Rein Kuresoo

21. juuli 2020 at 10:43 e.l. (Rein Kuresoo)

Rein Kuresoo

Foto: Twitteri konto

Rein Kuresoo (1959) on loodusgiid ja kirjamees, kes juba hulk aastaid järgib meie rändlindude kommet pageda võimaluse korral sügistalviste ilmade eest Aafrikasse. Autor kirjutab Musta Mandri loodusest bioloogi täpsuse, laiemat ökoloogilist pilti haarava selguse ja hõrgu aistilise tundlikkusega.

Katkend: Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisijutte Mustalt mandrilt, Varrak 2019, lk 149 – 167.

Ginger ja Garlic

Giid Abraham näib olevat kõigeväeline nagu muinasjutu kuldkalake. Hommikul laagrist välja sõites ütleme talle oma peamise soovi selleks päevaks – näha leopardi. Mistahes paigas mujal Aafrikas mõjuks sellise soovi tõsikindel väljendamine isekalt või siis vähemalt võhiklikult – isegi neis paigus, kus leopard pole haruldane, ajab ta meelsamini oma asju inimese silme eest varjatuna. Vaid South-Luangwas ja Sabi Sandi erakaitsealal Lõuna-Aafrikas peaks selle salapärase suure kassi nägemine olema peaaegu garanteeritud – niivõrd, kui eluslooduses saab mingeid garantiisid üldse välja anda. Veepuudus ajab kõik neljajalgsed Luangwa orgu tihedalt kokku ja kui kõigi kiskjate arvukus ongi siin suur, siis siinsele leopardide asustustihedusele pole kusagil maailmas võrdset. Kuigi võiks arvata, et leopardi otsimine võtab vähemalt üksjagu aega, näib Abraham juba teadvat, et laiguline kass ei jää leidmata, ning võtab selle poole kulgedes rahulikult aega kõigeks, mida loodusel meile täna pakkuda on. Kõigepealt jääme jõe äärde jooma suunduva pühvlikarja teele ning saame põhjaliku ülevaate sellest, kui vilets on loomade seisund kuivaperioodi lõpul. Paljud neist veavad sõna tõsises mõttes jalgu järel ja vaid karja tugi on see, mis suudab kurnatud õhvakesi veel kiskjate eest hoida.
Pühvlid koonduvadki kuivaperioodi edenedes üha suurematesse karjadesse. Ehkki pühvlid söövad raskel ajal ka kõige viletsamat kuluheina, on vee läheduses seegi juba ammu viimse kõrrekeseni otsas. Joomata nad aga ei saa ja karjad peavad seepärast läbima iga päev pikki vahemaid vee ja üha kaugemale nihkuvate alade vahel, kus veel midagi söödavat leidub. Karjade liitumine toob pühvlite ühiskonnas kaasa suuri muudatusi. Enamus täisikka jõudvatest pullidest lahkub sel ajal suurkarjast ja moodustab poissmeeste klubisid. Vanad sõnnid eralduvad väiksematesse karjadesse. Pullide edaspidine löögivalmidus soo jätkajatena sõltub nende seisundist vihmaperioodi alguses, mil lehmad sünnitavad ning uuesti indlema hakkavad. Sõnnid teevad oma panuse kvaliteetsemale söögile ja toituvad sageli vee piiril või roostikes, kus leidub rohelust ka kõige karmima põua ajal, ent kus kõik need, kes kiskjaid kardavad, pikemalt peatuda ei saa. Sageli lüüakse sarvi kokku, aga aju pehmitav põualeitsak ja pidevad jõukatsumised põletavad osa vanematest pullidest läbi ja nad peavad pullikarjastki lahkuma. Karjata sõnnide elu kaotab mõtte ja nende allakäik on kiire. Vanade erakpullide nahk läheb laiguti paljaks, aga see tähendab päikesepõletust, rohkesti puuke, raskemini paranevaid haavandeid ja neid veritsema nokkivaid pühvlilinde. Üha enam peavad pullid otsima leevendust poris püherdades. Kuna nad on juba niigi pahurad nagu prostatahaiged vanamehed, läheb veri nende sarve all vähimagi ärritaja peale keema. Jahimehe jaoks on üksik vana sõnn Aafrika kõnnumaal kõige ohtlikum vastane.
Kontrastina kõhnadele ja kurnatud elevantidele ja pühvlitele, kellel ribid naha alt välja paistavad, näevad sebrad, kes on samuti teel vee äärde, välja värsked ja prullakad nagu toidetaks neid pansionaadis rõõsa koore ja timpsaiadega. Nii nagu paljud teisedki neljajalgsed on ka sebrad South-Luangwas esindatud eraldi alamliigiga. Siinne crawshay sebra on tüüpilise savannisebraga märksa kitsamate triipudega. Sebrad pole mäletsejad – nende magu on ühekambriline ja kõige olulisem osa tselluloosi lõhustumisest toimub pimesooles. Sebrad kannavad korraga kõhus märksa suuremat hulka toitu kui mäletsejad ning selle seedumisel sooles eritub suur kogus gaase. Mäletsejad vabanevad liigsest metaanist peamiselt röhitsedes, kui aga sebrakari jooksu ehmatada, võib kuulda valju kollektiivset peeretust. “Tõotab tulla ilus päev,” prognoosib Abraham ja Vadim Želnini usina õpilasena kirjutan ta ennustusele kahe käega alla. Ainult üks mu klientidest, Peter, hakkab ägedalt oma kuuldeaparaati kruttima – see näib sebrade sündsusetust käitumisest endast väljas olevat ja laseb alatasa kuuldavale kiunuvat vilet nagu telepurgi kombetsensor.
Lõvisid, kes tihti jooma suunduvaid loomakarju saadavad, pole pühvlite ja sebrade slepis näha ja me sõidame edasi. Tee kulgeb läbi mopaanisalude. Elevandid on mopaani lehtede ja okste järele hullud – seda enam, erinevalt Okavango piirkonnast Botswanas on mopaanipuid siin vähevõitu. Seepärast näeb üle 15 meetris kõrguseid mopaane siin harva. Ometi on toitainerikkal pinnasel puudel kohati õnnestunud suureks kasvada ja sellised võimsad laiavõralised mopaanipuud moodustavad peaaegu Euroopa pöögimetsadega võrreldavaid hõreda alusmetsaga katedraalmetsi. Väikeseid kuivi jõesängikesi palistavad tinakombreetumid – maailma ühed tihedaima puiduga pikaealised tumehalli tüvega puud. Luangwa jõele lähenedes asenduvad need mustatüveliste eebenipuudega, mis moodustavad pargitaolisi salusid, kus elevandid viimaseid mahapudenenud hurmaa-taolisi vilju otsivad. Jõe kallastel asenduvad eebenipuud vorstipuudega.
Luangwa lammi vorstipuud on võimsamad, mida ma kusagil Aafrikas näinud olen ja nende “maugud” rammusad, nagu oleks vorstiraba topitud elevandisoolikasse. Vorstipuu õiepungad asetsevad poolesaja kaupa pikal õisikuvarrel ja puhkevad mõne kaupa öö öö järel vahetult enne vihmaperioodi. Suured sametised burgundiapunased õied lõhnavad päris jõledalt, kuid suudavad ligi meelitada suure ja kirju tolmeldajate seltskonna – sel vee- ja meevaesel ajal on vorstipuu siinmail nektaritoiduliste olendite vastu kõige heldem taim. Öösel külastavad õisi nahkhiired ja liblikad, päeval mesilased ja nektarilinnud. Vorstipuu häitsest nõretavat nektarit käivad õiekarikatest lürpimas ka pärdikud ja oravad. Ennelõunal kukuvad õied maha ja vorstipuu rasked viljad saavutavad pärast seda täismõõtmed juba mõne nädalaga, küpsemine võtab aega veidi rohkem. Loomade jaoks, kelle toidulaud on sel ajal kasin ja puine, on mahapudenenud meemaitselised õied vastupandamatu maiuspala ja impalad, pukud ja kudud kiirustavad üksteise võidu vorstipuude aluseid üle vaatama. Üks kurikaval impala laseb kuuldavale hoiatusvile ja teised gasellid ehmuvad selle valehäire peale ning jooksevad vorstipuu alt laiali. Nüüd saab ta õitega rahulikult üksipäini maiustada. Kes oleks osanud tuhmukeselt sellist nutikust oodata! Abraham kinnitab, et näeb liigikaaslasi haneks tõmbavat impalat esimest korda – võimalik, et antiloop ehmus tõepoolest ise millegi peale ega ajanudki teistele tahtlikult puru silma.
Valetamine pole aga siinkandi kasvaste ja suleliste seas sugugi ennekuulmatu asi. Eriti osav luiskam on savannidrongo. Sel musträsta suurusel linnukesel on karvaste ja suleliste seas vastuoluline maine – ühelt poolt on tema see, kes istub väljakutsuvalt kõige silmatorkavamatel okstel, märkab esimesena vaenlast ja hoiatab valjult kõiki teisi. Teisalt on ta aga õppinud hoiatamisega petuäri ajama. Drongo peab hoolega silmis kõiki oma kaaskondseid. Kui näiteks vöötmangustid, kuldnokad ja vadavilbased on leidnud mingi maitsva palukese, imiteerib drongo nende endi hoiatushüüdu ja napsab tulistvalu põgenevate pettuse ohvrite poolt maha jäetud mardika või sisaliku. Pärast korduvaid haneksvõtte lakkavad ohvrid drongo karjapoisivalet uskumast. Igal liigil on siin, küünte- ja kihvaderohkes paigas, mitu hoiatushüüdu, aga drongole näikse olevat needki teada ja ta võtab kasutusele järgmise vale. Nende sulitempude tõttu võiks drongo reiting metsarahva seas olla õige vilets, kuid ometi on kõigile selge, et drongo hoiatuste ignoreerimine on viga, mis võib kergesti ka elu maksta. Pealegi laskvat drongo valed käiku üksnes jahedatel hommikutel, kui lendavaid putukaid eriti ei liigu ning need linnud ja neljajalgsed, kes maapinnal siblivad, paremini toitu leiavad. Vähesed linnuliigid on nii südid kui drongod – satume stseenile, kus drongo klammerdub tõmmumadukotkale küünistega turja ja lendab pika maa sissetungija seljas, talle samaaegselt nokahoope lagipähe jagades.
Peteri kuuldeaparaat, mis sebrade taktitu käitumise peale endast välja läks, vilistab üha vaiksemalt – patareid hakkavad päeva veeredes tühjenema. Sellele vaatamata soovib Peter, et ma hõikaks talle nimepidi kõiki linde, kes meile ette satuvad. Mida nõrgemaks jäävad patareid, seda kõvemini tuleb mul karjuda. Lähedal põõsastikus ragistavad elevandid ei ole sellise lõugamisega harjunud ja vangutavad pahaselt päid. “Green-capped Eremomela,” hüüan talle. “Who was it, Rein?” hõikab Peter vastu. “It was green-capped EREMOMELA!” – “Who, once again, Rein!” – “It was bloody GREEN-capped EREMOMELA!!” – “Once more, please!” – “It was BLOODY GREEN-CAPPED freakin` EREMOMELA!!!” möirgan juba täiest kõrist. Selle peale kaotab elevant enesevalitsuse ja tormab raevukalt pead raputades auto poole. Õnneks on see petterünnak. Päev, ja miks mitte ka kogu elu, tundub pärast sellist hetkelist vapustust veelgi ilusam.
Abraham takseerib binokliga silmapiiri – kaugemal on seisatanad paar safariautot. “Seal ongi meie leopard,” ütleb Abraham ja annab gaasipedaalile valu. Selgub, et see on vana emasloom, kes on just lõpetanud puu otsa veetud impala söömise ja ronib meie kohale jõudes parasjagu vorstipuu otsast alla. Vorstipuud on nagu leopardi eritellimuse järgi valmistatud – nende jämedatel rõhtsatel okstel saab mugavalt puhata, toidu hüäänide ja lõvide eest kiiresti puu otsa vinnata ning, hea õnne korral, puu alla keskpäevast varju või vorstipuu õisi otsma tulnud impaladele turja karata. Maapinnale jõudnud, varjub leopard uhtorgu, mis on sündinud jõehobude käigurajast – suurvee ajal on jõehobud oma karjamaadele siirdumiseks kasutanud Luangwa lammile tekkinud vihmauurdeid, mis on aja jooksul üha sügavamaks uhutud. Kuivaperioodil sobivad sellised pikad hargnevad uhtorud leopardile saagi varitsemiseks ideaalselt – lammil pahaaimamatult rohtu näkitsevatele pukudele ja impaladele saab piki oru põhja mugavalt lähedale hiilida. Leopardi jälgides arendame õpetatud vestlust teemal, kas seda uhtorgu oleks õigem kutsuda jäärakuks või uurakuks – uuraku ametliku määratluse järgi on pinnas selle servades kamardunud ega erodeeru edasi, seevastu jääraku pinnas on paljas ja erosioonile avatud.
Lõpuks jääb peale seisukoht, et leopard sisenes küll uurakusse, aga väljub tõenäoliselt juba jäärakust. Vahel tekitavad mõisted, mille inimesed on loonud maailma täpsemaks kirjeldamiseks, täiendavat segadust. Tasapisi hakkab meid aga häirima hoopis see, et meie kohtumine liigset tähelepanu vältiva kaslasega ei ole sugugi privaatne. Meie ei ole esimesed ega viimased inimesed, kes leopardi avastanud on. Juba enne meid jõudis kohale juba kolmaski safariauto ja peagi jälitab looma juba kaheksa maasturit. Kuna leopard liigub mööda uhtorgu, sõidavad autod mõlemal pool jäärakut üksteisest piki oru serva mööda trügides temaga kaasa ja temast ette. Kõik nad on kaugele teelt välja sõitnud, mis on rahvuspargi reeglite selge rikkumine. Kliendid ei protesteeri, vaid on põnevil ja õhutavad safarigiide leopardile aina edasi järgnema. Aga enne, kui ma jõuan hakata giididest tõsiselt halvasti arvama, lõpetavad kõik kaheksa autot nagu üks mees jälitamise ja jätavad leopardi (kes, nagu Abraham selgitab, läheb poegi toitma) rahule.
Võib arvata, et safarigiidid, kes klientide meeleheaks veidi reegleid rikuvad, teevad seda suurema jootraha ootuses. Samas võivad nad pargivahtidele vahele jäädes ka oma litsentsi kaotada, mis tähendab kukkumist kahe-kolme-tuhande dollariliselt töökohalt (pluss jootrahad) sinna, kust nad pärit on, st inimeste hulka, kellel ei ole peaaegu midagi. Ja see ei tähenda üksnes igapäevase härjasabahautise ja klaasi Robertsoni Arabella Shirazi vahetamist peotäie nshima (maisipudru) vastu, siinkandis on see valus hoop mitte ainult mehele ja ta perele, vaid kogu suguvõsale.
Kuna kuldkalake on meie esimese soovi täitnud, esitan kohe järgmise: küsin, ega Abraham ei tea juhuslikult, kus võiks peituda South-Luangwa staarlõvi Ginger. Ginger on võimas punablond isaslõvi, kes valitses toona koos oma venna Carlicuga Big Pride`i, üht South-Luangwa kahest suurimast lõvipraidist. Meie Luangwa-reisi hetkel kuulub Suurde Praidi ühtekokku 28 lõvi, mõne kutsika võrra rohkem, kui naabritel Hollywoodi praidis.
Tunnen ennast veidi nagu rehepapp, kes on andnud kratile liivast köit keerutada. Keskmise lõvipraidi territooriumi suurus on umbes 250 ruutkilomeetrit. Aga Abraham keerab roveri nina lääne poole ja me pühime minema, liivajutt lõimena maasturi rataste alt õhku keerdumas. Teel olles peab ta vastusõitvate krattidega veidi nõu ja võtab peagi kindlalt suuna Katete sillale. Selle läheduses kuivas jõeharus naudibki Ginger päikesevarju. Ta on ametis sellega, mida lõvid kõige paremini oskavad ja sagedamini teevad – Ginger magab nagu jahukott.
Pärast esimese magava lõvi nägemist reageerib pulss iga järgnevat lebavat kassi nähes üha loiumalt. Aga kõik on vaatenurga küsimus – Ginger on ainus teadaolev erütristlik lõvi maailmas ja teda kannatab imetleda ka siis, kui ta magab. Erütristlikel loomadel puudub keharakkudest täielikult must pigment – eumelaniin. Nii on Gingeri sabaots ja kõrvalestade välimine pool punased (lõvile omase tumeda kuni musta asemel) ning ta ninaots ja käppade paljandid musta asemel roosad. Nagu magavad lõvid ikka, on Ginger oma valge kõhu taeva poole keeranud – ehkki ta ei ole otse päikese käes, aitab valge kõhualune ultraviolettkiiri tagasi peegeldada ja lõvi ülekuumenemise eest hoida. Ei saa jätta imetlemata lõvide head füüsilist vormi. Inimene, kes magaks päevas 18-20 tundi, ootaks peatselt uppumine omaenda rasvas. Aga tasub teada, et need neli või rohkem tundi, mil lõvid ärkvel on, elavad nad täiel rinnal ja kulutavad tohutult energiat.
Isaslõvidele heidetakse sageli ette laiskust. Otseloomulikult on see süüdistus ülekohtune. Emaslõvid on isastest väiksemad ja kiiremad. Nad tulevad oma meespoolest palju paremini toime varitsusjahiga. Mis eeldab head sulandumist keskkonda ja kiiret sööstu. Lakakandjad enamasti hiilima ei vaevu, neile see nagu ei sobikski, sest neil oleks end märksa raskem peita. Üksikult või väikese grupiga jahti pidavad emaslõvid tabavad aga umbes ühe looma viie jälitatava kohta ja grupi suurenedes jahi edukus kasvab. Suure lakaga isaslõvid kuumeneksid nii ebaproduktiivse ringikargamise peale üle. Hoopis teine lugu on aga siis, kui jahitakse suurt looma ja mängitakse täispanuste peale. Pühvli-, elevandi- või kaelkirjakujahist võtavad enamasti osa ka isaslõvid ja jaht on strateegilisem. Meeskonnatööna üritatakse mõni nõrgem loom karjast eraldada. Sellises jahis on otsustav üksteise vastu astuvate loomade suurus ja tugevus.
Üle paarikümne minuti ei malda me magavat lõvi vahtida. Olen veidi pettunud – mulle tundub, et sebrakarja ühiskõmakas jääb mulle sellest päevast sügavamalt meelde kui lösakil staarlõvi. Kui aga Abraham hakkab autot ümber pöörama, keerab Ginger ennast kõhuli, tõstab pea ja kingib meile mälestuseks mõned just-go-out-of-bed-ilmetega pildid.
Gingeri ja Carlicu praidi territoorium on Luangwa jõe ääres. Suurvee ajal nad jõe paremale kaldale ei satu, kuid kuivaperioodi lõpus on jões vett nii vähe, et see (kui oht sattuda krokodilli lõugade vahele välja arvata) pole lõvidele enam takistuseks, ning kui teiselt poolt jõge on kosta lõvinolkide ülbitsemist, võetakse dessant mõnikord ette. Paraku on Luangwa jõgi rahvuspargi piiriks – paremkaldal laiub juba Lupande jahiala, kus Sambia staarlõvi võib vabalt trofeeküttide püssitorude või ammunoolte ette jääda.
Just nii tappis Minnesota hambaarst Walter Palmer 2015. aasta juulis vibuga Zimbabwes Hwange rahvuspargi au ja uhkuse, suure mustalakalise isaslõvi Cecili. Cecil oli toona mingitel raskesti seletatavatel põhjustel Zimbabwe, ja võimalik, et kogu Aafrika tuntuim lõvi. Olgu kohe öeldud, et Palmer ei lasknud Cecilit maha rahvuspargis, vaid sellega piirneval Gwaai jahialal professionaalse jäägri Theo Bronkhorsti juhendamisel. Bronkhorstil ja Palmeril oli luba ühe isaslõvi mahalaskmiseks, mis oli, tõsi küll, antud välja naaberjahialale. Nii et hiljem kohtus ei leitud, et mehed oleksid väga tõsiselt seadust rikkunud. Cecili tapmisele järgnes suur torm maailma meedias ning looduskaitseringkondades USA kõige rajumad loomakaitseaktivistid võtsid majakese, kus asus Palmeri hambaravikabinet, kuude pikkusesse piiramisrõngasse. Lisaks sellele, et tal lubati kõik hambad välja tõmmata, sai ta ka mitmeid tapmisähvardusi. Blokaadi haardes kaotas ta mõneks ajaks ka need kliendid, kes poleks ehk muidu moraalse hukkamõistuga tingimata ühinenud.
Cecili tapmine tõi aga kaasa märksa ulatuslikumaid tagajärgi. Zimbabwe turismitulud langesid oluliselt, sest paljud turistid, kes olid kavandanud reisi Hwangesse lootuses kohata ka Cecilit, tühistasid broneeringud. Kogu Aafrikas vähenes jahiturism. Kõigepealt reageerisid Ameerika suured lennufirmad – America, Delta ja United Airlines keelasid oma lennukitel ära mistahes jahitrofeede veo Aafrikast; nende eeskuju on praeguseks järginud üle 40 lennufirma. Prantsusmaa, Holland ja Suurbritannia keelasid lõvitrofeede sisseveo täielikult, USA kehtestas sisseveokeelu lõvi mõnede alamliikide osas. Maailma meedias oli trofeejahimeestest loodud rikaste tõpranägude kuvand, kes oma lõbuks loomi tapavad. Ja ehkki ma ise sellise hävitava hinnanguga kõigi nende kohta, kes lõbu pärast loomi tapavad, igati ühinen, ei ole trofeküttide tümitamineAafrika looduse kaitsmist sugugi lihtsamaks teinud.
Cecili tapmise lugu vähendab esialgu oluliselt kogu Aafrika jahiturismisektori tulusid. Namiibia keskkonna- ja turismiminister Pohamba Shifeta nimetas toona toimunu ümber tekkinud kära looduskaitse lõpuks. Asi on selles, et väga paljudes Aafrika riikides ümbritsevad rahvusparke jahialad. Need toimivad puhvertsoonidena metsiku looduse ja inimeste elualade vahel. Kaitsealadel tavaliselt loomade arvukus suureneb ning Aafrika külades suureneb jõudsalt ka inimeste arv – nii et kitsamaks läheb tasapisi nii kaitsealadel kui külades. Jahialadel tegeldakse justnimelt sellega, millega jahimehed väidavad end igal pool tegelevat – seal reguleeritakse loomade arvukust. Ja ehkki “reguleerimine” on pigem eufemism tõurastamisele ning isegi oma eesmärki silmas pidades kaugel täiuslikkusest, ajaks puhvertsoonide kaotamine külade ja kaitsealade vahel inimesed loomadega lõplikult tülli, nii et looduskaitse muutuks ühel hetkel üsna lootusetuks ettevõtmiseks.
Metsiku loodusega jahialad saavad eksisteerima tänu tulule, mida nad sisse toovad. Näiteks Palmer lõvijahituusik maksis 50 000 dollarit. See tähendab, et rikkad tõpranäod on muutunud Aafrika veel säilinud ökosüsteemide oluliseks lüliks. Vaatamata pidevale tümitamisele näib puuduvat oht, nagu võiks see inimtõug välja surra, pigem tekib jõukaid mölakaid tasapisi juurde – isegi Walter Palmer leidis endale uued ja veelgi rikkamad kliendid ning jätkab nii oma ametis kui ka harrastab edasi harjumuspärast elustiili. Tümitamist tuleb aga jätkata, sest trofeejahimehed lähevad kergesti ülekäte: seal, kus nad jahil käivad, saab suure või veel suurema raha eest sageli osta kahtlasi või sõnaselgelt keelatud teenuseid. Kui loomade tapmisega tahetakse midagi reguleerida, siis peab jaht olema väga täpselt sihitud, nii et eemaldataks probleemsed või vähem elujõulised loomad. Ning just seda trofeejahimehed teha ei taha.
Võimalik, et Cecili tapmine oli Palmeri ja Bronkhorsti jaoks õnnetu juhus – tõepoolest ei pruukinud nad hämaras märgata lõvi suure laka all peituvat raadiosaatjat ega lõvi erakordset välimust. Tavaliselt tähendab ühe isaslõvi hukkumine seda, et ta praidi võtavad üle teised isased, kes tapavad kõik kutsikad. Harukorril võivad uued võimukandjad vanemad kutsikad ka ellu jätta ja Cecili järglastega nii ka õnneks läks. Ühele Cecili varasematest poegadest langes aga osaks isale sarnane saatus kaks aastat hiljem. Ka temal olid Hwanges oma praid ja pojad, kelle pärast tema surma praidi üle võtnud isaslõvid tapsid.
Ent trofeejahil on märksa eemaletõukavamaid vorme. Arvatakse, et Lõuna-Aafrikas peetakse ligikaudu 300 farmis 9000-12 000 lõvi. Kutsikad lahutatakse vanematest juba mõne päeva vanustena, et emaslõvid hakkaksid taas indlema ja toodaksid uusi järglasi. Väikest osa neist lõvidest kasutatakse esialgu veretus turismiäris, näiteks korraldatakse jalutuskäike lõvidega. Kui lõvid on vanemaks saanud, viiakse nad jahialadele ja aetakse jahisafarituristide püssitorude ette. Selliseid lõvisid on hakatud nimetama “konservlõvideks” (canned lions). Lõvide luud ja paljud muudki kehaosad saadetakse Hiina turgudele, kus need asendavad raskemini kättesaadavaid tiigrite kehaosi. Nõudlus lõviluude järele on kiiresti suurenenud ja toidab ka vabalt elavate lõvide salaküttimist.
Loodus- ja loomakaitseorganisatsioonid on viimase aasta jooksul teinud lobitööd kaubandusliku lõvikasutuse lõpetamiseks. Lõuna-Aafrika Vabariigi parlament võttis isegi vastu resolutsiooni, mis kutsub ülesse “konservlõvidest” loobuma, kuid sealne keskkonnaamet ignoreeris seda, andes tegevusloa mitmetele senini illegaalselt tegutsenud lõvifarmidele.
Lõvidega jalutamist pakutakse heausksetele turistidele nii Lõuna-Aafrika Vabariigis, Namiibias, Zimbabwes kui ka Sambias. Seda meelelahutust serveeritakse enamasti kui lõvide uurimis- ja kaitseprojekti osa ning kinnitatakse, et lõvid, kes teiega vaguralt ringi jalutavad, on orvud, keda head inimesed on üles kasvatanud ja kes lastakse täiskasvanuks saades loodusesse. Ning loomulikult kasseeritakse teilt kõige selle eest kena kopikas, tavaliselt 150 dollari kanti. Heategevuse toetamise jaoks nõnda nooblil kombel ei ole paljudel inimestel sellest summast kahju, seda enam, et kodus on väga uhke näidata pilte, kus sa lausa koos lõvikarjaga Aafrika savannis jalutad. Halb uudis aga on see, et lõvisid, kes on valmis igaühega jalutama, ei lasta iial loodusesse, või täpsemalt, lastakse maksimaalselt mõneks tunniks, mis kulub mõnel püssiga ohmul koos kohaliku saatjaga lõvini jalutamiseks ja ta mahalaskmiseks. Orvudki on need lõvid vaid selles mõttes, et nad on varakult oma emade juurest ära võetud, et nad inimestega täielikult harjuksid. Selleks, et nad võhivõõraste inimestega kuulekalt jalutama hakkaksid, saavad nad mehiselt nii piitsa kui präänikut.
Ginger ja Carlic on elus veel nende ridade kirjutamise ajalgi. Kaks aastat pärast meie esmakohtumist taas South-Luangwat külastades kuuleme Nkonzi safarilaagri omanikult Gavinilt, et ta oli sunnitud Abrahami liigse staaritsemise ja kolleegidega mittearvestamise pärast vallandama. Loodan, et Abraham sai kusagil teise võimaluse, sest loomi ja nende kombeid tundis ta tõepoolest hiilgavalt. Gingeri ja Carlicu olid kolm nooremat nolki Big Pride`i juurest minema löönud, kuid neil õnnestus üle võtta väiksem praid pargi kaugemas osas. Seal on neid nähtud siiamaani, kuid Ginger on nüüdseks juba selles eas, mil loomade kuningategi “parim enne” hakkab mööda saama.

Raamatud
Loodus on lähedal. Tallinn: Maalehe Raamat 2001
Iluaianduse käsiraamat. Varrak 2005. (kaasautor)
Muutuv Eesti loodus. Tartu: Eestimaa Looduse Fond 2006
Värvimängud aias. Ajakirjade Kirjastus 2007
Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed: Reisijutte Mustalt Mandrilt. Varrak 2019

Tunnustused

1993 – Eesti Eluteaduse Hoidja
1994 – Eesti Vabariigi teaduspreemia (koos Olav Renno, Andres Kuresoo jt)
1995 – Eesti Taassünni auhind
1996 – Hollandi Kuldse Laeva Ordu rüütel
2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
2019 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (“Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”)
2020 – Go Traveli reisiraamatu preemia (“Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: