Julio Llamazares

23. okt. 2020 at 11:17 e.l. (Julio Llamazares, Nädala autor 2020) (, )

Hispaania kirjanik Julio Llamazares on sündinud 1955. aastal Leóni provintsis Vegamiáni külas, mis jäi hiljem koos veel kaheksa külaga suure veehoidla alla, nii et üle kolme tuhande inimese kaotas kodu. Llamazarese raamatuid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde, eesti keeles on tema loomingust 2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud „Kollane vihm” („La lluvia amarilla”), mis on kirja pandud ühe Püreneede küla viimase elaniku monoloogina. „Kuidas vaadata vett” ilmus hispaania keeles 2015.aastal. Mõlemas raamatus on olulisel kohal juured ja linnastumine, mälu ja moderniseerimine. Llamazares on looduslähedane ja lüüriline, kuid ei soovi maaelu kuidagi eriliselt õilistada ning peab end pigem jälgijaks ja jäädvustajaks kui võitlejaks.

Foto: Cecilia Orueta

Katkend: Kuidas vaadata vett, Toledo kirjastus 2020, tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Lk 97 – 106.

Virginia (tütar)

Kui ma olin kümneaastane, võttis isa mind ükskord kaasa Leóni oma venna Juani juurde, tema oli ainus, kes siia provintsi jäi. See oli aasta pärast asunduse kolimist ja nende esimene kohtumine pärast seda, kui vend Ferrerasest lahkus.


Onu Juanist mäletan ma raevu juhtunu pärast, tuima ja meeleheitlikku viha, mis pani teda – lahkumisele eelnenud päevadel – tegema selliseid asju nagu viskama jõkke kõike, mida ta ei saanud kaasa võtta: ader, ike, suuremad tööriistad, isegi heinavanker (ta tiris selle öösel üksi kohale, kui teised magasid), et keegi neid endale ei saaks, ja lahkuma Ferrerasest naabritega hüvasti jätmata, justkui nemad oleksid süüdi. Meiega ta jättis hüvasti; lõppude lõpuks olime ta perekond. Vaene onu Juan! Kui järele mõelda, siis millist ängi ta võis tunda, kui pidi lahkuma oma kodukülast ja pealegi veel üksinda, sest ta oli jäänud poissmeheks. Leónis võttis ta meid vastu oma kodus, uksehoidjakorteris ühes kesklinna hoones, kuhu keegi onupoeg Vegamiánist, kes oli juba tükk aega Leónis elanud, talle uksehoidja koha oli otsinud (talle, kes ta oli läbi ja lõhki põllumees!). Kodu oli segamini, nagu ühelt üksi elavalt mehelt võiski oodata, aga kõige rohkem äratas mu tähelepanu see, et seal oli väga vähe mööblit: laud ja kolm tooli elutoas, diivan, väike televiisor ja kaks voodit magamistubades, ühes neist magasime tol öösel meie isaga. Milleks mul rohkem mööblit vaja? Oli vastus, mis ta isale andis, kui see küsis, miks ta nii kasinalt elab.
Õhtul enne magamaminekut meenutasid isa ja Juan tuttavaid, kelle elutee oli teistsuguse käänaku teinud: lähedasi nagu nende vend Nemesio ja õde Balbina (mõlemad on juba surnud) ja Ferrerase naabreid, kellest nad rohkem midagi polnud kuulnud, kuni ühel hetkel jäid mõlemad vakka ja istusid nii tükk aega, märkamata, et mina neid silmitsen. Siis nägin ma esimest ja ainukest korda elus oma isa silmis pisaraid.


See pilt on mulle nii palju kordi silme ette tulnud ja see liigutab mind alati. Näha oma isa nutmas, või õigemini pingutamas, et pisaraid tagasi hoida – teda, kes ta vaevalt oma tundeid välja näitas, läks mul tol õhtul sedavõrd hinge, et see liigutab mind endiselt ja veelgi enam sellistel päevadel nagu täna, kus tema kuju on kõikjal. Sellest alates, kui meile öeldi, et ta on suremas, on aina kerkinud mu silme ette pilt temast – mitte pilt aparaatidega ümbritsetud surmaagoonias vanast mehest haiglavoodis, kes enam midagi ei väljenda, ega ka ükski neist, mida ma viimasena nägin: hooldekodu aias Palencias viimane kord, kui ma teda külastasin; meie asunduse kodu köögis päev enne sealt lahkumist, ja nii edasi, vaid too vana pilt Leónis, kui ta oma venna Juani kodus arutas koos sellega sugulaste ja teiste Ferrerase elanike asukoha ja elukäigu üle, kellest paljudest nad polnud enam midagi kuulnud. Nad olid laiali pillutatud üle terve riigi (mõni koguni välismaale), jätmata endast ühtegi jälge.


Ma usun, et see tegigi isale kõige rohkem haiget. Eraldatus sugulastest ja sõpradest, paljudega neist kontakti kaotamine ka kirja teel (telefone tollal asunduses polnud, ainult baaris oli telefoniautomaat) oli talle kõige valusam ja vaevas teda õieti viimaste eluaastateni. Veel elu lõpul küsis ta endalt (või kelleltki, kes võis mingil põhjusel midagi teada) aeg-ajalt, mis oli saanud sellest või tollest inimesest, kellest ta polnud kuulnud midagi sest ajast, kui ta kodukülast lahkus, või kellega ta oli palju aega tagasi ühenduse kaotanud. Näib, et oli neid, kes eelistasid katkestada igasuguse läbikäimise endiste naabritega ja alustada uut elu nullist, et mitte meenutada seda, mille nad olid pöördumatult kaotanud. Minu perekond, vastupidi, hoidis alati ühendust nendega, kellega võimalik, eriti nendega, kellega sidus sõprus, ja seda oli näha eile isa ärasaatmisel kirikus, kus oli palju rahvast kaugemalt, enamik neist oli tulnud siit Leóni provintsist. Kui rahul oleks ta olnud, kui oleks saanud neid näha, ja kui kurb samal ajal!


Sest enamik olid juba eakad. Isegi need, kes paistsid nooremad, olid juba üsna vanad. Sellepärast et siinsetest ei ole kedagi, kes oleks saanud hiljem sündida, sest just nii palju on möödunud sellest, kui külad üle ujutati. Nii et kõik, kes me elus oleme, oleme sellest east vanemad, ja iga korraga jääb meid mõistagi vähemaks. Ja veel vähem on neid, kes olid juba täiskasvanud, kui see juhtus, ja kes kogunesid kirikusse oma vana Ferrerase naabri ärasaatmisele. Pärast tuli mõni meie poolt läbi, aga suurem osa pöördus tagasi Leóni provintsi või sinna, kust nad olid tulnud (isegi Madriidist oli kohale sõidetud), pikemalt viivitamata ja tundes kindlasti, et neid on iga korraga vähem, ja mis veel hullem, nad on vanemad ja üksteisele võõramad. Sest paljud polnud kohtunud aastaid, mõni isegi sellest ajast, kui nad siit orust lahkusid. Ja see taaskohtumine nii palju aega hiljem ja nii võõras kohas (isegi meie jaoks on asundus tänini võõras) pidi neis tekitama vastuolulisi tundeid, veelgi enam, kuna tegemist oli hüvastijätuga. Taas kord, seni viimasega. Sest nagu ema ütles, kohtuvad nad nüüd veel ainult matustel.


Kuigi minu mälestust mööda pole see mitte alati niimoodi olnud. Esimestel aastatel käidi veehoidla juures ja kohtuti endiste naabritega, olgu juhuslikult või kokkulepitult, ja mõni küla, nagu Vegamián, tähistas pühakupäeva seal lähedal, kus vanasti (mõni teeb seda siiani, räägitakse), ja kui mitte kõik, siis osa inimesi pidas omavahel sidet niikaua kui võimalik. Aga vähehaaval see kõik kadus. Aastate möödumine ja vanemate inimeste surm, kes olid kõige rohkem mälestustele truud, tõi kaasa ühenduste katkemise ja keegi ei tulnud enam eriti siia tagasi, või siis ainult omaette ja peaaegu salaja. Sest ühest hetkest ei olnud see kõik enam nende oma. Vastupidi, tundus nagu uued omanikud (veehoidja haldajad ja karjakasvatajad, kes nüüd ümberkaudseid karjamaid kasutavad) ei vaadanud nende siinviibimisele hästi, mitte et nad oleksid siinsele paigale ohuks olnud, vaid kuna nad tuletasid meelde seda, mida teised ei tea või tahtlikult eitavad. Ja see häirib siinset rahu. Tegelikult kui nad meid praegu näeksid ja avastaksid, milleks me oleme täna siia tulnud, siis see neile kindlasti ei meeldiks. Nad ei ütleks midagi, sest nad ei saa, aga kindlasti see neile ei meeldi. Kõik, millel on pistmist selle koha ajalooga, tekitab neis ebamugavust, mitte sellepärast, et keegi neilt enam selle kohta aru hakkaks pärima, vaid sellepärast, et see võib häirida nende inimeste südametunnistust, kes ei tea (või ei taha teada), mida üks veehoidla tegelikult tähendab.


Isegi sellega me häirime. Ja ometi pole isa tänaseni kordagi siia tagasi tulnud ega tõstnud elu seeski häält ei selle vastu, mis siin juhtus, ega selle vastu, mis teda Palencias ees ootas, tollel mudasel tühermaal, mis asundus toona oli, kui me Ramiro veoautos kohale jõudsime. Kui palju kordi olen ma meenutanud seda sõitu, viimati täna hommikul siia tulles! Külad, tuvilad, niisutuskanalid, teed on samasugused nagu toona, ja samal ajal nii teistmoodi… ja sama on maanteega. Kõik on tollest päevast palju muutunud, nagu ongi loomulik. Kui meie oleme muutunud, kui mina ei ole enam see laps, kes vaatas külasid, millest me teel tasandiku poole läbi sõitsime – veoauto kabiinist, kus me koos selle omanikuga istusime: ema, Teresa, Augustín ja mina (isa ja José Antonio sõitsid kastis ja valvasid, et midagi maha ei kukuks), kõik nii kokku pressitud kui võimalik -, siis kuidas oleks saanud mitte muutuda maantee, mis nüüd on peaaegu kiirtee ja pealegi autosid täis. Kui meie siit lahkusime, siis kohtasime kogu teekonna jooksul vaevalt tosinat, või vähemalt mulle jäi selline mulje.
Ja ometigi on maastik sama mis tol päeval. Seesama lõputu ookerkollane tasandik kuni Sahagúnini ja ja sealt veel edasi, needsamad niisutatavad põllud Esla ja Porma ääres, needsamad karjamaad mägede suunas kerkival kaldapealsel ja needsamad lubjased kaljud, mis pärast Bońari läbimist mägede vahele jõudes taevasse ja silmapiiri lõikuvad. Neljakümne viie aastaga on maailm palju muutunud, meie oleme palju muutunud, aga maastik on üsna samasugune, välja arvatud muidugi siin üleval. Paisu betoonmüüri taga, mille olemasolugi annab juba teada, et teisel pool midagi muutub, moodustab veehoidla tohutu veemass ainsa muunduse maastikus, mis muus osas on tuhat aastat samasugune püsinud. Või kümme tuhat aastat. Või aastatuhandeid… Maailma loomisest peale on see piirkond püsinud ühesugusena, kuni ühel ilusal päeval keegi otsustas selle täielikult teiseks muundada.


Ja see tal õnnestus, tõepoolest. Aga samuti õnnestus tal lisaks jõe vangistamisele ja koguni siinse kliima muutmisele (räägitakse, et sellest ajast kui pais kinni pandi, on rohkem udu ja lund sajab vähem kui enne, ei tea, kas niiskuse pärast), hävitada paljude inimeste elu või vähemalt muuta seda väga oluliselt. Kes teab, kuidas oleks läinud näiteks minu oma, kui seda ehitust poleks olnud, ja samamoodi minu õe ja vendade oma. Minu vanemate elu aga muudeti halvema poole, see on selge, mitte majanduslikus mõttes, seda mitte, küll aga hingelises. Vanemate jaoks oli juurtest lahti rebimine, mille veehoidla põhjustas, lisakoorem paguluse juures, mida nad kandsid kogu elu suure valuga. Ema näitas seda alati välja. Isa, kuigi ta seda varjas, kandis seda oma sisemuses ja meie, kes me tema kõrval olime, teadsime seda.


See valu ilmselt sundiski teda vastu võtma otsust tulla tagasi niipea kui võimalik, ja seda ta täna teebki, olgugi juba tuhana ja mälestusena. Tuha neelab veehoidla, kuid mälestus jääb selle pinnale hulpima ja võtab meid, kes me teda tundsime, vastu iga kord, kui tuleme tagasi siia paika või möödume lähedalt nendest mägedest, mille vahel tema hing edasi elab. Nii nagu tema esivanemate hinged, kes on ka minu esivanemad, need mehed ja naised, kes ehitasid meie mälu üks põlvkond teise järel, ja kelle pärijad meie, täna siin viibijad oleme. Me kõik. Kaasa arvatud minu lapsed, kelle jaoks see maastik on juba minu kujutelm ja kelle jaoks siin elasid tegelased teisest ilmast, millest vanaema lugusid jutustas, kui nad väiksena tal külas käisid, ja millest nad vaevalt aru said, sest need lood olid nii kauged või sest nad ei pööranud talle piisavalt tähelepanu. Ja ometi ma rõhutasin alati, et nad seda teeksid, mitte ainult lugupidamisest vanavanemate kui vanemate inimeste vastu, vaid sellepärast, mida neilt on õppida. Ma kardan, et mul õnnestus see ainult pooleldi, ja ma kahetsen, et see ei õnnestunud, kuigi see pole ainult minu süü.


Meil kõigil on süü. Kui mina näiteks olin nende vanune, ei kuulanud ma samuti oma vanaema, kes jutustas perekonnalugusid, Ferrerasest ja Utrerost, mis oli tema koduküla ja nüüd on hunnik varemeid teisel pool veehoidlat (selle maju isegi ei erista enam kauguses), ja hiljem kahetsesin. Eriti siis, kui juba asunduses elades püüdsin tema lugusid meenutada ja enamik ilmus mu ette katkisena, ilma lõputa või ilma alguseta või minu tollasest tähelepanematusest auklikuna. Ema aitas mõne neist taastada, isa aga oli alati liiga hõivatud, et minuga tegeleda. Ja kui ei olnud, siis teeskles, et ei mäleta neid jutte ja inimesi, kes sundisid teda minema tagasi aega, mille ta tahtis lukustada mälestustesse selle valu pärast, mida see talle valmistas. Hiljem juba, kui abiellusin ja lahkusin, lukustasin enda aja tolles majas, need oludest hoolimata õnnelikud aastad, mil me kõik elasime asunduses, enne kui meie, lapsed, laia maailma läksime, mis juhtus õige varsti, sest kasvasime peagi suureks. Olgugi et esimesena lahkusin mina – kuigi olen kolmas laps -, sest ma läksin õppima Palenciasse nunnade internaati, kus lapsepõlv mu hoobilt maha jättis.
Sellepärast olin lõpuks mina see, kes perekonnaga kõige vähem koos elas. Eesõiguse eest õppida, mida ei Teresal ega Tońol ei olnud (kui nemad oleksid võinud õppida, ei läinud asjad kodus nii hästi), pidin lahkuma asundusest ja sellega koos ka vanematest, õest ja vendadest. Kuidas ma neist puudust tundsin ja kuidas ma igatsesin selle värskelt eimillestki ehitatud asula järele, mis minu jaoks ometi oli maailma parim! Ja eelkõige, kuidas ma igatsesin ema-isa järele ja eriti selle mehe järele, kellega me siin täna hüvasti jätame ja kes minu jaoks oli alati eeskujuks oma aususe ja töökusega. Sest muuga on nagu on, aga tööd tegi ta terve elu nagu ei keegi teine, isegi siis, kui ta enam õieti ei jaksanud. Et aidata Augustíni, kuni tema jätkas, või, kui vend lõpuks loobus, suutmata vaadata söötis põldusid pärast seda vaeva, mis ta oli näinud – tema ja terve perekond -, et neid vilja kandma panna.


Igatahes võib ta rahus puhata. Pärast kogu seda võitlust, pärast kogu seda töötegemist ja silmitsi seismist saatuselöökidega, millest mõni oleks olnud lõplik löök igaühele, kellel pole tema mehisust, võib ta siia tagasi tulla, teades, et on elanud oma elu väärikalt, end kellegi ees alandamata ega kelleltki midagi palumata. Kõik, mis ta saavutas, saavutas ta oma töö ja higiga, ja selle kõik andis ta meile, oma neljale lapsele, kes me praegu siin oleme, ootamata midagi vastutasuks; isegi vanadusaastatel, kui haigus teda juba ründas ja surus uduilma, millest ta enam tagasi ei tulnud. Vähemalt see on õppetund, mis ta mulle andis. Kõigi nende aastate jooksul, neljakümne ühe aasta jooksul, mis on möödunud minu kodust lahkumisest, olen püüdnud seda jälgida, et mitte vajuda teise uduilma, nukrusesse, mis on mind sellest ajast piiranud. Isegi laste sündimine ei pannud mind unustama oma vanemaid ja toda asulat, mille tema ja teised nendesugused keset Palencia provintsi elutut kõnnumaad eimillestki üles ehitasid.
Ainus, mis mulle valu teeb, on see, et ma talle seda kunagi ei öelnud, et ta läks teadmata, mida ma tema vastu olen tundnud kogu selle aja, mil füüsiline kaugus lahutas meid ka emotsionaalselt, et ma ei saanud talle eluajal teada anda seda, mida ta praegusel hetkel ehk juba teab: et laste kõrval on ta olnud minu jaoks kõige tähtsam inimene, ja et ta ema kõrval on ta olnud kõigist kõige vapram. Eriti alates tollest õhtust Leónis, kui ma nägin teda pisaraid tagasi hoidmas, nii nagu praegu mina

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: