Asko Künnap

21. jaan. 2021 at 4:02 p.l. (Asko Künnap, Nädala autor 2021) (, )

Foto: estlit.ee

Asko Künnap (1971) – Asko Künnap on kirjutanud, kujundanud ja kirjastanud raamatud: Pimeduse vastu 1999; Kokkusattumuste kaitseks 2000; Ja sisalikud vastasid 2003; Kõige ilusam sõda 2004; Su ööd on loetud 2008; Mardikate määraja ja Mälestused 2011. Oma raamatute ja tekstide eest pälvinud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia 2003, Eesti Rahvuskultuurifondi debüüdipreemia 2003 ja Loomingu Aastapreemia 2016. Asko Künnap on Eesti Kirjanike Liidu ja PEN-klubi liige.

Kirjaniku koduleht: http://www.kynnap.ee/asko/index.php?page_id=1

Luuletusi kogust Minu riik, Seitse sõlme 2021, lk 14; 27; 28; 44; 75; 92; 94.

Sina, Su väli

Lapsepõlve mängudeks
Pime ja Surnu, pole, eksole;
Pimeduse Südamest,
täpselt siit, sest südamest,
kuigi kaugele (siis: mind),
veel vähem kaldale, uhtunud.

Aga Sina, ära nüüd eita,
see Sind enam ei aita,
Sina, kes Sa und ja pilvi liigutad,
Sina särad ja tuled, Sa põletad!

Kuigi päriselt ju pingutasin,
trennid tehtud, õiged filmid nähtud,
Pimeduse Südamest,
tormi silmas ja südames,
vikerkesta mustvalguses,
väga ju välja ei näe.

Aga Sina, silmsidet, palun,
hiljem on hirmus, valus on alul,
Sina, Su väli, Su kiirgus, Su sõnad,
Sina oledki julgem, Sa ütlesid Sõna.

(ent: mina) Pime ja Surnu
lapsepõlve mängudeks, eksole.
Pime ja Surnu. On nagu on.

Ja pole.

Me ootasime midagi

Me ootasime midagi,
Ja see midagi, ei-midagi,
see jõudiski Jõuludeks;
vihma sadas, kärnkonni, nööbid pudenesid pintsakult,
taevas mõrust kurjaks keris,
valusaiks viimaseiks Jõuludeks.

Me ootasime midagi.
Või oli see keegi või kedagi?
Unetud, hirmul, armunud,
pimedus, tühjus, mitte kui midagi,
üksindus-biit, ta trummid?
Vihm vaid, vi-vihisev vihm,
sulguvate silmalaugude
kõrvulukustav müra.

Või siiski, oot, siiski: prügiauto,
mis mulle järgi on tulnud –
vasakus poordis pärdik
ja punane märgutuli,
paremas, nagu alati,
reglemendikohane
reibas roheline?
Ei midagi, ei sedagi.

Kihvas suvi

Mäletad,
mäletad, kuidas nad
suve kihva keerasid?
Pioneerirätikud
või arvutimängud,
lipukoondus
või telo-äpid,
mis vahet?

Mäletad,
kuidas nad
selle kõige sääsesema,
kõige-kõige-kõigema
üle-elusuuruse suve,
laetud ja sihitud
suusahüppetorniga
otse nõuka-niiskele,
vana vatitekiga kaetud
verandasohvale
maha ja kustu lasid?

Mäletad?
Ei, ei, sa ei mäleta!
Ei kihvas unenägu,
ei poissi piida najal nutmas,
kärbsetäppe tollel piidal,
koltund õlivärvi.
Või oligi see taevas
peaaegu valge,
peajagu meist üle?
Peajagu, kaelalt lõigatud
küüliku pea jagu.

Ma mäletan.
Kihvatab.

Silja, 20 aastat hiljem

Hommikul endiselt,
häbenemata traditsiooni,
klaasitäis verd,
siiski ka presskannukohvi,
tantra nüüd juba toortoiduna,
moodsa maailmatunnetuse
sümbol sinna kõrvale:
keedetud lamemuna,
maksmata e-arved
maalitud kaminasse,
klapid pähe ja südamesse,
sulg „sulle” sappa,
rändlind, nagu „sa” oled,
kirjeldamatult kirju,
öömust vastu loojangut.

Hommikul endiselt,
otsimata vabandusi,
üks luuletus Sulle,
kus pilkane armastus
maadleb Lurichi mõõtu
Vanakurja enesega,
kõige allavoolu kadunu
muritud mälestuseks
ühe kadunud riigi münt,
et järgmises jaamas,
olgu lennu- või rongi-
või aatomijaamas,
kulli ja kirja visata.

Filmitopsis, mil pole
enam maagilist tähendust,
lapsed ei arva plasttoote
algset funktsioonigi,
telesaates võiks esitada
keeruka küsimuse,
kaasas valik Sinu juukseid,
ripsmeid ja lõhnu, Silja.
Ja mälupildid, liiga mitu,
mälupildid kõigest eelnevast,
Sinust, Silja.

Panter, panter

Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud
vähemasti korda viiskend:
on linn, tühi tühine linn,
teinekord mets, tühi mets,
igatahes eepiline öö,
tontsurud, kui soovite.
Ja seal oled Sina, üleni Sina,
pantrina paraku, kel on minuga
päris pahad plaanid,
päris-päris pahad…
Ma tõstan aeglaselt relva,
siinkohal on ka aegluup,
viskan tuki padrikusse,
sest nõnda sobib Sulle,
seesinatse režissöörile.
Nii, nüüd läheb põnevaks:
öömust panter läheneb,
ringe, ringe sametsammul,
kass ümber palava pudru.
Aga õnneks oled see Sina?
Või oligi see nastikjas orav,
kes tiivasahinal salamisi,
soomused kuuläikvel,
mulle öötaevast turja langeb?
Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud,
ülearugi, arutuna, armununa.

Panter, panter, mustem ööst!

Üks lehekülg lõpuni

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes oskavad oodata –
varitseda hetke,
et siis selja tagant,
idamaiselt, pureda.

Sest nii tuleb kuulsus,
tarvikud ja tulevärk!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes reedavad kohe,
kui avaneb võimalus,
ei võta viivitada –
neis on tarmu ja tegu!

Sest nii sa saad ja omad,
kui ise nõuab ja võtad!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes sellist kunsti valdavad –
austuses pea ja õlad
teie ees langetan,
sõnumis teid õnnitlen!

Sest nii saab päästa Maa,
jõuda eduka lõpuni!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes haaravad sarvist –
kerjus-karjasel ristteel,
kes neid ootamas öös,
mis ta nimi nüüd oligi?

Ent seekord, vai-vai, vaatame:
on vaid lehekülg lõpuni.

Üks lehekülg lõpuni.

Sinu Riik

Sinu Riik? See tuli.
Läbi tuha- ja unemägede,
-nägude tuli, seesama tuli.
See oli Sinu kord ja ilmakord.
Sa kukkusid läbi.
Teatepulk veel soe,
mälupildid meeles.
Nüüd on minu kord.
Pikk on õhtu, pikem öö.
Minu Riik? Ta tulgu!
Ja tulgu nii, et tuldud oleks!
Minu Riik.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: