Joosep Vesselov

7. apr. 2021 at 3:02 p.l. (Joosep Vesselov)

Joosep Vesselov – eesti luuletaja.

Eesti Kultuurkapitali 2020. aasta kirjanduspreemia nominentide hulka arvati luule kategooria ka Joosep Vesselovi „Linna laul”.

Luuletusi kogust „Linna laul”, SA Kultuurileht 2020, lk 13; 25; 40; 49; 52.

suvi

I

mis asi mu akna taga
terve öö mühiseb, nii
et lahtise aknaga
magadagi ei saa

linn
mühiseb vägevalt
ja väänleb lõbusalt
lakkamatu laulmise käes


majad kasvavad ja
kahanevad korraga
ja mühisevad,
tänavad liuglevad
tiheda maopesana
ja mühisevad,
munakivid vanalinnas
mühisevad muliseda
kui katlatäis keevat suppi,
jõgi voolab kord üht-,
kord teistpidi
ja mühiseb muudkui

linn mühiseb laulu käes
ja mina ei saa magada-
kui aken kinni panna,
higistan linad läbi,
aga lahtisest aknast kostub
tohutult valju mühinat,
loomiste mühinat,
laulude mühinat

ja ainult mina ei saa
sel aastal mühinaga
ühineda, kuna pole häält,
minu kurgust kostub
vaid armetu kähin ja ragin,
olen hääleta

pealegi on minu elu
liiga igav, et sellest
laulda, olen
lauluta
ja tunnen endas
kasvavat kadedust

elva mehe laul

tasku keskuse taga,
emajõe ääres
laulab üks vana kerjus, et
tema olla elva mees, aga
kõik oma aastad pidand
veetma tartus, kuna
terve elu jäänud tal
bussirahast puudu üks kroon

laulab, et
tema ema
olla veetnud elvast tartu
sünnitama, aga lapsega
teda koju tagasi polevat lastud,
kuna bussipiletist jäänud puudu
krooni jagu kopikaid
ja sinna bussijaama toona
laps ollagi jäet

laulab, et
tema sõsar
olla käinud neli aastat
tartus akadeemi peal
õppimassa majandust
ja kui käinud vend õelt
palumassa bussi tarvis laenu,
ütelnud selle peale õde, et
meil on nüüd kapitalismus
ja kõik vastutavad ise
oma vara eest, pealegi
elu võlas ei ole päris elu,
ja jälle jäänud bussirahast
puudu kroon ja elva mees
jäänud jälle tartu

laulab, et
täna olla elvas
ema mahamatmine

pintsak olla ostetud tal
ja lilledki olemas, kuid
ema läinud teise ilma,
jättes pärijaks vaid õe,
kuna poeg polnud tal
kordagi külas käind,
ja nüüd jäävat matusele sõiduks
elva mehel bussirahast
puudu kroon

laulu lõpetuseks palub
elva mees minult
suitsuraha

akadeemiku laul

akadeemik raeplatsil laulab
laulu kahest üliõpilasest:

laulab, et
ühel talvel armunud kaks tudengit
teineteisse kohutavalt ära,
värvinud teineteisel põski kollaseks,
huuli valgeks, käinud
samades seminarides, teinud
koos ettekandeid ja kirjutanud
teineteise nägudest
kolmetuhandesõnalisi esseid,
mis õppejõududele eriti ei olla
meeldinud

akadeemik laulab, et
lõputööd alustades püstitanud noormees
hüpoteesi, et armastab neiut
rohkem, kui neiu armastab teda,
mispeale vaielnud neiu vastu, et
antud hüpotees ei leia
kindlasti kinnitust, ning
armunute vahel kerkinud tüli,
tülitsenud nädala, tülitsenud kaksi ja
pika vaidlemise ning
raeplatsil väitlemise järel
jõudnud need armunud
järeldusele, et on vaja läbi viia
empiiriline uuring, korraldada
eksperiment

akadeemik laulab, et
nõnda otsustanud armunud
vedada kihla ning teha teineteisele
võidu musu, tingimusega, et
kes varem musu lahti laseb,
see ka armastab vähem,
niimoodi nad hakanudki seal
raeplatsil musutama, musutanud
kuu, musutanud kaksi, surunud suid
tugevasti vastu teineteise huuli

jõudnud kätte kevad ning
sessi ajal tahtnud neiu kibedasti
eksamile minna, kuid noormees
ei olla musu lahti lasknud, kuna
ei olla tahtnud kihlvedu kaotada,
ning nõnda kukkunud nad mõlemad
kõik ained läbi, neiu
nutnud seepeale nõnda palju,
et ne jalge ümber jäänud
kaevutäis soolast vett
loksuma

akadeemik laulab, et
suvel saanud noormees kutse
tulla aega teenima, üritanud siis
neiu haardest lahti rabeleda, et
arstlikku komisjoni minna, kuid
neiu polevat musu lahti lasknud,
kuna temagi polevat
tahtnud kihlvedu kaotada,
ja noormeeski nutnud siis
pisaraid, vihast nõnda palavaid,
ja vesi ne jalge ümber
keema ja pritsima löönud

akadeemik laulab, et
kaks armunut üliõpilast musutavat
seal veel tänagi, paksust tolmukihist
hallid ega suuda end liigutada,
kuulu järgi ei armastavat
enam ei neiu noormeest
ega ka noormees neidu, kuid
kumbki olevat oma põhimõttes kindel,
kumbki tahtvat kinnitust just
enda hüpoteesile
ega tahtvat
kihlvedu kaotada
ning lahke rahvas heitvat ne
pisarakaevu münte, et noored
võiksid kinni maksta
ainepunkte ja
ka trahve

akadeemik lõpetab laulu
ja tõmbab jalga kummikud

akadeemik ronib kaevu
münte korjama

prohvesri laul

üleöö on terve
linn vaesust täis,
tänaval ei saa enam
jalgagi tõsta, koperdamata
otsa mõnele silla all istuvale
akadeemikule,
tühjad kilekaaned jalge all
sildiga
„pole tööd,
palun andke esseid”

üks prohvessor laulab regilaulu:

eeli-ooli-ooli-eeli
olin mina akadeemik
töö mul oli garanteerit`
oi ta oli garanteerit`!

Ussi-assi-assi-ussi
linna peale tulnud siis
hirmus majanduskriis
oi oi majandusekriis

usta-asta-asta-usta
tehti linnas ko-oondusta
lahti ei teht` mull`gi usta
oi kus tehti ko-oondusta

ooli-aali-aali-ooli
vallandati ülikoolist
dekanaadi kõrgest toolist
oi mind lahti lasti koolist

palla-pilla-pilla-palla
elama pean silla alla
paljaspäi ja paljal tallal
oi ma elan silla alla

issu-essi-essi-issu
silla all ma laulan-istun
lauludes rõhulibistus
oi oi oi rõhulibistus

eida-aida-aida-eida
aidake mull`tööda leida
andke mulle esse-eida
oi mull`andke esse-eida

kirjutan kiirelt ühe
esse, pistan kilekaante
vahele ning akadeemik
tänab ja lubab, et
semestri lõpuks hindab ära

haanja naiste laul

kopsud täis vett,
hulbin uimas
ühes kaladega
pärivoolu,
päike loojub aegamööda
ja jõgi kannab mulle
haanja naiste laulu

haanja naised laulavad, et
haanja miis vidi
lubjakivve
laulavad, et
kõik haanja mehed
läinud nädala alguses
üheskoos võrru lubjakive vedama,
püksinöpse ostma
ja leivapalakesi
silgupüttidesse tsurkama,
et pärast kolme päeva tööd
miskitki head süüa saaks

haanja naised laulavad, et
haanja mehed jõudnud võrru,
kuid leidnud eest vaid
tühja linna ja suletud poed,
linna olla tabanud katk ja
majanduslangus, mistõttu
olla kõik lahked kaubasaksad
oma poed pannud kinni ja
hakanud luuletama,
ne silgupütid jäänud
kauplustesse luku taha
kõik haanja mehed
vahtinud läbi akna
silgupütte kaubasakste
lettide ees, palunud ja
anunud, et
esänd, tii uss vallalõ,
nälg om, esänd,
olõq hää,
esänd, lupa tsurgata,
kuid katkused kaubasaksad
istunud oma lettide taga, kirjutanud
seal oma luuletusi hingelangusest ja
majandusvalust

kõik haanja mehed surnud
tol kurval päeval
poodide ees tänavail nälga,
kuna kuiva leivapalakest
nad süüa ei olla tahtnud,
nõnda jätnud kõik haanja mehed
endast oma haanja peredele järele
igaüks vaid kolm kopkat pärandust
ja haanja õueile jäänud
haanja kodude ette vedelema
kõrged lubjakivihunnikud,
miad haanja mehed olla
kogunud, kuid mis neil
veel vedamata olla jäänud

haanja naised laulavad, et
nemad leinanud mehi ning
tassinud suurest leinast siis üheskoos
kõik haanja meeste kivihunnikud
ühte kohta kokku
suureks ühiseks
haanja hauaks,
sestsaati ollagi haanjamaal
suur mägi

haanja naiste laulu lõpetuseks
loojub päike, jõgi
peegeldab taevatähti

Link:

„Olen siin selleks, et midagi mäletada. Intervjuu Joosep Vesseloviga”, Värske Rõhk, Joosep Vesselov/ Siim Lill, 11.08.2020
https://va.ee/olen-siin-selleks-et-midagi-maletada-intervjuu-joosep-vesseloviga/

„Prohvesri laul” autori esituses
https://www.youtube.com/watch?v=sLAP6i9txRU

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: