Lauri Sommer
Lauri Sommer (1973) – eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija, kirjandusteadlane ja muusik
Võitis Valgas väljaantava August Gailiti novelliauhinna 2021 oma teose „Pärlipyydjad“ eest. Auhinna üleandmine toimub Valgas Nipernaadi kuju juures 1. juunil kell 13.
Lauri Sommer on sündinud Viljandimaal, lõpetanud Tartu ülikooli kirjanduse magistrina. Esimesed luuletused avaldas noor autor ajalehes Sakala, Tartus kuulus rühmitusse Erakkond. Esimene luulekogu „Laurila“ ilmus 1998, seni viimane „Kodu kaduvas“ 2019. Esimese proosaraamatu „Kolm yksiklast“ avaldas Lauri Sommer luulekogust tosin aastat hiljem (aastal 2010), järgnesid autobiograafilise ainestikuga „Räestu raamat“ ja „Sealpool sood“ ning mõnevõrra lähedased, pisut müstilise ainestikuga „Lugusid lõunast“ (2016) ja „Lõputu soovid“ (2020).
Lauri Sommer on koostanud kogumikud Andres Allani ja Ernst Enno luulest ning Juhan Jaigi lugudest, tõlkinud Gerg Trakli, Richard Brautigani ja Matsuo Bashó loomingut. Värskeim Sommeri koostatud ja tõlgitud kogumik „Indiaani luule“ ilmus 2020 ja on esimene omataoline antoloogia eesti keeles. Sommeri sulest on ilmunud arvukalt artikleid, esseid, kogumike järelsõnu, temaga on salvestatud mitmeid raadiosaateid.
Lauri Sommerit on tunnustatud rohkete kirjanduspreemiatega ka enne tänavust Gailiti novelliauhinda. Nii on ta pälvinud Loomingu aastapreemiaid, Gustav Suitsu luulepreemia, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaid, Bernard Kangro kirjanduspreemia, Juhan Liivi luuleauhinna.
Muusika tegemist alustas Sommer 90ndate alguses Viljandi punkbändides ja on osalenud hiljem erinevates muusikalistes kooslustes, sh setu meeskooris Liinatśuraq. Esinejanime Kago all on plaadifirmalt Õunaviks ilmunud rida helikandjaid Lauri Sommeri muusikapaladega, neist esimene „Piimaš“ 2003. a. Enamasti esitab trubaduur Sommer oma tekstidele kirjutatud muusikat, aga hiljuti andis plaadifirma Õunaviks välja Lauri Sommeri ja Arles Kanguse ühise albumi “Vanalinna vahel”, mille kõik lood on tehtud Liisi Ojamaa (1972-2019) sõnadele.
Katkend: Lõputu soovid, Menu kirjastus 2020, lk 97-105.
4
Buss seisis neljapäeva lõunal peale poolt kahtteist Suurekõrtsi kandis. Juht oli Varstust tulles mitmest tyhjast postist mööda kimanud ja ootas nyyd graafiku aega järele. Kuna ilm oli ilus, ei viitsinud ta seda teha peatuses, vaid sõitis natukene edasi ja peatas oma pisikese, 16 kohaga krusa Pärlijõe kaldal. Las keset tööpäeva ka natuke sillerdab ja vuliseb. Reisijad vaikisid nohisedes, kes linnaräti all peoplaane tehes, kes meenutas eilset joomingut naabrimehega ja toetas valutava pea käe najale, kes lesatas muidu niisama bussimolu moodi. Raadios rääkis keegi noor muusik oma esimesest plaadist natuke nii, et oh ma ise ka imestan, kui andekas ma olen. Järeltulev elektrooniline valsilugu mattus perioodiliselt eetrisahinasse, nagu mängiks aeglustusega vaharull.
Vaatasin Pärlijõge. See oli kõrge, aga mitte enam haripunktis. Oja kohale vajunud halapajuvõrasse oli terve kahlak oksi kogunenud. Kopra langetatud puunotte kattis tihe sammal. Taanduva suurvee loksuv vool noolis kaldaid. Vihitajad siblisid soojal kruusal kalda vahusel piiril.
Päike lõõmas seniidis ja bussiuksest voola pleekiva kulu hõngu. Veel yks väljateenitud kevad. Miski muu ei loe.
Pisike poolvarjuline kaldaserv seisis veekeeriste kohal. Vaht tantsis pinnal ja all mööduv punakas vesi oli kõigega nõus. Tasakesi vajus lahti pudenend savikiht voolu. Paljastus mingi mõranenud kivikaante keskel olev puust asjandus. Oot! Misse? Juhil oli aeg. Ta lülitas mootori sõiduks käima, aga kuna ma istusin kohe tema selja taga, siis jõudsin ikkagi enne välja lipsata. Minu pool kyljes istus veel inimesi, aga nad kõik vahtisid oma näitavat ja kõnelevat peopesa. Keegi teine polnud seda varingut märganud. See yle kivide silla alla minev veeneelustega vool lahises ja lurises ka, plartsatus vist ei kostnudki kätte. Buss kadus mäe taha.
Ronisin jõekaldale, määrisin seal turnides pyksid punaka saviga ja yks tennis oleks peaaegu vette jäänud, aga kasti tõin ära, sest kast see oli. Need lauad olid otsasein ja praegu oja põhjas lebav paeviilakas oli seda asja siis niiskuse eest kaitsend. Raske ta polnud, aga midagi seal see kõlkus. Mahtus parasjagu kaenlasse. Läksin sellega kodu poole. Kui auto häält kuulsin, tõmbasin teeveerde. Yle Võru-Valga maantee jõudes ja Musta talust mööda saades peitsin kasti yhte metsalohku puurisu alla ja tõin õhtul koju, kui kogu teekäimine oli vaikind, jalgratta pakikal koju.
Viisin kuuri alla ja koksasin kirvetagusega rossõtanu luku eest. Kui kaant kergitasin, käis kaks kuiva prõksatust: raudsed hinged murdusid vanadusest.
Kastis lamas lappide sees mingi ese. Kerisin kangad lahti (viimane oli kergelt õline) ja vahtisin pettunult mitmelasulist trumliga pystolit. Käepidemel oli pisike endasse keerduv taimornament, aga sellega asja ilu ka piirdus. No selle oleks pidanud kyll keegi teine leidma. Kastikaane kyljes oli tuhmi knopka all paber. Tegin lahti. Seal seisis ainult tindisulega kirjutatud „4”. No on aga tore sõnum saadetud minevikust! Selgitab kõik minu kysimused ja väldib uute tekkimist juba ette. Myhatasin ja läksin tuppa pliiti kytma. Ootad elult vahel midagi muinasjutulist, maa sisse maetud aaret või koguni Tiibeti terma`t. Hakkaks justkui kõik jälle minema ja ots juba nagu paistabki ja siis muidugi pask-ahoi ja tere hommikust, tuleb jälle mingi brauning ja number. Nõmeeee. Aga mu pahameel ei jäänud siiski pidama. See tõusis põlevate kuusehalgude suitsuna korstnasse ja haihtus taevalaotuses tuhandete tähtede suunas laiali. Veidi aja pärast oli pahameelest tekkinud soojuse peal võimalik isegi munarooga valmistada.
Öö ära maganult tundus siiski, et peaks vaatama, kas see pystol pauku ka teeb. Kui juba need tehnohaiged linlased seal Kikkaojal igal suvel kolm ööpäeva põmpsutasid ja myristasid ja 10 kildi raadiuses inimeste kõrvadest nii ohtralt sitavett voolata lasid, et oleks vabalt võinud kogu Võrumaa virtsamerre uputada, siis teen mina siin ka yhe paugu ära, kasvõi sellise Tootsi laskmise loo Tamasseri rauaga kaetud paroodiana. Panin igaks juhuks vatitropid kõrva, läksin neemikule Verioja yrgoru käänukohal ja sihtisin yle oru seisvat kuusejändrikku. Just harude vahele. Sinna, kust nyyd mäe tagant paistev punane pilv võpatas. Pilvemassi tekkis päris pirakas avaus, nagu oleks kuul taevani jõudes lõhkenud. Pauk ise oli väiksem, kui arvasin. Ei pand kõrvi pillima ega midagi, aga kibedat musta pyssirohu haisu ja tossu pahvas kõvasti välja ja maailm lõi virvendama.
Hetke pärast seisin väikese poisina talu õuel. Teised puud olid poolde säärde, aga keldripealse taga seisis see suur võimas tamm, mida seal enam ammugi pole. Nurmed lagedad, Imbi poolt aasalt paistis pikk ja tihe heinasard ja väljatee ääres lösutas vastu maad pandud laastukatus, varjualune ree ja hobuseriistadega. Aga see hetk oli kerge! Mu keskealine mina tyhjenes nagu maha valatav liisunud veini pudel. Sinna asemele vilksas päikesejänkudena sinna-tänna silkavaid poisikese mõtteid. Seiklusromaani tegelasena puhusin toru pealt suitsu laiali ja panin brauningu sinnasamma kivile. See oli päikesest soe. Aasalt kostis ammumist. Elupuude taga oli lehm tsõõri puhtaks söönud ja oma puhkepaiga taguse põhjaliku lehmakoogiga märgistanud. Karjateel lamasid vanad kuivanud koogid, millele kärbsed või ussid olid juba augud sisse närind. Jooksin Pärja juurde ja tirisin teda kettipidi edasi. Jõllitas natuke, aga siis tuli kyll. Hyppasin jalaga ketivaia otsa ja see läks jõnkshaaval maasse. Hiilisin tagasi maja juurde. Kui palju ununud või tähele panemata asju! Piimapuki all lebas see imelik kuuliauguga roostene kiiver, mida sai korra pähe proovitud. Rajad olid tolmule tallatud, maja eest lauta, pesukööki ja suvetoa kõrval seisva jahutynni juurde. Mõned kanad siblisid vaarikates, teised põõtsutasid elupuude alusel helekuival mullal. Yks oli yle tara peenarde peale pääsenud. Võtsin ta sylle ja tõin tagasi. Ta ei sabistanud sugugi, vaid võttis seda mingi hajameelse rahuga. Tulin yle õue, lind rinnal, ja panin ta lauda kollase ukse man maha. Raputasin ruuhte natuke teri, kutsusin ja tulin teised ka – mõõdetud sammul, pead viltu käänates ja sulgi saputades. Kukk oli parasjagu kusagil ära.
Köögis seisid asjad vanas korras. Pliidi peal kaane all pruunistatud võisai ja praemuna, tänini lõrisevas kylmkapis Oka-III lösutasid Doktori vorst ja paar Žiguli õlut, sahvris eetrilõhn, köömnetee pliidil, valges kapis ylevalt kolmandal riiulil lillas paberkarbis „vabariigi” (piparmyndi) kommid ja Pirita purjeregati uudistega Õhtuleht laual. Ainult kedagi polnud. Vanaisa toa laual sahises VEF „Maailm täna” algust, aga selle olin ma ise lahti keeranud, et kuulata nupu krõksu ja paarikymne aasta vanuseid uudiseid, mida rääkisid mälus kaua vaikinud hääled. Oksõ ka kodust ära läinud, no mis see … Astusin uksest välja.
Juhtus olema selline kergete harvade pilvede rongkäiguga suvepäev. Käisin ringi ja mu pilk oli kõikjal. Võis astuda aeglaselt keldritrepist alla, tunda korraga päikse seljatagust tuge ja heledatest kiviastmetest tõusvat jahedust. Läksin yle põllu ja pisikese puust silla naabertallu Annit piiluma, aga tedagi polnud. Käisin muistselt tuttavas tammedealuses ja kiikusin veidike, astusin pirakast uksest rehetare vanasse kööki, vaatasin riiulite klaase, peeglilauda ja märke täis vaipa. Aknatagustele floksidele langev päike kumas tuppa ja tundsin, et Anni headus on kuidagi selles valguses kohal. Õhtupoolsesse koju tagasi jõudes kuulsin tuttavat kobinat. Yks kylapealt tagasi tulnud olevus haugatas ja hakkas seejärel niuksuma. Hetk hiljem mängisin juba Mikiga tema kuudi ees olevas tolmus. Mustvalge poisike! Ta aevastas äratundvalt, lakkus mu käsi ja näris mängeldes sõrmenukke. Tema lõhnast ja kasuka paitamisest tõusis pehme õhtukaar, kui temaga metsas ringi tiirutasime – Miku loomaradasid nuuskimas ja mutimullahunnikuid kraapimas, mina niisama kivide ja puudega. Selles tyvede vahelt põiki laskuvas laanekullas läksin Vasara piiri ääres tolle iidse, lõhenend tyvega kase manu. Juurte vahel oli omalaadne samblast tool. Seal puu syles istusid kõrvuti kaks isikut, laps ja mees, kyynarnukid läbi aastate kokku puutumas. Tundsin, et nende vahel käib elav jutt, mille laused olid nagu enne uinumist yle keha uitavad soojad iilid. Või nagu õitsev metsmaasikas oleks naadiga vestelnud. Aga mida nad omavahel rääkisid, ma ei saanudki teada.
Õhtupoole kuuldus Paeboja poolt lähenevat myrinat. See hääl ja tulede valgus rändasid siia-sinna, nii kuidas auto tee lookeid kaasa tegi. Puude vahel vilksatas tuttav värv ja mootor jäi jorisedes vait. Nemad! Laps ootas pehmeid ja piklikke ja kuldvõtmekesega rohe-puna-kollases paberis Läti iiriseid, aga mees hakkas sabistama. See kordus oli tema jaoks tontlik. Ja mees palus last, et lähme ära, ja laps nõustus kurbuseta ja tuli kaasa, kusagil oma taga-ajus teades, et lavapiltide vahetumisest hoolimata on see tasand lahkumatu, et ta jääb alatiseks siia. Et kusagil muundumiste taustal kestab hetk, kui täiskuu valgus kaheharulise pärna vahelt ta näole langeb. Kus Lõputu pöörab ringi ja ytleb, mida Ta temast tõeliselt tahab. Aga kui pildid jällegi muudetakse ja luud nõuavad taga oma mulda, pole sellel peol midagi ka näokatete vahetamise vastu.
Silkasin aasale ja seisin seal hõbekuuse varjus kohta, kust õu hästi ära paistis. Ja olidki vanad linnariietes, Vanaisal kõik pruun ylikond ja nokats peas, Vanaemal see sinikirja linnarätt, triigitud voltidega seelik ja vanapruunid kapronsukad. Ema oli nad meie oranži Žiguliga kusagilt tagasi toonud. Võibolla Aluksne kaubareisilt? Varsti kostis Vanaisa hyydmist: „Lauŕ! Kossaolt?” Millegipärast hakkas hirm selle ligioleva mineviku ees. Mida karta, kõik on ju omad? Nende käed, näod ja lõhnad, nende igatsetud jutt. Või hakkas mehel piinlik poisikese ees? Miks? Ma ei mõistnud seda tunnet. Mees oli igatahes otsustaja. Ta läks, viies poisi kaasa. Pystoli olin juba automyrina peale alateadlikult pihku haarand. Taganesin lapsepõlve mändide taha mäenõlvale ja tulistasin taas seda ajanõrelist kuuske, millel oli veel otsas tema haruline latv. Lasu kaja sööstis kahel käel piki yrgorgu minema. Mees haihtus yhes pystoliga, päästikule vajutanud poiss unustas hetkega kõik ja läks rahulikult iiriste juurde tagasi. Ta tahtis vaadata oma õhtust filmi.
Silmad olid udused, ma ei seletanud rada, mida mööda end sammhaaval kuhugi kobasin. Ja siis tundsin, mis maiku on vanadus kontides ja peas. Kõigitine koomale tõmbumine. Ja tunne, et oled midagi raisanud, midagi hinnalist. Kui nõrgad on jalad, kui raske on hingamine. Mäest ise yles ei saa. Tytar talutas korra orgu tiiki vaatama, kui ta siin käis. Kuna see oli? Kevadel? Mis praegu on? Rähmased silmad eristavad hämarusest vaevu kujutisi. Paljud kuldsed ja hõbedased inimesed astunud yle surma läve ja veel vaid harvad kylalised mälestuste majas. Kasvatasin need puudesalud, aga kes neid täna võsast puhastab, kui mina jaksan ainult õuel kooberdada? Kas järgmine omanik laseb neil laaneks saada? Või saab mu syda rahulikult uinuda selles mahajäetud aias, magada magusat und nende puude ja peenarde all, mille eest kord hoolitsesin, laup higine ja jalad tallumas jälgi pehmesse mulda. Olin yks pilt kymnete inimpiltide seas, kaader selle paiga igavikus. Kelle tuhk lamab urnis seal oru veeres kase all? Kuhu heidetakse minu oma? Sinna kiviga pihlaka juurde, mis oru serval kasvab. Keegi ei mäleta, et selline seal oligi. Ymber suur mets juba kasvanud, kust sa otsid. Aga kivi seisab ikka täpselt mäenõlvaku piiril, selle järgi leiavad yles ja pilluvad selle tuha siis kivi ymbrusse laiali. Las orust tulev udu tõuseb miljoneid kordi mu kontide yle ja uhub neist välja kurbuse viimase piisa, et jääks kallis rahu, mille ymber keerduvad sõnajala lehed. Ja kõik teised raiutakse maha sellelt nõlvakult. Kes seda teeb, kes jõuab? Minu käed on kanged ja kyynte all muld. Ma tegin, mis oskasin. Armastasin seda maastikku. Inimese mõistatus vilksatas siin murumättal. Miski jäi unarule, sest teist ei olnud. Mets avab oma põue ja sosistab õhtutuulega paar sõna. Taipan neid, aga mul pole enam jõudu kuuldut teoks teha. Saan ainult vaadata ta risustumist ja mõelda saarest ja kaskedest, mille juured sadistlik traktorist segi kyndis, ahvist, keda kopp kõrgele tõstis ja kes tundis mõnu puude köndistamisest, põlluveertest, kust lohakas töömees oksad metsaalusesse mädanema viskas. Tee oli kaotsis. Teadsin kyll, kus on mäepealne, aga ei tihanud minna majade poolegi. Kartsin näha nende tubade mandumist.
Siin talus on vaheldunud ylesehitajad ja allaandjad, Viimased allaandjad olid Samaryytlid. Ärge mu peale pahandage, muldsed velitsed. Teie olete siin samamoodi näitena nagu minagi ja keegi pole kellestki ees. Kõik mustrid elu kangas. Seejärel tulid ylesehitajad – Vanaisa, Vanaema ja Sarapuu pere, Darja ja Oksõ. Tsooru valla vana sool, mõisa kutsar ja hilisem Palukõrtsi omanik Naabri-Henning oli kyla peal rääkinud, et ei oleks uskunudki, et yks setu võib nii viletsas seisus talu kenasti joone peale saada. Minus on osa mõlemast variandist. Nyyd kogesin meelevastast tulevikku ja sain arusaamise, kust rajada tee läbi võsa. Sest ma tahtsin pääseda selle ammugi ununud kivi juurde seal armetus padrikus ja heita samblasse sängi ta lael. Teha seda isegi siis, kui ma oma elu lõpuni magavaks kassiks jään. Kui see kõik hajub väliste tulemusteta. Sest siit ära minnes on ehk hoopis mõni pooleli jääv soov see viimne, mis inimest õitseb.
Meenus, et Isa nägi hiljuti unenäo, kus olin sambakarnevali korraldamisega miljoni võitnud ja rahapakid vedelesid kõikjal korteris. Raha öeldakse tähendavat muret või haigust. Neid võib lahti kerida kellegi suur tigedus ja vihkamine. Kas on siis kusagil yks puu, kelle varjus sa oled alati kaitstud, kuhu ligi ei pääse yhegi raipe käsi? Ei oska teha muud, kui vaadata seda päikest ja käia edasi ringi ta all. Heas usus. Kõigub ju seegi. Korra tundus, et minust tulnud soe õhtu oleks nagu täis laste kaugeid kilkeid ja kõigil inimestel temas kerge olla. Seda maailma lubasin otsida. Aga kõik tundus hilja ja meeletu. Siinse Toomemäe kohal möllas vihane torm. Tuikusin iilinguis ägavate ja mitmel pool vastu kive koolduvate puude vahel, komistasin vanale kännujuuurikale. Ajasin end pysti ja läbi mitme eksimise komberdasin tagasi pystoli manu. Muidu poleks leidnud, aga jalgadele meenus äkki see aastate eest sisse raadatud rada. Tulistasin kolmandat korda. Kuul jäi oru kohale seisma ja peatas tormi, mis vuhises veel korra kõrvulukustavalt ja koondus siis surinal õuepärna poole lendavaks maipõrnikaks.
Olin tagasi oma neljakymne esimese aasta värskes kevadises hommikus. Kell näitas kolmveerand kymme. Nyyd Ufikule ja Väigule sööki panna ja siis padavai Võrru ja kohe Tartu bussi peale. Toomemäel tahab Liidi hoidmist. Aga enne toon labida ja kasti ja matan selle brauningu siia kivi juures olevasse tyhjaks jäänud mägraurgu. Lase elu elada ennast ise. Las keegi järgmine leida selle neljanda lasu. Võtta või jätta.
Lingid
Olemine. Lauri Sommer. (Saade lapsepõlvest, kestvus 54:21)
https://klassikaraadio.err.ee/1015101/olemine-kirjanik-lauri-sommer
Tammjärv, Maia. Paigalolemise kunstnik. Intervjuu Lauri Sommeriga (2017)
https://www.muurileht.ee/paigalolemise-kunstnik-intervjuu-lauri sommeriga/
Vaher, Berk. Kõnetav ja kuulatav Lauri Sommer (2012) https://ekspress.delfi.ee/artikkel/65162918/konetav-ja-kuulatav-lauri-sommer
Võrumaa kirjanikud. Lauri Sommer
https://lib.werro.ee/soovitame/vorumaa-kirjanike-galerii/6-huvitav/vorumaa-kirjanike-galerii/407-sommer,-lauri-1991-aastani-soomere-2-iv-1973-viljandi
Nädala autor 
Lisa kommentaar