Herta Laipaik

20. veebr. 2021 at 12:32 p.l. (Herta Laipaik) ()

Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald – 17. jaanuar 2008 Tallinn) – eesti kirjanik.
Tema loomingus annavad tooni folkhorror’i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas,
aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.

Foto: Peeter Langovits

Katkendid mälestusteraamatust Tuulekellad, Orion 2000, lk 19 – 23; 79 – 82.

Triinu pealekäimisel läksime esmalt Niguliste tänavasse. Ta ütles ennast üksi pelgavat. Linnas valitseski veel imelik tõmbetuul, kuum ja kurku põletav. Nagu kurja hingeõhk, mis ihkab uusi põlenguid. Harju tänav oli suitsev varemeteväli. Niguliste kirik põles. Vaikse tulega, nagu oleks leekidel häbi pühakojale otsa teha. Lisan siinkohas juurde, et Niguliste põles päevi. Tulel nagu ei saanud hävitamisest lõõg täis. Või nagu võitleks pühade seinte vahel elu ise hävinguga. See oli valutegevalt kummaline hõõguv tuli, oli tunne, nagu tunneksid kivist seinad valu. Lõpuks põles ta seest tühjaks. Targad ja ettevaatlikud inimesed olid kuulsa altarimaali ju aegsasti varjule toimetanud. Kusta-tohtri maja seisis püsti ja ta ise tuli meile vastu, magamata, tööriietes, valmis tõrjuma tule sattumist kodule. Ta oli rõõmus meid nähes. Tema käest saime teada, et Keskhaiglale kukkus pomm või kaks. Ka Diakonissidel olevat mingi purustus. Ent „Estoniat” meil enam ei ole. Ka Töölisteatriga olevat midagi lahti.

Mina pakitsesin Diakonisside haigla juurde minna. Triinu oli teist meelt. Ta pidas lesepõlve. Punased küüditasid neljakümne esimese aasta juunis ta tütre ning väimehe. Vana naine otsis tröösti nii kirikust kui „Estonia” väärttükke vaadates. Temale oli teater omamoodi pühakoda ja selle varemete poole teda tõmbaski. Kusta pealekäimisel olin nõus Triinuga „Estonia” juures ringi ära tegema.

Me järgnev käik viis läbi rusude, veel tulekoldeid täis tänavate „Estonia” juurde. Teater oli maadligi põlenud, tuttavad seinad tundusid tontlikult tühjadena ja tekitasid ängi. Kiivrites pritsimehed otsisid rusude alla jäänud inimesi. Kustutada enam suurt midagi ei olnud ja ega seda saanudki, sest linna veevärk sai kohe pommitamise alguses tabamuse. Rahvast tuli ja läks. Käidi kui palverännakul. Tol korral seal „Estonia” varemete juures surid sõnad. Või õieti neil ei olnud jõudu sündidagi. Seisti kalli kalmu juures. Aga sõnatu vaikus kisendab omal moel. On jäänud meelde, et keegi oli asetanud varisenud kividele õitsva alpikanni. Kirka jumalalille keset hävingut. Otsekui ilmutuse enda. Kas tõi kauni häitsme matuselille tähenduses rõõmu tundev salakommunist? Või rääkis lill fööniksina tuhast tõusvast uuest „Estoniast”?

Mina tõttasin pooljooksu Diakonisside haigla poole. Läbi veel põleva, kuuma õhkuva linna. Jalgsi minnes tundus teekond rängalt pikana. Olin higine, väsinud ja pahur, kui jõudsin pärale. Suur, pommitabamusest laastatud park tõstis hirmu kurku. Kolmekorruseline peahoone oli saanud täistabamuse, paistis läbi; katus rippus õhus, aknaraamid maas, klaasid purud. Pilk nägi kohe ka tuhakspõlenud surnukambrit. Kirik seisis küll püsti, ainult katus oli räsitud. Küsisin ühelt haigla inimeselt dr. Rumma järele. Olevatki kirikus. Sisse astudes jäi pilt meeltesse. Põrandale oli ritta asetatud paarkümmend poolpõlenud laipa. Endel tegi ruumi umbes kümneaastase poisikese söestunud surnukehale. Lapse põlenud näost vaatas vastu silmapaar ja nende pilgus ei olnud pelgu. Hallid lahtised silmad otsekui imestasid, kuidas see kõik võis juhtuda. Mulle anti kittel, põetajarätt üle mütsi ja nii ma sel päeval elavate ja surnutega tegutsesin. Tajusin, et Endel oli minuga rahul. Kliiniku kaks võlvitud keldrit, mida katakombideks kutsuti, olid lamavaid haigeid täis. Osa lebas kanderaamidel, mõned pinkidel. Kõikidele tassisime peale tekke, sest temperatuur püsis nullilähedane. Nägin ka Oskar Kallast. Ta lebas liikumatult ühes nurgas akna ligidal. Lumelörtsi oli tuisanud katkisest keldriurkast sisse, talle pähe. Soniva haige juures istus Aino Kallas lastega. Olime Diakonissides poole ööni. Pikapeale taganes isegi väsimus. Siis viis puugaasil töötav kliiniku auto meid koju.

*

Nüüd mälestusi paberile pannes näen ennast nädal hiljem seismas Kusta Rumma arstikabineti akna all. Otse vastu Niguliste kirikut. Pühakoda hõõgus veel. Siis ma juba teadsin, et vend jõudis tervena koju. Ja kodus teati ka siinseid uudiseid. Neil päevil Kusta Rumma kolis. Rahumäe villasse. Olime abiks. Hoolikalt sissepakitud hinnalised maalid said uue peavarju. Tohtri neljas keeles teaduslik raamatukogu toodi ühes riiulitega. Doktor oli praktiseerinud nii Breslaus kui Pariisis ja kaasa toonud nii klassikat kui meditsiinikirjandust. Vene kirjandus võttis riiulitäie ruumi. Lisaks kaunilt välja antud inglise teosed. Raamat kui ilu ja kui põhjatu vara. Kaunist teost pihku võttes tekib õnnis tunne.
Toon järelkajasid pommitusööle kõigepealt ajalehest „Eesti Sõna”. Leht kirjutab 300 lennuki terrorirünnakust Tallinnale. Alla tulistati 21 lennukit. Elanikkond kandis kaotusi. Hävis teater „Estonia” ja Niguliste kirik. Ka Vaekoda. Raekoda sai pihta. Enamlane ei valluta, ta hävitab, leiab ajaleht. Muu hulgas on tõdemus, et Eesti on Euroopa eelpost. „Estonia” kohta leitakse, et see oli Eesti rahvusliku vabaduse ja kultuuripüüdluste mälestussammas. „Punane tabas südamesse,” kirjutab 16. märtsi „Eesti Sõna ”.
Pärast märtsipommitamist kirjutab Marta Sillaots „Ajakirjas Naisele” tähendusrikka pealkirjaga juhtartiklis „Meie elame siiski”: „Meeleheit oleks rahvuslik kuritegu. Nüüd, mil eestlastel pole enam minevikku, olevikku ega tulevikku, tuleb kõigest üle olla, sest olgugi majandus halvatud, inimesed koduta ja kunst peavarjuta, on minevikukultuur ikkagi olemas. „Estonia” põles, aga „Kratt” jäi.”

9. märtsi pommitamise kaja avaldub veel ajakirja viimses numbris Sillaotsa kirjutises „Võtmed tuhas”: „Hoole ja armastusega loodud kodudest on jäänud kujutletavad piirjooned – ei seinu, lage, põrandat. Kõik hävis hoobilt. Võtmed lebavad tuhas.” Ent Sillaotsa järgi on võtmed kodu puutumatuse sümbol. Teda lohutab kuuldud ütlus: „Mis kord on saadud, seda võib saada uuesti.”

Lootus andiski jõudu järgmisteks päevadeks ja pikaks nõukogude okupatsiooni ajaks. Suurem jagu rahvast seisis aastaid lukus. Elati igapäevast elu.

Ja ometi lugesin neid mälestusi kirjutades ajakirjast „Looming” (nr. 9, 1998) Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma artiklit „Kuldsed kuuekümnendad – kuldsed või vasksed” ning sealt Viivi Luige hinnangut – „Kuuekümnendatel aastatel kodunes nõukogude võim lõpuks ka Eestis.”

Kirjutan oma nägemuse. Maailmavallutamise plaane hauduv, kuid alaliselt tühja kõhuga „nõukogude võim” kodunes eesti lihapottide juures imekähku. Ja tõi kodunema ka ligi pool miljonit seltsimeest. Üleüldine kodunemine oli nii suur ja sügav, et kui mul kaheksakümnendate algul kord trollibuss nina alt minema sõitis ja ma ühelt ootajalt sõiduki numbrit küsisin, vaatas ta mulle kui kuu pealt kukkunule otsa ja vastas: „Govorite po-tšelovetšeski.” (Rääkige inimese keeles.) Kuidas siis kodunes mitte-inimkeelne, rohukõrrest madalamaks alandatud eestlane nõukogude võimu all? Ja kas on kodumõistet üldse võimalik võõrvõimuga siduda? Samas, tõsi on seegi, et osa läks ajavooluga karjääri nimel kaasa, sest valgust tunneli lõpul ei paistnud; ent nemad ei teinud oma sugurahvale kahju. Nii Saksa kui Vene okupatsiooni ajal teenis võõrast võimu sulase rollis inimesi, kes oma piskut võimalust kasutades püüdsid päästa, mis päästa annab. Enamik neist oli headuse või valguse poolel. Neid hoidis püsti ja iseloomustas kahe sõja vahelise aja märk – Vabadussõja vaim. Vabadussõja lahinguis, eriti Võnnu heitluses Landeswehriga, me puhastasime orja vere ja ajasime selja sirgeks. Esimest korda ajaloos suutis üks väike Euroopa rahvas venelased sõjaga oma maalt välja lüüa. Mu isa rääkis mulle tihti toonasest võidust sakslaste üle. Sõdurid nutsid heameelest. Mäletan, kord olime kahekesi paadisõidul, kui taas tuli suurest võidust juttu. Oli soe suvepäev, pääsulinnud lendlesid kõrgel me peade kohal. Seal, lapsemeeles veel, hakkasin ma Vabadussõja vaimu ühendama pääsukeste pilvede poole ulatuva lennulustiga. Teen seda südames siiamaani.

Aga nii, nagu iga rahva hulgas, oli ka meie seas reetureid, kes peale ligimeste otsese hävitamise püüdsid oma rahvale võõrast keelt ja kultuuri peale sundida. Nad olid pimeduseteenrid. Lausvenestamine on ka üks punaste häbiplekkidest. Nendetaolised müüsid, kui tarvis, lihase isa ja ema maha. Ei tunnistanud nad siis ega ka nüüd süütult hukatute haudu oma kätetööks. Ei Eestimaal ega ka lugematuid kalme Sarmaatsia lagendikel. Nõukogude võimu teenides tegid nad kurja igale eestlasele.

/…/
Uuesti lugesin valusaid ridu. 28. septembril 1939 kirjutasid Nõukogude Liit ja Eesti alla vastastikuse „abistamise” lepingule. 18. oktoobril alustasid Nõukogude Liidu väed sisenemist Eesti territooriumile. Kaks päeva hiljem, 20. oktoobril, palus Johan Laidoner president Konstantin Pätsil vabastada end sõjavägede ülemjuhataja kohalt. Taotlus jäi rahuldamata.

Ja siis – 1939. a. Eesti ajalehtede suured toretsevad pealkirjad. „Sõjavägede ülemjuhataja sõidab külaskäigule Moskvasse” (Päevaleht, 4. detsember 1939). „Kindral Laidoner sõitis Moskvasse. Küllasõit toimub N. Vene valitsuse poolt varem esitatud kutse põhjal ” (samas, 6. dets. 1939). „Vastuvõtt Eesti sõjavägede ülemjuhataja auks Kremlis”(Uus Eesti, 2. detsembril 1939). Ei jäeta märkimata Moskva vaksalis üles rivistatud aukompaniid, lehvivaid lippe ja tervitusmarssi. Järgneb vastuvõtt marssal Kliment Vorošilovi juures. Lisaks käik Stalini-nimelisse autotehasesse, kus on tegevuses 1200 inseneri ja 40 000 töölist. Sellessamas artiklis tuuakse ära teade, et Molotov on Eesti saatkonnas vastuvõtul. Kõik see toimub ajal, kui käis Soome Talvesõda ja Eesti territooriumil asuvatest lennuväebaasidest tõusid punalendurid pommitama Soome linnu.

Mida külalistele näidati?

Külaliste hulka kuulus peale kindral Laidoneri Eesti Kindralstaabi 2. osakonna ülem kolonel Villem Saarsen, kindrali adjutant August Jaakson ja pressiesindajana ajakirjanik Voldemar Kures.

Ja näidati Leningradis Ermitaažis seitsme luku taga seisvat sküütide kullakambrit. Lisaks – Iisaku katedraali. Moskvas külastati mitut puhku Suurt Teatrit. Kuulati oopereid „Jevgeni Onegin” ja „Vaikne Don”.
Ei ole raske arvata, mida tundsid Eesti ohvitserid „Vaikse Doni” ühte stseeni vaadates, kus laval valgekaartlastest ohvitseridel pagunid maha kisti ja nad tapmiseks seina äärde seati. Saalis tõusis ovatsioon ja plaksutati kiitvalt käsi. Mass ihkas verd.

Lõpuks visiit Stalini enda juurde. Kremlis vaatas delegatsioon Stalini osavõtul filme „Tšapajev”, „Traktorist” ja „Kui homme on sõda”. Ja veel näitas impeeriumi peremees küllusliku peolaua juures temale nii isepäise musta huumoriga, mida ta arvab rahvast ja selle esindajaist, kes ilma ühegi pauguta oma isamaa võõra võimu kätte andsid. Loovutasid, käed rüpes.

Nimelt tõstis diktaator pokaali mitte lauas istuvate kutsutud külaliste auks – vaid Soome rahva terviseks, kes samal ajal rindel elu ja surma peale võitles. Irvitus oli saatanale endale omane. Olevat olnud arvamus, et kindral Laidoner kunagi sellest alandusest üle ei saanud.

Mul on elus olnud päevi, kus tahaks aja kulgemise peatada või vähemalt maha võtta. Tuhande üheksasaja neljakümne neljanda aasta augusti teine pool jättis siiani tajutava jälje. Hirm pagenemise ees. Hirm rindel oleva mehe pärast. Hirm idukese saatuse pärast, kes mu üsas kasvas. Ema käest tuli kiri kirja peale. Sisu oli ainumas – ära jäta kodu, võõral leival on nutumaik küljes. Loetu käristas mind ikka ja uuesti seesmiselt kaheks. Kojujäämise hind oli ränk. Kas Siberi leival ei ole nutumaiku küljes? Ema ei kirjutanud otse, ent andis mõista, et „Teenijatüdruk Kärt” kaevab mulle auku, õieti hauda. Ema vastuseis, kui mitte öelda hirm, jõudis mu ligi. Kõneles see juba mu mineku ees kõikumalöömisest? Või hirmust, mida ma tundsin idast ähvardava võõra kultuuri ees? Selle tagamaid ma ei osanud siis lõpuni seletada. Ju oli vist saatuse poolt nii seatud, et viiskümmend kuus aastat hiljem ilmus eesti keelde tõlgituna Samuel P. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge”. Ja maailmakorra ümberkujunemine. Saab teosest XXI sajandi omamoodi piibel? Või üks võimalikest tulevikuennustustest? Luterliku tsivilisatsiooni, mida autor käsitleb kui euroopalikku (The West and the Rest) ja mis sündis valgustusaja Inglis- ja Prantsusmaal ning sai Lääne-Euroopa tsivilisatsiooniks, vastandiks jääb kurjuse tähenduslisaga „barbaarsus”. Teisisõnu, Rudyard Kiplingi sõnadega öelduna:

Oh, East is East and West is West
and never the twain shall meet.

Seesama luterlik elik Lääne-Euroopa tsivilisatsioon lõpeb või lõppes aastasadu Narva piiril. Sealt edasi algas (vene) ortodoksne impeerium, Huntington loetleb veel hiina, jaapani, hindu, muhamedi, ladinaameerika ja aafrika tsivilisatsioone. Muidugi, igale teooriale võib vastu vaielda, absoluuti ei ole. Ent siiski. Narva piiri kasuks räägib omamoodi ka ajalugu. Ikka tuleb meeles pidada, et keskaja valumeistrid valasid Liivimaa kirikukelladesse palve: Issand, kaitse meid katku ja peninukkide eest. Vagajutud kõnelesid idast tulevatest hirmudest. Neid ridu kirjutades olen raamatu läbi lugenud ja taas mõttega minevikus kõndinud. Nüüd mu meelest omamoodi apostlite seisu tõusnud eesti soost meeste üle, kelle mõte samasse küündis. Minu elu suured laternad, kust valgus veel praegugi mu arusaamadesse ulatub. Võõras mullas puhkajad Jüri Uluots ja Edgar Kant.
Tolsamal saatuslikul 1944. a. Kirjutas Jüri Uluots artikli „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Kui riigimees, jurist ja õigusloolane ei võinud ta jätta rõhutamata, et Vene tung Eesti ruumi on aastast 1060 kuni tänaseni põhjustanud 40 sõda. „Isiku sulatamine kollektiivsusesse, kollektiivne tegutsemine, riigivõimu käsitsemine vägivallana ja seaduste vägivaldne andmine ja rakendamine, mis on Suur-Venes endastmõistetavad ja püsivad, osutusid eesti eksperimentides võõraiks ja kogu rahvast surmavalt häirivaks ja ähvardavaiks, tekitades äärmiselt raskeid võitlusi, sõdasid elu ja surma peale (a. 1918-1920, Teine maailmasõda 1941. aastast, eriti 1944. a. veebruarist alates.)”
Eelolev tsitaat on võetud ajakirjast „Akadeemia” nr. 7 1990. a., J. Uluotsa „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Üks asi oli lugeda neid ridu nüüd, teine kuulda ta elavat sõna. Uluotsa väited, et kui tulevikus tahetakse mõlema rahva elu säilitada ja selle loomupärast kujundamist võimaldada, siis on selleks mõlema huvides ainult üks retsept: mõlemad rahvad tuleb oma radikaalsest erinevate sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate tõttu teineteisest eemal hoida. See oli Jüri Uluotsa poliitiline testament, mida ma temale mõeldes alati meelde tuletasin. Aastad ning aastakümned möödusid võõra võimu all. Nüüd on peaaegu unustusehõlma vajunud see eesti suurmees, altarikõneks kutsutud pöördumist oma rahva poole ja ta ajaloolist hoiatust ei tuleta keegi meelde.
…Kordan uuesti, et tahtnuks aega seisma panna. Augusti lõpp rääkis rasketest lahingutest Kagu-Eestis. 20. augustil oli tule all Valga-Võru raudtee. Ja veel kord ei saa jätta rõhutamata prof. J. Uluotsa viimast kõnet, pöördumist huku lävel seisva rahva poole. Mõte ulatub üle aegade. „Meil tuleb võidelda Ida vastu, oleme osa Läänest. Veel täpsemalt. Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda.” Nii kõlas surmast märgitud mehe hääl 19. augustil eetris.

Looming:

Jutustused

«Teenijatüdruk Kärt» (1944)
«Hõbetähega taigas» (1958)
«Professor Lillepooli kroonika» (1982) (ulmejutt lastele)
«Tuulekellad» (2000) (mälestused; inglise keeles 2006: Wind Chimes)
Kogumikud
«Üksik paat Jenisseil» (1966)
«Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus» (1977)
«Maarjakask» (1983)
«Kurjasadu» (1987)
«Pipratoosi tondid» (1990)
Romaanid
«Hallid luiged» (1986)
«Hauakaevaja lood» (1991)
«Vagajutt vaskraamatust» (1991)
«Angara ääres. Anno 1950» (1992)
«Pelg» (1993)
«Koerakoonlane» (1993)
«Pärlid surevad pikkamisi» (1993)
«Ilutüdruku lilled» (1994)
«Musta opaali rada» (1996)
«Oma koja narr» (1998)
«Ood litrilisele õhtukleidile» (1999)
Lühijutud
«Hull Riismantel» (Jutuleht, nr. 35, 27 august 1940)
«Varemed»
«Kõrgem tsunft»
«Sinililled»
«Armukadedus» (Eesti Sõna, nr. 108, 11 mai 1944)
«Tema hing»
«Mogri Märdi viirastusi» (Sirp ja Vasar, nr. 36, 4 september 1959)
«Onu Ljonja» (Sirp ja Vasar, nr. 1, 4 jaanuar 1963)
«Kalmetimäe tamm» (Saadetud Pioneeri jutuvõistlusele 1968, märgitud ära paremate tööde hulgas)
«Hiiglane seedripuu ja tilluke vöötorav» (Täheke, nr. 8, 1968)
«Põtrade rohupudel» (Täheke, nr. 11, 1969)
«Parisnikust pastor» (ER kuuldemäng, 1971)
«Lauri kõrvad» (Täheke, nr. 2, 1986)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: