Kadri Jaanits

22. dets. 2020 at 3:29 p.l. (Nädala autor 2020) (, )

Kadri Jaanits (1976) on eesti tõlkija.
Ta lõpetas 1994. aastal Kolga Keskkooli. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal 2000. aastal.

Foto: erakogu/ err.ee

20. novembril 2020. aastal anti üle Aino Kallase auhind, mille pälvis tänavu tõlkija Kadri Jaanits. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud Sofi Oksase, Rosa Liksomi, Riikka Pelo loomingut, samuti mõttekirjandust Seppo Zetterbergi, Esa Saarise ja Erkki Tuomioja sulest. Jaanitsa tõlkes on eesti keeles ilmunud ka tänapäeva Soome kirjanduse ühe nõudlikuma autori Katja Kettu romaanid: “Keevitaja”, “Rose on kadunud” ja “Ämmaemand”.
Hariduselt on Kadri Jaanits filoloog, ta on õppinud Tartu ja Helsingi ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta soome ja eesti keele suhteid. 2015. aastal tunnustati Jaanitsat E. W. Ponkala auhinnaga, 2016. aastal pälvis ta Salla Simukka noorteromaani “Punane nagu veri” tõlkega koha IBBY aunimekirjas. Sel kevadel oli Jaanits Katja Kettu teose “Rose on kadunud” tõlkega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat ilukirjanduse tõlke kategoorias.
Aino Kallase auhinda antakse välja alates 2004. aastast. Sellega tunnustatakse eestlastest üksikisikuid või kollektiive, kel on märkimisväärseid teeneid Eesti-Soome kultuurisuhete arendamisel. Auhinda annab välja Soomes tegutsev sihtasutus Viro-säätiö (Eesti Fond).

https://kultuur.err.ee/1161736/aino-kallase-preemia-palvis-tolkija-kadri-jaanits

Tõlkekatkend: Rosa Liksom „Koloneliproua”, Koolibri 2018, lk 121 – 132.

Viimasel Tammisaari sügisel jäin lapseootele, see pidi olema poiss. Olin juba neljakümne kolmene ega pold kunagi enne rasedaks jäänd, aga nüid, keset meite kooselu põrgut jäin. Mai tiand, mida ma õieti tunnen, ühest küljest olin irmus õnnelik tulevase inimesehakatise üle ja teisalt oli mul surmairm, ku mõtsin, et kolonel või akata peksma mitte ainult mind, vaid ka last. Kaalusin paar kuud, kuda talle seda ütelda. Siis ühel ommikul ku olin võtt ta kõrvuni enda sisse, ütsin talle, et me saame jõmpsiku. Ta vaatas mind ku vakladest kihisevat liha ja ütles, et sai saa ju rasedaks jääda, vana aher eit. Ütsin, et olin juba isegi arsti juures käind ja et see on ilma naljata tõsi. Ta ütles, et lähed ja lased selle jalamaid ära kaotada, seie sitasesse maailma ei taha ta ühtegi püksipasandavat vääksu. Mina, et sai mõtle seda ommetigi tõsiselt, seda õnne ei või sa mulle keelata, võin küll, tähendas tema ja ütles, et paneb kinni aja tuttava arsti juures, kes oolitseb loote tapmise eest. Mina akkasin nutma ja tema läks tohtrile elistama. Alastust ei tuld. Läksin arsti juurde ja ütsin, et ei taha aborti. Aga Kolonel, küsis arst ja lisas, et Koloneliproua, teie arvamusel pole mingit tähtsust.
Aeg pandi järgmiseks nädaliks. Ma läksin otse telegraafi ja tellisin salaja kõne Rebekkale, rääkisin talle kõik ära ja me nutsime mõlemad. Rebekka ütles, et sa tuleb kogu raseduse ajaks elama minu juurde Helsingisse, küll tema oolitseb, et kõik läheb äste ja laps saab kasvada ja rahus sündida. Läksin selle salamõttega koju. Kolonel oli minu vastu kena ja püidis kõigest väest asja iaks teha. Ta seletas, et ei või lapsega leppida, sest temast tuleks kohutav isa. Mina, et sa muutud iaks ku näed oma väikest poega, sa armud temasse kohe. Kolonel vaatas mind ja ütles, et asi pole selles, kas tema muutub või mitte, vaid selles, et isad tapavad alati oma pojad. Mina, et Dia ja Rudolf, need on nagu su oma lapsed ja sa oled nende vasta ia. Sai taipa tuhkagi, ohkas Kolonel, lapsed on surma peegel. Siis ta võttis minu käe ellalt oma pihku ja ütles, et ära sa mu väike luuleneitsi, liiga palju mõtle, vaid usalda mind, niigu sa oled alati usaldand. Tal oli õigus. Ta oleks old oma jõmpsikule veel irmsam ku ta oli Rudolfile. Kolonel oli koheld seda vaest poissi väga julmalt. Pärast sõjaretke Saksamaale ei tuld Rudolf kordagi meite poole Koloneli kutsumisest oolimata, aga ma juhtusin temega korra kokku. See juhtus paar aastat pärast seda, ku Kekkonen valiti presidendiks. Rudolf jalutas mulle Rovakatul vasta, surus mul südamlikult kätt ja me akkasime plärama. Ta ütles, et on õppereisil ja ajab Helsingi ülikooli asju, sest ta oli just iljaaegu dotsendiks nimetatud. Seletas pikalt ja laialt, ku kahju tal Kolonelist on ja sellest, et too on vajund sügavale kibestumise ja õeluse sisse. Diad aga ei paist Koloneli kibestumine äirivat. Rootsist, kus ta arstina töötas, põikas ta mitu korda meite juure Willa Koloneli ja õljus toast tuppa ku mõni ühepäevaliblikas. Dia tulekuga muutus Kolonel otsegu teiseks inimeseks, seesuguseks ku ta oli meite kihluse aegu. Ta pläras oma õetütrega alati rootsi keeli, justku mai saaks siis aru, naeris, ümises Saksa marsse ja mõnikord tegi paar tantsusammu. Dia vaatas teda ku mõnda iategijat ja plaksutas ripsmeid. Tema silmad ja uuled olid niigu Kolonelil. Ma nutsin üksi köögis.
Kaks päeva enne abordile minekut ja päev enne, ku ma pidin Helsingisse põgenema, tuli kindral Talvela tapanipäeva pidu. Me läksime sinna käsikäes ja armastuses. Veetsime pika õhta ja ma nägin, ku Kolonel jahtis esteks kindrali nõo tütart, kes oli vaevalt kakskümmend, ja käis teda sial kardina taga käperdamas. Seejärel vaatas ta mind ku prassiv kangelane, kes piab vihast võitlust impotentsiga. Ma tänasin kindralit ja lentsisin lööduna ja solvatuna üksi koju. Kolonel tuli mulle järele ja sai mu meite verandal kätte. Ta rebis mul palitu seljast, viskas mu põrmandule ja lõi rusikaga näkku. See paar minutit kest silmapilk tundus mulle pikem ku kogu senine elu kokku. Ta kägistas mind nii, et ma kaotasin meelemärkuse. Mu viimane mõte oli, et nüid tuleb surm. Kolonel tagus mind jalgadega kuni laps tuli ära. Ku ma siis lebasin keset suurt vereloiku, riided lõhki kistud ja ilma meelemärkuseta, kutsus ta takso, mis viis mind aiglasse. Sial ärkasin ma järgmisel ommikul ega tund ennast ära. Ma olin taht Koloneli õnnelikuks teha, aga kukkusin armetul kombel läbi.
Virelesin laatsaretis kolm kuud, sest mul oli mudugi suur verekaotus, sain kopsupõletiku ja lõppesin nii otsa, et ei saand enam voodist üles. Rebekka, kes mind vaatamas käis, ütles iljemini, et mai old millelegi riageerind. Olin tõmmand lihased pingule, lõõtsutand ja minu käed värisesid ku raugal. Pole ka miski ime, sest piale kehalise kurnatuse olin ma ka ingelise riaktsiooni mõju all. Tollal lahkus Kolonel Tammisaarist ja ostis endale suure palkmaja Ounasjoe kaldal ja nimetas maja Willa Koloneliks. Hulda Häkki võttis ta muidugist virtinaks. Ku mu keha oli enam-vähem korras, oleks vana arst mu otseteed Koloneli juurde saat. Ta soovitas piad oopide eest kaitsta.
Veebel Alatalo tuli mulle järele ja ma ütlin talle, et vii mind Oulu vaimuaiglasse. Alatalo küsis, et kas sa mõtled seda tõsiselt. Mina, et jah. Ta uskus ja viis mind Oulusse. Mind ei võetud sisse, olgugi ma ütsin, et jõulupuu on muutund ristipuuks.
Ma nutsin terve tee Rovaniemisse. Igal pool oli näha sõja jälgesid, olgugi et palju oli juba jõutud mahapõlenu asemele ehitada. Kolonel võttis mind oma äärberi õuel õrnaste vasta. Ta aaras mu sulle ja suudles pisarad mu palgedelt. Ma rahunesin ja muutusin pikapiale uueste taltsaks. Inime teeb nii. Teda juhib arjumus ja kõik uus ajab kangeste irmu piale. Ma tiadsin, mis mind Koloneliga ees ootab, aga mai tiand, mis oleks oodand ees ilma temata.
Ku ma aiglast tagasi Rovaniemisse tulin, oli Kolonel jälle kõige keskpunkt. Tema ümmer tiirutas seesama paarikümnest inimesest koosnev koorekiht ku enne sõda ja sõja aegu. Kõik olid otsegu miskit sõda ja sakslasi poleks kunagi oldki. See seltskond võttis mind õige apult vasta, samuti Hulda Häkki. Tema oli ju omal ajal old Katri usaldusalune ja pidas mind elu lõpuni väikeseks litsiks. Ulluks sõimati ja ooraks, Kolonel jälle oli linna tähtsate ninade silmis sõjakangelane. Natsipatud vajusid unustusse ja me olime ühel poolel ameeriklastega, kellest Lapimaa kubises. Meite president oli tollal justiitsminister ja tema otsustas, et Marssalit ei süidistata milleski, sest ta on süidimata. Airo-vaeseke ja teised lahinguid juhtinud mehed said kogu süü oma kaela. Punased muidugist vigisesid, et miks Marssalile saab osaks erikohtlemine, aga neile öeldi, et sel mehel on aige nii pianupp ku lihakeha, seda ei julge inimeste silma alla tuua, see pilt siaks ohtu kogu Soome julgeoleku. Isegi ärdameelne Edwin Linkomies valiti ülikooli rektoriks ja talle anti kõik natsionaalsotsialistlikud patud andeks. Kogu minevik pandi ettenägelikult kalevi alla, ka Hilliläle anti kõik ta aumärgid ja ammetikohad tagasi.
Ma mõtsin, et ku me end juba kord ära ei tapp, siis piab end uute tavade järele siadma. Kirjutasin Rebekkale, tema arvas samamoodu. Ma mõtsin, et inimene on ku rott, see arjub alati. Tabasin ühel Lütseumi aulas korraldatud üritusel ära, et venelased on kõvad laulma ja tantsima, paremad ku sakslased. Aasta vahetus ja ka mina astusin Rebekka ja Paasikivi eeskujul Nõukogude Liidu sõprade seltsi. Kolonel ütles, et väike luuleneitsi tahab kindlustada enesele kohta venelaste Soome kultuurielus. Mina, et elu läheb edasi. Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanenud natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inimene juba on kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.
Aastad läksid ja ma olin jälle enam-vähem elavate kirjas. Kõik mudugist nägid, et ma olin omadega läbi, aga keegi ei oolind. Teinekord sosistas Kolonel mulle kõrva sisse, et me saame kahekeste akkama, meitel pole vaja ühtegi arsti ega ajude surkijat viiendaks rattaks vankri alla. Kolonel ei old pärast Hanko ammetit enam kusagil tööl. Ta oli kogu aeg kodus ja see oli minule väga raske.
Tal pold piale minu, ära irmutatud, äbistatud naise, enam keskit teist, keda kiusata ja piinata. Mu kõrvus kohises ja pias ei liikund ühtegi tervet mõtet, ainumast killud.
Olid sõjajärgsed aastad, mil isegi Lapimaa metsalangid kubisesid Ameerika agentidest. Ma läksin Koloneliga turule suitsuliha ostma. Meite kõrvale sadas kusagilt Pelkosenniemi kindral Wallenius, kes oli sõja ajal oma vägedega kotti jäänd. Ta eitis pilgu Kolonelile ja kavatses ilmselgeste midagi ütelda, aga pööras pia kõrvale. Kolonel võttis oma lihapaki ja Wallenius enda oma ja me kõik astusime natuke piinlikkust tundes edasi. Niigu kaks poisijõnglast, kes olid koos pahandust teind ja kõiksugu rumalusi, mis tuli ära unustada.
Oli ka ilusaid silmapilkusid, ku olime koos tundrutes matkamas ja vaatasime all laiuvatele maadele, mille rüpes voolasid sügavad jõed, ja ku me olime kalal jõelammidel, mida ümbritsesid sammetise veega tulvajärved, sood ja kõrgustesse kerkivad tundrutipud, või kondasime Lapimaa tundrates, kus võis olla kaks nädalit paks udu niigu ernesupp. Me mõlemad armastasime ürgmetsa ja tundrat, sest need vaated on sama ilusad ku kõrb – igal pool ainumalt lainetav, paljas kalju, kivid ja kruus. Teinekord ööbisime nädalate viisi telkis või laavus, vahtisime Põhjapõdra tähtkuju, mille Kortenniemi majas eland prantslane Le Monnier oli avastand ja nii ristind, ku ta Aavasaksa laelt pikksilmaga tähistaevast uuris, ja tegime plaane, kuda oleks kõikse parem karule pesa ehitada, kuda ravida viga saand luike nii, et tema suled verega kokku ei saaks. Me võisime üheskoos naerda inimeste lihtsameelsuse, rumaluse, mõistmatuse, inetuse ja iausklikkuse üle. Me oskasime õige äste naerda ka meite endi vildaka mõtlemise, liiderlikkuse ja rumala uhkuse üle. Sõudsime peegelsiledal järveseljal, püidsime jääkaane alt ahvenaid, lugesime lumeelveste harusid, korjasime augustiommikul kastepiisku toopi, sõitsime ringi kodumaal ja laias maailmas. Ilma nende puhta armastuse välgatusteta oleks ma end ära tapp. Mul pold ühtegi sõpra, kellega avameelselt rääkida, mäherdust julma elu ma elasin. Rebekka püidis mind Helsingist aidata, aga see oli keeruline, sest Kolonel oli kõikse aeg kuuldekaugusel.

Viimane kord, ku Kolonel mind peksis, juhtus nii, et ma olin ommikul kohvi keet ja võileibu teind. Ma kandsin kõik tabletil Kolonelile ette niigu mul ikka pruuk oli. Kolonel, et pane suhkur tassi. Mina, et suhkurt pole. Tema virutas kandiku kohvitassidega vastu seina, aaras mul juustest ja lohistas mind mööda põrmandut. Ma mäletan, kuda Hulda vahtis köögi ukselt õige innuka näoga minu kannatusi. Silmist paistis tal selge mõnu. Arvas kindlaste, et nüid Kolonel teeb lõpuks sellele tarakanile otsa piale ja temast saab Willa Koloneli täht. Ei saand, Huldal läks paar kuud iljemini kringletükk kurku ja ta lämbus omaenese raudvoodis. Suri inimene, kel õnnestus oma elu ära elada ilma selle mõtte üle piad murdmata. Uut virtinat Kolonel ei võtt.

Sial põrmandul läks mu maailm pimedaks ja kaotasin meelemärkuse. Kolonel ehmatas ära ja kutsus Alatalo, et too minu elutu keha Koloneli ihuarsti juurde viiks niigu juba mitu korda varem. Arstil ei õnnestund mind kuidagi tiadvusele tuua. Ta pidi saatma mu edasi aiglasse ja sial juhtus olema valves noor arst, kes julges näha, millega on tegemist. Ta oli tuld lõunast asendajaks. Ta küsis, et kas abikaasa tegi seda. Mina, et jah, ja see pole esimene kord. Tema, et ku kaua on see juba kest. Ma ütsin, et 1944. aasta sügisest saati. Ta kasvatas mu luud kokku, aga kuna tal ei õnnestund kaotada iirte piiksumist mu kõrvades, saatis ta mu Oulu lääni vaimuaiglasse. Sial olin kaks esimest nädalit ainult tuima näoga lakke vahtind. Kolmandal nädalil alustati endise Lahti luurekompanii arsti, sõjaväelise ingetiadlase vo Baghi määratud ravi. Mulle tehti kõiksugu protseduurisid: insuliinisüste, külmi vanne, kortisoolisüste ja elektrišokki. Nende abil virgusin nõnnapalju, et püidsin ennast aigla pesuruumis, mis aises igi, kuse, mäda ja rääsund rasva järgi, elastiksidemega üles puua. Jäin vahele ja mind seoti voodi külge kinni. Mai pand vasta. Ma sain sial kogeda ja näha seesuguseid asju, millest ei taha rohkem rääkida. Kõrvalvoodis lamas Vietose kooli õde Hilkka Adenauer, kellel olid otsegu kriidist ambad ja viltune nina. Kukkusime plärama. Ta tahtis meenutada oma ema ja mina oma isa. Kuda isa ühel jaanipäeval ütles, et lähme Aavasaksa laele ööta ööd vaatama, me istusime autobussi piale ja ennegu kohale jõudsime kallas vahepial lund ja ka päike puges peitu. Tollal viis sinna tippu ainumalt miskisugune kitsas rada, mis läks läbi tiheda metsa. Me ronisime nõlvast üles ja ma väsisin ära. Isa võttis mu selga, teised jõmpsikad pidid ise vantsima, olgu küll kõik olid omadega läbi. Mõlemil pool rada olid suured kivikangrud. Aina üles ja jälle tihe mets. Lõpuks jõudsime pärale ja sialt oli säherdune vaade Torniojoele, et mul jäi ing kinni. Keksisime mäe kirdekülge, mis on irmus järsk kaljunõlv, viskasime väikseid kivikesi alla ja see oli lõbus. Isa nägi kotkapesa ja ütles, et käituge korralikult, mudu tuleb kotkas ja viib teid minema. Räägi veel, mangus Hilkka. Ma pajatasin siis Hilkkale sellest isa ullust iddest, et tema ja kõik meite pere lapsed paneksime selga Lapi rõivad, kutsuksime ühes mõne Lapi eide ja taadi põhjapõtradega ja läheksime ennast näitama Berliini, Varssavisse ja Piiterisse kusagile loomaaia lähedale. Et paneme sinna püsti midagist laplaste suvekoja sarnast ja näitame, kuda Lapis elatakse. Isal oli plaan raha korjata. Ja nõnda me istusime Rovaniemis rongi piale. Mina, kolmeaastane tirts, ühes teistega. Jõudsime Piiterisse. Põhjapõdrad surid üksteise järel kõhutõppe ennegu me jaamast kaugemale jõudsime. Leidsime pärast kahepäevast otsimist loomaaia ja mehed akkasid koda püsti panema. Siis tuli kohaliku võimu esindaja ja küsis propuskeid. Isal oli kõik korras, aga ommetigi viidi kõik mehed soolaputkasse. Meie, jõmpsikad ja eided, jäime nutta tihkuma ja inimesed vahtisid meid. Keegi viskas meitele kopika või kaks. Oleksime kindla piale sinnasamasse üksteise järel ära surnd, aga siis tuli keegi soomlane, kes oolitses, et meid riigi kulul tagasi Rovaniemisse saadetaks. Isa ja Lapi taadid tulid mõne nädali pärast, väntsutatud ja nälgind. Ühe võttis iljemini närvipalavik, mille ta sai tuulest, ja teise tappis saastund veest külge akand tüüfus, sest neil pold kodus muud rohtu ku alvaste põletatud viina, tõrvavett ja sooja poroverd.

Vaimuaiglas paistab maailm olevat õige kummaline koht. Surma tühjus kutsus mind kõvaste, aga mai old valmis. Akkas tunduma, et sial on ia lamada. Pold tarvis teha muud, ku lasta Mengelitel enesega toimetada ja suu kinni oida. Aga alati tuleb see päev, et sind viiakse vägisi paradiisist minema ja kästakse terveks saada.
Üks ommik seisis von Bagh minu voodi jalutsis, kompis keelega oma ambaid ja vaatas mind õige iroonilise pilguga ja ütles, et sina oled ennast täis, irmus liialdaja, teesklev lehm, degenereerund ja moraalsest laostund inimese karikatuur, ja et ku natsid oleksid sõja võit, oleksid sa nüid kindla piale Soome valitsuse aridusminister, aga et paraku läks teisiti, siis piad sa, riigi kulul elav vedimus, võtma tänasest päevast alates oma elu enda kätesse ja ku sa vastu punnid, annan sulle kõiksepialt korraliku keretäie ja seejärel määran sulle nii rängad kehalised arjutused, et sa akkad mind põlvili paluma, et ma saadaksin su tagasi Koloneli oole alla.
Ma varisesin kokku ja ehmatasin selle varisemise piale nii imsaste, et sellest algas minu aeglane ja raske jaluletõusmine.
Esmalt õppisin ingama, elasin üle kõik selged päevad, kuumad ja kuivad ja pimedad ja vesised, sõin äste ja kogusin jõudu, mis oli selle alanduse keskel päris ära kadund. Siis ku oskasin jälle õigeste ingata ja jaksasin taldriku tühjaks kaapida, mitte ei näksind niisama, tuli Rebekka Helsingist mind vaatama ja ütles, et nüid tuleb pia liiva alt välja võtta ja tõele näkku vaadata, sest sa piad end vaimselt ja füüsiliselt Kolonelist lahti rebima. Mina, et seda küll, aga kudas, elu on mind tema külge sidund ja ma võin kasvõi pia pial seista, aga lahti ei pääse ma ommetigi. Siis ütles Rebekka, et ta räägib mulle midagist seesugust, mis aitab mind tagasi vette, ku kalaga võrrelda, või lendu, ku kärbsest rääkida. Ta rääkis mulle kõigest, mida Kolonel oli temaga teind Rovaniemis, meite oma kodus, misukest äbi ta on kand ja kuda tuhast tõust. Kõik see, mida ma kuulsin, täitis mind seesuguse mürgiga, et sain viimaks aiglast välja. Vihaoos kavandasin kord kiiret kättemaksu, kord rahulikku ja läbimõeldud klaarimist, et kuda ma lähen Willa Koloneli nagu õige naine kunagi ja lasen Koloneli tema oma tugitoolis maha või tulistan mõlemasse kätte ja võtan Lapi pussi ja lõikan tal munni otsast ja topin talle selle kurku, las lämbub. Mõtsin ommikust õhtani igasugu asju välja ja see tegi mind tugevamaks. Tagantjärgi sain muidugi aru, et kättemaks ja vihapidamine oleks teinud mulle endale rohkem alba ku Kolonelile, ta ju tahtiski surra, sest kogu tema elu oli olnud eelmäng Liiva-Annusega.


Esteks tundus enese Kolonelist lahti rebimine ähmase unistusena ja kogu see mõte pelutas mind tiadagi irmsaste. Tundus, et suren kurvastuse kätte, ku Koloneli maha jätan. Siis ma tagusin endale pähe, et Koloneli piale mõtlen alles omme. Ja nii ma tegingi. Lükkasin alati omseks ja see oli õige otsus. Nõnda jaksasin elada ühe minuti, tunni ja päeva korraga ning pisitasa akkasin uskuma, et küll ma oskan veel ükskord ka üksi elada, ja ku ei oska, võtan mõne koera ehk kassi. Üks asi, mis mind kõikse enam kurvastas, oli see, et koos Koloneliga jään ma ilma ka Koloneliproua tiitlist. Ku ma seda Rebekkale kurtsin, ütles ta, et seesugust siadust pole, mis keelaks sul end surmani nõndamoodu nimetada.

Kolm aastat kulus selleks, et tühjendada kivi kivi aaval see regi, mida ma olin järel vedand. Pärast viimsest munakivist vabanemist tundsin end natuke paremini, sest ma olen sisimas täieste tavaline terve inime. Otsegu mulle eneselegi üllatuseks tuli von Bagh ühel päeval minu juurde ja pistis mulle pihku paberi, kuhu oli kirjutatud: piliosus, melancolicus, colerius, complexio colerica. Ja selle järel veel: incenium ponum. Mind kirjutati aiglast välja ja ma läksin Rebekka juurde Helsingisse, et niigu tavalise eluga arjuma. Rebekka õpetas mulle uueste, kuda keedetakse putru, kuda tehakse makaronivormi ja kuda pliiatsit käes oitakse.
Sialt Helsingist saatsin siis avalduse Kalmalompolo kooli ja mind võetigi õpetajaks, sest ma olin ainuke kandidaat.

Tõlkeid

Esa Saarinen koos Kirsti Lonkaga. “Muutumised: vaimse kasvamise poole.” Tartu, Fontese kirjastus 2004
Hannu Mäkelä “Casanova ehk Ciacomo Casanova tee naistemehest kirjanikuks” (biograafiline romaan). Varrak, Tallinn 2009
Erkki Tuomioja “Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Katrin Kurmistega, Varrak, Tallinn 2011
Katja Kettu “Ämmaemand”. Koolibri, 2012
Tuomas Kyrö “Kerjus ja jänes”. Tänapäev, 2012
Seppo Zetterberg “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Sirje Oleskiga. Tänapäev 2013
Rosa Liksom “Kupee nr 6” (romaan). Kirjastus Koolibri 2013
Salla Simukka “Punane nagu veri”. Pegasus, 2014
Ville Hytönen “Väike mereröövliraamat”. Enostone, 2018
Rosa Liksom, “Koloneliproua”, Koolibri 2018
Katja Kettu “Rose on kadunud”. Koolibri, 2019

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: