge Lielvārde vööga ja pitseeritud minu verepiisakdega. Ma olin noor, nutikas ja edukas. Minus pulbitses energia. Alberts Krīvmanis, me saadame teid stažeerima. Ameerikasse. Ja nüüd ma siis olingi Ameerikas. Ja Ameerikas tundsin ma end kindlalt. Siin ei saa mitte keegi teada, kui tüdruk mulle ära ütleb. Kui ta peakski mulle ära ütlema, leian otsemaid mõne teise. Kui ta peakski mulle ära ütlema, ei saa kodus keegi teada.
Niisiis alustasin pealetungi. Šarmantselt, või nii mulle vähemalt näis, pilkasin teda ja ignoreerisin. Leebe üleolekuga viitasin puudustele tema töös, mille kohta ei pidanuks mul tegelikult üldse midagi öelda olema, sest tema oli professori sekretär ja mina stažeerisin professori juures assistendina. Ja siis ühtäkki, sellal kui mina häbematult tema ümber tiirlesin ja otsustavaks löögiks valmistusin, võttis tema kätte ja kutsus mind kohvile. Ootamatust pöördest hämmeldunud, lükkasin kutse tagasi. Mis põhjustas mulle omajagu unetuid öid, sest, nagu ma nüüd märkasin, oli talle tähelepanu pöörama hakanud ka germanistikaosakonna kirjandusprofessor, kes oli küll abielus, aga keda üldiselt peeti väga kena välimusega meheks ja kes oli kuuldavasti välja andnud luulekogu.
Mind päästis jõulupidu. See polnud õieti mingi pidu, vaid salaviski joomine professori kabinetis, kuhu olin palutud ka mina kui nutikas, viisakas ja kena inimene. Kena inimene ma olengi. Olen alati olnud ja usun, et see on minu missioon – olla kena ja aidata inimestel elada rahulikku ja harmoonilist elu. Olgu kuidas on, igatahes olin kutsutud sellele kinnisele üritusele, kus joodi puhast viskit ja lahjendati seda naljadega kuiva seaduse ja selle kehtestajate aadressil.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: