Juhan Voolaid

5. veebr. 2021 at 8:59 e.l. (Juhan Voolaid, Nädala autor 2021) (, , )

Juhan Voolaid (1971) – Eesti kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige, 2021. aasta jaanuarist Tartu linnakirjanik.

Foto: erakogu / Õhtuleht

Katkend: Tartu 1971 – 1983. Jõmpsika mälestused, Kuuloom OÜ 2020.
Lk 209 – 216.

„Viitsid,” lausus ta, „käime kiirelt minu pool ära, mul jäid tennised koju.”
Raivo oli sportlik pruunide silmadega poiss, kellega meid hiljem sidus ühine korvpallisaatus. Kaudselt oli Raivo põhjustanud käesoleva mälestusteraamatu ühe ajajoone sattumise aastale 1983, sest just tema kutsus mind kolmandas klassis korvpallitrenni, just korvpalli tõttu vahetasin ma 1983. aastal kooli ja just koolivahetus on raamatu ajajooneks. Pärast viiendat klassi kutsuti mind ja Raivot 1. keskkooli spordiklassi, seejärel kuulusime aastatid koos Eesti korvpalli noortekoondisse ja sõitsime aina Tallinna vahet. Juba varastest klassidest alates olime Raivoga kooli spordipäevadel kõvad konkurendid, figureerides eri kergejõustikualade esikolmikutes – mõnel alal trehvasin mina nõks parem olema, mõnel tema; füüsilistelt võimetelt olime üsna võrdsed, samuti pikkuse poolest. Omaealiste Tartu korvpalivõistkonnas anti parima mängija eriauhind tavaliselt kas mulle või Raivole ja nii ikka edasi. Kõik need spordiasjad juhtusid hiljem, tookord oli Raivo kuulus esmajoones selle poolest, et oli auto alla jäänud. Mis asjaoludel ja kuidas täpselt, ma ei teadnud, aga selline asi äratas aukartust.
Niisiis kutsus Raivo mind endaga kaasa tenniste järele.
„Ma elan lähedal,” ütles ta. „Siinsamas Võru maantee surnuaia juures. Kümne minutiga oleme tagasi.”
Kuna ma ei teadnud, kus asub Võru maantee surnuaed, siis olin nõus. Lippasime kohe minema ega jõudnud kümne minutiga Raivo juurdegi, rääkimata siis õigel ajal tagasiolekust, kuigi jooksime suure osa teest. Kui me jälle kooli juurde saime, valitses pahaendeline vaikus. Hall mürakas koolimaja, mis vahetundide aegu ikka nii soe ja sõbralik näis, oli ühtäkki kalk ja inimvaenulik ning me saime aimu, kui ebameeldiv on olla sellest majast väljas, mille sees sa peaksid olema. Õues ei liikunud kedagi, akendest paistsid laste koolivormid ja korrapäraselt üksteise taga paiknevad peanupud. Kuna sisseminek seostus liiga suurte riskidega, otsustasime end tunni lõpuni hoovis varjata, lootes, et õpetaja ei pane meie puudumist tähele. See plaan võis õnnestuda, järgmisel vahetunnil oleksime sulandunud teiste laste hulka ja kõik, vahejuhtum oleks unustatud ning me oleks sõprade ees veel kanged poisid olnud. Koolimaja taga asfaltkorviplatsi servas oli mingi veider mulkudega betoonküna, mille otstarbest ei olnud mul aimu. Läksime ja kükitasime selle taha, hingeldasime ja kuulasime, kuidas süda rinnus taob. Ning siis kiikas üle betoonküna mingi vanema klassi poiss.
„Tulge kaasa!” käsutas ta ükskõikselt.
Oli raske aru saada, mis toimub ja mis pagana suur poiss see oli, kes meid kaasa viis. Ometi vantsisime sõnakuulelikult tema järel koolimajja ja ronisime treppidest üles uue maja teisele korrusele. Suus poiss juhatas meid ühte klassiruumi, kus käis parajasti 11. klassi matemaatikatund, mida andis kooli direktor Kerstna.
„Ma nägin teid aknast,” ütles direktor. „Seiske seal seina ääres tunni lõpuni, siis räägime.”
See oli karm pooltund, mille me suurte õpilaste silme all kraanikausi kõrval seistes veetsime. Esialgu valdas mind hirm, kuid kuna direktor andis tundi rahulikult edasi ja suured õpilased kaotasid ka minutite kulus meie vastu huvi, siis läks see tasapisi üle ja ma märkasin palju huvitavat. Näiteks hämmastas mind, et direktorisuurused õpilased kuuletusid direktorile sama alandlikult nagu meie, väikesed. Kui üks direktorist pikem pois õpetajalaua ette astus, imestasin, kui pisike ja vaat et naeruväärnegi tema käes olev päevik tundus. Kuna minu päevik ranitsas oli täpselt samasugune, tekkis mõte, et päeviku suurus sõltus kuidagi päeviku omaniku suurusest. See oli imelik. Tund lõppes, suured õpilased lahkusid, me rääkisime oma kurva loo ära, saime noomida ning päevikutesse kirjutati märkused. Õnneks polnud märkustes midagi hullu, kui sa nendega ära harjusid.
Kord matemaatikatunnis lahendati tahvlil ülipikka tehet, klassis oli vaikne, ajud ragisesid, õpetaja kriit klõpsus.
„Nii, Valev,” ütles õpetaja Jaan. „Mis vastus on?”
Valev oli õbluke heledapäine poiss, üks klassi lühemaid. Ta ajas ennast aegamisi püsti ja lausus: „Üks.”
„Ei,” ütles õpetaja, läks tahvli juurde, toksis näpuga siin ja seal vastu numbririda ning seletas kõik üle. „Nii,” pöördus ta Valevi poole. „Mis vastus on?”
Valev toetas ühe käe lauale, mõtles, uuris oma vihikut ja ohkas. „Üks,” ütles ta uuesti, kuigi vaiksemalt kui enne. Klass oli väga tasaseks jäänud, sest kõigile tundus, et õpetajat vaevavad mingid pinged. Kas oli selles süüdi Valev, meie eelnev kisa, pikk tehe tahvlil või miski muu, polnud selge, igal juhul muutus õpetaja olek kuidagi kangeks ja ta hingas raskelt.
Seletades lahenduskäigu veelkord üle, liikus õpetaja pika tehte ees aeglaselt edasi, kopsis jälle kriidise sõrmega olulisemate numbrite peale, osutas sulgudele ja korrutusmärgile. Lõpetanud selgitused, pöördus ta klassi poole, tema pilk peatus Valevil.
„Nii, Valev, mis vastus on?”
Valev tõesti pingutas, mõtles minut aega, silmitses juuksetuka alt tahvlit ja keeras vihikus lehte. Lõpuks sosistas ta: „Üks.”
Nüüd juhtus midagi väga imelikku. Õpetaja Jaan läks näost punaseks, hüüdis „Kurat küll!”, virutas kriidi vastu tahvlit ja istus siis raskelt hingeldades oma laua taha maha. Klassis oli haudvaikne, Valev seisis oma pingi kõrval, näost valge, keegi teine ei liigutanud. Õpetaja pööras oma pilgu aknast välja ja silmitses õues kasvavate puude raagus võrasid. Paar minutit hiljem, kuuldes klassis mingeid hääli, vaatas ta väsinult meie poole ja ütles: „Null. Vastus on null.” Kui tund lõppes ja õpetaja lahkus, läksin ja vaatasin lähedalt väikest valget püramiidi, mis tahvli rohelisel pinnal kõvasti kinni istus. See oli kõik, mis õpetaja Jaani kriidist järele oli jäänud.
Üldiselt läks mul varastes klassides kenasti ja mu pilt oli mingil perioodil isegi väikese maja jalutamise ruumis autahvlil. Ent siis algas kooliaja kõige laastavam draama, mis avaldas otsest mõju hinnetele. Lühinägelikkus. Esialgu ei saanud ma aru, millega tegu on, lihtsalt asjad ei olnud enam selged kui pildid. Hõõrusin ja pilgutasin silmi, et pilk teravaks muutuks, kuid asi ei paranenud. Lühinägelikkust ma esialgu ei kahtlustanud, sest ei uskunud, et nii hull tõbi võiks mind rünnata. Kui inimest tabas näiteks lampjalgsus, siis teavitati teda sellest arstikabineti vaikuses, anti soovitused ja saadeti koju. Inimene elas rahulikult edasi, veeretas talla all palli ja tõstis varvaste abil maast pliiatseid üles. Kui inimest tabas aga lühinägelikkus, käituti teisiti. Sel juhul pandi asi koheselt kella külge ja üldsust teavitati puudusest inimese näkku pandud prillide abil.
Ma pidasin oma lühinägelikkuse ilmnemist kohutavaks õnnetuseks. Kui isa oleks valmis käe maha raiuma, et Võssotski surnust üles äratada, siis mina oleksin kaalunud näiteks väikesest sõrmest loobumist, et nägemine tagasi saada. Ilusaid prille polnud olemas, lastele sobilikke ammugi mitte. Prillid olid kõik paksude tumedate raamidega ja muutsid nende kandjat tundmatuseni. Ma olin kümne eluaasta vältel oma näoga aga ära harjunud ja teade selle äramuutmise kavatsusest tundus jõhker. Samuti ei kandnud ükski mu sõber prille ning ma olin ühtäkki kehvem kui teised, olin must lammas. Jah, isal olid prillid, aga isa oli täiskasvanu ja polnud karta, et keegi teda tänaval prilliks hüüaks.
Kuna kogu lugu oli väga hull, püüdsin prillide saamist vältida ja põgeneda nende eest nagu põgenes metsik hobune oma saduldajate eest. Nii sai minust ümbrust uduselt nägev laps ja hiljem nooruk. Asi läks tasapisi aina halvemaks, kuid õppisin oma needusega elama ega teinud asja avalikuks. Kuidas ma korralistest arstikontrollidest puhtalt läbi tulin, ei mäleta, aga prillide kandmist mult ei nõutud. Algas ajutine hirmu ja suure häbi kartuse periood, pelgasin millegi mittenägemisega vahele jääda ja oma lühinägelikkuse ilmsikstulekut. Vaatamata sellele, et istusin üsna klassi ees, ei näinud ma enam tahvlile ning sel ajal, kui teistele hinnalisi õpetusi jagati, ei jagatud mulle midagi – aga vastust nõuti kõigi käest võrdselt. Püüdsin kasutada knihve, mis aitaksid paremini näha. Näiteks avastasin ükskord, et läbi joonlaua sees oleva pisikese ümara augu näeb veidi paremini, kui niisama; miks, ei tea, ilmselt mingil optilisel põhjusel. Niisiis võtsin joonlaua ja vaatasin läbi augukese tahvlile, püüdes kattevarjuna jätta muljet, et ma vigurdan. Asi õnnestus ning õpetaja lausus: „Juhan, ära vigurda!”
Kuna tahvel jäi nägemisulatusest välja, siis pidin nüüd kõik kuulmise järgi kirja saama, aga see oli võimatu, sest tihti ei öelnud õpetaja midagi ja klõbistas niisama kriidiga. Kogu üritus jäi minu eest saladusse. Püüdsin pinginaabri vihikust maha kirjutada, kuid seegi tegevus muutus aastatega aina raskemaks, sest tähed sõbra paberilgi muutusid uduseks. Mu õppeedukus langes ja teadmiste laev eemaldus kai äärest ilma minuta pardal – kuid mu hirmus saladus ei olnud enam paljastatav. Kui esialgu oleks lühinägelikkuse ilmsikstulek olnud kurb paratamatus, oleksin saanud prillid, veidi tusatsenud ja elu oleks edasi läinud, siis aastatega saladuse lumepall kasvas ja jäätus ära. Ma õppisin elama ilma kaugeid asju nägemata, vältisin eemalt lähenevate inimeste vaatamist ja nii edasi. Ma ootasin mingit imet ja see juhtuski, kuid kahjuks liiga hilja. Kontaktläätsed jõudsin Eestisse alles siis, kui ma juba suur poiss olin, millalgi kaheksakümnendate lõpus. Ajaga muutusid õppeained ebameeldivaks vastavalt raskustele, mida mingis tunnis taluma pidin. Nii kujuneski mu lemmiktunniks kehaline kasvatus ning võimlast sai ainuke paik, kus ma tõesti õnnelik olin, sest seal puudus neetud tahvel, mida ma ei näinud. Kummalisel kombel ei seganud kehv nägemine palliga korvi tabamast ning minust kujunes väga hea viskaja. Suurt korvilauda ma nägin ja rõngas paiknes alati omal kohal.
Ma ei vihanud otseselt ühtegi õppeainet, aga kui algasid vene keele tunnid, siis need mulle küll ei meeldinud. Suutsin selles keeles küll üht-teist rääkida, kuid vene keeles kirjutamise saladus jäi minu jaoks alatiseks lukku. Kõik need kümned susisevad tähed ja mähkisnakid olid algusest peale üle pea ja kuna ma tahvlile ka ei näinud, tundus vene kirjakeele selgekssaamine võimatu. Etteütlusi tagasi saades leidsin vihiku lehtedelt rohkem õpetaja punast kui minu sinist ning alati oli töö allservas erakordselt jõuline 2, mille saba lendas üle leheserva.
Kord vene keele tunni ajal astus õpetaja murest murtuna klassi ja seisis paar hetke vaikides, pea maas. Me jäime tasa ja jõllitasime teda, südamesse hiilimas mingi kohutav eelaimus.
„Brežnev on surnud,” lausus õpetaja. „Kohe võib alata sõda.”
Nüüd algasid ajad, mil räägiti aina, kui terav on poliitiline olukord ja et sõda pole eales lähemal olnud. Kuna mind poliitika ei huvitanud, siis ei saanud ma ka aru, miks oleks pidanud Brežnevi surm sõja põhjustama. Kõikjal korrutati, et olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, kuid tegelikult muutus ainult televiisorist näidatava paraadi ajal Kremli tribüünilt kange käega lehvitav vanamees. Meile kinnitati, et USA on juba tuumapommid meie poole suunanud ja kui nüüd keegi vähe valjemalt hingab, läheb lahti. Punane nupp, öeldi meile – nad vajutavad punast nuppu. Õppisime valmistama vatimarli maske ja meile näidati tuumapommi plahvatamise filmi, samuti tutvustati võigast heli, mida kuuldes pidid kõik varjendisse jooksma.
Isiklikult minu jaoks leidis Brežnevi surmast märksa ebameeldivam sündmus aset sealsamas vene keele kabinetis sellesama õpetajaga. Ma istusin esimeses pingis, keegi ütles midagi vaimukat, kõik naersid ja tuju oli klassis igati hea. Kopsisin varbaga energiliselt lauajalga ja naersin koos teistega „ha-ha-haa”, kuid kui naer lõppes, pöördus õpetaja ühtäkki minu poole. „Palun ära toksi mu jalga!” ütles ta. Ma läksin sekundiga näost punaseks, vaatasin pinginaabri poole, kokutasin ja püüdsin õõnsalt valetades süü temale veeretada, aga see ei õnnestunud. Miks õpetaja oma jalga eest ära ei tõmmanud, kui selle pihta koputama hakati, ei tea ma siiani. Veider. Ise oli veel selline kena õpetaja.
Kord käisime Ropkas klassiekskursioonil, et külastada klassivend Tiidu maakodu, kus peeti nutriaid. Kõik oligi väga tore, nutriatel olid väga pikad, kõverad ja oranžid hambad, kuid tagasiteel rullusid lahti ettenägematud sündmused. Kuna olin vanematega palju seenel käinud, sealhulgas Ropka metsades, siis teadsin hästi, et Tartu ei ole üldse kaugel. Tutvustasin mõnele sõbrale olukorda ning hakkasime rongi ära ootama ja ilma õpetajale ütlemata mööda raudteed linna poole minema. Karta polnud midagi, kuna ma teadsin, et raudteel liikudes ei ole võimalik ära eksida. Õpetaja märkas meie eemaldumist ja asus initsiatiivgrupiga meid jälitama, kuid meil ei olnud sellest aimugi ja rühkisime aina edasi. See oli iseenesest kena matk, aga koolis tuli sellest muidugi suur pahandus, kusjuures mind peeti põhiliseks süüdlaseks, mis võis ka põhjendatud olla.
„Ja seisma ei jää!” õiendas meie uus klassijuhataja Elviira, vene rahvusest kõhn naine, kes kandis tihtipeale mingeid naistekostüüme. „Juhani punane särk oli kogu aeg näha.”
Ebaõnnestumiste kõrval leidus ka palju ilusaid hetki. Kevadeti korraldati matku Pangodisse, osad lapsed sõitsid ratastega kohale, teised läksid rongiga Nõkku ja sealt jala edasi. Ükskord ratastega Pangodist tagasi sõites laulsime klassivend Priiduga suurema osa teest laulu, mida olime just vene keele tunnis õppinud, „Oт улыбки хмурый денъ светлей”. Sõtkusime kevadpäikese all pedaale ja muudkui lõõritasime leivatehaseni, kust algas linn. Teinekord imiteerisime Aivariga vahetunnis ajaviiteks poksimist, üksteist päriselt puudutamata – niisama, naljaga. Ja siis ühe järjekordse tühja löögi käigus puudutas Aivari rusikas imeõrnalt mu nina. Sündmus oli mõlema jaoks nii ootamatu, et tõsinesime hetkega ja vaatasime üksteisele ehmunult otsa, saamata aru, mis juhtus. Et väliselt nii terav ja tugev löök mu nina tonksas nagu vihmapiisk, oli ime. Sellist lööki ei saanud õppida, see kas tabas sind kord elus või mitte, ja minul oli õnne – mind tabas.
Kui hakkasin kooli vahetama, läksin emaga direktor Kerstna kabinetti. Direktor oli väga sõbralik, jättes mulje, et ei mäletagi korda, kui ta mulle ja Raivole vanema klassi poisi betoonküna taha järele saatis. Kirjutanud paberitele alla, vaatas direktor mulle tõsiselt otsa ja ütles:
„Väga kahju, et sa teise kooli lähed.”
Seda oli tore kuulda, aga aru ma sellest ei saanud. Kuna meie ainuke isiklik kokkupuude oli lõppenud mu pikaajalise kraanikausi kõrval seismisega, siis oleks võinud arvata, et ta tunneb minu äramineku üle hoopis rõõmu. Tegelikult oli mul endal ka kahju lahkuda ja sellele mõeldes tundsin aastaid südames mingisugust pitsitust. Muidugi mitte direktori pärast. Lihtsalt nii palju häid sõpru jäi maha, ja koolimaja – see muidugi ka.

Loomingut
“Erakordne info Maa elanikele” Habemega Naine, 2008
“Kullamäe lood” Atlex, 2012
“Hokimängija Tartu linnamüüril” Atlex, 2014
“Aastaraamis Tartu” pildialbum, Atlex, 2014
“Supergripp Anton” Hea lugu, 2015
“Ideaalne taies” Hea lugu, 2016
“Tartu õuduskaupmees” Hea lugu, 2016
“Läbilööjalammas ja marukoer” Hea lugu, 2017
“Tuhastunud külavanem” Kuuloom, 2018
“Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” Kuuloom, 2020

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: