Leïla Slimani

21. aug. 2019 at 8:36 e.l. (Leila Slimani) (, )

Kirjanik Leila Slimani

Foto: frenchculture.org

Leïla Slimani (sündinud 3. oktoobril 1981 Rabatis Marokos) on Maroko päritolu Prantsuse kirjanik. Ta sai 2016. aastal Goncourti auhinna romaani “Chanson douce” eest (eesti keeles “Hällilaul”,Tänapäev, 2018, tõlkinud Sirje Keevallik). 17-aastaselt asus ta Pariisi õppima politoloogiat ja meediat Sciences-Po-sse ja ESCP Europesse.

Katkend: Hällilaul, Tänapäev 2018, tlk Sirje Keevallik, lk 111-120.

Nagu igal hommikul, avab Louise pool kaheksa korteriukse. Paul ja Myriam seisavad elutoas. Näib, et nad ootasid teda. Myriamil on nägu nagu nälginud loomal, kes on kogu öö oma puuris ringi käinud. Paul paneb televiisori käima ja lubab lastel erandkorras enne lasteaeda minekut multikaid vaadata.
„Te olete siin paigal. Ei lähe kuhugi,” käsib ta lapsi, kes vaatavad üksisilmi ja ammuli sui hüsteeriliste jäneste kampa.
Täiskasvanud lähevad kööki ja sulgevad ukse. Paul palub Louise`il istuda.
„Kas ma teen teile kohvi?” küsib lapsehoidja.
„Ei, tänan, pole vaja,” vastab Paul kuivalt.
Tema selja taga hoiab Myriam pilku maas. Ta on käe suu ette tõstnud. „Louise, meile tuli üks kiri, mis viis meid kimbatusse. Ma pean tunnistama, et meile ei meeldi see, mida me teada saime. On asju, millega ei saa leppida.”
Paul räägib vahepeal hinge tõmbamata, pilk käes oleval ümbrikul.
Louise`il jääb hing kinni. Ta keel kangestub ja ta peab huulde hammustama, et mitte nutma puhkeda. Ta tahaks käituda samamoodi nagu lapsed, katta kõrvad kätega, kisada, visata end pikali maha, ükskõik mida, peaasi, et ei peaks seda juttu kuulama. Ta püüab aru saada, mis kiri Pauli sõrmede vahel on, aga ta ei näe midagi, ei aadressi ega kirja sisu.
Korraga on ta kindel, et see tuleb proua Grinbergilt. Vanalt nõiamoorilt, kes on Pauli ja Myriami äraolekul kindlasti tema järele luuranud ja teda pahatahtlikult süüdistab. Tema kirjutaski kaebekirja, tema pritsibki laimu, et oma üksildast meelt lahutada. Ta kindlasti seletab, kuidas Louise kogu puhkuseaja siin elas. Kuidas Wafa tal külas käis. Kui nii, siis ta pole seda kirja isegi allkirjastanud, et salapära ja mürki lisada. Ja ta on kindlasti palju asju välja mõelnud, pannud paberile oma väiklase vanainimese kujutelmi, oma seniilseid ja kiimalisi sonimisi. Louise ei suuda seda välja kannatada. Ei, ta ei suuda välja kannatada Myriami pilku, oma perenaise halvakspanevat pilku, kes mõtleb, et ta on maganud nende voodis, et ta on neid ninapidi vedanud.
Louise on kangestunud. Ta käed on viha pärast rusikasse tõmbunud ja ta peidab need põlvede alla, et värisemist varjata. Ta nägu ja kael on kaamed. Ta libistab käed vihase liigutusega läbi juuste. Vastust oodanud Paul jätkab.
„See kiri tuleb maksuametist, Louise. Nad nõuavad, et me peaksime teie palgast kinni summa, mida te neile maksnud pole, ja seda ilmselt juba mitu kuud. Te pole vastanud ühelegi meeldetuletuskirjale!”
Paul võiks vanduda, et näeb lapsehoidja pilgus kergendust.
„Ma saan väga hästi aru, et see on teile äärmiselt alandav, aga saage aru, see pole meeldiv ka meile.”
Paul ulatab kirja Louise`ile, kes ei tee ühtki liigutust.
„Vaadake.”
Louise võtab ümbriku ja tõmbab sealt niiskete ja värisevate kätega kirja. Tal on silme eest udune, nagu ta loeks, aga ta ei saa midagi aru.
„Kui nad niimoodi toimivad, siis on see viimane vahend, kas mõistate? Te ei saa sellesse nii ükskõikselt suhtuda,” selgitab Myriam.
„Ma palun väga vabandust,” ütleb Louise. „Ma palun väga vabandust, Myriam. Ma ajan kõik joonde, ma luban teile seda.”
„Ma või teid aidata, kui vaja. Te peate mulle tooma kõik dokumendid, et ma saaksin mingi lahenduse leida.”
Louise hõõrub peopesaga põske, ta pilk eksleb ringi. Ta teab, et peab midagi ütlema. Ta tahaks Myriami oma käte vahele võtta, teda kõvasti kallistada ja abi paluda. Ta tahaks talle öelda, et ta on üksi, nii üksi, ja et temaga on juhtunud nii palju asju, ta tahaks öelda, et neist asjust saab ta rääkida vaid Myriamile. Ta on segaduses ja väriseb. Ta ei tea, kuidas käituda.
Louise teeb halva mängu juures hea näo. Ta kinnitab, et tegemist on arusaamatusega. Leiutab loo aadressi muutumisest. Ta ajab kõik Jaques`i, oma mehe kaela, kes polnud küllalt ettenägelik ja hoidis oma asju salajas. Ta eitab kõike, hoolimata tegelikkusest, vaatamata ilmselgetele tõenditele. Ta jutt on nii segane ja hale, et Paul tõstab silmad taeva poole.
„Hea küll, hea küll. Need on teie Asjad, ajage nad korda. Ma ei taha enam kunagi sellist kirja saada.”
Kirjad on rännanud Jaques`i majast tema katusekambrisse ja nüüd lõpuks siia, tema tegevuspiirkonda, sellesse majja, milles elu seisab korras vaid tema toel. Nad on saatnud siia Jaques`i ravi eest tasumata arved ning teatised viiviste tõttu kasvanud kinnisvaramaksu ja igasuguste võlgnevuste kohta, millest Louise midagi aru ei saa. Ta mõtles lihtsameelselt, et nad loobuvad lõpuks, kui ta neist välja ei tee. Et ta peab teesklema, nagu oleks ta surnud, tema, kes ta ei kujuta endast mitte kedagi, kellel pole mitte midagi. Mis see neile siis teeb? Kas neil on siis vaja teda taga ajada?

Ta teab, kus need kirjad on. Ta pole midagi ära visanud, ta on pannud terve virna ümbrikke elektriarvesti alla. Ta tahaks need ära põletada. Ta ei saa neist lõpmata pikkadest lausetest, lehekülgi täitvatest tabelitest, pidevalt kasvavate numbrite tulpadest mitte midagi aru. Nagu siis, kui ta aitas Stéphaniel koduseid ülesandeid teha. Ta harjutas tütrega etteütlusi. Ta proovis lahendada matemaatikaülesandeid. Tütar naeris ta üle: „Mida sa õieti tead? Mitte midagi.”

Pannud lastele ööriided selga, venitab Louise sel õhtul nende toast väljumisega. Myriam ootab teda välisukse kõrval. „Võite nüüd minna. Homme näeme.” Louise tahaks väga sinna jääda. Mila voodi ees magada. Ta ei teeks kära, ei segaks kedagi. Ta ei taha minna oma katusekambrisse. Õhtust õhtusse püüab ta koju naasta veidike hiljem. Ta kõnnib tänaval, silmad maas ja sall mähitud ümber kaela kuni lõuani. Ta kardab kohata oma korteriomanikku, vana punaste juuste ja verdunud silmadega tüüpi. Ihnuskoid, kes on usaldanud teda vaid seetõttu, et „üürida selles linnajaos korter ühele valgele naisele on üsna ootamatu”. Nüüd ta peab seda kahetsema.
Lähirongis surub ta hambad kokku, et mitte nutma puhkeda. Tänaval sajab lakkamatu jäine vihm ta mantlile ja juustele. Jämedad piisad kukuvad varikatustelt, voolavad mööda ta kaela alla ja tekitavad külmavärinaid. Oma tänava nurgale jõudes on tal tunne, et teda jälgitakse, kuigi tänav on tühi. Ta pöörab ümber, aga näha pole kedagi. Siis märkab ta poolpimedas autode vahel kükitavat meest. Ta näeb selle paljaid kintse, põlvedele asetatud suuri käsi. Ühes käes on ajaleht. Ta vaatab Louise`ile otsa. Ta nägu ei väljenda vaenulikkust ega piinlikkust. Louise põrkab tagasi, tal läheb süda pahaks. Ta tahaks karjuda, kedagi tunnistajaks kutsuda. Mees situb tema tänaval, otse tema silme all. Mees, kes on ilmselgelt kaotanud sündsustunde ja harjunud ajama oma asju ilma igasuguse häbi ja väärikuseta.
Louise jookseb oma maja ukseni ja läheb värisedes oma trepist üles. Ta hakkab kähku korda looma. Ta vahetab voodipesu. Ta tahaks end pesta, jääda kauaks puhta vee alla, et end soojendada, aga mõne päeva eest langes dušš rivist välja ja seda ei saa kasutada. Pehkinud põrand dušinurga all andis järele ja kabiin on praktiliselt kokku kukkunud. Nüüd peseb ta end nuustikuga kraanikausis. Kolm päeva tagasi pesi ta pead, istudes plastmasstoolil.
Voodisse heitnud, ei saa ta magada. Ta mõtleb üha sellele poolpimedas kükitanud mehele. Paratamatult kujutab ta ette, et on peagi samas olukorras. Et ta leiab end tänavalt. Et ta peab lahkuma isegi sellest viletsast katusekambrist ja hakkab sittuma tänaval nagu loom.

Järgmisel hommikul ei suuda Louise tõusta. Ta vaevles terve öö palavikus, nii et hambad plagisesid. Ta kurk on paistes ja valu täis. Ta ei suuda isegi sülge neelata. Kell on vaevalt pool kaheksa, kui telefon heliseb. Ta ei vasta. Ekraanilt näeb ta siiski, et helistaja on Myriam. Ta avab silmad, sirutab käed telefoni juurde ja katkestab helina. Ta surub näo patja.
Telefon teeb uuesti häält.
Sedapuhku on Myriam jätnud sõnumi. „Tere, Louise. Loodan, et kõik on hästi. Kell on juba peaaegu kaheksa. Mila on eile õhtust saadik haige, tal on palavik. Mul on täna tööl väga tähtis asi, ma ju ütlesin, et pean olema kaitsja. Loodan, et kõik läheb hästi, et midagi pole juhtunud. Vastake kohe, kui sõnumi saate. Me ootame teid.” Louise viskab telefoni jalgade juurde. Ta mässib end teki sisse. Ta püüab unustada, et tal on janu ja et ta tahab hirmsasti pissile. Ta ei taha end liigutada.
Ta on lükanud voodi vastu välisseina, et radiaatori nõrk soojus temani jõuaks. Kui ta siin nüüd lamab, siis on ta nina peaaegu vastu aknaklaasi. Silmad pööratud tänaval seisvate raagus puude poole, ei näe ta olukorrast enam mingit väljapääsu. Tal on veider veendumus, et igasugune võitlus on mõttetu. Et ta saab lasta end vaid kaasa viia, allavoolu saata, üle ujutada, oludega passiivselt silmitsi seista. Eile võttis ta ette kõik ümbrikud. Ta avas need ja rebis ükshaaval tükkideks. Ta viskas tükid kraanikaussi ja avas kraani. Märjad paberitükid kleepusid kokku ja moodustasid vastiku klombi, mille lagunemist kuuma vee all ta jälgis. Telefon heliseb üha uuesti ja uuesti. Louise on visanud mobiili padja alla, aga läbilõikav helin ei lase tal magama jääda.

Ahastav Myriam käib mööda korterit ringi, advokaadirüü triibulisel tugitoolil. „Ta ei tule enam tagasi,” ütleb ta Paulile. „Lapsehoidjad kaovad vahel jäljetult. Ma olen neid lugusid küll ja küll kuulnud.” Ta püüab Louise`ile helistada ja kui too ei vasta, tunneb end täiesti abituna. Ta süüdistab Pauli. Ta ütleb, et see oli liiga karm ja kohtles Louise`i nagu mingit teenijat. „Me alandasime teda,” otsustab ta.
Paul püüab naist mõistusele tuua. Louise`il on ilmselt mingi probleem, midagi on kindlasti juhtunud. Ta poleks ilmaski söandanud niimoodi, ilma igasuguste selgitusteta nende juurest ära minna. Tema, kes ta on nii kiindunud lastesse, ei oleks saanud nendega hüvasti jätmata lahkuda. „Selle asemel, et jubedaid stsenaariume välja mõelda, peaksid hoopis tema aadressi üles otsima. Vaata lepingut. Kui ta pole tunni aja jooksul vastanud, lähen tema poole.”
Myriam kükitab sahtli ees ja sorib paberites, kui telefon heliseb. Louise palub vaevukuuldaval häälel vabandust. Ta on nii haige, et ei suuda voodist tõusta. Ta uinus hommikul uuesti ega kuulnud telefoni. Ta ütleb vähemalt kümme korda: „Ma palun väga vabandust.” Myriam on nii lihtsast seletusest jahmunud. Tal on peaaegu häbi, et ta ei tulnud selle peale, et tegemist on lihtsa terviseprobleemiga. Nagu Louise oleks kivist, nagu teda ei võiks väsimus või haigus maha murda. „Ma mõistan,” vastab Myriam. „Puhake, küll me leiame mingi lahenduse.”
Paul ja Myriam helistavad sõpradele, töökaaslastele, pereliikmetele. Lõpuks soovitab keegi neile üht üliõpilast, „kes võib hädast välja aidata” ja kellel on juhuslikult võimalik kohe tulla. Noor, umbes kahekümneaastane ilus heledapäine tüdruk ei ärata Myriamis usaldust. Korterisse sisenenud, võtab ta aeglaselt jalast kõrgete kontsadega saapad. Myriam märkab, et tal on kaelal kohutav tätoveering. Myriami nõuannete peale vastab ta „jah”, aga sellise näoga, nagu ei saaks ta midagi aru ja tahaks vaid sellest närvilisest ja tüütust perenaisest lahti saada. Diivanil suikuva Mila suhtes näitab ta üles liialdatud osavõtlikkust. Ta matkib emalikku muret, kuigi on ise vaevalt lapseeast väljas.
Õhtul koju jõudes langeb Myriam ülimasse masendusse. Korteris on täielik korralagedus. Mänguasjad on elutoas laiali. Mustad nõud vedelevad kraanikausis. Diivanilaual on porgandipüree kuivanud jäljed. Tüdruk tõuseb kergendustundega püsti, nagu oleks vabanemas vangikongist. Ta pistab rahatähed taskusse ja tormab, mobiil käes, ukse juurde. Hiljem avastab Myriam, et rõdul on tosin isekeeratud sigareti koni ja lastetoa sinisel kummutil lebav sulanud šokolaadijäätis on mööblitüki serva kahjustanud.

Louise`i vaevavad kolm päeva õudusunenäod. Ta ei vaju unne, vaid väärastunud letargiasse, kus ta mõtted hämarduvad ja vaevused süvenevad. Tema öid täidavad tummad karjed, mis näivad ta sisikonda rebestavat. Särk keha külge kleepunud, hambad plagisemas, klammerdub ta diivanvoodi madratsi külge. Tal on tunne, et ta nägu on surutud kellegi saapa kontsa alla, et ta suu on täis mulda. Ta puusad visklevad nagu kullese saba. Ta on täiesti kurnatud. Ta tõuseb vaid selleks, et minna jooma või tualetti, ja poeb siis tagasi oma pessa.
Ta ärkab unest, nagu väljutakse veest, kui ollakse sukeldunud nii sügavale, et kopsud on hapnikupuuduses ja vee asemel laiub ümberringi must ja kleepuv magma ja ainuke soov on, et oleks veel niigi palju õhku ja jõudu, et pinnale tõusta ja lõpuks sügavasti sisse hingata.
Oma väikesesse lilleliste kaantega märkmikku on ta kirjutanud termini, mida on kirjutanud Henri-Mondori haigla arst. „Delirioosne melanhoolia”. Louise`i meelest oli see olnud ilus, lisades tema kurbusesse ootamatult veidi poeesiat, kerget vabanemist. Ta on selle üles tähendanud oma kummalise käekirjaga, rõhutatult väänduvate suurtähtedega. Tema väikese märkmiku lehtedel näivad sõnad nagu klotsidest majad, mida Adam ehitab selleks, et näha nende kokkuvarisemist.
Esimest korda mõtleb ta vanadusele. Kehale, mis varsti enam sõna ei kuula, liigutustele, mis teevad valu kuni luudeni. Suurenevatele kulutustele seoses arstiabiga. Ja lõpuks võika vanaduse ängile, kui ta lebab haigena pesemata akendega korteris. Sellest on saanud ta kinnismõte. Ta vihkab seda paika. Duširuumist leviv hallituslõhn ajab ta hulluks. Ta tunneb seda lausa suus. Kõik ta liigesed, kõik ta nahavoldid on täis rohekat korpa, ja ükskõik kui palju ta end ka ei kratsiks, tuleb see öö jooksul tagasi, veel paksem kui enne.
Temas kerkib viha. Viha, mis on hakanud pidurdama tema truualamlikkuse hooge ja lapselikku optimismi. Viha, mis varjutab kõike. Ta on mingis kurvas ja segases unenäos. Teda kummitab mulje, et ta on liiga palju näinud teiste inimeste lähedust, kuulnud nende eraelust, eraelust, millele temal pole kunagi õigust olnud. Tal pole kunagi olnud omaette tuba.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: