Uwe Laub

24. märts 2020 at 12:47 p.l. (Uwe Laub) ()

Marien Laub – Fine Art Photography

Tormidele ja orkaanidele keskendunud teaduspõnevike autor Uwe Laub (1971) sündis Rumeenias ning kasvas üles Saksamaal. Enne kirjutama asumist töötas ta börsimaaklerina ning seejärel farmaatsiatööstuses, alates 2010. aastast tegutseb eraettevõtjana. Põnevikke kirjutama hakkas Uwe Laub alles 30ndate eluaastate keskel.

Tema debüütromaani „Blow out“ (2013) saatis üllatav edu. Eesti keeles ilmus 2019. a. sügisel Laubi teine teaduspõnevik „Torm („Sturm“, 2018), väljaandjaks Ühinenud Ajakirjad, tõlkija Piret Pääsuke.

Kliimast räägitakse palju, seda teeb oma romaanis ka Uwe Laub. Romaan algab seletamatute ilmanähtuste kirjeldamisega: Berliini olümpiastaadionit tabab tornaado, Hannoveri linna võimas rahetorm, Siberis sulab tohutu temperatuuri tõusu tõttu igikelts jne. On inimohvreid, tekib paanika. Laub läheneb kliimaküsimustele ühest kindlast aspektist – ta kõneleb ilma juhtimisest, ilmaga manipuleerimisest, võtab vaatluse alla teema, millest palju ei kõnelda. Romaani tarbeks tegi Laub mitu aastat vajalikku eeltööd ning nii saabki lugeja põneva sündmustiku taustal teemast ajaloolise ülevaate ja info hetkeseisust.

Lugu on kirja pandud põneviku žanrireegleid järgides. Autor viib lugeja võimalikku tulevikku, näidates, kuidas ilmaga manipuleerimist võib kasutada relvana. Olles ajakirjanduse veergudelt lugenud, et Donald Trump soovitas orkaane likvideerida tuumapommiga, võib öelda, et autor on kirjutanud raamatu aktuaalsel teemal ning tegelik elu on sama värvikas kui kirjaniku fantaasia. Raamatu suurim väärtus on aga ennekõike tema hariv ja teaduslik tasand.

Katkend: Torm, Ühinenud Ajakirjad 2019, tlk Piret Pääsuke, lk 180 – 190.

Kui Laura jõudis Leinemanni kabinetist tagasi koosolekuruumi, nägi ta Danieli näoilmest sedamaid, et too oli midagi avastanud. Tõmmanud ukse enda järel kinni, oli ta kahe kiire sammuga sedamaid mehe kõrval.

“Mida Leinemann tahtis?” küsis Daniel.

“Teada, kuidas mul Hardenbergi kuluhüvitiste kontrollimine edeneb.”

“Mida sa talle ütlesid?”

“Tõtt. Et seni pole ma avastanud midagi silmatorkavat. Ja ma oletan, et ei leia ka edaspidi.” Ta vaatas ringi Leifi poole. “Aga teie?”

“Täistabamus,” kuulutas Leif.

“Xian Wang-Mei?”

Leif noogutas ja küsis: “Kust sa õigupoolest selle nime said?”

“Hardenbergilt.”

“Ahah. Vaata siia.” Ta pööras sülearvuti Laura poole.

Ekraanil säras punnpõskse hiinlase portree. Mehel olid lühikeseks pügatud mustad juuksed ja peene nikkelraamiga prillid, läbi nende võis ta pilusilmi pigem aimata kui näha. Ta vaatas tõsise näoga kaamerasse. Tema lihavad huuled meenutasid Laurale karpkala, paksu kaela ümber ulatus särgikrae vaevalt kinni.

“See ta ongi või?” küsis Laura.

Daniel astus tema kõrvale. “Jah. Wang-Mei on kommunistliku partei üks mõjukamaid funktsionääre. Ta ei kuulu just kõige tähtsamate ninade hulka, kuid ta nimi ilmub ikka ja jälle partei otsuste alla. Internetist leidus tema kohta vähe, aga …” Ta patsutas Leifile õlale. “… see-eest on meil siin ju oma ekspert.”

Leif tõi kuuldavale midagi nurrumise laadset ja kallas endale koolat.

“Kõige parem aga tuleb veel,” jätkas Daniel. “Wang-Mei on ühel õige huvitaval ametipostil, millele partei on ta kolmeks aastaks pannud.” Ta vaatas Laurale võidurõõmsalt otsa. “Ta on Hiina riikliku ilmamõjutamisameti direktor.”

Laura põrnitses paksu mehe nägu, too ei meenutanud niivõrd poliitikut kui hoopis talupoega, kes on riisipõllult ära toodud ja ülikonda topitud. Teiselt poolt oli Laura Hardenbergi juures õppinud, et asiaate ei tohi kunagi välimuse põhjal hinnata – kui jätta kõrvale see, et Wang-Mei oli riisikasvatajaks liiga rasvunud.

Laura pöördus Danieli poole: “Mind huvitaks, kas on olemas mingi seos Wang-Mei kui selle ameti direktori ja Chenlongi diili vahel?”

“Tõsiselt räägid või?” Leif vahtis teda, justkui oleks ta Kuu pealt kukkunud. “Juba mitu kuud ekstreemsed ilmastikunähtused üha sagenevad ja tänu sinu endisele bossile on meil nüüd otsene viide Hiina ametkonnale, mis tõendatavalt sooritab rohkem ilmamodifikatsioone kui kõik maailma riigid kokku. Milliseid tõendeid sa veel vajad?”

“Hardenberg mainis Wang-Meid ainult seoses Chenlongiga. Fakti, et mees on ilmamõjutamisameti direktor, Hardenberg ei nimetanud. Äkki sellepärast, et see ei mängi mingit rolli?”

“Äkki sellepärast, et Hardenbergil polnud sellest aimugi?”

“See, et poliitikud on seotud ettevõtetega, pole ebatavaline,” seletas Laura, „olgugi et nad seda vaid harva avalikult tunnistavad. Võimalik, et Wang-Mei tegutses antud juhul eraisikuna.”

„Ära tee ennast naeruväärseks,” põrutas Leif. „Mitte keegi säärasel positsioonil ei tegutse eraisikuna. Eriti veel Hiinas. Ma ütlen sulle, Chenlong on plaanitud terrorirünnaku taga. Võimalik, et isegi kõrgetasemelise poliitilise toetusega.”

„Ma olen skeptiline,” jätkas Laura jonnakalt ja pani käed rinnale risti. „Kas te taipate, mida see tähendaks?”

„Ameeriklased selle üle just ei rõõmustaks,” pakkus Daniel.

Laura pahvatas kibedasti naerma. „Juhul, kui Hiina poliitikuid seostatakse rünnakuga Ühendriikidele, siis võib puhkeda sõda.”

„Arvatavasti,” lausus Daniel mõtlikult.

„Just sellepärast ei suuda ma ette kujutada, et selle taga võiks olla partei.” Laura osutas Wang-Mei portreele. „Selle taga toimub midagi, millest me ei tea.”

Viivuks vajus igaüks oma mõtetesse. Korraga haaras Leif sülearvuti oma kätte ja läks istus sellega teisele poole lauda.

„Mida sa teed?” küsis Daniel.

„Pole sinu asi,” vastas teine ekraanilt pilku tõstmata.

„Sa ei hakka blogima, mis tõdemuseni me Wang-Meist jõudsime. On selge?”

Leif ei öelnud midagi.

„Ma tunnen sind, Leif. Jäta see.”

„Sina pole mingi ütleja, mida ma peaksin tegema ja mida mitte.”

„Kas tahad riskida sellega, et sind tabatakse?” küsis Daniel silmanähtavalt ärritatuna. „Kas sa arvad, et need inimesed ei jälgi veebi väga hoolikalt? Liiga palju on juhtunud, et nad võiks veebirahvast veel ignoreerida. Oled sa Dobby unustanud? Mees, nad peavad sind silmas. Sa ei blogi sellest ühtki sõna, said aru?”

„Persse,” kirus Leif ja virutas arvuti vihaselt kinni. Ta avas avatud koolapudeli ja jõi selle ühe hooga tühjaks.

Daniel pöördus ja läks akna juurde. Vaikides vaatas ta välja.

„Kes on Dobby?” küsis Laura.

Leif lõi tüdinult käega.

„Kust te üldse kogu selle info olete saanud?” Laura astus akna alla Danieli juurde. „Sellelt kontaktisikult? Sellelt tumeveebitüübilt?”

Mehed vahetasid omavahel pilgu. Siis ütles Leif: „Selles ongi probleem. Rousseau on kadunud.”

„Kadunud?”

„Ta ei anna enam endast märku.”

„Miks?”

„Kust peaksin mina seda teadma?” nähvas Leif. „Võib-olla on ta külmaks tehtud?”

„Külmaks tehtud?” Laurale kangastus jälle Hardenbergi surnukeha. Mehe pärani silmad, mis liikumatult enda ette põrnitsesid.

„Jah. Ma ei imesta varsti enam millegi üle.” Leif torkas arvuti kaenla alla, haaras toitmejuhtme pihku ja liikus ukse poole. „Ma lähen kusele.”

„Milleks sulle selle juures arvuti?” uuris Daniel kahtlustavalt.

„Senikaua kui too siin on,” osutas ta Laurale, „ei jäta ma oma lapsukset valveta.” Leif tõmbas ukse lahti ja astus koridori. Järgnes lühike mõttevahetus valvuriga, kes lõpuks temaga koos tualetti läks.

„Idioot,” pomises Laura.

Daniel ohkas. „Diplomaatia pole tal just tugev külg. Aga ilma temata oleks mind välja visatud.”

„Eks sa ise tea,” vastas Laura hajameelselt. „Mis sa arvad, kas keegi on selle Rousseau… ” Ta viivitas. „… ära tapnud?”

Daniel kehitas õlgu. „Ma pigem arvan, et Leif mõtles sellega, et Rousseaul pole enam tumeveebile ligipääsu. Kes iganes see Rousseau on – ilmselt ei saa me seda kunagi teada.”

„Juhul kui keegi on tõesti ta kõrvaldanud, siis on vähemalt kellelegi tema identiteet teada.” Laura vaatas ukse poole. „Valvur on läinud. Kuidas oleks, kui läheks sirutaks veidi jalgu?”

„Miks ka mitte,” vastas Daniel ja naeratas põgusalt. „Veidi liikumist ei teeks paha.”

Sihitult jalutasid nad mööda tühje koridore, mahajäetud seisukorras jättis hoone päris troostitu mulje. Nad astusid sisse sööklasse, mille roostevabast terasest lett kumas avariivalgustuse tuhmis valguses hõbedaselt, ja jõudsid lõpuks pikka peakoridori, mis ühendas administratsioonitiiba tootmishallidega. Nad olid saanud teha vaid mõne sammu, kui koridori teises otsas ilmus nurga tagant üks mees. Ta märkas Laurat ja jäi seisma. Mehe heledad lokkis juuksed olid tal sassis silme ees juskui mõnel California surfaril, kes just rannast tuleb. Näojooned olid teravad. Paks talvejope paistis katvat lihaselist keha.

Laura oli täiesti veendunud, et pole sellist meest enne Andras näinud. Ta tundis vaistlikult, et see mees ei kuulu siia. Juba tema välimus tekitas hitmu. Tahtmatult jäi ka Laura seisma.

„Mis lahti?” küsis Daniel hämmeldunult.

„Ma ei tea,” Laura põrnitses meest koridori teises otsas. Too hakkas edasi liikuma, ilma et oleks pilku ära pööranud. Ta kõnnak oli kummaliselt vetruv.

Danieli kulmud tõmbusid kokku: „Kes see on?”

„Pole aimugi.”

Mees lähenes. Vasaku käega tiris ta nüüd oma jope tõmblukku allapoole, samal ajal libises parem käsi põue. Laura tundis, kuidas tal kananahk käsivartele tekkis. Kui mees käe põuest välja tõmbas, klammerdusid ta sõrmed ümber püstolipära.

Laura silmad läksid pärani.

Ilma samme aeglustamata otsis mees nüüd jopetaskust summuti ja keeras selle oskuslike liigutustega relva külge.

„Mida põrgut …?” pahvatas Daniel. Siis juhtus kõik korraga.

Umbes koridori keskpaigas paiskus lahti meestetualeti uks ja Leif astus välja. Ta näol oli kahvatu ilme. Ta hõõrus käsi vastu teksaseid kuivaks, märkas siis Danieli ja Laurat ja muigas. Sekundi murdosa jooksul valdas Laurat tunne, et miski selles vaatepildis ei klapi, kuid silmates meest, kes astus tema poole, et tuleb põgeneda.

„Hoia alt!” möirgas Daniel ja osutas mehele Leifi selja taga. Kuid oli juba hilja.

Mees jõudis Leifini. Sujuva liigutusega pistis ta püstoli tagasi jope alla. Leif näis lõpuks taipavat, et keegi on ta taga. Ta pööras ringi.

Mõlema käega haaras mees Leifi peast ja keeras selle jõhkralt kõrvale. Kohutav ragin, mis Laurani kostis, võis tulla üksnes Leifi murduvatest kaelalülidest. Otsekui raiutud puu langes ta prantsatusega maha. Ta välja väänatud pea jäi näoga lamama nende poole, surnud silmad põrnitsemas ei kuhugi.

Laura tahtis karjuda, kuid ta hääl ütles üles.

Leifi tapja haaras uuesti relva pihku.

Daniel vahtis otsekui halvatult surnud sõpra. Laura kahmas ta õlevarrest kinni ja rebis endaga kaasa. „Jookse!”

Ja nad jooksid.

Paari kiire sammuga jõudsid nad koridoriharuni, kust olid enne tulnud, ja tormasid ümber nurga. Selja taga pritsis seinast betooni. Laura tõmbus kössi. Ta polnud laske isegi mitte kuulnud.

Koridori järgmine hargnemiskoht oli umbes kahekümne meetri kaugusel. Laura süda tagus valulikult. „Kiiremini!”

Nad pöörasid teise koridori, seejärel ruttasid treppidest alla esimesele korrusele. Üllatunult tõdes Laura, et Leifi tapja polnud ilmselt eriti kärmete jalgadega. Paistis, et nad olid ta maha raputanud. Esialgu.

Nad jooksid fuajeesse, möödudes istenurgast, kus olid veel mõne tunni eest istunud ja blizzard`ist rääkinud. Ei lähedal ega kaugel polnud fuajees kedagi näha. Laura läks vastuvõtulaua taha ja heitis pilgu sealsele telefonile. Ükski lambike ei põlenud ega vilkunud. Ta tõstis toru kõrva äärde. Ei midagi. „Ühendust pole.”

„Pagana pihta. Seda tegi kas torm või too tüüp.”

„Kes ta on?” küsis Laura.

„Pole aimugi. Selle üle murrame pead hiljem. Praegu tuleb meil kõigepealt siit kaduda.”

„Õue ei saa me minna.” Laura mõtles palavikuliselt. „Lähme tootmishalli. Kes seda ei tunne, ei saa sealt kohe ülevaadet.”

„Nõus.”

Laura kiirustas trepikoja poole ja haaras ta käest kinni. „See tüüp on seal üleval.”

Laura tõmbas käe lahti. „Sama hästi võib ta ka juba ammu kuskil siin alla olla. Me peame riskima.”

Valvsalt ringi vaadates läksid nad ettevaatlikult tagasi teisele korrusele. Laura juhatas teed. Ühte koridoriharusse pöörates seisatas ta äkitselt. Mõni meeter temast

eemal, keset koridori, lamas põrandal Leifi elutu keha. Laura neelatas. Tee tootmishalli läks laibast mööda.

Kui nad temani jõudsid, põlvitas Daniel surnud sõbra kõrvale ja sulges ta silmad. „Jumalaga, mu sõge semu.”

Laura vaatas Leifi käsi, mida too oli veel mõne minuti eest tualetist tulles teksaste külge kuivatanud. Äkitselt taipas ta, mis oli teda selles vaatepildis eksitanud.

„Ma tulen kohe tagasi,” ütles ta ja jooksis meeste tualetti.

„Hull oled või? Mida sa sealt otsid? Me peame edasi minema!”

„Ainult üks sekund.” Ta tormas tualetti ja vaatas ringi. Tagapool, kaarja ukseaugu taga oli seina ääres pissuaarid, nende vastas kabiinid. Otse Laura ees rippus peegel, millest vahtis talle vastu sügavalt segaduses naine, kellel polnud enam midagi ühist rõõmsa noore emaga, kes veel nädalavahetusel oli ülevas tujus istunud purskkaevu serval ja oodanud pidurongkäigu algust. Peegli all asus kraanikausi ja seebianumaga kapp. Selle kohal kaks elektripistikut. Ühte nendest oli torgatud must adapter. Juhe selle küljest kadus alla kappi, mille uks oli veidi praokil. Laura kükitas ja avas kapi.

„Mida paganat sa siin teed?” hüüdis Daniel ukselävelt. „Too tüüp võib iga hetk välja ilmuda. Me peame jalga laskma.”

Laura tõmbas Leifi sülearvuti välja. „Kui sa keelasid Leifil võrku minna, siis kadus ta peagi tualetti. Mina ei mõelnud selle juures midagi, et ta arvuti kaasa võttis. Ta ei lasknud seda ju nagunii kunagi silmist. Siis aga tuli ta tualetist tühjade kätega välja, järelikult pidi arvuti siin olema.”

„Miks ta selle siia jättis?” arutles Daniel laupa kibrutades. „See pole üldse tema moodi.”

Laura tõmbas adapteri pistikust välja. „Ta pidi akut laadima.”

„Leif poleks iial oma arvutit järelevalveta jätnud.”

„Pole aimugi, miks ta seda nüüd tegi… ”

„Ükspuha.” Daniel vaatas närvitsedes ringi. „Aga me peame minema! Oleme liiga palju aega raisanud.”

„Ei ole. Ilma siin arvutis olevate andmeteta ei hakka keegi meid uskuma.”

„Tõsi.” Daniel noogutas. „Hästi tehtud.”

Nad jooksid nüüd mööda seda koridori, kust Leifi tapja oli tulnud. Ühe kõrvalruumi, kus hoidsid oma koristusvahendeid puhastusteenistuse töötajad, uks oli paokil. Laura pilk langes kingapaarile, milles olid jalad. Ta rebis ukse lahti. Nurgas istus vastu seina vajunult suletud silmadega valvur, otsekui käest pandud prügikott. Ta särk ja jakk olid rinna pealt verest läbi imbunud. Laura huuled hakkasid värisema.

„Tule juba!” kiirustas Daniel.

Nad jooksid edasi ja keerasid veel kaks korda ära, kuni jõudsid lõpuks turvaukseni, mille kaudu sai tootmishalli. Läbi aknaruudu ukses oli nõrgalt valgustatud hallis näha suurte masinate ja aparaatide kontuure. Laura tõstis töötõendi elektroonilise luku ette. Ukselukk avanes klõpsatusega.

Hall haises nafta ja määrdeõli järele ning seal oli tuntavalt külm. Kõik masinad olid seisma pandud, polnud kosta vähimatki müra. Nendel vähestel kordadel, kui Laura varem siin oli käinud, oli ta alati pidanud kõrvaklappe kasutama. Uks nende taga vajus tagasi lukku. Laura hingas sügavalt sisse-välja. Sellest kerkis suu ette aurupilv.

„Ma helistan politseisse.” Ta võttis mobiili välja. „Neetud. Levi pole.”

Daniel vaatas ringi. „Mis siis nüüd?”

„See uks peatab ta.”

„Selle peale ei või me lootma jääda. Mis siis, kui ta on kuskilt sissepääsukaardi hankinud? Me peame siit kaduma.”

„Hästi. Hall on suur. Otsime endale hea pelgupaiga.”

„Ma mõtlesin sellega, et me peame siit välja minema, Laura. Välja siit hallist, nii kaugele Andrast, kui võimalik.”

Laura silmad läksid suureks. „Välja blizzard`i kätte?”

„Ma ei näe mingit alternatiivi.”

Nende selja taga plaksatas miski vastu turvaukse akent. Nad pöörasid kiiresti ringi.

Läbi akna paistis Leifi tapja. Käsi relvaga oli tal ette sirutatud. Ta kivinenud näos ei liikunud miski, kui ta järjest mitu kuuli nende suunas tulistas. Need põrkasid vastu ust. Kohtadesse, kus klaas tabamuse sai, jäid järele ringjad mõrad, mille keskele värvisid plahvatanud kuulidest paiskunud metalliosad klaasile justkui hallid õied.

Daniel kähises: „Lähme, minema siit!”

Poolhämaras põgenesid nad masinate, konveierite ja risttahukaliste presside vahelt halli teise otsa. Suure ukse kõrvalt, mille kaudu liikusid veoautod, leidsid nad puhke- ja riietusruumi koos tööliste kappidega.

„Oota siin.” Laura surus arvuti Danieli kätte ja kadus riietusruumi. Kappide kõrval nagis rippusid soojad tööjoped. Laura tõmbas ühe endale selga, teise viis Danielile.

Halli teisest otsast kostis jubedat klirinat. Purunevat klaasi heli kajas seintelt vastu.

Laura lükkas uksesulgurit. Veoautode sissepääs avanes. Otsekohe keerutas halli lund sisse. Kuskil tagapool kukkus miski kolinal põrandale.

„Ta tuleb,” pahvatas Daniel.

Nad astusid välja. Jäine külmus ja suured piitsutavad lumehelbed lõid neile vastu.

„Kust me parkimisplatsile saame?” hüüdis Daniel läbi tormi.

„Siitkaudu.”

Nad hakkasid läbi põlvedeni ulatuva lume sumama. Ikka ja jälle heitis Laura kiirelt pilgu tagasi, ent läbi tiheda lumemöllu ei näinud ta midagi ega kedagi.

Leifi pikap seisis üsna peasissepääsu juures. Kuid nii nagu kõik teised sõidukid, oli seegi paksu lumekihi alla maetud. Kaitseraudade ja küljepeeglite küljes rippusid jääpurikad. Laura krimpsutas nägu. Loodetavasti on pikapi aku parem kui tema Polo oma. Juhul kui mootor vedu ei võta, istuvad nad lõksus.

———

Tänavu aprillis ilmub Uwe Laubi uus romaan „Leben“ („Elu“), mille keskmes on ülemaailmne liikide väljasuremine ja selle mõju inimesele.

Lingid:

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=72&artid=89070

https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-kas-maakera-voi-oigemini-ilma-on-voimalik-relvana-kasutada?id=88290397

https://castorbakar.wordpress.com/2019/09/20/uwe-laub-torm/

https://www.krimi-couch.de/titel/15847-sturm/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: