Jaroslav Hašek

22. apr. 2021 at 2:51 p.l. (Jaroslav Hašek, Nädala autor 2021, Uncategorized)

Jaroslav Hašek (30. aprill 1883 Praha, Böömimaa kuningriik, Austria-Ungari – 3. jaanuar 1923 Praha, Tšehhoslovakkia) oli tšehhi humorist ja satiirikirjanik, kes on tuntud kui romaani “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” autor.

1.märtsil 2021 möödus sada aastat Jaroslav Hašeki romaani “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” esimese osa ilmumisest.

Jaroslav Hašek sündis 1883. aastal Prahas ning tegeles nooruses kirjandusega, kirjutades satiirilisi artikleid ja följetone ajalehtedele ja ajakirjadele. 1914. aastal, pärast esimese maailmasõja algust mobiliseeriti ta Austria-Ungari keisririigi armeesse ning saadeti Vene rindele, kust ta aga 1915. aasta septembris deserteerus ja jooksis üle Vene vägede poole oma Austria keisrivõimu vastaste meeleolude ja Tšehhi iseseisvuse pooldamise tõttu.

Pärast lühiajalist viibimist Vene sõjavangis astus J. Hašek Venemaal moodustatud Tšehhoslovakkia leegioni, mille eesmärk oli koos Vene vägedega võideldes vabastada Tšehhoslovakkia ning saavutada selle iseseisvumine Austriast. Lahingutegevuses autasustati teda IV järgu Püha Georgi ordeniga.

1917.aastal, pärast Venemaal toimunud veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni ning Venemaa ühepoolset väljaastumist Esimesest maailmasõjast lahkus Hašek leegionist ja astus VK(b)P liikmeks.

1920.aasta lõpus suunas partei J. Hašeki läbi Eesti (Narva ja Tallinna) ja Saksamaa tagasi Tšehhoslovakkiasse kommunistlikule agitatsioonitööle, kuid ta ei leidnud ühist keelt kohalike tšehhi kommunistidega ning jäi aktiivsest poliitilisest tegevusest kõrvale ning taasalustas oma kirjanduslikku tegevust.

Hašeki juhtumisi Eestis on lähemalt käsitletud 2020. aastal ilmunud raamatu “Huumori kool. Geniaalne idioot” neljandas vahelugemises. Ta alustas oma kultusromaani “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” avaldamist järjejutuna ja brošüüridena, kuid suri enne, kui romaan valmis sai. Tema romaan avaldati ja see saavutas kiiresti maailmakuulsuse. Seda on tõlgitud rohkem kui 60 keelde.
Hašek on kirjutanud ka üle 1500 lühijutu.
(allikas Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:Esileht)

Katkend: Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevilt, Eesti Raamat 1975. Tõlkinud Lembit Remmelgas. Lk 401 – 410.

„Miks meil peaks miskit muret olema?” ütles. „Küll kõik läheb joonde! Peaasi on kohtus ikka ja alati valetada. Kes laseb ennast pehmeks rääkida ja tunnistab üles, see on ikka kadunud mees. Ülestunnistamisest ei tule eales midagi head. Kui ma ükskord Moravská Ostravas tööl olin, juhtus seal niisugune lugu: keegi kaevur kolkis inseneri nelja silma all läbi, nii et keegi ei näinud. Advokaat, kes teda kaitses ajas talle peale, et salaku maha ja talle ei saa midagi teha. Kohtu eesistuja aga koputas talle aina südamele, et ülestunnistamine on karistust kergendav asjaolu. Kuid mees kinnitas ühtesoodu oma, et tal pole midagi tunnistada. Sellega ta näitas, et tal pole süüd, ja saigi vabaks. Selsamal päeval oli ta Brnos . . .”


„Sa tont ja tuhat!” kaotas Vodička kannatuse. „Mulle jätkub! Ma ei saa aru, mis jaoks sa kõike seda jutustad? Eile oli meiega ülekuulamisel täpselt samasugune mees. Kui kohtu-uurija küsis, mis ta eraelus tegi, vastas ta: „Tegin Křiži juures tuult.” Ja niiviisi üle poole tunni, kuni kohtu-uurija hakkas taipama, et mees tõmbas Křiži-nimelise sepa juures lõõtsa, ja küsis uuesti: „Ah te olite siis sepa abimees?” Mees aga vastu: „Ei olnud habemes, öövahil Franta Hybšil oli habe ees.” ”
Koridorist kostsid sammud ja vangivalvuri hüüd:
„Zuwachs!” (Täiendus (saksa k.))
„Meid saab jälle rohkem,” rõõmustas Švejk. „ Ehk on mehel mõni koni kaasas.”
Uks avanes ja sisse tõugati seesama üheaasta-vabatahtlik, kes oli Budějovices koos Švejkiga kartseris istunud ja sealt mingi marsiroodu kööki saadetud.
„Kiidetud olgu Jeesus Kristus!” lausus ta üle ukse astudes, mispeale Šveijk
vastas kõigi eest:
„Igavesti – aamen!”
Vabatahtlik tunnistas rahulikult Švejki, asetas teki, mis tal kaasas oli, maha, istus pingile tšehhi koloonia sekka, harutas sääresidemed lahti, võttis sidemete vahelt osavalt peidetud sigaretid välja, jagas need meestele ja otsis siis saapa seest tükikese tikukarbi väävlikülge ning mõned pikuti lõhkiaetud tuletikud.
Vabatahtlik tõmbas tuld, pani sigareti põlema, andis teistele tulist otsa ja teatas ükskõikselt:
„Mind süüdistatakse mässu tõstmises.”
„See on kööme,” rahustas teda Švejk. „Rohkem naljaasi.”
„Teadagi,” arvas ka vabatahtlik, „kui me sedaviisi mitmesuguste kohtute abil tahame võita. Kui nad tahavad iga hinna eest minu üle kohut mõista, mõistku pealegi. Lõppude lõpuks ei muuda üks protsess kogu olukorda.”
„Kuidas te siis mässu tõstsite?” päris sapöör Vodička, silmitsedes vabatahtlikku ilmse poolehoiuga.
„Ma ei tahtnud peavahis peldikuid puhastada,” vastas vabatahtlik. „Kuni mind viidi polkovniku enda ette. On see aga üks suur siga! Pistis minu peale karjuma, et mind on rügemendiraportil kartsa pandud, et ma olen harilik kartsavang ja et ta paneb üldse imeks, et maa veel minusugust kannab ega ole jätnud häbi pärast pöörlemist ning et sõjaväkke on sattunud inimene, kellel on vabatahtliku õigused ja võimalus ohvitseriks saada, kuid kes tekitab oma käitumisega ülemustes ainult vastikust ja põlgust. Ma vastasin, et maakera pöörlemist ei saa takistada minusuguse vabatahtliku olemasolu, et looduse seadused on tugevamad kui vabatahtliku pael, ja ma tahaksin näha, kes saab mind sundida peldikut puhastama, mida mina pole täis teinud, kuigi mul on viimaseks täielik õigus säärase sigadesöögi juures, mida saame polgu köögist, kust antakse ainult mädanenud kapsaid ja raiskuläinud lambaliha. Ma ütlesin polkovnikule veel, et tema arvamus, miks maa mind kannab, on veidravõitu, sest minu pärast ei saa ju mingit maavärisemist tekkida. Härra polkovnik ei teinud kogu mu kõne ajal muud, kui plagistas hambaid nagu vana mära, kellel on jäätanud naeris suhu sattunud. Siis aga põrutas mulle:
„Kas lähete peldikuid puhastama või ei lähe?”
„Teatan alandlikult, ma ei hakka ühtegi peldikut puhastama.”
„Kas lähete puhastama, Sie Einjährigen!” (Teie üheaastane, s. t. üheaasta-vabatahtlik. Saksa k.)
„Teatan alandlikult, ei lähe.”
„Oh kurat ja tuhat türklast, te lähete ja puhastate mitte ühe, vaid sada peldikut!”
„Teatan alandlikult, ei puhasta sadat ega ühtegi peldikut.”
Ja nii ühtejärge: „Lähete puhastama?” – „Ei lähe!”
Peldikud lendasid sinna-tänna, nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulukeses. Polkovnik jooksis kantseleis nagu arust ära edasi-tagasi, istus viimaks ja ütles:
„Mõelge hästi järele, ma annan teid mässu õhutamise pärast diviisi kohtu alla. Ärge arvake, et olete esimene vabatahtlik, kes selles sõjas maha lastakse. Serbias poosime kaks vabatahtlikku kümnendast roodust üles ja ühe üheksandast roodust lasksime maha nagu kutsika. Ja mispärast? Need kaks, kes üles poodi, keeldusid Šabaci all ühe čužaki naist ja väikest poega surnuks torkamast, üheksanda roodu vabatahtlik lasti selle eest maha, et ta ei tahtnud pealetungile minna ja seletas, et tal on lampjalad ja need on paiste läinud. Niisiis, kas lähete peldikut puhastama või ei lähe?”
„Teatan alandlikult, ei lähe.”
Polkovnik vaatas mulle otsa ja ütles:
„Kuulge, olete ehk slavofiil?”
„Teatan alandlikult, ei ole.”
Siis viidi mind ära ja teatati, et mind on mässu tõstmise pärast kohtu alla antud.”
„Teeksid kõige paremini, kui mängiksid idiooti,” ütles Švejk. „Kui ma garnisoni vangimajas istusin, oli seal üks tark ja haritud mees, kaubanduskooli õpetaja. Ta deserteeris lahinguväljalt ja tema üle pidi tulema vägev protsess, et teda teiste hirmutamiseks süüdi mõista ja üles puua. Kuid mees keerutas end väga lihtsalt välja. Ta tegi, nagu oleks juba pärivuselt nõdrameelne. Kui staabiarst teda üle vaatas, teatas ta, et ta ei deserteerinud, vaid et tal on juba väikesest peast kole himu reisida ja alati suur tung kuskile kaugele kaduda. Ükskord ärganud ta Hamburgis, teine kord jälle Londonis ega teadnud isegi, kuidas ta sinna sattus. Ta isa oli joomahaige ja võtnud endalt enne tema sündimist elu, ema aga prostituut, joonud hirmsasti ja surnud deliiriumi. Noorem õde oli end uputanud, vanem rongi alla visanud, vend Vyšehradis raudteesillalt alla hüpanud, vanaisa oma naise tapnud, end petrooliumiga üle valanud ja tule otsa pannud, teine vanaema ajanud mustlastega ringi ja mürgitanud end vangimajas tuletikkudega ära, keegi onupoegadest oli süütamiste pärast korduvalt kohtu all olnud ja Kartouzys endal klaasitükiga kaelasooned läbi lõiganud, lelletütar heitnud end Viinis kuuendalt majakorralt alla, tema ise aga pole mingit kasvatust saanud ja ei osanud kümne aastaselt veel rääkidagi, sest kui ta oli kuue kuune, mähitud teda ükskord laual, kõik läinud ära, kass tõmmanud ta laualt maha ja ta põrutanud kukkudes oma pea. Tal on aeg-ajalt ägedad peavalud ja niisugustel silmapilkudel ta ei teadvat, mis ta teeb, ja et nihukeses olukorras olevat ta ka eesliinilt Prahasse tulnud ja alles hiljem, kui sõjaväepolitsei ta „Fleki” kõrtsis kinni nabis, tulnud tal aru pähe. Issake, te oleksite pidanud nägema, mis hea meel tal oli, kui ta sõjaväest vabaks lasti! Ja kui viis maniakki, kes temaga ühes kambris istusid, kirjutasid endale igaks juhuks paberitükikeste peale:

Isa – alkohoolik. Ema – prostituut.
I õde – (uputas enese).
II õde (rong)
Vend (sillalt)
Vanaisa † naise, petroolium, tuli otsa.
II vanaema (mustlased, tuletikud) † , jne.

Üks neist hakkas seda kõike stabiarstile ette luiskama, kuid ei jõudnud onupojanigi, kui staabiarst ütles, – see oli juba kolmas juhus -, et sinu, võrukaela lelletütar heitis ennast Viinis kuuendalt majakorralt alla, sa ise pole saanud mingit kasvatust ja seepärast kasvatab sind paranduslaager. Ta viidi paranduslaagrisse ja seoti kitseks ning jalamaid oli kadunud halb kasvatus, joomatõbine isa ja prostituudist ema, ta ise aga pidas paremaks vabatahtlikult eesliinile minna.”
„Praegusel ajal ei usu sõjaväes enam keegi päritud nõdrameelsusesse, sest siis tuleks ju kõik kindralstaabid hullumajja pista.”
Rautatud ukse lukuaugus ragises võti ja sisse astus prohvus.
„Jalaväelane Švejk ja sapöör Vodička härra kohtu-uurija juurde!”
Mõlemad tõusid püsti ja Vodička ütles Švejkile:
„Kannäe raibakaid, iga päev ülekuulamine, aga mis sellest tolku! Põrgu lugu, parem mõistku meid ükskord süüdi, aga ärgu jännaku meiega. Nii vedeleme kõik jumala päevad maha ja madjari reod jooksevad karistamatult ringi…”
Teel ülekuulamisele diviisi kohtu kantseleisse, mis asus mujal barakis, arutas sapöör Švejkiga aina edasi, millal nad küll ükskord tõelise kohtu ette pääsevad.
„Üks ülekuulamine teise peale,” pahandas Vodička. „Kui sealt midagi paistakski! Raiskavad hulga paberit ära, inimene aga ei saa kohut nähagi. Mädane trellide taga! Ütle ausalt, kas see nende supp ka süüa kõlbab? Ainult mädad kapsad ja külmavõetud kartulid. Kurat ja põrgu, sihukest lolli ilmasõda pole ma veel söönud! Mina kujutasin sõda hoopis teisiti ette.”
„Mina aga olen päris rahul,” ütles Švejk. „Kui ma veel aastaid tagasi ajateenistuses olin, rääkis meie nahk Solpera ikka, et sõjaväes peab igaüks teadma, mis ta kohus, ja andis sulle sihukese hoobi vastu lõugu, et jäi igaveseks meelde. Või õnnis ülemleitnant Kvajser, kes ütles alati, kui ta püsse kontrollima tuli, et sõduril ei tohi olla hinge, sest sõdurid on ainult krooni nuuma peal olevad lojused. Riik annab neile süüa, kohvi, piibutubakat ja nad peavad selle eest vedama nagu härjad.”
Sapöör Vodička jäi mõtlema ja ütles veidi aja pärast:
„Kui sa, Švejk, kohtu-uurija ees oled, ära siis vassi, vaid korda seda, mis viimase ülekuulamise ajal rääkisid, et me vahele ei jääks. Peaasi, et sa nägid oma silmaga, kui need madjari kaagid mulle kallale kargasid, me ju võtsime selle riski üheskoos ette.”
„Ära karda,” rahustas teda Švejk, „ainult rahulikult ja ilma ägeduseta. Mis see ära ei ole mingisuguse diviisi kohtu ees seista! Oleksid sa näinud, kui kähku tegid sõjakohtud vanal ajal. Meil teenis aega üks kooliõpetaja Herál. Ükskord, kui kogu meie tuba istus kasarmuarestis ja me vedelesime koikudel, jutustas ta, et Praha muuseumis on sihuke sõjakohtu ülestähenduste raamat Maria Theresia ajast. Igal polgul oli oma timukas, kes tappis oma polgu mehi. Tal oli tükitöö, iga mehe pealt Theresia taaler. Ülestähendused räägivad, et timukas teeninud teinekord kuni viis taalrit päevas . . .”
„Teadagi,” lisas Švejk asjatundlikult, „siis olid polgud suured ja küladest võeti mehi järjest juurde.”
„Kui ma Serbia rindel olin,” seletas Vodička, „maksti meie brigaadis neile, kes tahtsid, partisanide poomise eest sigarettidega. Sõdur sai mehe poomise eest kümme sigaretti, naise ja lapse pealt viis. Pärastpoole hakkas internatuur koonerdama ja partisane hakati karja kaupa maha laskma. Minuga koos teenis keegi mustlane. Me ei teadnud kaua aega, et ta sihukese äriga tegeleb. Meile paistis silma ainult see, et teda alati öösiti kantseleisse kutsuti. Seisime tookord Drina ääres. Ühel ööl, kui ta ära oli, tuli kellelgi pähe tema asjades tuhnida. Sellel maidal oli seljakotis tervelt kolm karpi „Sporti”, igas karbis sada sigaretti! Kui ta hommikul kuuri tagasi tuli, tegime talle lühikese lõpu. Lõime ta pikali ja keegi Běloun kägistas ta rihmaga ära. Oli reol aga visa hing nagu kassil!”
Vana sapöör Vodička sülitas.
„Vaata, et ei suregi ära. Tal olid juba püksid täis, silmad pealuust väljas, aga eluvaim oli ikka sees nagu poolenisti läbilõigatud kaelaga kukel. Me tõmbasime ta nagu kassi sirgu, kaks meest peast, kaks jalgadest, ja käänasime tal kaela kahekorra. Siis ajasime talle ta enese seljakoti koos sigarettidega pähe ja viskasime kenasti Drinasse. Kes oleks tahtnudki sääraseid sigarette tõmmata! Hommikul hakati teda taga otsima.”
„Oleksite pidanud teatama, et ta on deserteerinud,” arvas Švejk kaalukalt, „et tegi iga päev ettevalmistusi ja rääkis, et viskab varvast.”
„Selle peale me ei mõelnudki,” vastas Vodička. „Meie olime oma töö teinud, ja mis üle selle, polnud enam meie mure. Rindel oli väga lihtne: iga päev läks keegi kaduma, ja mine otsi neid Drinast taga. Järjest ujus mõni tursunud partisan meie punsunud maakaitseväelasega kõrvuti mööda Drinat kenasti alla Doonau poole. Mõned uued mehed, kes esimest korda sellist pilti nägid, said väikese palaviku.”
„Neile oleks pidanud hiniini andma,” ütles Švejk.
Nad olidki jõudnud barakki, kus asus diviisi kohtu kantselei, ja patrull viis nad kohe kaheksandasse tuppa, kus pika laua ja paberivirna taga istus kohtu-uurija Ruller.
Tema ees lebas mingi seaduseraamat ja sellel seisis pooleldi tühi teeklaas. Paremat kätt seisis laual elevandiluu imitatsioonist krutsifiks tolmuse Kristusega, kes vaatas ahastades risti alusel vedelevat sigaretituhka ja konisid.
Kohtu-uurija Ruller raputas parajasti ristilöödud jumalapoja meelehärmiks krutsifiksi alusele värsket sigaretituhka ja kiskus teise käega seaduseraamatu külge kleepunud teeklaasi lahti.
Saanud klaasi seaduseraamatu kütkeist kätte, jätkas ta ohvitseride kasiinost laenatud raamatu lehitsemist.
See oli Fr. S. Krause teos paljutõotava pealkirjaga: „Forschungen zur Entwicklungsgeschichte der geschlechtlichen Moral” (Uurimusi sugulise moraali arenemisloost. saksa k.)
Kohtu-uurija silmitses mehe ja naise suguosade kohmakaid joonistusi sinna jurde kuuluvate värssidega, mis teadlane Fr. S. Krause oli avastanud Berliini Läänevaksali peldikust. Seepärast kohtu-uurija ei pööranudki tähelepanu nendele, kes sisse astusid.
Ta tõstis pilgu piltidelt alles siis, kui Vodička köhatas.
„Was geht los?” (Mis on? saksa k.) küsis ta ja lehitses raamatut edasi, silmitsedes naiivseid joonistusi, visandeid ja skeeme.
„Teatan alandlikult, härra kohtu-uurija,” vastas Švejk, „minu sõber Vodička on külmetanud ja köhib pisut.”
Alles nüüd jäi kohtu-uurija Švejki ja Vodičkat silmitsema.
Ta püüdis näole valju ilmet manada.
„Viimaks ometi,” ütles kohtu-uurija ja hakkas sorima laual olevat paberivirna. „Ma lasksin teid kella üheksaks kutsuda, aga praegu on kell pool üksteist.”
„Kuidas sa, härg, seisad?” küsis ta Vodičkalt, kes arvas heaks vabalt seista. „Alles siis, kui ma ütlen „vabalt”, võid sa oma koibadega teha, mis tahad.”
„Teatan alandlikult, härra kohtu-uurija,” ütles Švejk, „tal on reuma.”
„Sina pea parem lõuad koos!” urises kohtu-uurija Ruller. „Vastad siis, kui ma sult midagi küsin. Kolm korda oled sa mu juures ülekuulamisel olnud, aga iga sõna kisu su suust nagu tangidega välja. Kus, pagan, need paberid on? On mul teie riivatutega, aga vaeva! Või mõtlete kohut tühja asja pärast tülitada! Vaadake siia, värdjad,” ütles ta, kiskudes aktivirnast välja mahuka toimiku, mis kandis pealkirja:
S c h w e j k & W o d i t s c h k a

„Ärge arvake, et mingi lollaka löömingu pärast saate divisionsgerichti (diviisi kohus. saksa k.) hõlma all vedelda ja ennast mõnda aega väeliinilt kõrvale hoida. Teie, igaveste põikpeade pärast, olen ma pidanud isegi armee kohtusse helistama.”
Ta ohkas.
„Ära tee ennast ühtigi nii tähtsaks, Švejk! Küll rindel läheb honveedidega kaklemise isu üle,” jätkas kohtu-uurija. „Uurimine teie asjas lõpetatakse ja te mõlemad lähete tagasi oma väeossa, kus saate distsiplinaarkorras oma karistuse ja lähete marsirooduga rindele. Ja kui te, nadikaelad peaksite veel korra mu pihku sattuma, siis saate niisuguse sauna, et jääb eluks ajaks meelde! Siin on teile vabastamiskäsk ja pidage ennast korralikult ülal. Viige nad tuppa number kaks!”
„Teatan teile alandlikult, härra kohtu-uurija,” ütles Švejk, „me mõlemad võtame teie sõnad südamesse ja oleme teile tuhat korda tänulikud teie headuse eest. Oleks see eraelus, siis julgeksin teile ütelda, et olete kuldaväärt mees. Ja samal ajal peame mõlemad teilt tuhat korda vabandust paluma, et pidite meie pärast nii palju vaeva nägema. Me ei ole tõesti seda väärt.”
„Käige juba kus kurat!” käratas kohtu-uurija Švejkile. „Kui härra oberst Schröder poleks teie mõlema eest sõnakest poetanud, siis ei tea, millega see asi oleks lõppenud.”
Vodička tundis ennast jälle vana Vodičkana alles koridoris, kui patrull viis nad tuppa number kaks.

Loomingut

“Huumori kool. Geniaalne idioot”, Tallinn, 2020. “Huumori kooli” tlk Lembit Remmelgas, “Geniaalse idioodi” tlk Leo Metsar.

„Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevilt”, Eesti Raamat 1975. Tõlkinud Lembit Remmelgas

Ristikäik, Eesti Raamat 1966, vene keelest tõlkinud Eugen Roomet.

Švejk Eestis ja teisi humoreske, Noor-Eesti 1929, Tartu, tšehhi keelest tõlkinud Bernhard Linde.

Ulmeajakiri Algernon, Jaroslav Hašek, novelle ja humoreske:
Idüll põrgus; Taevane muinasjutt; Paater Ondrej patt; Loomad ja imeteod; Kuradi surm; Põrgus; Lilla värk; Kuidas ma surin. Tõlkinud Eugen Roomet.
http://algernon.ee/taxonomy/term/1189

Jaroslav Hašek. Švejk läheb Itaalia vastu sõtta, (ERR-i arhiiv, helifail) loeb Jüri Järvet. 1963.
https://arhiiv.err.ee/vaata/jaroslav-hasek-svejk-laheb-sotta-itaalia-vast

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: