Narine Abgarjan

5. aug. 2019 at 9:13 e.l. (Narine Abgarjan) (, )

Foto: HeadRead.ee

Narine Abgarjan (1971) on vene keeles kirjutav armeenia kirjanik. Eesti keeles on ilmunud kaks Abgarjani teost. „Taevast kukkus kolm õuna“ (eesti k Tänapäev 2016, tlk Erle Nõmm) on sissevaade ühe Armeenia mägiküla ellu, mis asub küll vanajumala selja taga, kuid on samas kõikidele maailma tuultele valla. Lugu algab üsna süngelt, kirjeldades kuuekümnenda eluaasta lävel Anatolia kannatusi – tundes, et ta jookseb verest tühjaks, valmistub naine surema. Kuid „Taevast kukkus kolm õuna“ ülesehitus üllatab – alguses lugeja tugevasti vastu maapinda suruv lugu hakkab teda tasapisi hoopis maa küljest lahti kergitama. Vananeva küla elanikele osaks langevad katsumused ja sünged perspektiivid omandavad koomilisi jooni, naturalistlikku jutustamislaadi tungib üha rohkem maagiat, üleloomulikku valgust. Romaani kannab idee, et seal, kus on kas või ainult kaks inimest, võib tekkida nende vahele miski, mis liidab kaks kokku, aga muutub suuremaks kui kahe summa. Muide, „Taevast kukkus kolm õuna“ on üks väheseid raamatuid, mille oluliste tegelaste hulgas figureerib paabulind. Mullu ilmus eesti keeles autobiograafiline „Manunja“ (Tänapäev, tlk Ilona Martson), mis kirjeldab humoorikalt autori ja tema sõbranna Manunja lapsepõlve, nende tempe ja pereelu. Teos sobib ülihästi nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Katkend: Taevast kukkus kolm õuna, Tänapäev 2016, tlk Erle Nõmm. Lk 154 – 161.

Kõrge ea tõttu polnud nende tunnetes ägedust ja teadvust hägustavat kirge, kehadel polnud võimalust armastada nii sageli kui, nagu seda on antud noortele, aga nad suhtusid sellesse arusaamisega ja olid taevale otsatult tänulikud õnnistatud võimaluse eest jagada elusügist sellega, kes on sulle tõeliselt kallis. „Kui mulle öeldaks, et ma pean veelkord läbi elama kõik, mis sai mulle osaks eelmise mehega, et pärast sinuga koos olla, oleksin nõus,” tunnistas Anatolia ükskord Vassilile. Mees oli tema sõnadest hingepõhjani liigutatud, ent sattus nii segadusse, et ei osanud midagi öelda. Pärast oli Vassili päev otsa sepikojas, aga õhtul tõi oskamatult sepistatud roosi – esimese lille, mille ta oli meisterdanud pärast aastatepikkust tööd sepana. „Ma ei oska öelda sõnadega nagu sina,” tunnistas ta naisele ja jäi vait, teadmata, kuidas mõtet õigesti lõpetada, „seepärast otsustasid sepistada oma tunded metalli?” tuli Anatolia talle appi. „Jah,” vastas ta.
Päeval, kui Vassili nägi surnud abikaasat esimest korda, läks Anatolia äikesest vaevatuna varem magama. Ilm oli hommikust saadik lämbe ja niiske, ei lasknud hingata – suvi oli lõppemas, lahkuv august tujutses ja hüsteeritses, kuumutas keskpäeva valgeks, aga öö lähenedes kärgatas kohutavalt tugeva äikesega, lõhestas õhku taevaste aždaakade piikidega, valas kuumi vihmajugasid, aga kauaoodatud kergendust ei tulnud. Vassili kiikas magamistuppa, veendus, et Anatolia on juba magama jäänud – lisaks nõrkusehoogudele piinasid teda ka jalad – ta kurtis valusid liigestes ja turseid, seepärast magas ta, pannud põlvede alla neljaks volditud pleedi. Muretses, et on juurde võtnud, olin kogu elu kõhn kui laast, aga nüüd olen endal küljed ja kõhu rasva söönud, varsti olen ümmargune nagu juustukera, naljatas ta, pole midagi, ma armastan sind ka paksuna, naeratas Vassili piinatult – Anatolia terviseseisund läks vääramatult halvemaks, oli selge, et orus arstide juures käimata läbi ei saa, aga ta ajas vastu ja puhkes iga kord nutma, kui keegi sellest juttu tegi. Vassili jättis magamistoa ukse poikvele, et kuulda, kui Anatolia kutsub, aga ise läks kööki piparmünditeed keetma. Välisuks oli miskipärast pärani lahti, ta astus ligi, et see kinni panna, ja nägi Magtahinet kohe. Too seisis, toetudes kõhuga veranda rinnatisele, peakatteta ja millegipärast lühikeste juustega, ning vaatas õue, käed rinnal risti, sinna nurka, kus oli Patro kuut. Vaatamata sellele, et Magtahine oli väga kõhnaks jäänud ja terve vaksa võrra oma kasvust lühem, tundis Vassili ta kohe ära tuttava silueti järgi – ükskord noorena keeras Magtahine kohmakalt, takerdus jalgupidi põrandavaiba karvadesse, kukkus täies pikkuses maha ja vigastas õlga. Tollest päevast valutas õlg sageli, eriti ilmamuutuse ajal, ja Magtahine tõstis selle vaistlikult ülespoole, aga käsi hoidis rinnal risti, kartes kogemata küünarnukiga midagi riivata ja endale veelgi rohkem haiget teha. Vassili tahtis ligi astuda, aga Magtahine keeras tema poole ootamatult noore, ainsagi kortsuta näo ja raputas vihaselt pead. Uks sulgus tuulepuhangust, aga kui Vassili selle uuesti lahti tegi, oli veranda tühi.
Tollest päevast ilmus Magtahine peaaegu iga päev, kindlasti öösiti, oodates tundi, kui Anatolia magama jääb, Vassili aimas eksimatult tema saabumist, vaatas verandale, naine seisis seal, käed rinnal risti, ja vaatas õue. Vassili ei püüdnud enam ligi astuda, aga teadis, et Magtahine ei käi niisama, vaid selleks, et talle midagi öelda, kuid viivitab veel teadmata põhjusel. Manalateed läinud naise külaskäigud ei hirmutanud teda, vaatamata vanemas eas hukkaläinud iseloomule oli Magtahine lahke ja sõbralik naine, hoolitses ennastohverdavalt oma vanemate eest, keda ta küll süüdistas ebapiisavas armastuses, kuid pigem harjumusest kui solvumisest. Nad abiellusid Vassiliga aasta pärast seda, kui nälg taandus, ning Magtahine võttis üheksa-aastase Akopi omaks ja armastas teda nagu oma lihast poega. Isegi hiljem, kui neil sündis kolm poega, ei teinud ta poiste vahel vahet, suhtus Akoppi erilise õrnusega ega eemaldunud temast sammugi, kui Akopil algasid seletamatud palavikuhood. Vassili tõmbas kulmu kipra ja ohkas raskelt, meenutades noorema venna kannatusi. Esimene hoog tuli paar kuud peale ema surma: Vassili hüüdis venda tulutult õhtust sööma, läks teda maja pealt otsima ja leidis ta külalistetoa põrandalt, Akopil oli nii kõrge palavik, et tema laupa puudutades tõmbas Vassili käe ehmunult ära. Vassili võttis talt kiiresti riided seljast, hõõrus mooruspuusamagonniga, pani voodisse ja jooksis Jasamani järele. Jasamani tulekuks oli Akop taas põrandal, kuum keha jahedatel laudadel, ja sonis. Kuni Jasaman üritas talle taimetõmmiseid joota, oksendas poiss ja oigas, aga pärast, kui ta oli voodisse pandud ja kaetud kahe tekiga, et higistada, nuttis kaeblikult ja palus eemaldada padja alt mõõk, mille oli sinna pannud kuri vaim Aslan-Balasar. Tuli padi üles tõsta, ja näidata, et seal pole midagi, aga Akop ei rahunenud, veeres voodi teise otsa, sirutas kätt akna poole – vaadake, ta ootab, et leida õige hetk, tulla ja tappa meid oma mõõgaga. Vassili kandis ta teise tuppa, kurjakuulutavast aknast kaugemale, aga seegi ei aidanud – Akop nuttis lohutamatult ja palus mõõga ära viia, muidu pole kellelgi pääsu. Palavik kestis kogu öö ja taandus alles koidikuks, aga keskpäeval ärkas poiss imelikul kombel tervena, ainult nõrgana, ei mäletanud midagi peale selle, et kaotas teadvuse hinge haaravast õudusest – tajus selja taga kellelgi hirmsa kohalolekut ja kukkus maha. Sellest juhtumist alates kordusid hood iga kuu, vahel isegi sagedamini. Akop kosus neist mitu päeva, kartis pimedust, püüdis mitte üksi jääda. Vassili tegi kõik võimaliku, et teda aidata – viis mitu korda orgu ravile, vedas mööda unenägude seletajaid ja posijaid, kutsus vaimuliku. Paraku olid kõik püüdlused asjatud: arstid ei leidnud poisi tervises kõrvalekaldeid, posijate loitsud ei mõjunud, kuidas unenägude seletajad ka ei vahtinud oma klaaskuulidesse, ei näinud nad sealt midagi; majja kutsutud noor ter Azrija, kes jõudis kohale just Akopi järjekordse haigushoo ajaks, palvetas küll tema kohal mitu rasket öötundi, kuid ei pidanud vaimsele pingele vastu ja hakkas abitult nutma, surudes lauba vastu poisi kuuma peopesa.
Ainus, kel õnnestus taibata Akopi kurnavate haigushoogude põhjust, oli Magtahine. Erinevalt Vassilist, kes püüdis vennaga haigusest mitte rääkida, et mitte sundida teda kõike uuesti läbi elama, suunas Magtahine poissi pehmelt, aga järjekindlalt vestlusele, kogudes kübemeid ja pannes mälestuskillud piltideks kokku, kuigi need olid seni veel mõttetud. Aja jooksul õppis ta haigushooge ette arvama, tõsi, kuidas ta seda teeb, ei osanud ta mehele seletada, sest tajus nende lähenemist ainult vaistlikult, tuginedes oma tunnetele ja aimdusele. Nendel päevadel oli Akop kodus, tema järelvalve all, aga venna abita jäänud Vassili oli sunnitud veetma sepikojas peaaegu terveid ööpäevi, et tööga hakkama saada. Kuid kuidas Magtahine ka ei püüdnud hoida Akoppi oma vaateväljas, ei õnnestunud tal tabada haigushoo algust, mis teda väga rusus ja vihastas, sest ta teadis kusagilt, et poisi haiguse saladus peitub just neis paaris sekundis, mis eelnevad minestusele. Vassili suhtus naise enesekindlusesse kui veidrusesse, vahel heitis tema üle isegi nalja, aga hingepõhjas hellitas lootust, et Magtahine suudab siiski selgust saada venna kummalise haigus põhjuses.
Ja ükskord, pärast kahte pikka aastat, kui kõik jõudsid juba meelt heita ja pettuda, Magtahinel see siiski õnnestus. Tollel päeval, jäädes tema tungival nõudmisel koju, ladus Akop lõhutud puid riita. Verandal, sooja tekki mässitult, magas hällis aastane vennapoeg Karapet, Vassili ja Magtahine esiklaps; veendunud, et laps jäi magama, läks Magtahine õue, et olla Akopile lähemal, aga ei jõudnud veel viimaselt astmelt alla astuda, kui Akop pomises kiire poolsosinaga, veranda poole pööramata: laps kukub kohe maha. Magtahine keeras kohe ehmunult ringi ja ahhetas – mingi ime läbi tekist välja pugenud väikemees küünitas kätkist välja ja jäi allapoole rippu, kooldudes ohtlikult üle madala puitserva. Ta kargas kolme hüppega üle trepi, haaras poja kätele, surus enda vastu, süda tagus nii kõvasti, nagu oleks see asunud mitte rinnakorvis, vaid väljaspool. Kuidagimoodi südamepekslemise vaigistanud, astus ta ärevalt veranda servale ja nägi seda, mida oligi oodanud – keset hoovi, lõhutud puudel, lamas haigushoost maha murtud surnukahvatu Akop ja oigas sisikonda põletavast koletislikust palavikust.
„Võib-olla sa sellepärast oledki haige, et näed tulevikku?” oletas Magtahine järgmisel päeval ettevaatlikult.
Akop, kes ei mäletanud midagi peale hingehalvava hirmu, panid silmad jõuetult kinni.
„Mis mõtet sel on, kui ma kõik kohe ära unustan?” sosistas ta.
„Ei tea.”
Mõne aja pärast osutus tema haigushoo tunnistajaks maisijahu järele tulnud Behlvantsi Mariam. Magtahine vannitas last, aga Akop seisis kõrval ja hoidis käterätti valmis. Äkki astus ta sammu tagasi, haaras käega seinast, toetus seinale, pööras silmad pahupidi ja vajus aeglaselt põrandale ning pressis hetk enne teadvuse kaotamist kokkusurutud hammaste vahelt: Usta Samo. Magtahine andis märja lapse Mariami kätte, aga ise tormas Akopi juurde.
„Ära küsi midagi,” heitis ta üle õla, „aita lapsed riidesse panna, aga siis jookse Surbui juurde, hoiata, et tema isaga juhtus õnnetus.”
Karjus Usta Samo leiti tammesalu servalt. Vanamees lamas, ümbritsetuna ustavast ja vaikivast karjast, ning nuttis valust nagu laps – ta oli komistanud, õnnetult kukkunud ja murdnud pahkluu.
Kuuldus sellest, et sepp Vassili noorem vend näeb õnnetusi ette, levis külas kiiresti. Inimesed hakkasid käima, et küsida oma tuleviku kohta, aga Akop laiutas abitult käsi – ta näeb, kuid ei mäleta midagi. Maranlased suhtusid tema seosetutesse selgitustesse umbusuga, solvusid, heitsid ette tundetust ja tahtmatust aidata. Kõige kaugemale läks Parandzem, kellel mingi tundmatu haigus kõik kodulinnud maha võttis. Olles miskipärast otsustanud, et selle põhjuseks on Akopi haigushood, laskis ta liikvele kuulduse, et Akop mitte ei tunne õnnetust ette, vaid kutsub häda kaela. Parandzem oli kiusaka iseloomu ja kurja keelega vana naine, keda külas eriti ei armastatud, aga mõned maranlased jäid tema keelepeksu siiski uskuma ja suhtusid Akoppi kui pidalitõbisesse. Nad peitsid tema eest lapsi, ei läinud sepikotta, kui tema oli seal, aga teda tänaval kohates lõid hirmunult risti ette ja läksid silmi peites teisele poole teed.
Kui Akop suhtus sellesse noorusele omase külmaverelisuse ja isegi rõõmuga – mõelgu, mida tahavad, peaasi et ei tüütaks oma tähelepanuga -,siis Vassilit solvas ja haavas selline suhtumine venda. Ta püüdis külaelanikega paar korda asju klaarida, läks tülli ja tõestas, tükkis ägestudes isegi kaklema, aga saavutas vastupidise tulemuse – nüüd käisid maranlased ka temast kaarega mööda. Muide, sepikojas ei jäänud sellest tööd vähemaks – hirm hirmuks, aga korralikku kobestit, mis teenib kaua ega purune pidevast rahnude purustamisest (kivikraami polnud Maniš-kari tipus vähem kui mulda), ei saanud igalt meistrilt. Seepärast käisid maranlased jätkuvalt sepikojas, aga Vassili võttis tellimused hoolimata solvumisest vaikides vastu ja tegi oma tööd, nagu oskas – püüdlikult, usinalt ja tihti võlgu, keeldumata kunagi vastu tulemast neile, kes ei suutnud talle töö eest kohe tasu maksta.
Pinge, mis oli tekkinud külaelanike ja Vassili perekonna vahel, oleks ilmselt kestnud pikki aastaid ning sepa ja tema venna lõplikult välja tõuganud, kui poleks olnud sündmust, mis toimus samal kevadel ja mis keeras Marani suhtumise Akoppi sõna otseses mõttes pea peale. Selleks ajaks olid sagenenud haigushood muutunud sedavõrd kurnavaks, et tundus, nagu igaüks võib viimaseks jääda. Jasaman, kes oli alati läheduses, võitles nooruki tervise eest, nagu suutis. Ta koostas erilise taimesegu, mille tõmmis pidi aitama raskeid haigushooge kergemini taluda. Akop täitis püüdlikult kõiki tema ettekirjutusi: jõi kibedaid tinktuure, magas iga ilmaga lahtise aknaga, karastas end külma veega, hingas täpselt tema õpetuse järgi – viisteist korda sügavalt sisse- ja välja kohe hommikul peale ärkamist, ja enne uinumist. Ravimisest oli kahtlemata kasu, sest kõigi nende aastate jooksul ei olnud tal ühtki rasket haigust ega isegi lihtsat külmetust mitte, aga küla tabanud tuulerõugeepideemia, millest ei pääsenud keegi, isegi ätid, läks temast mööda, nagu poleks märganudki. Ent haigushoogudega ei suutnud Jasamani määratud ravi toime tulla. Piinavate ja rasketena muutisid need ajaga sedavõrd talumatuks ja tabasid teda nii ootamatult, et Akop kaotas teadvuse silmapilk, jõudmata hoiatada ees seisvast hädast ega isegi mitte teadvustada, mis temaga juhtus.
Püüdes meeleheitlikult venna olukorda kuidagi kergendada, võttis Vassili ette veel ühe teekonna orgu. Kuid ka see visiit arstide juurde ei andnud midagi, veelgi enam, leidmata noorukil kõrvalekaldeid, ei mõelnud nad välja midagi paremat, kui teha ettepanek jätta ta vaimuhaiglasse. Maruvihane Vassili viis Akopi ära kindla kavatsusega enam mitte kunagi orgu naasta.
„Kui talle on määratud surra haigushoo tõttu, siis juhtugu see pigem minu kätel kui hullumeelsete seas,” teatas ta.
Akop muretses Vassili pärast rohkem kui enda pärast, seepärast ei kurtnud ega halanud ta kunagi. Püüdis nina mitte norgu lasta – kosunud järjekordsest haigushoost, aitas ta sepikojas – töötas jõudsalt ja innukalt, nõudmata vastutulelikkust, solvus väga, kui Vassili tegi talle ettepaneku hinge tõmmata või jättis kõige raskema osa tööst endale. Ta oli lõpmata tänulik Magtahinele hoolitsuse eest, armastas teda nagu õde, oli tema vanematega abivalmis ja lahke – vanakesed, kes muretsesid väga noorema tütre Šušaniku kehva tervise pärast, olid päris otsa jäänud, Petrosel kadus alt vasak jalg, aga unetusest kurnatud naisele tuli peale närvihaigus, mida rahvas kutsub žimažanka tõveks – hämaruse haiguseks. (depressiooni raske vorm -tlk.) Akop aitas hea meelega majapidamises – koristas, pesi pesu, tegi süüa, tegeles armastatud vennapoegadega, kellest vanim oli tolleks ajaks seitsmene, keskmine viiene ja noorim kolmene. Poisid teadsid oma onu haigusest juba kõike ja käisid majas kikivarvul, lastes tal end pärast rasket haigushoogu välja magada. Vassilil oli süda murdumas, kui ta jälgis poegi, venda, oma õnnetut Magtahinet, kes rebis end ribadeks, hoolitsedes põetust vajavate vanemate ja perekonna eest, iga kord ohkas ta jaanuari saabudes kergendusega, lootes, et uus aasta tuleb armulikum ja õnnelikum kui vana, aga detsembris konstateeris kibedusega – elu ei kavatsenudki kergemaks minna, vaid tõi endaga üha uusi ja uusi katsumusi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: