Tauno Vahter

7. jaan. 2021 at 4:38 p.l. (Nädala autor 2021) (, )

Tauno Vahter (1978) on eesti kirjastaja, tõlkija ja kirjanik.
Lõpetas 2002. aastal Tartu Ülikooli avaliku halduse erialal. Ta on töötanud kirjastuses Tänapäev 1999. aastast, aastast 2008 kirjastuse Tänapäev peatoimetaja.

Tauno Vahter
Foto: Tiina Kõrtsini

Tauno Vahter on tõlkinud eesti keelde raamatuid inglise ja soome keelest, muuhulgas Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” ja Arto Paasilinna “Maailma parim küla”, Urho Kekkoneni ja Ronald Reagani elulood.
Vahter on avaldanud esseid, kirjandus-, muusika-, teatri- ja filmiarvustusi, ülevaateid Eesti raamatuturu olukorrast.

2020 Betti Alveri preemia nominent novellikoguga “Pikaajaline kokkusaamine”.
Novellikogu “Pikaajaline kokkusaamine”on Tauno Vahteri esimene raamat. Osa raamatu lugudest on varem ilmunud Vikerkaares, Loomingus, Müürilehes ja kogumikes “Eesti novell”.

Katkend: Pikaajaline kokkusaamine, Tänapäev 2020, lk 137 – 146.

Proua Fischer vihastab

Karakullkraega mantlis proua tõstis ostud korvist kassalindile, viskas kiire pilgu kassiirile ja turvamehele ning valmistus vaikimisi möödapääsmatuks. Ta vaatas, kuidas järjest sõudsid ribakoodi lugeja poole hapukoor, hapukurk, hapupiim ja hapukapsas ning tabas ennast mõttelt, et ilmselt on ta vanuigi leiutanud mingi spetsiaalse hapudieedi – huvitav, mida saaks veel samas vaimus poest kokku osta? Hapuleib on olemas, hapendatud seened ja siis veel need igasugused gemüüsed… mõni hull hapendab isegi munasid!
„Issand, proua Fischer, teate ma olen teie nii suur austaja! Jõudu ja tervist teile! Ja ikka tervist kõige rohkem!” katkestas tema mõttelõnga kassiir, kes ei suutnud kuidagi erutust varjata.
„Aitäh-aitäh, ei ole veel plaani surema hakata,” naeratas Leena Fischer kohmetult ja vaatas vargsi, ega järjekorras selja taga mingit elevust ei tekkinud, aga seal oli vaid paar suhkrutoosi järele tulnud koolilast kihisevate jookidega, kes vaatasid temast otse läbi.
„Ma tõesti väga vabandan, aga teeme ühe selfi ka!” vehkis keskealine kassiir labida suuruse telefoniga ja enne kui proua Fischer midagi eriti vastatagi jõudis, tõstis naine ilmselt korraga mitme sisekorraeeskirja vastaselt telefoni nende ette pea kohale nagu pühamees risti ja klõps oligi tehtud. Proua Fischer elas kahe trammipeatuse kaugusel, kuid läks koju jala, sest tänane plaaniväline suhtlemise norm oli täis. Ta seisatus korraks vaid kioski ees, kus lehe päismikult vaatas vastu tema pilt kirjaga „Leena Fischer moekümnendid.” Oeh.
Leena Fischer oli juba kakskümmend aastat olnud see, keda iseloomustatakse „vitaalse pensionärina”. Jaa, midagi ikka vahel valutas, aga tal olid olemas valguskaabel, nutitelefon ja mobiil-ID ning ta võis käia ühel õhtul ooperis ja teisel vaadata telekast poksi. Viimane nädal oli olnud tüütu, sest proua Fischeril oli täitunud viiskümmend aastat laval. Ta oli peamiselt laulnud, aga peale selle ka mängida teatris ning filmis, elada aastaid Moskvas, kaks korda lahutada ning kasvatada üksi üles kaks last, tänu kellele oli tal omakorda kaks lapselast. Tema esimene abikaasa oli tuntud helilooja, pärast Moskvast naasmist oli ta aga elanud ühe matemaatikaõpetajaga, mis avalikkusele üldse eriti huvi ei pakkunud. Leena Fischerist oli tänu sellele kõigele saanud põlvkonnaülene nimi, kellel oli üks suur puudus – ta ei tahtnud rääkida mitte üht sõnagi oma elust, kõik ajakirjad, aeglaselt igavaid küsimusi pilduvad mõtlikud aastalõpusaadete juhid ning sohvasaatestaarid said temalt viisakalt, ent kindlalt korvi. Kui proua Fischer kavast vaatas, mida pärast uudiseid näidatakse, avastas ta sealt ühe enda muusikafilmi salvestuse. Oleks siis midagi ilusat valitud, aga just see, pooled laulud õudne vene estraad, pealekauba mingid žongleerivate klounide taustal Lillepaviljonis üles võetud, õudne! Ta vajutas teleka kinni ja läks hoopis magama.
Tänu varasele magamaminekule ärkas proua Fischer laupäeva hommikul enne seitset. Ta tegi kohvi ja läks alt lehti ära tooma. Parajasti askeldaski kastide kallal postiljon, kes algul keskendunult posti sorteeris, kuid siis silmad tõstis ja proua Fischer mõistis, et ta on ära tuntud. Eilsest kassiirist oli postiljon õnneks vaoshoitum ja ei näidanud välja mingit ülemäärast emotsiooni, vaid küsis lihtsalt korterinumbrit.
„17,” vastas proua Fischer tänulikult.
„Oo, 17… teie olete siin majas viimane, kes veel mõnda ajalehte või ajakirja tellib… ” noogutas postiljon tunnustavalt, justkui oleks temal miinimumpalgast hoolimata meediaruumi moodsatest oludest sooja ja külma.
„Viimane, tõesti?” imestas proua Fischer. „Aga teil on ju kott täis?”
„Ei, siin pole mingeid lehti enam, näete, need kõik on mingid kataloogid, ja punased ümbrikud on Türgi reisi õnneloosid, puhas pettus, aga mingid baabad vahel lähevad orki.”
„Ärge siis mulle seda punast pange, ma äkki lähen ka orki… Aga ma siis võtangi ainult lehed.” Postiljon naeratas kerge kohmetusega ja ulatas proua Fischerile kolm lehte. Ta ei hakanud ütlema, et tegelikult tellis ka tema veel ainult laupäevaseid lehti, ega seal tihti polnudki pikalt lugeda, aga ta oli harjunud laupäeval kohvi kõrvale lehti näppima ja hommikut aeglaselt alustama.
Proua Fischeril olid küll olnud omad kahtlused, kuid üldpilt oli siiski oodatust vaevalisem. Peamiselt poliitikauudistest täistopitud ajal olid lehed otsustanud pehme teema korralikult tühjaks imeda ja nii oli igas väljaandes temast suur lugu kahel või isegi kolmel küljel. Mantlid! Mehed! Lapselaps mingil kontserdil lilli toomas! Intervjuu mingi telefilmi režissööriga, kes tituleeriti tema isiklikuks tuttavaks, kuigi proua Fischeril oli raske temast peale nime midagi meenutada. Kõige tipuks kummaline lugu, kus tuntud telesaatejuht andis mõista, et võib-olla inimene lihtsalt tunnistab endale, et väljaspool lavategevust ei pruugi tal eriti palju öelda olla ja seda ta austab. Aga kui ta austab, miks ta siis aastate jooksul ikka kakskümmend korda on peale käinud ja helistanud!? Proua Fischer viskas lehed diivanile, podises kolm minutit ning läks ujuma, mis ta alati maha rahustas.
Ujulas üritas treener teda küll pensionäride vesiaeroobika nurka viibata, kuid selle peale võttis ta demonstratiivselt ujumisprillid, lasi nad kummide laksatuse saatel näppude vahelt silmade ette (natuke valus, aga väärt efekti) ning hüppas stardipukilt kõige väiksema arvu puristavate laste ja pekkis vanameeste kontsentratsiooniga rajale. Pool tundi ja kilomeeter hiljem tundis proua Fischer end mitte grammigi vanema kui kuuekümneviiesena. Ühtlasi oli tal plaan.
Mart Kergandberg, kauaaegne kultuuri- ning hilisemast ajast ka seltskonnaajakirjanik ja veel ulatuslikumate kogemustega alkohoolik, seisis Kadrioru kolmekordse maja ees ja vaatas ärevalt kella. Mõni minut oli veel aega. ˇTegelikult olid tema suurte koormustega ja sageli punasesse läinud alkoholismikarjääri kõrghetked juba ammu selja taga, aga kuna ta nägi välja üsna räsitud, eeldas enamik inimesi, et tema lambis põleb endiselt iga tuli. Kui proua Fischer oli talle helistanud ja teatanud, et ta on mõelnud oma eluloo kirjapanekule ning sooviks seda teha koos Kergandbergiga, oli see uskumatu uudis. Pealkirjana oleks see olnud isegi „uskumatu pomm”. Ta oli küll tema ettevõtmistest ja etendustest aeg-ajalt midagi kirjutanud, kuid harvadest peanoogutustest enamat neid ei sidunud. Vahet pole – kui Fischer on nõus, siis isegi juhul kui ta räägib ainult oma kuramuse lapsepõlve karjamaadest ja lemmikkits Ossust, on see ikka nii suur uudis, et ta võib ükskõik kuhu oma käskkirjaga sisse marssida. See võib olla Kergandbergi suur võimalus oma renomeed parandada, enam ei pea ta möödapääsmatu koondamiseni vorpima lõputult lugusid unustamatutest tsitaatidest Eesti filmidest ja mingitest vennasvabariikide külalisnäitlejatest stiilis „Kus on nad nüüd?”. Ta tõmbas hinge ja vajutas kella.
Kui proua Fischer ja Kergandberg olid esmased jutud ja kohvi lõpetanud, tundis kultuuriajakirjanik kuklas raiuva tuikamise järgi, et pulss oli laes. Seda kõike oli palju rohkem, kui ta oli osanud loota. Proua Fischer oli teatanud, et on kätte jõudnud aeg, mil Suur Vaikija peab kõik ära rääkima. Mitte mingit lapsepõlve karjamaad ja kooliaktuste heietusi – läbimurre pärast kooli Moskvas, Vene filmid ja lavad, tagasitulek Eestisse koos kuulujuttudega ja mis peamine – isegi abieludest oli ta valmis rääkima, sest mehed olid juba surnud. Nii et kui proua vahepeal rongi alla ei jää, siis täielik lotovõit! Nad lubasid kohtuda igal laupäeval järgmised kolm kuud. Ei mingit sellist tingimust, et proua peab kõik kirjapandu üle lugema ja kinnitama. Proua Fischeril oli vaid üks palve – et tema lapsed jäetakse loost välja. See oli väike iluviga, kõike muud arvesse võttes täiesti tähtsusetu nüanss. Kergandbergi pani pisut imestama, et proua Fischer esitas ise kava kaheteistkümne kohtumise teemadega, kuid üldises elevuses see teda ei seganud. Ta nägi juba vaimusilmas end teistele hooletult poetamas, kuidas ta „tegelikult üldse ei viitsi sinna Anu saatesse ja Terevisiooni minna”.
Juba järgmiseks laupäevaks oli Kergandbergil ja proua Fischeril kokku lepitud kohtumine, mille teemaks oli Proua Fischeri kava järgi „õpingud Moskvas”. Kergandberg oli püüdlikult otsinud seni meedias ilmunud inforaase, et saaks küsimusi paremini suunata, kuid selgus, et selleks polnud mingit erilist vajadust. Proua Fischer oli suurepärases tujus ja võttis ise jutujärje üle.
„Ma pean muidugi ütlema, et koolitöö kõrval oli Moskva päevil seltsielu kaunis tähtsal kohal,” poetas ta alustuseks.
„Te räägite oma abikaasa Valentin Fainšteiniga tutvumisest ?” täpsustas Kergandberg.
„Oo, see oli alles mitu aastat hiljem… Aga kui sa oled kosmonaut, siis ongi nooremal daamil kergem uskuda, et tuuakse isegi Kuu ja tähed taevast alla…” vastas proua Fischer hooletult.
„Kosmonaut… Te ju ometi ei mõtle …” üritas Kergandberg paika loksutada täpset ajavahemikku, mil proua Moskvas oli.
„Jaa, Juri Aleksejevitš, mina kutsusin teda küll hellitlevalt Jüriks tavaliselt, ” noogutas Fischer rahulikult.
„Juri Gagarin!? Aga, aga… kui kaua see kestis siis?”
„Vaadake, ta ei armastanud oma abikaasa Valentinat, aga riik ei lubanud nii suurel eeskujul lahutada. Ta käis meil koolis 1963. aastal esinemas, sattusime pärast koosviibimisel vestlema ja nii ta läks. See kõik tuli muidugi kohe välja, teda veendi ja ähvardati pidevalt, aga meil oli ikka väga ere klapp ja see on jäänud mind saatma kogu eluks. Lõpuks neil ei jäänudki muud üle, kui ta ära tappa.”
„Ära tappa, te usute, et ta tapeti? See oli ju mingi lennuõnnetus?” ei püüdnud Kergandberg oma erutust varjata.
„No kuulge, lasteaia jutt… tollal teadsid seda kõik, kes üldse midagi teadsid…” pööritas proua Fischer intervjueerija naiivsuse üle silmi. Nende vestlus venis kolmele tunnile, proua Fischer rääkis värvikalt õhtustest jalutuskäikudest Gagariniga Varblase mägedes ja Novodevitšjel, lohututest ootamistest pikkadel lahusolekutel, teatris eri ridades istumisest ning piinlikust vahejuhtumist, kus ta pidi end VDNH näituse avamisel tualetis varjama, kui haisu ninna saanud Valentina kahe lapsega võitluslikult kohale purjetas. Mehe surmast rääkides poetas proua Fischer kerge pisara ja väljendas kahetsust, et julgeolek tema ainsad ühised fotod konfiskeerinud oli. Lahkudes tundis Kergandberg põues ja kõhus sellist surinat, nagu oleks seal rahulolust kaheksa kassi korraga nurrunud. Isegi kui tädi enam mitte midagi muud letti ei käi, oli tegu sellise ulatusega sensatsiooniga, et kolleegid ja õhtuse vööndi saatejuhid taovad kadedusest pea vastu seina mäsaks.
Järgmisel laupäeval rääkis proua Fischer, kuidas ta pärast õnnetut armulugu üsna pea helilooja Valentin Fainšteiniga abiellunud oli. Ta kirjeldas seda lohutusabieluna, milles polnud armastust. Pärast aastast kooselu langes ta depressiooni ning hakkas üha rohkem jooma, alguses viina, aga kui abikaasa selle vältimiseks enam raha ei andnud, otsis ta diivani vahelt ja talveriiete taskutest münte, et nende eest vähemalt lahtist õlut osta. Mees pani ta küll tihti päeval luku taha, kuid just lahtise õlle järjekorras märkas teda üks endine õpingukaaslane kodumaalt, kes oli nähtust nii šokeeritud, et teatas sellest tema vanematele. Kuigi proua Fischer oli äsja tuntuks saanud raadiojaama Majak sokutatud palaga „Vili ootab leivaks saamist” (meloodia Fainštein/ sõnad Abdulbekov) ning kevadel röögatult populaarse lööklauluga „Tsi-tsiri-tsi” (meloodia Fainštein/ sõnad Ossarjan-Majorov), mida väidetavalt olevat Nikita Hruštšov tunnustavalt ümisenud Johannes Käbiniga kohtudes, oli nüüd kõik. Ema käsul pani Leena Fischer oma Moskva-aastatele punkti, lahutas Fainšteinist ning naasis Eestisse, jättes selja taha alles alanud lennuka karjääri.
Kasside koloonia Kergandbergi põues paljunes geomeetrilise jadana ning ta mõtiskles, kaua selline kullasoon veel kesta võib. Ta ei olnud ise pidanud veel ridagi lapsepõlve või õpetajate kiidusõnade kohta lisama. Aga ka järgmised nädalad jätkusid samasuguses rütmis. Proua Fischer rääkis, kuidas teda üritati uuesti Moskvasse meelitada soovitusega, et ta muudab oma nime venepäraseks; kuidas ta sai armastuskirju Mengistu Hailelt ja Vaino Väljaselt, kes seetõttu skandaali vältimiseks jalust ära Venetsueelasse saadeti; kuidas teda taheti saata Los Angelesi olümpiale sealsete eestlaste kohta julgeolekule ettekandeid kirjutama, millest ta õnneks boikoti tõttu pääses, sest käis salajas hoopis katlamajades töötavatele dissidentidele samizdatte ning parteimaja poest saadud banaane viimas.
Materjal aina kasvas, kuid mida nädal edasi, seda rohkem hakkas Kergandbergi rahulolu ja erutuse asemel haarama mure. Kuidas seda raamatut teha nii, et ei peaks raha teistega jagama? Laenu võtta? Ja kust leida fotosid, kui proua on kõik väärtusliku ära andnud ja visanud? Mitte ühtegi normaalset pilti! Kergandberg sukeldus pildiarhiividesse ja üritas nimede ja aastate järgi kokku ajada, aga sajad leheküljed pakkusid ainult igavaid poseeritud pilte ja grupifotosid. Ja siis lõpuks läbimurre – ühel ebamäärasel Moskva üritusel on Gagarini kõrval näha proua Fischerit! Kergandberg trükkis pildi välja ja läks suure õhinaga järgmisele kohtumisele, kuhu ta jõudis ligi tund aega kokkulepitust varem, sest ei suutnud leidu enam kauem endale hoida. Enne kui ta kellanupule vajutada jõudis, astus maja välisuksest välja tuttav kuju, Heliis Randmäe, Kergandbergi kolleeg konkureerivast nädalavahetuslehest, keda Kergandberg ise ei pidanud küll mitte kolleegiks, vaid nüriks põhjakoristajaks.
„Tere… kas sa elad nüüd siin kandis?” päris Kergandberg kohmetunud ärevusega.
„Ei ela, ma olin töö pärast,” vastas naine kavalalt ja murettekitava kindlusega.
„Töö? … Kas … Fischeri juures?”
„Ikka jah, ega siin ühistu aastakoosolekust uudist vist ei saa.”
„Fischer andis sulle intervjuu, tõesti?”
„Miks tõesti? Ei, ma ei ütleks, et see on intervjuu… Aga sina?”
„Fischer…” tunnistas Kergandberg ja tundis, et kassid olid nurrumise asemel kõigi küüntega hinge kraapima asunud. „Ütle ausalt, mis ta räägib? Gagarin, alkoholism, Väljas?”
„Ei… aga… Šostakovitš, buliimia ja pastor Meri… ” oli ka Randmäe taibanud, et midagi on väga valesti. Nad läksid kiirelt koos üles ja andsid kella.
Proua Fischer avas ukse, näpu vahel ristsõna ja pliiats. Nähes kahte tuttavat nägu ühel pildil, kergitas ta hetkeks kulme ja lausus: „Ma loodan, et te mõistate, minu eas daam ei pruugi enam olla päris adekvaatne. Isegi kui folkloori mõttes on see vahel meelelahutuslik.”
Randmäe hakkas midagi vehkima, et mis see kõik tähendab, kuni Kergandberg mapi kallal sahmis ja sealt prinditud foto leidis.
„Aga see, see ikka?” tõstis ta pildi Fischeri nina ette.
Proua Fischer kummardus fotole pisut lähemale, vaatas seda mõne sekundi ja lausus: „Njaa… Populaarne soeng. 1964… Aga ei, ma ei kannaks iial üleni valget kostüümi, liiga palju puhastamist. Muuseas, ega teie ei tea… Desmodontinae alamsugukond eesti keeles… 14 alla, esimene täht on „v”, lõpp on „jalased” … mis „jalased”? Ei?” silmitses proua keeletuks jäänud külalisi küsivalt.
„Oot-oot, ma tean – vereimejalased!” taipas ta äkitselt, ütles „aitäh!” ja tõmbas ukse kinni.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: