Klaus Modick

5. aug. 2020 at 12:17 p.l. (Nädala autor 2020) ()

Foto: Isolde Hohlbaum

Saksa kirjanik ja tõlkija Klaus Modick (1951, Oldenburg) on avaldanud mitmeid kultuuriloolisi biograafilisi romaane. Nii on ta kirjutanud näiteks Bertolt Brechti ja Lion Feuchtwangeri sõprusest („Sunset“ 2011) ning luuletaja Rainer Maria Rilke ja kunstnik Heinrich Vogeleri keerulistest suhetest („Konzet ohne Dichter“, 2015). Rilke-romaanist „Kontsert ilma poeedita“ sai tõeline bestseller, mille võtsid soojalt vastu nii kriitikud kui ka lugejad. Modicki viimane raamat „Klaus Modick über Leonard Cohen“ ilmus veebruaris, Raamatu juurde kuulub playlist ja iga peatükk algab vihjega laulule.
Prima Vistale tuleb Klaus Modick esitlema oma romaani „Keyserlingi saladus“ („Keyserlings Geheimnis“, 2018), mille üheks tegevuspaigaks on Tartu. See on romaan baltisaksa päritolu kirjanikust, saksa kirjanduse impressionistist Eduard von Keyserlingist (1855–1918). Kuramaal sündinud Keyserling õppis 1875-1877 tollases Dorpati ülikoolis õigusteadust ning tema kogu elu kiivalt hoitud saladus on seotud just Tartus veedetud aastatega. Kultuurilooliselt Eestiga seotud romaani andis välja kirjastus Eesti Raamat, tõlkis Anne Arold.
Lisaks kunstnikuromaanidele ka ajaloolisi ning perekonnaromaane avaldanud Modicki loomingut võib kõige lühemalt iseloomustada kui hõrku intelligentset meelelahutust, mis vaatamata näilisele kergusele vastab ometi paljudele kriteeriumitele, mida nõudlik kirjandus endale seab. Modicki romaanid on hästi komponeeritud, mitmekihilised, sisenduslikud ja detailirohked. „Keyserlingi saladuse“ nagu ka kogu Modicki loomingu kohta on kriitikud öelnud, et see on kirjutatud anglosaksi kirjandusele omases kergesti loetavas, nauditavas ja detailitäpses keeles. Keyserlingi loominguga tuttavad lugejad tunnevad romaanis ära Eduard von Keyserlingi teoste stiili ja atmosfääri. Autor on seda ka ise kinnitanud, et ta püüdis kirjutada romaani nii, nagu oleks seda võinud kirjutada Keyserling.
Klaus Modicki romaan võiks olla ajendiks, tutvumaks ka kirjandusklassiku enda teostega. Eesti keeles on ilmunud „Õhtused majad“ (1989), „Lained“ (1996), „Helged päevad“ (1912) ja „Pastori armastus“ (1931, orig. „Dumala“).

Kirjandusfestival Prima Vista 2020.

Katkend: Keyserlingi saladus, Eesti Raamat 2020, tlk Anne Arold, lk 144 – 156.

1875. aasta talvesemestriks immatrikuleerus Keyserling Dorpati ülikooli õigusteaduskonda. Et igakuisele vekslile rahuliku südamega alla kirjutada, nõudis ta isa sellekohast tõendit.

Käesolevaga tõendab Keiserlik Dorpati Ülikool, et jurisprudentsi studioosus krahv Eduard von Keyserling, 20 aastat vana, usutunnistuselt evangeelne luterlane, aadlisoost, sündinud Kuramaal, kuulab 1875. aasta II semestril loenguid Rooma õiguse ajaloost, riigiõiguse teooriast, valitsemisteooriast, Vene õiguse ajaloost, uuema filosoofia ajaloost ja uuemast vene kirjandusest.

See oli tihe programm ja Keyserlingi isa oli ehk teadlikult vältinud sõna “õppeaine” ning rääkinud selle asemel “distsipliinist”. Üliõpilased, kes rangelt ja hoolsalt õppetööle keskendusid, leidsid vaevalt aega lõbusaks tudengieluks vanade heade buršitavade vaimus. Kes aga endale aega võttis, nagu Keyserling, kõige muu kõrval ka oma muid kalduvusi – kirjandus, muusikat, kunsti – unarule ei raatsinud jätta, sai ettenähtud pensumiga hakkama vaid läbi häda, vastutulelike repetiitorite toel – kui ta üleüldse niikaugele jõudis.
Keyserlingi perekonna Dorpatis tudeerinud liikmed kuulusid harilikult korporatsiooni Curonia. Mõistagi kolis ka Eduard konvendimajas ühte tuppa sisse ja kandis uhkusega Kuramaa rüütelkonna värvides rohe-sini-valge servaga rohelist teklit, mille põhjale oli hõbedase niidiga trükitud Balti täht. Draugs tam draugam! Kõlas korporatsiooni lätikeelne vapikiri: Sõber sõbrale!
Kaasvõitlejate seas oli Keyserling algusest peale väga populaarne: vaimukas ja šarmantne, oskas nalja visata ja kandis hästi, igaks tembuks valmis, nutikas kaardimängija ja kõigele lisaks traditsioonidega ja maineka baltisaksa aadliperekonna võsuke, pesuehtne kuramaalane. Peagi valiti ta buršikohtunikuks ja pisut hiljem eestseisuse kolmandaks liikmeks, kes oli ühtlasi laekahoidja. Ka vilistlased, kellest mõned olid veel ta isaga koos tudeerinud, kohtlesid Keyserlingi sõbraliku austusega.

Konvendimajas olid hasartmängus ebasoovitavad, et korporatsiooni ei saaks kaotuste pärast vastutavaks teha. Niisiis kogunesid tudengid, aga ka kodanlasest haritlased, ametnikud ja kohaliku garnisoni ohvitserid preferansiks, faroks ja teisteks kaardimängudeks trahteris nimega Coupé, kunagises kutsarite kõrtsis, kus käis ka eesti ja läti soost käsitöölisi ning mõnel hilisel tunnil astus sisse kundesid otsivaid tüdrukuid või naisi linna bordellidest. Madalat võlvitud lage toetasid gooti stiilis sambad. Laudade kohal rippusid kettide otsas läbisõidetud vankrirattad, millel põlesid rasva- ja vahaküünlad ning tahmavad õlilambid. Kõhetu kiilaspäine kelner, kes laudade vahel seeris, pudeleid kokku korjas ja uusi lahti korkis, toitu ette kandis, samovaridesse teed, vett ja petrooli juurde kallas, liugles selles lärmis ja hämus koomilise elegantsiga nagu vari üle punase savipõranda.
Tudengid rüüpasid vodkat ja samovariteed, suitsetasid Vene sigarette ja mängisid enamasti preferanssi, vahel ka kahtkümmend üht. Õhtud algasid iga kord väikeste panuste ja vastastikuste pühalike lubadustega neid seekord mitte tõsta, tulgu mis tuleb, lõppesid aga peaaegu alati vastutustundetult kõrgete panuste ja võitudega, millega käisid paraku kaasas sama suured kaotused. Oma osa oli siin muidugi vodkal, kui Keyserling endal ja koos sõpradega aru peast mängis. Oli ka õnnelikke partiisid, kus juba kaarte kätte võttes tunti, et seelkord kaart jookseb, lastes end kanda õndsal ootusel. Et nüüd nii jääbki ja kaotused on alatiseks seljatatud. Kummatigi oli ühe mehe õnn teise õnnetus, ja mõnikord oldi paraku just nimelt see teine. Siis sulasid mündivirnad kokku nagui märtsikuine lumi ning sõit läks kelguga allamäge, ikka järsemast nõlvast, ikka kiiremini ja kiiremini, kuni viimaks langeti põhjatusse sügavikku. Maju ja mõisaid ei saanud küll veel maha mängida, kuna esialgu olid need vaid maja- ja mõisomanike pojad, kes oma igakuiseid vekslid mängu panid. Aga ka noor aumees oli aumees, kes võis küll ühe ööga kaotada suure summa, kuid mitte iseennast. Raha oli allpool tema väärikust ja pidi sinna jääma; igatahes tuli jätta endast mulje, et raha pole midagi, mille pärast peaks tõsiselt muret tundma nagu näiteks kapriisse naise truuduse või siis ka oma au pärast, mistõttu mänguvõlad olid ühtlasi ka auvõlad.
Ja nii mõnegi siinse ärimehe jaoks oli auasi võlglastele raha laenata – mõistagi soolaste intressidega. Oht, et ennast lõhki laenatakse, oli väike, sest tudengite seljataga olid ikkagi peenemad pered, aadlikud, või vähemasti korralikud kodanlased, kellele häda korral alati võis kindel olla. Enne kui asi niikaugele jõudis, pöördus krediidiandja harilikult siiski ülikooli kohtu poole. Kui võlgnikust üliõpilane oli oma laenuikohustuste täitmisega ajahätta jäänud, ootas teda ilma pikemata eksmatrikuleerimine ehk õppetööst eemaldamine. Niisuguseid juhtumeid tuli ette peaaegu igal nädalal. Mõned kaasvõitlejad konvendimajast koguni võistlesid selles, kellel oli rohkem eksmatrikuleerimiskorraldusi ette näidata. Niipea kui võlad makstud korraldus tühistati. Ja üliõpilane võis oma stuudiumi jätkata ning Coupés uusi võlgu teha.
Kui Keyserling esimest korda eksmatrikuleeriti, võlgnes ta sadulsepp Hauptile 15 rubla, teisel korral kalevikaupmees Isaksonile 12 rubla ja 35 kopikat. See polnud just varandus, aga ka mitte tühine summa. Tema isa, keda ülikooli kohus asjast teavitas, naeratas esimesel korral mõistvalt, kuna see meenutas talle tema enda lõbusat buršielu, ja maksis võlad ära. Teisel korral maksis ta need ka ära, meenutas jälle oma noorust, naeratas aga üsna hapult ja ähvardas poega, et kui asi peaks korduma, siis kärbib ta oma igakuiseid veksleid.

Laupäeviti peeti Dorpatis muusika- ja tantsuõhtuid. Coupé taga oli kunagine hobusetall, millest oli tehtud tantsusaal. Keyserling istus sageli koos Curonia kaasvõitlejatega tantsupõranda kohal galeriil, mis oli varem olnud heinalakk. Teklid uljalt viltu pähe lükatud, lasid nad seal vodkapudelil ringi käia, suitsetasid Vene sigarette, piidlesid tantsupõrandal keerlevaid tüdrukuid igatsevate pilkudega ja üritasid üksteist vastastikku rohkem või vähem välja mõeldud või salamisi igatsetud naistelugudega üle trumbata. Teenijatüdrukud, kes all tallipoiste ja käsitöösellidega tihedalt kokku liibinult tantsisid ja end ehk hiljem võrgutada lasid, teadsid, mida nad tahtsid, ja said selle ka kätte. Verevaesed, neurootilised lossi- ja mõisapreilid polnud seevastu muud kui iseenda ihadest joobunud viirastused, kes värisesid soovist vabalt väljas ringi käia, ent kui nad mõnel harval juhul värske õhu kätte sattusidki, ei söandanud nad seal hingatagi.
Tantsukapell, kes oli vahepeal pisut hinge tõmmanud, lõi nüüd jälle hoogsa galopi lahti ja äratas Keyserlingi mõtisklustest. All keerlesid ja tuhisesid paarid mööda liivaga üle puistatud põrandat. Jalgade tumedad rütmilised mütsatused segunesid trummide põrina ja trompetite ninahäälse tramtararaaga. Tolmu, higi ja tubakasuitsu pilv tõusis keerlevast summast üles härrade studioosuste loožideni.
“Ohvrisuits kerkib põrmust sündinute sügavustest kõrgustes troonivate jumalateni!” hüüdis Keyserling sõpradele läbi üldise lärmi.
Kummalise maast eemaldunu tundega vaatas ta all möllavat summa. Loomakari trampis, määgis, möirgas pimedas uimas läbisegi ega teadnud, kust ta tuli, ega ka seda, kuhu teel oli, elas hetkele, vahest sigitas veel samal ööl omasuguseid juurde, kes millalgi samasugust lühikest joobumustundi pidid kogema ja omakorda samasuguseid järglasi ilmale tooma. Vitaalsusest ja ihast vabisev nimetute pundar, kaasa kistud arusaamatult mõttetutest tungidest. Kui elurõõm, himu ja noorus ühte lunastuse öösse, tundi, paari hetke kokku suruti, siis oli armastus elementaarne. See oli elusolendile loomuomane. Seal ei olnud enam mahti fraasideks ja ilusateks sõnadeks, ei olnud vajadust romantika järele. Ei jäänud aega ka järelemõtlemiseks. Keyserling imetles seda. Ja sellepärast kadestas ta lihtsaid inimesi.
Kaks tema sõpra olid vahepeal lähenenud iginaiselikkusele ja keerlesid, rind rinna ja kõht kõhu vastas, üle hööveldamata parketi. Temal endal oli jätkunud söakust üksnes paariks pikaks pilguks alumisse regiooni, paariks pilguks, millele üks prink blondiin viimaks laia, kutsuva naeratusega vastas.
Ta turgutas end ruttu veel ühe vodkasõõmuga, läks siis, juba kergelt tuikudes, alla ja tegi sümboolse kummarduse, noogutas lihtsalt pead. “Kas tohib paluda?” ning sirutas tüdruku poole oma käsivarre.
Too itsitas, kuna muidu oli ta ju harjunud kuulma üksnes rämedavõitu „No tule, tantsime”. Ta haakis end Keyserlingile käevangu ja läks koos temaga tantsupõrandale.
Keyserling haaras ta pihast ja vasakust käest ning siis keerutasid nad polkarütmis ringi. Ta tundis tüdruku reisi enda omade vastas, piilus tema dekolteesse, surus teda tugevamini enda vastu… kuni trompetid ühtäkki kriiskava, käriseva akordiga mängimise lõpetasid ning viiulid, akordion, kontrabass ja trumm korraga vaikisid. Saabus kehaliselt tajutav vaikus.
Pedelli saatel astus orkestri ette politseileitnant. Sõbralikult, aga kindlalt, kahetsusega hääles ja näos, kuulutas ta, et kapell võib keelutunni alguseni mängida veel kolm lugu. Pedell, kes ülikooli korravalvurina pidi silma peal hoidma alkoholiga liialdanud, distsiplineerimatutel tudengitel, noogutas seepeale sõnatult ja karmil ilmel. Nii oli juba kord seaduses kirjas. Keegi ei protesteerinud ega nurisenud. Kapell alustas lõpuspurti, aga hoog oli vaibunud.
Üks Keyserlingi sõpradest viipas talle, kutsudes teda väljapääsu poole.
Ta jättis blondiiniga hüvasti, sooritades jällegi viisipärase kummarduse. „Ehk on mul mõni teine kord au?”
Tüdruk tegi naljatlevalt kniksu, justkui oleks tal kaaslaseks prints.
Neli korbivenda ootasid juba ukse juures.
„Läki!” hüüdis Keyserlingi nõbu Otto von Löwenstern. „Karlovasse!”

Ja nõnda ilmusid viis Curonia teklite ja värvilintidega ehitud kahtlaselt kõikuvat kuju bordelli, mida pidas täiesti legaalselt ja korrakohaselt üks keskealine maadam kunstnikunimega de Forestier. Kui selgus, et peale madame de Forestier`enda on asutuses ainult kaks naisterahvast, tekkis tüli, kes millise daami juures eesõiguse peaks saama. Et järjekorda kindlaks määrata, otsustati mängida väike partii kahtekümmend üht.
Enne veel, kui kaardid segatud ja jagatud said, võtsid sündmused aga ootamatu pöörde, kui areenile ilmus veel kaks külalist – viljakaupmehed Riiast, kes tahtsid endale pärast õnnestunud äripäeva väikest õdusat tunnikest lubada. Üks tudengitest käratas neile, et nad otsekohe platsi puhtaks teeksid; teine viskas neid oma pooleldi täis vodkaklaasiga. Keyserling ähvardas peksa anda igaühele, kes peaks julgema tüdrukutele läheneda.
Kaupmehed lasksid jalga, tulid aga pool tundi hiljem koos pedelliga tagasi, kes nõudis „seaduse nimel”, et tudengid bordellist lahkuksid, millele kõlas vastuseks ainult mörisev pilklik naer. Keegi tüdrukutest tõmbas ühel kaupmehel mütsi peast, Löwenstern äigas tolle kaaslasele vastu kõrvu, Keyserling virutas talle jalaga vastu sääreluud. Mingi pudel lendas läbi ruumi. Purunes peegel, siis lamp. Möll vaibus alles siis, kui resoluutne madame de Forestier kukkus roostes ohvitserimõõga nüri teraga igasse kaarde kõigi poolte suunas, hoolimata seisusest ja soost, hoope jagama.

Kui Keyserling järgmisel päeval valutava pea ja vastiku maitsega suus ärkas, ei suutnud ta enam meenutada, kuidas oli ta bordellist konvendimajja jõudnud. Neliteist päeva hiljem sai ta koos oma joomakaaslastega käsu ilmuda ülikooli kohtusse, kuhu pedell oli nende kohta kaebuse esitanud. Kolme kaebealust karistati ülikooli ametimehe solvamise, ründamise ja vastupanu osutamise eest õppetööst eemaldamisega kolmeks kuuks ning nad said korralduse Dorpatist lahkuda. Keyserlingil ja Löwensternil vedas, sest naisterahvastest tunnistajate ütlused oma püsikundede kohta olid olnud leebemad. Nagu toimikus kirjas, mõisteti mõlemale seaduse nimel pedelli poolt tehtud korraldusele mitte-allumise eest karistuseks kaheksa päeva kartserit.
Kartseri üle võis küll vihastada, aga õieti oli see köömes. Keyserling lühendas oma karistusaega kahele päevale, pistes valvuritele pihku paar kopikat. Piinlikkust valmistas sealjuures asjaolu, et kohus andis käsu saata otsus ka Keyserlingi isale. See oli kahekordselt ebameeldiv, kuna tal olid kaelas ka juba uued mänguvõlad. Seekord oli ta miinuses kaupmees Schlossbergi juures ning maksetähtaeg nihkus järjest lähemale. Tal ei jäänud seega üle muud kui veel kord patuse näoga isa ette astuda, kõigest hingest kahetseda ja võlgade katteks raha paluda. 9 rubla ja 55 kopikat.

Nädal hiljem sai ta telefoni teel teate, et isa on raskesti haige. Keyserling asus järgmise rongiga koduteele.

21

Viimastel päevadel oli sadanud palju lund ja kui rong Dorpatist Hasenpothi jõudis, tuli seda veelgi juurde. Vormitutest, madalal rippuvatest pilvedest pudenesid helbed udusulgedena läbi tuulevaikse õhu. Kutsar Mahling võttis ta jaamas vastu ja taris ta kohvri saanile. Keyserling vupsas karusnahkse teki alla ja kui hobune läbi videviku lume kahvatus valguses kodu poole traavis, tundis ta end lumistest kaskedest valge võlvi all turvaliselt nagu lapsena oma voodis. Sinna juurde laulsid aisakellad oma laulu. See oli küll jällegi üks patukahetsusretk, aga ometi ka kojutulek. Vana oli senini ikka ühe silma kinni pigistanud. Seekord tuleb tal seda küll mõlemaga teha.
„Hea, et krahvinoorhärra ikka tuli,” sõnas kutsar.
„Sa võid mulle rahulikult ikka Edchen öelda, Mahling.”
„Härrad vennad tulevad kuuldavasti ka, homme või ülehomme. Ja täna tuli arst lossi.”
„Kas lood on nii halvad?”
Kutsar näis viivu mõtlevat, pööras end siis ümber ja noogutas nii ägedalt, et lumepuru ta karvamütsilt minema lendas.
Keyserling lõdises karvateki all. Kuljused kõlasid korraga võõralt, tontlikult, otsekui surmakellad. Nende helinast kohkununa laksatas mingi suur lind ühe tuulest kooldunud puu kuivanud võras tiibadega.
„Halb märk,” ütles Mahling tuhmilt.
Lossi sissesõiduteel tõusis jäine kirdetuul ja käristas pilveteki katki, tahtes justkui ruumi teha päikeseloojangule, mis veripunase ja kuldsena akendelt vastu peegeldus. Lumistes puulatvadel ja katustel käratsesid varesed.

Vana isa ei lubanud endale poega haigevoodil lebades vastu võtta. „Kannatust,” pomises ta. „ma ei ole veel külm.”
Arsti keeldu igoreerides laskis ta teenril end ratastoolis söögisaali lükata. Känguvajunud kogu kõikus toolil siia-sinna, nii et punane tekk kippus tal põlvedelt maha libisema. Kriitvalge nägu mõjus oma valges korrapäras väsinu ja ilmetuna. Üksnes kergelt pungis silmad olid veel imeliselt sinised ja vaatasid pojale klaarilt otsa.
Lauda kogunenud seltskonnast sai kiiresti ülevaate. Vennad polnud talviste teeolude tõttu veel kohale jõudnud ja abielus õed olid alles teel. Vestlus ei tahtnud sujuda, kuna krahvi raputasid üha uued ja uued köhahood, ometi keeldus ta jonnakalt laskmast end voodisse sõidutada. Rasketest tingimustest hoolimata Riiast kohale sõitnud arsti tungivatest manitsustest ei teinud ta väljagi.
„Vaadake, härra Bützow,” kähistas ta köhahoogude vahel, „kui mõelda, kes kõik surevad, siis võib minusugune mahakantud elunautija surma vastu austuse kaotada.”
„Mingi privileeg surm muidugi ei ole,” ütles seepeale doktor von Bützow jäigalt ja pisut ärritunult.
„Ah, doktor, teie olete ju demokraat,” lausus vana krahv ja naeris hädist naeru, mis sarnanes rögisemisele.
„Nojah,” ütles arst, „kuni te veel naerda jaksate, ei julge vikatimees ehk teie ligi tulla.”
„Mulle on alati meeldinud naerda,” kostis krahv, „aga meelsamini ma ikka kuulan, kui teised naeravad. Siis saan oma lõbu kätte, aga ei pea ise vaeva …”
Lause jäi lõpetamata, sest näis, et tal ei jätkunud õhku. Siis raputas teda nii äge köhahoog, et ta ei suutnud isegi protestida, kui ta haigetuppa tagasi veeretati ja voodisse pandi.
Pärast lühikest kohmetut vaikust kuulutas krahvinna lõunasöögi lõppenuks, enne kui jõuti dessert lauale tuua. Doktor Bützow, kes oli majutatud võõrastetuppa, lubas iga hetk kättesaadav olla, kui krahvi seisukord peaks halvenema. Henriette, Elise ja krahvinna valvasid öösel kordamööda haigevoodi juures.
Reisist väsinuna, aga rahutu ja närvilisena läks Eduard kööki ja palus köögitüdrukult kausikese magustoiduks ette nähtud apelsiniparfeed. Siis tõi ta veinikeldrist pudeli portveini, puhus etiketilt tolmu maha – Cima-Corgo Pinháo, Very Old Tawny, 1849, kuus aastat vanem kui tema tühine isik – ja seadis end raamatukogus sisse. Veini rubiipunasel värvil oli vahel võime lasta segastel ja keerukatel asjadel paista äkki lihtsate ja selgetena ja raske magus suutäis leevendas mõnigi kord nukrat meeleolu. Verandaukse juurest, millele langes keereldes lumehelbeid, tungis sisse tõmbetuul ja kallutas küünlaleeke, nii et näis, nagu kõverduksid need valu käes. Kas vanahärra, kes surivoodil lamas – Bützow`diagnoosi kohaselt oli tal kopsuvähk -, kas ta vana isa ei saanud veel teada ülikooli kohtu kirjast? Ja kuidas sai Keyserling surijat paluda, et too veel üks kord, ausõna, suur- suur ausõna, veel viimast korda tema võlakoorma enda kanda võtaks?
Esikus lõi kappkell tunde. Üks kord, teine kord. Ema tuli raamatukogusse, magamata, näost hall, aga otsustav.
„Ta tahab sinuga rääkida,” ütles ema.
„Praegu? Sellisel ajal?”
„Tema jaoks pole kellaaeg enam oluline.”
Henriette istus haigevoodi kõrval. Avatud päevik oma põlvedel, oli ta valmis oma isa viimseid sõnu aupaklikult vapustatud maailma jaoks kirja panema.
„Ta tahab ainult sinuga rääkida,” ütles ta, kui Eduard sisse astus, ja lahkus ise toast.
„Edchen? Kas see oled sina?”
„Jah, papa. Mina …”
„Istu. Õhtu jõuab kätte, majades, põldudel. Igal pool läheb pimedaks. Kõik laguneb, miski ei jää püsima. Aatomid selles neetud korjuses … ei taha enam koos püsida. See kamp ei saa enam kuidagi omavahel läbi. Jaa, oh jummel … tuleb ka parimate sõprade vahel ette. Ja kui naised on mängus, no küll sa ise tead … Kohtu kiri? Sinu väike lööming pordumajas? Mind ajas see naerma. Aga ära seda emale ütle. Olin ise ka paras metsaline, tollal … ”
Ebamaiselt kõmisev köha, juba peaaegu nagu hauast, pääses pehkinud rinnakorvist välja. Huultele ilmus helepunane vaht. Keyserling pühkis selle öölaual seisvast pesukausist võetud rätikuga ära.
„Minu partii on kaotatud,” pomises vanahärra eemaloleva, mõru naeratusega. „Must on trump. Suur tundmatu, must kuningas … käis poti välja. Ja võtab tihi. …Ükskord tuleb tahes-tahtmata leppida. Ja oma võlad …”
Ta lõi põlastavalt käega, nagu poleks võlad kõneväärt. Hingamine oli pinnapealne ja katkendlik, õhk käis nagu läbi ummistunud toru. Keyserling võttis ta käe ja surus seda õrnalt.
„Üldiselt polnud see ju sugugi paha, ehkki pisut lühike. Sai ikkagi elatud. Ja ilus oli mõnikord ka. … Aga et see mees kõige täiega kohe uppi peab minema, kuna paar kopsutiiba enam hästi ei … toimeta? See ei mahu mulle kuidagi pähe. … Võib-olla tehakse lihtsalt uus segamine? Kui nisu aidas … tead ju, kui nisu läppama läheb, siis lastakse ta läbi kühveldada. Siis on see jälle – jälle kaubanduslik. Kes teab, lõpuks kühveldatakse ehk meidki seal teisel pool lihtsalt korraks läbi, pro forma .. ja lähemegi jälle värskena turule?”
Ta sulges kurnatult silmad, hingas rahulikumalt. Keyserling pühkis ta laubalt higi.
„Ja veel midagi, Edchen,” sosistas ta. „Mine Curonia aastalõpuballile ja tervita minu poolt vilistlasi. Ja daame … noh, küll sa tead …”
Siis näis ta olevat uinunud. Keyserling hiilis kikivarvul toast välja.
„Kas ta … ma mõtlen, kuidas tal on?” küsis Henriette, kes oli ukse taga oodanud.
„Ta magab.”
„Mis ta ütles?”
„Et peaksin daamidega ettevaatlik olema.”
Henriette vaatas talle hämmingus, ka pisut pettunult otsa. „Ah, mine nüüd, Edchen, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

Krahv suri järgmise päeva lõuna paiku.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: