Anna Świrszczyńska

7. okt. 2019 at 9:50 e.l. (Anna Świrszczyńska, Nädala autor 2019) (, , )

anna 1

Anna Świrszczyńska

Anna Świrszczyńska (1909–1984) luulekeel on kasin ja lakooniline. Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Czesław Miłoszi arvates on Świrszczyńska näol tegemist ühe suurima poola naisluuletajaga. Anna Świrszczyńska tuntuim teos on tema Varssavi ülestõusu aegseid kogemusi kirjeldav luulekogu “Ma ehitasin barrikaadi” – Anna teenis kogu ülestõusu aja haiglas sanitarina, pilt ongi Annast Varssavi ülestõusu päevilt.

Valik luuletusi „Ma ehitasin barrikaadi”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2019,
Valik luulet, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lk 58; 64; 69; 83; 86; 87; 92; 93; 94; 95; 96; 137; 155; 157; 161; 170; 171; 174; 177.

 

 

Karje maa alt

Kui pommirünnak läbi sai
jooksid inimesed kokku hüüdsid
siin on elusalt maetud
kuulake kuidas karjuvad
selle keldri peale
varises kolm korrust.

Inimesed kaevasid käsitsi
tahtsid kaevata kolm korrust
labidatega
paljakäsi.
Kaevasid päeva ja öö.

Hommikul teine pommirünnak
tappis kaevajad.
Enam ei olnud kedagi kuulmas
karjeid maa alt.

Tahtis päästa poega

Isa tahtis päästa ainsat poega.
Sakslased puistasid lendlehti,
et antaks alla,
et tuldaks alla andma, käed üles tõstetud
ja käes lendlehed.

Sakslased ajasid neid tanki ees,
tank läks ründama poola laatsaretti,
nad hukkusid poolakate kuulide läbi,
sest isa tahtis päästa ainsat poega.

Naine räägib oma mehele

Sa ei lähe nendega, seal on surm.
Ma ei lase sul surma minna.
Las lähevad kõik, aga sina ei lähe,
las surevad kõik, aga sina ei lähe.

Ära vaata mind nõnda.
Mul on õigus.
Mina võitlen
oma elu eest. Isegi koeral on õigus
oma elu eest võidelda.

Ära lükka mind,
ära kisu ust.
Sa ei lähe, ei lähe, ei lähe.
Las surevad kõik,
sina ei lähe.
Ma langen su jalge ette maha,
aga sina ei lähe.

Löö mind või maha,
sa ei astu üle selle läve.
Tüdruk ütleb poisile

Tule keldrisse,
seal ei ole kedagi.
Homme teevad sakslased meile otsa,
me ei pääse läbi, teevad meile lõpu,
jäänud on vaid kaks granaati.
Tule keldrisse, seal on pime.

See ei loe, et siin on rotid,
rotid on igal pool.
Kaisuta mind. Sina värised ka.
Ma tean, et sa ei armasta mind.

Ma olen vääritu. Kui ema teaks.
Ära ütle midagi. Homme
oleme nähtavasti surnud.

Ma kardan. Palveta minu eest.
Sa ei armasta mind. Palveta minu eest.
Mina palvetan ema
ja sinu eest.

Paanika

Inimesed jooksid ohvitseri juurde,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, seal on spioonid.
Meil on tõendid.”

Ohvitser käskis spioonid
maha lasta. Lamasid reas
isa, tütar, väimees
surusid end üksteise vastu
pärast surma.

Siis jooksid ohvitseri juurde teised inimesed,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, käskisid maha lasta
süütud inimesed.”

Pihtimine tänavasillutisel

See on minu pattude pärast – ulus naine.
See on Jumala karistus – ulus naine.

Ma müüsin leivapätsi sõrmuse eest,
lapsele piima kulduuri eest,
nad anusid süstlaid, ma ei müünud süstlaid,
nad küsisid joodi, ma ei andnud.

Need on minu rasked patud, Jumal,
ja nõnda raskelt karistad mind,
õiglane Jumal.

Naine ulus põlvini tänavatolmus,
langes silmili maha,
tagus pead vastu maad,
lapse
surnukeha kõrval.
Alandusetund

Kui ta õpetas poisse
kuidas võtta vaenlaselt kuulipildujaid
hoides peos vaid püstolit –
jooksis ise esimesena.

Kui ta sai käsu poistele õpetada
kuidas anda vaenlasele ära kuulipildujad
mis olid hangitud
võitluskaaslaste elu hinnaga –
lõi araks.

Viimane kuul tema püstolis
avas talle pääsetee
ja seda teed pidi pages ta oma poiste eest
ega olnud teda nendega koos
alandusetunnil.
Tal ei olnud palitut

Sõdurid läksid vangipõlve,
inimesed vaatasid vaikides,
inimesed seisid vaikides
mõlemal pool tänavat.

Kõige nooremal sõduril ei olnud palitut,
jooksis naine, palitu käes,
sandarm tõkestas tal tee,
naine jooksis, nuttis.

Inimesed vaatasid vaikides,
sõdurid läksid vangipõlve,
noorim oli kümneaastane.
Vestlus emadega

Läheb porutšik vangipõlve, justkui tassides,
oma noorte langenud võitlejate surnukehasid.
Loendab sosinal, loendab vahetpidamata
nende kaheksateistkümneaastaste nimesid,
näeb emade silmi, kes teda vaatavad.

„Sinu poeg hukkus, kaitstes barrikaadi,
mida enam pole, kaitstes maja,
mis on juba varisenud rusudeks, pihuks ja põrmuks.
Sinu poeg hukkus, kaitstes tänavat,
mida enam ei ole.
Nende telliste, nende rusude, selle liiva eest,
andsid nad oma elavad kehad.
Mina viisin neid surma.
Ja mina elan.”

Sakslased ütlevad: „Kiiremini, porutšik,
mine kiiremini vangipõlve.”
Aga tema ei saa kiiremini, tema tassib
oma poiste surnukehasid.

Ta ütles: „Ära nuta!”

Ta tuli, karabiin käes,
et ajada naine majast välja.
Maja tuleroaks,
naine koonduslaagrisse.

Ta ootas,
kuni naine tõmbab seljakoti rihma kinni,
vaatas, kuidas naine nutab,
ta ütles: „Ära nuta!”
See nooruke saksa sõdur.

Viskas võtme varemetesse

Naine pani seljakotti
viimased kuivikud,
viimast korda
keeras ukse lukku.

Ühe lapse
võttis sülle,
teisel käest kinni.

Viimast korda
tuli sellest trepist alla.
Ja viskas võtme
varemetesse.
Surematu

Juba ammu
on ta enda seest välja kolinud.

Iga uue lapselapsega
alustab elu uuesti
nagu jõgi, mis igal hetkel
algab uuest allikast.

Vaadates aina taevasse
imiku silmadega,
ei märka ta
omaenda keha surma.

Minu ema, preili Stasia

Kui ta läks Ostrołęka linnas
mööda Farna tänavat
siis vanad juuditarid
laksutasid vaimustusest keelt:
„Ingel läheb.”

Ta laulis sopranit
Lutnia kooris.
Nägus pan Raczyński
tahtis teda naiseks. Stasia
katkestas kihluse.

Pan Raczyński oli meeleheitel.
„Jumal karistab sind selle eest.”
Ja Jumal karistaski.
Stasia läks mehele hullule.
Kunstniku kolimine

Koidu ajal
lahkume kikivarvul majast.

Isa tassib molberteid
ja kolme maali, ema
reisikohvrit ja vanaemalt
saadud suletekki, mina
potti ja teekannu.

Tõstame need kärule, ruttu,
et kojamees ei näeks.
Isa,
sikutab käru pikki tänavat, ruttu,
ema lükkab tagant, ruttu,
mina lükkan ka, ruttu, ruttu,
et kojamees ei näeks.

Me olime võlgu
poole aasta üüri.

Kolm suhkrutükki

„Sellest näljast on mul silme eest must,
ja laps kahvatu, kui paber,”
ütleb ema isale, kui läheme mööda tänavat.

„Osta siis suhkrutükk,”
ütleb isa.
„Mul ei ole raha,”
ütleb ema.

Ja isa ostab
igale suhkrutüki.
„See kosutab,”
ütleb ema.

Naeratame
kõik kolmekesi.
Tunneme suus
kolme paradiisi.
Ema sureb

Kui ema oli suremas,
ei olnud mul aega nutta.
Ma pidin teda aitama
suremisel.

Kui ta oli suremas,
muutusin laibaks.
Laibad ei nuta.

Ta tuli hüvasti jätma

Kolmandal päeval pärast surma
tuli ema
minuga hüvasti jätma.

Ma kuulsin öösel,
kui ta tuli sammhaaval
kušeti juurde.
Ta jäi seisma
päitsisse.

Ma ütlesin: „Ema,
ära näita end minule, ema,
mul süda lõhkeb
hirmust.”

Midagi muud
ei öelnud ma talle
hüvastijätuks.

Rahune

Öösel
heliseb telefon.
Ma tõusen ehmunult.
„Midagi halba
on juhtunud isaga.”

„Rahune,” ütleb tütar.
„Vanaisaga ei juhtu enam midagi halba.
Ta suri ju
juba kuu aega tagasi.”

Pesen särki

Viimast korda pesen
oma surnud isa särki.
Särgil on higilõhn, mäletan
seda lõhna lapsest saadik,
nii palju aastaid
pesin tema särki ja kalsoone,
kuivatasin
raudahju kohal ateljees,
ta pani need selga
triikimata.

Kõigist maailma
loomade ja inimeste kehadest
eritas üksnes tema seda higi.
Hingan seda
viimast korda. Pestes seda särki
hävitan selle
igaveseks.

Nüüd
jäävad temast üksnes maalid,
mis lõhnavad värvi järele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: