Piret Pääsuke

10. dets. 2020 at 1:15 p.l. (Nädala autor 2020) (, , )

Piret Pääsuke (1959) on eesti tõlkija ja toimetaja, kes tänavu sügisel pälvis Austria tõlkepreemia Daniel Kehlmanni mahuka ajaloolise romaani “Tyll” tõlke eest, mille 2019. aastal andis välja kirjastus Hea Lugu. Austria tõlkepreemiaga kaasaegse ilukirjanduse tõlkimise eest on Piret Pääsukest tunnustatud varem Daniel Glattaueri, Robert Seethaleri, Christine Nöstlingeri ja Daniel Wisseri raamatute tõlgete eest. Mitmed tõlkestipendiumid on võimaldanud Piretil tööd teha Saksamaa loomemajades koos saksa kirjanduse tõlkijatega kogu maailmast.

Foto erakogust

Piret Pääsuke, kelle esimene tõlge ilmus 1990. aastal, on praegu üks viljakamaid ja kogenumaid ilukirjanduse tõlkijaid saksa keelest eesti keelde. Ta on eestindanud umbes 60 teost ning tema toimetatud teoste nimekiri on vähemalt topelt nii pikk. Valdavalt on Piret tõlkinud kaasaegset saksakeelset ilukirjandust, sealhulgas ka näidendeid, samuti leidub klassikute tõlkeid ning üha enam on huviorbiiti tõusnud lastekirjandus. Ilukirjanduse tõlgete sekka on aeg-ajalt sattunud ka mõned ajakajalised teosed. Piret on kirjandusfestivali Prima Vista koostööpartner, kes aitab autorite valikul ja esitleb sageli oma tõlgitud teoseid, olles festivalil kirjanike vestluskaaslaseks.

Piret Pääsuke on lõpetanud Tallinna 42. Keskkooli (praegune Kadrioru Saksa Gümnaasium) ja Tartu Ülikooli saksa keele ja kirjanduse erialal. Alates 1987. aastast töötab ta kirjandussaadete toimetajana Eesti Rahvusringhäälingus. Piret Pääsuke on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni liige.

Piret Pääsuke: Tõlkekatkend: Daniel Kehlmanni „Tyll”, Hea Lugu 2019. Lk 319 – 330.

Tõllas hoidis Kircher pead käte vahel ja küsis endalt, millal see jubetu lärm ometi kord lõpeb. Ta oli kirjutanud kõige olulisema raamatu muusika kohta, aga just seetõttu oli tema kuulmine liiga peen, et sedasorti rahvalikus plärinas midagi meeldivat leida. Korraga tundus tõld talle kitsas, istepink kõva, ja see vulgaarne muusika kuulutas rõõmsameelsust, millest sai osa kogu maailm, ainult mitte tema.
Ta ohkas. Päike heitis aknaeesriiete vahelt peeni, külmi leeke. Hetke vältel paistis talle see, mida ta nägi, tema peavalu ja valutavate silmade sünnitisena, siis aga taipas ta, et ta ei eksi. Tema vastas istus keegi.
Kas nüüd oli see sealmaal? Ta oli alati teadnud, et ükskord ilmutab end talle saatan ise, aga kummalisel kombel puudusid märgid. Polnud väävlihaisu, sel tüübil oli kaks inimjalga ja rist, mida Kircher kaelas kandis, ei olnud soojaks läinud. See, kes seal istus, olgugi et Kircher ei mõistnud, kuidas oli ta saanud nii hääletult sisse tulla, oli inimene. Ta oli kohutavalt kõhn ja ta silmad asetsesid sügaval koopas. Seljas oli tal karvase kraega vammus, oma jalad teravaninalistes kingades oli ta tõstnud istepingi peale, mis oli küll matslik jultumus. Kircher pöördus ukse poole.
Mees kummardus, asetas talle peaaegu õrnalt käe õla peale ja tõmbas teise käega ukseriivi ette.
„Ma tahan midagi küsida,” ütles ta.
„Mul ei ole raha,” ütles Kircher. „Mitte siin tõllas. See on väljas ühe sekretäri käes.”
„Nii kena, et sa siin oled. Ma ootasin nii kaua, mõtlesin, et seda juhust ei tule iial, aga et sa teaksid: iga juhus tuleb, selles on asja ilu, igaüks tuleb millalgi, ja kui ma sind nägin, siis mõtlesin, et lõpuks ometi saan ma seda teada. Räägitakse, et sa oskad ravida, kas tead, mina oskan kah. Surijate maja Mainzis. Täis katkuhaigeid, muudkui köhimine, ägamine, oigamine, ja mina ütlesin: Mul on pulbrit, ma müün seda teile, see ravib teid terveks, ning need vaesed pudulojused hüüdsid lootusega: Anna seda meile, anna meile pulbrit! Ma pean seda kõigepealt valmistama, ütlesin mina, ja nemad hüüdsid: Tee pulbrit, tee seda, tee oma pulbrit! Ja ma ütlesin: Nii lihtsalt see ei käi, mul on üks koostisosa puudu, selleks peab keegi surema. Siis oli vaikus. Siis nad imestasid. Esiti ei öelnud keegi midagi. Ja mina hüüdsin, kellegi pean ma surmama, kahju küll, ega niisama miskit ei teki. Ma olen nimelt alkeemik, kas tead. Just nagu sinagi, ma tunnen salajasi jõude ja ravitsejavaimud kuuletuvad mulle kah.”
Ta naeris. Kircher põrnitses talle otsa, siis sirutas käe ukse poole.
„Ära seda tee,“ ütles mees häälega, mille peale Kircher otsekohe käe tagasi tõmbas. „Niisiis, ma ütlesin, et keegi peab surema, ja kes see on, ei määra mitte mina, selle peate omavahel välja selgitama. Ja nemad küsisid: Kuidas me peaksime seda tegema? Ja mina ütlesin: Kes on kõige haigem, sellest on kõige
vähem kahju, niisiis vaadake, kes veel käia suudab, võtke oma kargud, pistke punuma, ja kes viimasena majast lahkub, sellel lasen soolikad välja. Oleksid sa näinud, maja oli sedamaid tühi! Ainult kolm surnut jäi sisse. Ei ühtki elavat. Näete nüüd, ütlesin ma, te suudate käia, te ei ole suremas, ma ravisin teid
terveks. Kas sa ei tunne mind enam ära, Athanasius?“ Kircher põrnitses talle otsa.
„Ammusest ajast,“ ütles mees. „Palju aastaid, palju tuult näkku, palju pakast, päike kõrvetab, nälg kõrvetab samuti, eks see muuda välimust. Kuigi sina näed oma punaste põskedega ometi täpselt samasugune välja.“
„Ma tean, kes sa oled,“ ütles Kircher.
Väljas kõmises muusika. Kircher kaalus endamisi, kas peaks appi hüüdma, aga uks oli riivis. Isegi kui nad teda kuuleksid – mis oli ebatõenäoline –, tuleks neil kõigepealt uks lahti murda, ja kole mõeldagi, mida too tüüp võinuks selle aja jooksul temaga teha.
„Mis seal raamatus seisis. Ta oleks seda nii väga teada tahtnud. Oleks andnud selle eest oma elu. Ja eks andiski. Ja ometi ei saanud seda iial teada. Aga mina võiksin selle nüüd välja uurida. Ma olen ikka mõelnud, et ehk näen seda noort doktorit uuesti, ehk saan seda veel teada – ja siin sa nüüd oled. Niisiis? Mis seisis selles ladinakeelses raamatus?“
Kircher hakkas hääletult palvetama.
„Sellel polnud kaasi, aga pildid olid. Ühe peal oli ritsikas, ühel mingi loom, millist pole olemas – kahe pea ja tiibadega, aga võib-olla on kah, kust mina tean. Ühel pildil oli mees kirikus, kuid sellel polnud katust, seal olid sambad, seda ma mäletan, sammaste peal olid teised sambad. Claus näitas seda
mulle ja ütles: Vaata, see on maailm. Ma ei saanud sellest aru, arvan, et tema ka mitte. Aga kui tema ei võinud sellest aru saada, siis tahan vähemasti mina seda teada, ja sina ju vaatasid tema asjad läbi ning ladina keelt mõistad sa samuti, niisiis, ütle mulle: mis raamat see oli, kes on selle kirjutanud, mis on
selle pealkiri?“
Kircheri käed värisesid. Toonane poiss oli hästi selgelt ta mällu sööbinud, hästi selgelt ka mölder, kelle viimaseid kähisevaid häälitsusi võllapuul ei unusta ta iial, hästi selgelt ka nutva möldrinaise ülestunnistus, kuid elu jooksul oli ta
hoidnud käes nii palju raamatuid, lehitsenud läbi nii palju lehekülgi ja näinud nii palju trükitekste, et ei suutnud neid enam üksteisest eristada. Ilmselt mõtles teine mingit raamatut, mis oli möldril olnud. Aga sellest polnud abi, ta mälu
andis alla.
„Kas sa mäletad ülekuulamist?“ küsis kõhn mees leebelt.
„Vanem mees, paater, ütles muudkui: Ära karda, me ei tee sulle haiget, kui sa räägid tõtt.“
„Seda sa ju tegid.“
„Ja tema ei teinud ka mulle haiget, aga ta oleks mulle haiget teinud, kui ma poleks ära jooksnud.“
„Jah,“ ütles Kircher, „seda sa tegid õigesti.“
„Ma ei saanud iial teada, mis juhtus minu emaga. Paar inimest olid näinud, et ta läks minema, kuid keegi ei näinud, et ta oleks kuhugi mujale jõudnud.“
„Me päästsime su,“ ütles Kircher. „Kurat oleks tahtnud ka sind oma valdusse, tema läheduses ei saa rahulikult elada. Kui sa oma isa vastu rääkisid, siis kaotas kurat sinu üle võimu. Su isa tunnistas üles ja kahetses. Jumal halastab.“
„Ma tahan ainult seda teada. See raamat. Sa pead seda mulle ütlema. Ja ära valeta, ma saan sellest aru. Nii ütles ka tema ühtelugu, see sinu vana paater: Ära valeta, ma saan sellest aru. Sina aga valetasid talle pidevalt – ja ta ei saanud sellest aru.“
Mees kallutas end ette. Tema nina oli nüüd vaid käelaba kaugusel Kircheri näost; paistis, et ta tahab teist pigem nuusutada, mitte nii väga otsa vaadata. Tema silmad olid pooleldi suletud ja Kircherile tundus, nagu kuuleks ta teist õhku nuhutamas.
„Ma ei tea seda enam,“ ütles Kircher.
„Seda ma ei usu.“
„Ma olen selle unustanud.“
„Aga kui ma seda ikkagi ei usu.“
Kircher köhatas. „Sator,“ ütles ta tasakesi, siis jäi vait. Ta silmad sulgusid, kuid tõmblesid laugude all, otsekui oleks ta vaadanud siia-sinna, siis avas ta silmad uuesti. Üks pisar veeres tal üle põse. „Sul on õigus,“ ütles ta kõlatult. „Ma valetan palju. Doktor Tesimondile valetasin, aga see pole veel midagi. Ma
valetasin ka Tema Pühadusele. Ja Tema Majesteedile, keisrile. Ma valetan raamatutes. Ma valetan kogu aeg.“
Professor rääkis veel edasi, katkendlikul häälel, kuid Tyll ei saanud temast enam aru. Mingi kummaline raskus oli ta peale vajunud. Ta pühkis käega laupa, külm higi voolas tal üle näo. Istepink ta ees oli tühi, ta oli tõllas üksi, uks seisis lahti. Haigutades ronis ta välja.
Väljas oli paks udu. Laamadena rullus see mööda, õhk oli imanud end valgeks. Muusikud olid lõpetanud mängimise, võis näha viirastuslikke kogusid, need olid professori saatjad, ning too vari seal ilmselt Nele. Kuskil hirnus hobune.
Tyll istus maha. Udu muutus taas hõredamaks, mõned päikesekiired tungisid sellest läbi. Juba võis aimamisi näha tõldasid ja paari telki ja pealtvaatajate pinkide piirjooni. Hetk hiljem valitses hele päev. Rohi auras, udu oli hajunud.
Sekretärid vaatasid hämmeldunult üksteisele otsa. Üks kahest tõllahobusest oli kadunud, tiisel turritas õhku. Sellal kui kõik endamisi imestasid, kust udu äkitselt tulnud oli, sellal kui akrobaadid viskasid hundiratast, kuna neile pakkus lõbu seda teha, sellal kui eesel näsis rohukõrsi, sellal kui vanaeit taas Flemingile midagi retsiteerima hakkas ning Olearius ja Nele omavahel rääkisid, istus Tyll liikumatult paigal, silmad kissis ja nina tuule poole tõstetud. Ta ei tõusnud ka siis, kui üks sekretäridest tema juurde astus ja Olearius teatas, et Tema Ekstsellents professor Kircher on ilmselt hüvasti jätmata minema ratsutanud. Ta polnud isegi mingit teadet maha jätnud.
„Me ei leia lohet ilma temata,“ ütles Olearius.
„Kas peaksime ootama?“ küsis sekretär. „Võib-olla tuleb
ta tagasi.“
Olearius heitis pilgu Nele poole. „See oleks vist kõige
parem.“
„Mis sinuga lahti on?“ päris Nele Tylli juurde tulles.
Tyll tõstis pilgu. „Ma ei tea.“
„Mis juhtus?“
„Ma olen selle unustanud.“
„Žongleeri meile. Siis saab kõik korda.“
Tyll tõusis püsti. Ta kobas pauna, mis rippus tal puusal, võttis sellest kõigepealt ühe kollase ja siis punase ja siis sinise ja siis rohelise nahkpalli. Rahulikult hakkas ta neid õhku viskama, ning ta võttis veel palle juurde, ikka veel ühe ja veel ühe, kuni paistis, et neid on tosinaid tema laiali aetud käte
kohal hüppamas. Kõik jälgisid tõusvaid, kukkuvaid, tõusvaid palle ja isegi sekretärid naeratasid tahtmatult.

Oli varane hommik. Nele oli juba mõnda aega telgi ees oodanud. Ta oli järele mõelnud, edasi-tagasi käinud, oli palvetanud, rohtu kitkunud, vaikselt nutnud, sõrmi mudinud ja lõpuks end kokku võtnud.
Nüüd puges ta telki. Tyll magas, ent kui ta meest õlast puudutas, oli too sedamaid täiesti ärkvel.
Nele rääkis talle, et oli veetnud öö koos härra Oleariusega, Gottorfi õukondlasega, väljas põllul.
„Ja siis?“
„Seekord on asi teisiti.“
„Kas ta ei kinkinud sulle midagi ilusat?“
„Kinkis küll.“
„Siis on ju ikka nii, nagu alati.“
„Ta tahab, et ma temaga läheksin.“
Tyll kergitas teeseldud imestusega kulme.
„Ta tahab minuga abielluda.“
„Ei.“
„Siiski.“
„Abielluda?“
„Jah.“
„Sinuga?“
„Minuga.“
„Mispärast?“
„Ta mõtleb seda tõsiselt. Ta elab lossis. See pole mingi ilus loss, ütleb ta, ja talvel on seal külm, aga tal on piisavalt süüa ja üks hertsog, kes tema eest hoolt kannab, ja tema ei pea tegema midagi muud kui õpetama hertsogi lapsi ning mõnikord midagi arvutama ja raamatuid üle vaatama.“
„Kas need raamatud jooksevad muidu minema või?“
„Ma räägin, et tal on hea elu.“
Tyll veeretas end oma õlgkotil külili, ajas end jalgadele, tõusis püsti. „Sel juhul pead sa temaga minema.“
„Ega ta mulle väga ei meeldi, aga ta on hea inimene. Ja väga üksi. Tema naine suri, kui ta oli Venemaal. Ma ei tea, kus Venemaa asub.“
„Inglismaa kõrval.“
„Nüüd me ikkagi ei jõua Inglismaale.“
„Inglismaal on samamoodi nagu siin.“
„Ja kui ta Venemaalt tagasi tuli, oli naine surnud, lapsi neil ei olnud, ja sestpeale on ta olnud kurb. Ta on veel enam-vähem terve, seda ma nägin, ja ma arvan, et teda võib usaldada. Sellist meest mul teist korda enam ette ei juhtu.“
Tyll istus ta kõrvale ja võttis tal õlgade ümbert kinni. Väljast kostis vanaeide hääl mingit ballaadi retsiteerimas. Ilmselt istus Fleming ikka veel tema juures ja lasi seda üha uuesti ja uuesti ette kanda, et endale meelde jääks.
„Selline mees on küll parem kui mõni Steger,“ ütles Nele.
„Tõenäoliselt ei hakka ta sind ka lööma.“
„Võimalik,“ ütles Nele mõtlikult. „Ja kui lööb, löön vastu.
Siis ta alles imestab.“
„Sa võid isegi veel lapsi saada.“
„Mulle ei meeldi lapsed. Ja ta on juba vana. Aga ta oleks tänulik, olgu lastega või ilma.“
Nele jäi vait. Tuul plagistas telgiriiet ja vanaeit alustas otsast peale.
„Tegelikult ma ei taha.“
„Aga sa pead.“
„Mispärast?“
„Sellepärast, et me pole enam noored, õeke. Ja enam nooremaks ei saa. Mitte üht päevagi. Kellelgi pole hea, kes on vana ja kodutu. Tema elab lossis.“
„Aga me kuulume kokku.“
„Jah.“
„Äkki võtab ta sinu ka kaasa.“
„See ei lähe. Ma ei saa lossi elama jääda. Ma ei suudaks seda taluda. Ja isegi kui suudaks, siis nad ei tahaks mind sinna pikemaks ajaks. Nad kas kihutavad mu minema või ma põletan lossi maha. Kas nii või naa. Kuid see oleks sinu loss, järelikult ei tohi ma seda maha põletada, niisiis ei tule sellest miskit välja.“
Nad vaikisid mõnda aega.
„Jah, sellest ei tule miskit välja,“ ütles siis Nele.
„Miks ta õigupoolest sind tahab?“ küsis Tyll. „Sa pole ju teab mis iludus.“
„Kohe virutan sulle vastu lõugu.“
Tyll naeris.
„Ma arvan, et ta armastab mind.“
„Mida?“
„Ma tean, ma tean.“
„Armastab sind?“
„See on võimalik.“
Väljas tegi eesel oma eeslihäält ja vanaeit alustas järgmist ballaadi.
„Kui marodööre poleks olnud,“ ütles Nele. „Tookord metsas.“
„Ära räägi sellest.“
Ta jäi vait.
„Temasugused inimesed ju tavaliselt sinusuguseid ei võta,“ ütles Tyll. „Ta on ilmselt hea mees. Ja isegi juhul, kui ta pole hea mees – tal on katus pea kohal ja tal on mündid kukrus. Ütle talle, et lähed temaga kaasa, ja ütle seda enne, kui ta jõuab meelt muuta.“
Nele hakkas nutma. Tyll võttis käe ta õlgade ümbert ja vaatas talle otsa. Veidi aja pärast Nele rahunes.
„Kas sa tuled mulle külla?“ küsis ta.
„Vaevalt küll.“
„Miks mitte?“
„Vaata, see ei läheks hästi. Ta ei taha, et talle tuletataks meelde, kust ta sinu leidis. Lossis ei saa keegi seda teada ja sa ise ka ei taha, et seda teataks. Aastad mööduvad, õeke, peagi on kõik see ebatõeline, ainult su lapsed imestavad, et sa oskad nii hästi tantsida ja laulda ja kõike kinni püüda.“
Nele suudles Tylli laubale. Kõheldes puges ta telgist välja, ajas end sirgu ja läks tõldade poole õukonnamatemaatikule teatama, et ta võtab mehe pakkumise vastu ja asub koos temaga Gottorfi elama.
Tagasi tulles leidis ta Tylli telgi tühjana eest. Välkkiirelt oli Tyll teele asunud, võtmata kaasa midagi peale žongleerimispallide, pika köie ja eesli. Ainult magister Fleming, kes oli kohanud teda väljas niidul, oli temaga veel rääkinud. Aga mida oli Tyll öelnud, seda ei tahtnud too reeta.

Tsirkus jooksis igas suunas laiali. Muusikud liikusid koos akrobaatidega lõunasse, tuleneelaja läks koos vanaeidega läände, ülejäänud pöörasid kirde poole, lootuses nõnda sõjast ja näljast kaugeneda. Kõverik võeti vastu Baieri kuurvürsti haruldustekogusse. Sekretärid jõudsid kolme kuu pärast Rooma, kus
Athanasius Kircher oli neid juba kannatamatult oodanud. Ta ei lahkunud sellest linnast enam kunagi, sooritas tuhandeid katseid ja kirjutas mitu tosinat raamatut, kuni nelikümmend aastat hiljem kõrgesti austatuna suri.
Nele Olearius elas Kircherist kolm aastat kauem. Ta sünnitas lapsi ja mattis oma abikaasa, keda ta polnud iial armastanud, aga alati hinnanud, kuna mees kohtles teda hästi ega oodanud kunagi temalt muud kui vaid veidi sõbralikkust.
Nele silme ees lõi Gottorfi loss uuesti särama, ta nägi oma lapselapsi suureks kasvamas ja kiigutas süles veel esimest lapselapselastki. Keegi ei aimanud, et kunagi ammu oli ta koos Tyll Ulenspiegeliga mööda maad ringi rännanud, aga
just nagu too oli ennustanud, imestasid tema lapselapsed, et ta isegi vana naisena suutis kinni püüda kõik, mis talle visati. Ta oli armastatud ja lugupeetud, keegi poleks oletanud, et kunagi oli ta olnud midagi muud kui auväärne proua. Ja ta ei jutustanud ka kellelegi, kuidas ta lootis ikka veel, et see poiss, kellega ta kord oma vanemate kodukülast oli lahkunud, tuleks
taas ja võtaks ta kaasa.
Alles siis, kui surm talle järele tuli ja koos sellega viimaste päevade meeltesegadus, oli tal korraga tunne, nagu näeks ta poissi. Kõhna ja naeratavana seisis too akna all, kõhna ja naeratavana tuli tema tuppa, ning tema ajas end naeratades istukile ja ütles: „Võttis see alles aega!“
Hertsog von Gottorf, selle hertsogi poeg, kes oli kunagi tema mehe palganud, oli tulnud tema surivoodile, et jätta hüvasti oma majapidamise vanima liikmega. Mees mõistis, et see polnud sobiv hetk eksitust selgitama hakata, võttis vastu kange väikese käe, mis tema poole sirutati, ning vaist ütles
talle ette vastuse: „Jah, aga nüüd olen ma siin.“

Samal aastal suri Holsteini tasandikul põhjamaa viimane lohe. Ta oli tuhat seitsesada aastat vana ja ta oli väsinud enda varjamisest.
Niisiis asetas ta pea kanarbiku sisse, laotas keha, mis sobitus nii täiuslikult maapinnaga, et isegi kotkad poleks suutnud teda leida, rohukõrte pehmusesse, ohkas ja kahetses veidike, et nüüd on siis kõik möödas lõhnade ja lillede ja tuulega, ja et ta ei näe enam pilvi tormi ajal ega päikesetõusu ja Maa varju
sirpi vasksinisel Kuul, mis olid teda alati eriliselt rõõmustanud.
Ta sulges oma neli silma ja ümises veel tasakesi, kui tundis, et üks varblane laskus ta ninale. Talle oli nüüd kõik vastuvõetav, sest ta oli nii palju näinud, aga mis juhtub sellisega nagu tema pärast surma, seda ei teadnud ta ikka veel. Ohates jäi ta magama. Ta elu oli kestnud kaua. Nüüd oli aeg muutuda.

Valik tõlkeid
Hermann Hesse, “Lõputa unenägu: muinasjutte, autobiograafilist” (“Der Traum ohne Ende”). Eesti Raamat, 1990
Christoph Hein, “Napoleonimäng” (“Napoleon-Spiel”). Eesti Raamat, 1994.
Johannes Mario Simmel, “Nina B. lugu” (“Affäre Nina B.”). Eesti Raamat, 1995.
Ingrid Noll, “Apteeker” (“Die Apothekerin”). Eesti Raamat, 2001.
Ingrid Noll, “Punane roosike” (“Röslein rot”). Eesti Raamat, 2002.
Ernst Meckelburg, “Transmaailm: kogemused teispool aega ja ruumi” (“Transwelt: Erfahrungen jenseits von Raum und Zeit”). Eesti Raamat, 2004.
Martin Suter, “Kurat Milanost” (“Der Teufel von Mailand”). Eesti Raamat, 2007.
Julia Franck, “Keskpäevanaine” (“Die Mittagsfrau”). Eesti Raamat, 2009.
Arthur Schnitzler, “Armastus ja surm Viinis” (“Liebe und Tod in Wien”). Eesti Raamat, 2009.
Leonie Swann, “Glennkill”. Atlex, 2009.
Kathrin Schmidt, “Sa ei sure” (“Du stirbst nicht”). Eesti Raamat, 2010.
Julia Franck, “Armuteener” (“Liebediener”). Atlex, 2011.
Daniel Glattauer, “Hea põhjatuule vastu” (“Gut gegen Nordwind”). Varrak, 2011.
Natascha Kampusch, “3096 päeva” (“3096 Tage”). Ersen, 2011.
Pascal Mercier, “Öine rong Lissaboni” (“Nachtzug nach Lissabon”). Eesti Raamat, 2012.
Daniel Glattauer, “Kõik seitse lainet” (“Alle sieben Wellen”). Varrak, 2012.
Daniel Glattauer, “Igavesti sinu” (“Ewig Dein”). Varrak, 2012.
Thomas Hettche, “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”). Eesti Raamat, 2013.
Timur Vermes, “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”). Kunst, 2013.
David Wagner, “Elu” (“Leben”). Hea Lugu, 2014.
Anne von Canal, “Ei maa ega meri” (“Der Grund”). Varrak, 2014.
Maria Jotuni, “Kõik õige on vastupidav. Aforisme”. Loomingu Raamatukogu, 2014.
Robert Seethaler, “Tubakapoodnik” (“Der Trafikant”). Varrak, 2015.
Thomas Hettche, “Paabulindude saar” (“Pfaueninsel”). Eesti Raamat, 2016.
Martin Suter, “Montecristo”. Eesti Raamat, 2016.
Hans Platzgumer, “Serval” (“Am Rand”). Toledo, 2017.
Christine Nöstlinger, “Konrad ehk Laps konservipurgist” (“Konrad oder das Kind aus der Konservenbüchse”). Pegasus, 2017.
Robert Seethaler, “Kogu elu” (“Ein ganzes Leben”). Hea Lugu, 2017.
Gerhart Hauptmann, “Soana ketser; Fantoom” (“Der Ketzer von Soana; Phantom”). Eesti Raamat, 2018.
Erich Kästner, “Emil ja detektiivid” (“Emil und die Detektive”). Eesti Raamat, 2018.
Daniel Kehlmann, “Tyll”. Hea Lugu, 2019.
Mirko Bonné, “Heledam kui päev” (“Lichter als der Tag”). Eesti Raamat, 2019.
Daniel Wisser, “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”). Tänapäev, 2019.
Ottfried Preußler, “Röövel Hotzenplotz ja kuurakett” (“Räuber Hotzenplotz und die Mondrakete”). Eesti Raamat, 2019.
Uwe Laub, “Torm” (“Sturm”). Ühinenud Ajakirjad, 2019.
Bernhard Schlink, “Suvised valed” (“Sommerlügen”). Ersen, 2020.
Christine Nöstlinger „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ („Als mein Vater die Mutter der Anna Lachs heiraten wollte“). Pegasus, 2020

Lingid:

Eve Sooneste ja Piret Pääsuke said Austria tõlkepreemia (20.11.2020) –
https://kultuur.err.ee/1161406/eve-sooneste-ja-piret-paasuke-said-austria-tolkepreemia

Keelesaade. Tõlkija Piret Pääsuke (29.09.2019) –
https://vikerraadio.err.ee/980850/keelesaade-tolkija-piret-paasuke

Austria kultuuriminister andis tõlkepreemia Piret Pääsukesele (27.11.2017) –
https://kultuur.err.ee/645145/austria-kultuuriminister-andis-tolkepreemia-piret-paasukesele

Tõlkes leitud. Piret Pääsuke ja tõlkekirjandus (7.12.2014) –
https://vikerraadio.err.ee/791379/tolkes-leitud-piret-paasuke-ja-saksa-kirjandus

Loos on asju. Timur Vermes “Ta on tagasi” (12.01.2014) –
https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: