Andrus Kasemaa

20. dets. 2019 at 12:00 e.l. (Andrus Kasemaa)

Foto: Reet Kruup

Andrus Kasemaa (1984) on eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kirjutab ka luule arvustusi Sirbis ning Loomingus. Keskkooli lõpetas Alatskivil ning ülikooli Tartus, kus õppis kirjandust ja kultuuriteadusi.
Kasemaa algusaja loomingu tegevuspaik on Poeedirahu – kirjaniku isiklik alternatiivmaailm, Peipsi-äärset omakandi mütoloogiat vahendav autori nn omailm. Tema esimesed luulekogud „Poeedirahu“ (2008) ja „Lagunemine“ (2009) said kohe kriitikute huvi ning nende poolse sooja vastuvõtu osaliseks. Kirjaniku esimene proosaraamat „Leskede kadunud maailm“ (2012) jätkab luulekogudest juba tuttavaks saanud omailmas, kuid mõnevõrra laiahaardelisemalt. Proosaraamatuga käsikäes käib autori kolmas luulekogu „Kustutamatud õhtud“ (2012), mis sisaldab luulevormis meeleolupilte proosaraamatus kirjapandu juurde. Sellele ilukirjanduslikule loomingule aluseks olnud materjalidele tuginedes on Andrus Kasemaa koostanud ka kodulooraamatu „Ajapüüdja: mälestusi Kokora mailt“ (2017). Edaspidises loomingus autor Poeedirahus rohkem ei jätka, kuigi ka tema järgnevas loomingus esineb Poeedirahust tuttavat (näiteks lesed, motiiv ’kui ma kord suren’ jt).
Kirjaniku teine romaan „Minu viimane raamat“ (2014) käsitleb ühiskonda sobitumist. Luulekogud „Kui ma kord suren“ (2018) ja „Muusa“ (2019) sisaldavad peamiselt armastusluulet. Luuleraamatud „Olla luuletaja“ (2017), „Mees otsib naist“ (2019) ja proosateos „Vanapoiss“ (2019) on igaüks omal moel ühiskonnakriitiline ja ka lugejat provotseeriv. „Olla luuletaja“ põhiteemaks on patsifism. Luulekogu „Mees otsib naist“ luuletused on ajendatud täiskasvanulehe vastava alateema kuulutuste rubriigist leitavast. „Vanapoiss“ käsitleb tänapäeva Eesti elu nn äärealasid, tabuteemasid.
Üheks Kasemaa loomingut läbivaks motiiviks teiste hulgas saab pidada imestust selle üle, kuidas inimesed ikka ihkavad seda, mida neil parasjagu ei ole – seda nii aja (vabariigi aeg, vene aeg), kuid ka näiteks asjade ja võimaluste osas (vaene Ida, rikas Lääs; ilusad riided vs taaskasutus). Kasemaa kirjutab enamasti mina-vaatepunktist, kasutab kohati autobiograafilist ainest, valdab meisterlikult erinevaid stiile – komponendid, millega suudab lugejates vaimustuse kõrval ka segadust tekitada, sest lugemisest saadud emotsioon võib osutuda liiga tugevaks. Kirjandusteadlased on nimetanud tema kirjutamise viisi uuslihtsuseks, uusnaivismiks, ka uussiiruseks.
Andrus Kasemaa pälvis 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletusega „Oma kaasaegsetele“, mis ilmus Vikerkaares 4-5/2017 ja luulekogus „Olla luuletaja“. Tema looming on juba andnud ainest teaduslikeks uurimistöödeks ning tema loomingu arvustamise eest on võidetud kriitikapreemia.

Luuletusi kogudest „Olla luuletaja“, „Muusa“ ja „Kustutamatud õhtud“:

Helistasin erootikaliinile
küsisin
kas inimene peaks sõtta minema
keegi vene mutt vastas
kodanikutundest peaks

helistasin majandusministeeriumi
küsisin kas inimene peaks sõtta minema

kästi toru ära panna

helistasin ajakirjandusmajja
küsisin kas inimene peaks sõtta minema

küsiti milline inimene?

küsisin vallavanema käest
kas inimene peaks sõtta minema

ta ütles
kui vabadussõja aeg oleks kaheldud
poleks meil täna vabadust

vabadus?
vene ajal oli ju ka hea
vanamutid räägivad

näitasin luuletust sulle
kas sai hea
sa ütlesid
mis see vene aeg siia puutub?

aga mis see vabadussõda siia puutub?

vanamutid küll enam ei räägi
vabariigist
nad igatsevad vene aega

laps olin siis vanamutid igatsesid talusid
nad muust ei rääkinud
vabadussõjast
lehmadest
vabariigist
nüüd igatsevad vanamutid vene aega

meie igatseme kord vabariiki
kroone
ansipit siim kallast

vaikselt triivime
lähme ise
koos vanamuttidega ja naistega ja meestega
putini sülle

putin
tule

et saaksime kord jälle
igatseda vabariiki

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 42-43)
*

Suur väljanäitus
teleesilinastus
otseülekanne

venemaalt
krasnojarski polk lennudiviis lenini nim dessant pihkva näitlejad
endised maalrid tehnikud filmioperaatorid ärahirmutatud
noored poisid vanad mehed moskva tsirkusekooli
klounid lõbusal väljasõidul
moskva suure teatri tehnikud kaevikus suitsetamas
ootavad söögiaega paks peenike paks kellegi isa üks ehitas maju
üks ehitas sildasid vedas saiu poodi kasvatas lapsi üks on joodik
laip peenike paks paks paks paks paks

teisel pool eestimaa jõhvi tapa kuperjanovi
endised it-mehed mõned väiksed nõunikud nato
luuletajad kirjanikud torulukksepad üks elektrik

peenike peenike paks peenike paks peenike paks paks paks
paks paks paks vana vigane noor peenike tudeng sõdur autojuht
haavatud
kellegi isa onu vanaisa peenike
laip peenike vigane peenike jõgevamaalt põlvamaalt
tallinnast laip kärdlast saaremaalt tallinnast laip tallinnast sõlest
laagrist
mustamäelt sõpruse puiesteelt üks on naisepeksja

üks on virumaalt üks kardab ühel on väsimus ühel on ükskõik
üks tahab surra ühel on palavik üks on haavatud üks plaanib
ära karata üks laseb vaid pilvi (see olen mina) üks on leitnant
üks saab varsti surma ühel oli eile sünnipäev
ühel on kirjad taskus üks jõuab kord koju

tuleb vägev andmine
kes võidab

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 55)
*

Seistes rannas ja oodates sind
tuul on läänest pilved tulevad õhtuks

mina näen küll
saksamaa on seal rootsi gotland

saksamaa taga prantsusmaa ookean
ameerika new york san francisco

ookeani taga
hiina venemaa eesti

ma näen küll ennast selja tagant ootamas sind

mina näen küll
on üks maailm
ühed inimesed
üks loodu
nagu ühe õunapuu õunad

üks planeet
üks sina ja ennast ootamas dirhami mererannas
ootamas sind ja õhtut millal sa jõuad mu juurde
üks maailm

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 20)

*

Loen 11. sajandi jaapani luuletusi
kõik armastusluule meenutab mulle meid

õhtuid sinu pool

iga suhe jätab jälje
ma kannan sind elu lõpuni endaga

sinu jälg mu sees
nagu krand kanjon
nagu vaikne ookean
nagu mu majatagune mets täis piibelehti ja kuldnokki kevadel

päevadest ja öödest
jääb väheks
et olla koos sinuga

sada kevadet
sada suve
sellestki jääb väheks

kingiksin sulle kõik saared kui ma oleksin kuningas
juuli nimetaksin ümber sinu kuuks
oktoobrist varastaksin ühe päeva ja kaks ööd sinu jaoks septembrisse
et ma saaksin sinuga rohkem olla

sajandist sajandisse
armunud nii ühesugused

igal pool kus on inimesi
on armastus

kord arheoloogid leiavad ühe maasurnuaia

puhastavad harjakesega su luud

nad ei aimagi et mina suudlesin kord neid jalgu

et üks teine luukere armastas kord seda luukeret

(kogust „Muusa“ lk. 41-42)

*

Pesin pesu
tõin tuppa
sinu riided segamini minu omadega
särke on kerge lahutada
sokke tunnen
sokid särgid püksid
hoogsalt sorteerin sinu riided ühte hunnikusse
minu omad teise
kuigi võiks ka ühte kappi panna
ma tunnen sinu omad kõik ära enda omad
see ongi vist armastus
vahel kui mul puhast särki pole enam
võtan sinu omi
kannan neid
sinu lõhn minuga kaasas igal pool
see ongi vist armastus

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 19)

*

Ma ei tea miks ma luuletusi kirjutan
sest ma ei oska enam teisiti

ma naudin sõnu
sõnades elamist
nagu ma armastan ka lugeda kaduda ära

vahel mul on tunne et kirjutan luuletusi sest ehitan seinu ja müüre
teen pesa endale sõnadesse nagu ööbik

anda kuidagi enda elule mõte
uskuda sellesse et ma elan

aga vahel ma kahtlen tõsiselt
miks üldse kirjutada
põletan käsikirju

aga siis kirjutan jälle
sest teised kirjutavad ja ma tahan ka

(kogust „Muusa“ lk. 18)

*

Pakkisin öösel Poeedirahu
kohvrisse
rebased mahajäetud majad
ja lesed
oma armsad lesed
ja koduküla surnud
sest neil pole kodu
nende kodu on seal
kus on mu kohvrid
mida ma taas lahti pakin
hommikuses udus
kus auravad suured põdrad
rebased koerad
vihmasajud
koduküla surnud
miks olete te mu meeles?

(kogust „Kustutamatud õhtud“ lk. 34)

*

Luuleraamatud:
„Poeedirahu“ (Ilmamaa 2008)
„Lagunemine“ (EKSA 2009)
„Kustutamatud õhtud“ (Tuum 2012)
„Olla luuletaja“ (Tuum 2017)
„Kui ma kord suren“ (EKSA 2018)
„Mees otsib naist“ (EKSA 2019)
„Muusa“ (Tuum 2019)
Senine proosalooming:
„Leskede kadunud maailm“ (Varrak 2012)
„Minu viimane raamat“ (Varrak 2014)
„Lumehelbeke“ (jutustus on ilmunud Vikerkaares 9/2018 ja kogus „Eesti novell 2019“)
„Vanapoiss“ (SA Kultuurileht, LR 17-18 2019)

Kaks intervjuud autoriga:
Larm, P.-R. „Olla luuletaja – see on jääda inimeseks“ Sirp, 23. veebruar 2018, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/olla-luuletaja-see-on-jaada-inimeseks/
Jõgeva, S. „Andrus Kasemaa: „Vaesus võiks saada ideaaliks“.“ Eesti Ekspress, 28. august 2019, https://ekspress.delfi.ee/areen/andrus-kasemaa-vaesus-voiks-saada-ideaaliks?id=87190329
Väike valik arvamusi ja arvustusi Andrus Kasemaa loomingu kohta:
Õnnepalu, T. „Poeedi rahu ja armastus“ Vikerkaar 3/2009, https://www.vikerkaar.ee/archives/11812
Rummo, P.-E. „Autori uutmoodi uuestisünd“ Looming 4/2010
Haug, T. „Vanavarakoguja Poeedirahult“ Looming 5/2013, http://www.looming.ee/artiklid/vanavarakoguja-poeedirahult/
Ross, J. „Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga“ Keel ja Kirjandus 5/2015, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2015/5/643
Sauter, P. „Arvustus. Sõda ei anna luuletajatele rahu“ ERRi kultuuriportaal, 27. november 2017, https://kultuur.err.ee/644675/arvustus-soda-ei-anna-luuletajatele-rahu
Korp, H. L. „Inimeste maailm ongi kole“ Vikerkaar 10-11/2019
Mesikäpp, I. „Andrus Kasemaa suur saiategu“ Looming 11/2019, http://www.looming.ee/arhiiv/andrus-kasemaa-suur-saiategu/

Ülevaate koostas Mai Põldaas, novembris 2019

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: