Berit Petolai

4. juuni 2021 at 2:41 p.l. (Berit Petolai, Nädala autor 2021) (, )

Liivi luuleauhinna laureaat on 2021. aastal Berit Petolai (1985) luuletusega «Tõnkadi-lõnk», mis ilmus ajakirjas Looming nr 2/2020.

Foto: Erakogu / Postimees.ee

Luuleauhinna žüriisse kuulunud professor Jüri Talveti sõnul väljendub Petolai lüürilis-filosoofilises luuletuses igapäevase, lihtsa, loodusega üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Selles kajab vastu juhanliiviliku vaimsuse südamik. Berit Petolai pälvis 2017. aastal ka kirjanduspreemia «Esimene samm», 2019. aastal ilmus tema esikluulekogu «Meoma ümisevad tuuled».

Iga žüriiliige esitas Liivi luuleauhinnale ühe eelmise kalendriaasta jooksul trükis ilmunud luuletuse, mis tema hinnangul kannab endas liivilikku vaimsust. Seejärel valitakse nominentide hulgast võiduluuletus. Liivi luuleauhind ei ole rahaline, laureaat saab nahakunstnik Ülle Paapi ainueksemplarina valmistatud karjasemärsi.
Luuletuse ”Tõnkadi-lõnk” esitus autori poolt: 39.54 – 44.15, https://www.youtube.com/watch?v=VwU6tx_Bd74&t=2402s

Luuletusi kogust „Meoma ümisevad tuuled”, Kirjastus Verb 2019, lk 8; 11; 22; 24; 56.

Armastuse algus

Öösiti hulgun ringi,
otsin armastuse algust taga.
Ja vahel hämarhommikul,
kui lõppenud on öine raamat
ning maailm veel magab,
tänavatuled põlevad
ja sajab vaikset jaanuarilund,
ma tunnen ta ära, oma armastuse alguse.
Selle õhkava õnnetunde,
mis on nii piparmündine,
et ei lase magada,
aina äratab ja äratab,
sunnib virguma.
Oma toas, vanas puumajas,
viimase punase ukse taga,
keedan endale teed,
sest kurk on pakasest ja igatsusest valus.

Valgete aegade igatsuse

Halli porimärga linnahommikusse ärgates,
turrissulised hakid akna taga traadil kõõlumas,
tunned igatsust,
ihkad valgete aegade võimu.
Et pööripäev keeraks helevalge lehekülje ette,
pakane paneks sammud kriuksuma
ja mängiks hommikul mõistatusmängu –
kes on öösel õunaaias luusimas käinud,
kas metsloom või muistne vaim.
Valged ajad, võtke võimust!
Luiged, tooge lumi!
Vanaemade lumeloits ja talvesõnad
tuleb koitanud puukirstudest üles otsida
ja välja välude pääle mängima lasta!


Meoma mustad ämblikud

Meoma mustad ämblikud
tervitavad mind ikka oma kiire sibamisega,
peitu pugemisega.
Kui olen ära olnud kaua, eemal oma õigest olemisest,
ikka ilmutavad nad end, kui avan ukse ja süütan tule.
Põrandalaua krigina keeles ütlevad nad mulle: „Tere taas, kuhu küll
nii kauaks jäid?”
Suured Meoma mustad ämblikud, sõbrad, igavesed seltsilised.
Nad on saunas klibu põhjas, nad on Vanas Majas vaiba nuka all,
nad on ahju taga, nad on igal pool!
Majavaimud ja koduhaldjad, üll must karvane ämblikukuub,
toimetavad omi toimetusi, sibavad ja varjuvad,
kartes võõrast, kes neid ei tunne.
Täna tuli suur soe tuul.
Meri on meist väga kaugel, ent ometi oli meil tunne,
nagu oleks täna metsa taga meri,
oli kuulda isegi lainete loksu.
Suur soe ja pehme tuul huugas üle küla,
mustad ämblikud lendlesid tuules ja vahetasid oma peidupaiku.
Kevadine esimene torm – see on mustade ämblike ränne.
Koduvaimude külaskäik naabermajadesse.
Suur soe tuul sosistas noorele kevadele raugast talve
viimaseid lahkumissõnu.
Sõnu, mida ei kuulnud keegi peale talve, kevade
ja mustade ämblike.
Tuul tõi ka inimestesse uue hingamise, uue elu, igatsused ja soovid.
Mees, kes polnud mitu kuud küla peal käinud, ajas end täna õue,
habe tokris ja suits suunurgas vaatas ta lendavaid musti ämblikke.
Tema teab neid, ta on nende vana tuttav.
Soe tuul puhus liikvele nii majahaldjad kui vanamehed!
Põldudel kihiseb muld ja ootab, et hoolsad näpud
temasse seemned pistaksid.
Õunapuud ajavad kiuste oma vesivõsud taeva poole
ja ootavad kääride naksumist.
Viimanegi lumelaik sulab põllult ja kiivitajad jooksevad
segaduses ringi ega tunne oma kodupõldu ära.
Täna tuleb puhastada ahjud ja lõõrid vanast tuhast,
täna tuleb kummardada Meoma mustadele ämblikele,
täna tuleb ulguda koos suure sooja tuulega.
Sest täna algab uus elu.

Kevadetuksed ei hoia end enam tagasi.

Igavesed suved

Kui oleme vanad,
on küll hea meenutada neid suvesid,
suvesid maal.
Juunikuiseid palavaid hommikuid ja tolmavaid teid,
metsmaasikalõhnaseid õhtuseid jalutuskäike välul,
jalgrattasõite läbi tuttavate orgude ja mööda noorest kasesalust.
Hiliseid saunaskäike ja ujumist kuuvalgusest sätendavas tiigis,
kui ainsad ärkvelolijad olime meie, nahkhiired ja vaikselt üle kõige
laskuv udu.
Kui oleme vanad,
võib vist nutma ajada see ilu ja unenäoline kulg, mis sai meile osaks
neil suvedel –
juba suured, kuid korraga väikesed olime neil suvedel,
unetud ja lustlikud ja omaette.
Hinge lämmatavad mured ei olnud veel pääsenud me maailma –
varsti, aga mitte veel, mitte siis.
Suvi ja maa ja meie, unine kutsikas sängis jalutsis ning ei ühtegi
ärritavat koputust uksel,
ei võõraid segavaid samme ukseväravas.
Kui oleme vanad,
tahan meenutada seda aega, hoian seda kõike juba praegu endas kui
kõige kallimat mälestust,
raatsimata loobuda ühestki killust –
võilillede paradiisist, konnakullestest tiigis, öisest äikesest,
mis ajas kutsika urisema,
lõkkel praetud kartulitest ja võilillede kimbust,
mis ei lahkunud hetkekski laualt.
Ja isegi neist väikestest tülidest, lapsikutest tülidest,
mis ajasid mind õhtuhämaruses põllule nutma
ja lõhkeva südamega rohima juba rohitud porgandipeenart,
et pärast tulla tuppa ja leppida
ning korjata seelikusse need vihaga välja rebitud
porgandihakatised,
kes polnud milleski süüdi.
Kui oleme vanad,
siis loodan, loodan kogu südamest, et mäletada neid suvesid.
Suvesid, milles oli meil õnn viibida,
milles kasvasime suureks ja kasvasime kokku
üksteisega, maaga.
See aeg möödus nagu nahkhiirelend, hääletult ja kiirelt,
siksakitades ning jättes endast vaid aimatava virvenduse.
Kui oleme vanad,
mõtlen end tagasi sellesse aega,
naasen sellesse aega,
kutsun sinu kaasa sellesse aega
ja me jäämegi sinna, saamata kunagi vanaks.

Juuliulm

On alles see aeg, mil Kuu hakkab kasvama täis,
Täiskasvanud Kuu ja lapsikud roosad ööpilved.
Ritsikad vahivad hiilgavasse hämarikutaevasse
ja loevad sealt tähtede noodikirja.
Tundub, et nende sirin on igavene, pole kunagi olnudki päris vaikne,
ikka ritsikad ja nende laul,
suvise tähistaeva laul, see on olnud alati nii, alati.
Talvist vaikust ei suuda praegu ettegi kujutada! See on kui uni.
Kõrges heinas peidab end rukkirääk, lennuvõimetu ja niidukikartlik,
sest on südasuvine sulgimisaeg.
Pojad veel väikesed, rohi veel hiiglaslik, nii ta seal unistab
jälle lendamisest, et end peita ja päästa,
et suvistest õhtutest ei kaoks tema roostes viiulikääksatused.
Pärast sauna, öösärk üll, teen õhtus viimse tiiru.
Mööda kruusateed krõgiseb samm, õhus on juba unenägude lõhna.
Ja need soojad kohad, uskumatult ja kummalisest soojad kohad teel,
mis algavad järsku ja lõppevad veelgi ootamatult.
Nähtamatud soojad allikad, mis kutsuvad,
imevad endasse ja uinutavad.
Samma edasi – oled soojas. Samm tagasi – jälle öises jaheduses.
Küllap kellegi suure ja sõbraliku olendi öine teekond,
millest veel aimdus on õhku jäänud.
Saad korraks sammuda sama teed, tunda paitavat turvalisust,
igavikulist kulgemist.
Meenub talvine unenägu, milles olin talveund magav emakaru.
Suur, soe ja rahulik, oma koopas, oma nohinas ja olemises,
käpad kronksus ja hingeaur sulatamas lund.
Selle emakaru teekond siin ehk ongi, talvest tulnud ja suvesse
suubunud,
annab mulle märku ja tuletab meelde, kes oli mul au olla kord
pakaselisel ööl.
Pööran ümber ja lennutan end koduukseni
kuklas ikka Kuu pilk ja pää ümber nahkhiirte virvarr.
Keegi ujub tiigis. Keegi vinnab kaevust vett. Eemal aasal on sinine
lõke.
Hõbedaste soomuste sillerdus ning kastemärjad sosinad saadavad
mu voodisse.
Juuliöö, ma armastan Sind.
Magama jäädes ütleb keegi mulle: See ongi aasta ilusaim aeg.
See on su elu ilusaim aeg.

Linnuränd

Ma näen sind unes.
Öösiti, kui väljadel tasases tuules kaerapõld kõliseb
ja virmalised tuliselt suudlevad padrikute teravaid tippe,
külastan sind roosade udude varjus.

Ma näen sind unes.
Su hämaraid radu pidi hiilin ärevil südamel ligi,
kuuseokkad taldade all krõbisemas.
Metsistunud suislepa embuses
avan viimased nööbid oma suvisel kasukal.

Su ümber on soosamet ja laugaste salasosinad,
murakate tuhmjas kuld märgib teed su juurde.
Õuevärava pühas kaares seisan juba paljajalu,
sõlmin lahti vaenuköie igavikuna püsinud pärlmutri.

Nii olen ma sind näinud unes juba väga ammu,
tabamata ära, et siia kuulungi ja seda paika ma igatsen.
Hallide kurgede hommikuse hüüuga saabub selgus –
ma tahan sinus elada. Ilmsi ja valguses.

Sa tõmbad mind enese poole ja hoiad tihedalt ligi,
vaiguna olen su küljes, nii suveöises leitsakus sulame koos.
Kui naaseb talv, tahan kütta kuumaks su ahjud ja kolded,
las sädemed huugavad läbi kõrge korstna otse õheteva
Linnuteeni!

Ma olen su juurde hiilind seni ainult unedes,
hääletult lennanud üle mets-harakputkede pitsimere,
rullunud samblaselt mäenõlvalt tasase sulpsatusega
ammu unustatud linaleotiigi lahkesse allikasse.

Jõudnud oma rännakuga paika, mis on tuttavate
vanadest aegadest,
kunagistest tasaselt kurisevatest lauludest,
kui peitusime koos küti eest kuusemüüri hämarasse ilma …
Mu varjatuma süvalaane salajasim metsavaht!

Ma enam öövarjus hiilida ei taha,
vaid joosta põllule ja äratada lendu see
ulmaline turteltuide parv!
Koos nendega siis uljalt keerelda su õuele,
me salajasse pessa, ja süüa tulitavaid pihlamarju
su akna alt, su lemmikpuult.

Ma ikka näen sind unes
ja sina ikka näitad end. Mind ootad väravas.
Ka varakevadises hämarpimeduses mind sa tunned –
on hallid peidetumad suled mu kunagistel linnutiivadel.

Intervjuu Berit Petolaiga
Berit Petolai/Eveliyn Fridolin, Üminaid üle aegade ja unede. Intervjuu Berit Petolaiga, Värske rõhk, 13.02.2020.
https://va.ee/uminaid-ule-aegade-ja-unede-intervjuu-berit-petolaiga/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: