Piret Bristol

21. juuni 2021 at 8:58 e.l. (Nädala autor 2021, Piret Bristol) (, , )

Piret Bristol (1968) – eesti kirjanik ja luuletaja.

Piret Bristol

Piret Bristol on Eesti Kirjanike Liidu, Supilinna Seltsi, Eesti Dialektilise Filosoofia Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.

Aastatel 2011 kuni 2014 oli ta Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees.

Katkendeid: Päikesepoolses toas, Ilmamaa 2021, lk 50; 99; 141.

Oma elu südames

Ükskõik kuidas peab kirjutama algusest: väljun Annelinnast, mis on mu kohtade keskpunkt. Olen end paigutanud oma elu südamesse, täiega kasutades kõiki ressursse, mõistlikult. Miski pole igavene, aga mina olen rahul umbes neljakümne aastaga igaviku asemel, mida keegi ei luba. Õigupoolest on see kolmnurga süda. Kolmnurga tippudes asuvad kolm maja, ja kui arvate, et üks on too Roosi tänava pööning, siis eksite, see asub hoopis teises kohas. Kolmnurga keskpaigas oli pikk, vähemalt kolmeosaline pööningutuba – ruum, kus olin kunagi elanud. Sinna oli äärmiselt keeruline jõuda. Läbi koridoride kusagilt teiselt korruselt. Maja püsis ausõna peal, olles paiguti väga pude. Piisanuks lükkamisest, et mõni sein kokku kukuks, kuid sees oli kõik stabiilne. Baarilett oli nagu ülikooli kohvikus. Või kese. Keskel oli baar ja baaris blondiin.

Muudkui otsisin tuba, kus poeg mind ootab. Võtit tal ei olnud. Pidin minema baarileti kõrvalt läbi, kuni laiemas kohas läksid kaks treppi üles. Mitte mõlemat treppi pidi ei tulnud minna, vaid mööda õiget, kuni jõudsid märkamatu pruuni ukseni. Meil oli kahe peale üks võti. Toas oli pudel viina, arvuti, riided, kaupade pakendid. Laps oli mulle igasuguseid asju ostnud ja tuppa jätnud, et mind üllatada, näiteks väga kena musta nahktagi. See oli meie salatuba, kuhu võisime üksteisele igasuguseid asju viia. See tundus äärmiselt vajalik, meie oma unenäokodu.

Ta hakkas pliidi alla tuld tegema, pannes vanad riided pliidi alla, võtsin need sealt ära, kuigi järele mõeldes mul neid tõesti vaja ei ole. Olin toast hämmastunud. Olin veendunud, et midagi ei juhtu. Läksin välja asju ajama, mul oli kiire ja süda paha võimalusest, et masinatäis infot on õhku lennanud, sealhulgas pooleliolev romaanifail, mida enda meelest kirjutasin verega. See, mida ma ütlen, ei kordu enam ja jääb mulle pähe nagu mantra, mul on seda elus vaja, sest see toetab mu olemasolu.

Süda hakkas läikima võimalusest, et kõik võis olla kadunud. Arvuti läks katki, sest olen õigel teel, arvuti tajus seda ja vihastas, olgu, mõtlesin, saan hakkama, võtame hästi rahulikult. Eemaldasin aku, juhtme, ootasin, kuni masin ennast välja lülitab, ta tõesti tegi seda, proovisin uuesti ja masin hakkas tööle, olgu, kõik on korras, teen koopiaid, süda oli ikka paha, otsustasin, et jõuan veel … saata ära, salvestada, kohtuda luuletajaga, kes tahtis mulle oma uue raamatu anda, kohtuda mehega, kes ei taha, et jõuaksin teadlase loengusse, kuhu võib-olla jõuan ka, loengu järel pakutakse kohvi, pirukaid ja viinamarju ning räägitakse prantsuse assignatsioonimajandusest 19. sajandil.

Ma ei olnud jõudnud ühtegi küsimust ette valmistada.

Pole probleemi, küll ma hakkama saan.

Tõmbasin ninaga, püüdes mõista selle õhtu sündmusi. Linnapiiril tõkestasid bussi teed tohutud ummikud, pimeduses autotulede vood. Buss liikus meeterhaaval.

Oli reede õhtu Tartus, maailma pimedaim aeg, valitses kaos.

Läksin Pauluse peatuses Aparaaditehase juures maha. Tehas, täis lillerahva poode ja poekesi, oli sel tunnil juba pime. Läksin kiirel sammul oma kõrgete saabaste ja lõõmava ihuga, äsja pestud peaga mööda tühje tänavaid, tundes iga rakuga, kui hea mul on. Kergelt õõnes tunne polnud päriselt lahkunud, kuid õhtu oli totaalselt täiuslik. Küll pööritusega hakkama saan, peaasi oli jõuda esimesse sihtpunkti, seejärel teise ja siis kolmandasse: võib-olla SIIS juhtub ometi midagi? Nõnda mõeldes keerasin raamatukogu juurest, mille kõle sisemus paistis, Senffi treppidele.

Läksin treppidest väga ettevaatlikult alla – tee oli siin-seal kaetud jäälaigukestega, millel võisin libiseda mugavates poolde säärde ulatuvates pehmetes saabastes. Talv on tulnud, aga mis mul sellest, kapp on sooje riideid täis, mõtlesin Vallikraavi tänaval, kus kõnnitee on nii kitsas, et kahekesi käia ei saa, ja vastu tuli mulle paar, kelle nägusid ma pimedas ei näinud. Taas oli see psühholoog Võlupuu – ta oli korraks uskumatult lähedal, nii et oleks võinud haarata mu käest ja keegi poleks seda näinud meie apokalüptilises pimeduses. Nüüd ongi kohal ajastu, millest kunagi und nägin – see on langenud nii kesk- kui Annelinnale, ja kui õhtul sammud tuttavasse kolmnurka sean, siis võtab mind Annelinna piiril vastu soe, läbitungimatu, must pimedus.

Mõtlesin: pean läbi käima kolm sihtpunkti nagu arvutimängus. Selleta ei oleks me oma võimalusest mööda kõndinud, kuid just võimaluse nägemine ja sellest möödakõndimine oli mu kolme punkti mõte ja Võlupuu omadest ma midagi ei teadnud.

See juhtus ära ja need mu punktid ei ole enam olulised.

Et igal valikul kujuneks pisut erinev saatus, võib midagi tegemata jätta või vastupidi, kõik ära teha – vahet ei ole. Kõik on üheväärne, ükskõik mis juhtumid aset leiavad. See sisaldab alati suurt õnne ja suurt rahu. Olime nii lähestikku, et võinuksime käed ühendada, kuid polnud ka sellest midagi, et me seda ei teinud. Meie hinged olid teineteises kinni.

Säde kohvikus ootas mind juba luuletajanna.

Silmamoondustrikid inimeste välimustega on tõesti hämmastavad, sest tillukese punapeana meelde jäänud poetess osutus suureks blondiks naiseks, kes lahkumisel mind tugevalt ja emalikult kallistas. Erilist lähedust me vahel ei sugenenud, tegime selfie ja tormasin edasi. Luuletaja pani selfie kohe Facebooki, kus minu ja tema sõbrad seda laikima hakkasid. Seegi polnud tähtis; tähtis oli selja taga, ära olnud, samas endiselt minuga, kinnitades mulle, et kõik jätkub.

Pöörasin Rüütli tänavalt Küütri tänavale, lootes näha – keda? Tänavaots oli tühi, seal seisatas keegi, kes hakkas järsku kiire sammuga tagasi vaatamata kaugenema Aeglase Surma poole. Valisin mehe numbrit, mõeldes kinnist tooni kuuldes:

„Ei! Ta otsustas ära minna! Miks? Just sellepärast, et sai järsku aru, luges minu mõtteid, ning otsustas lahkuda, sest mu tunded on petlikud… Äkki see siiski polnud tema?”

Ei olnudki: ta tuli hoopis teiselt poolt, peas tavaline nägu, mantlihõlmad reipalt tuules laperdamas, vajutasin telo kinni ja me läksime Münchenisse.

„Poole tunni pärast on majandusteadlase loeng, me ei jõua toitugi tellitud,” mõtlesin, kui ta küsis: „Mida sööme?”

Hea küll, tellitud jõuame, aga see ei saa valmis!

Poetasin:

„Võib-olla ma süüa ei jõua,” ta tellis õlled ja juustuvaagna kõrvale.

„Kuidas ma lähen lõhnadega loengusse, saan pärast juutuubist ka vaadata?” arutlesin.

„Jäta minemata muidugi, vaata, milline ilm on,” vihjas mees tuuliseks muutunud õhtule. Võtsime veel teisegi õlle ning kodus heitsin kohe magama, lootes päeva ärajäänud osa unes edasi näha, lepitada end maailmaga, mis liikus järjekindlalt kaamose ja stiihia suunas.

Loetud kuud iseseisvuseni

1991. aasta suvel kehtis Vene raha. Eesti iseseisvuseni olid loetud kuud. Hääletasin õhtul veerand üheksa Tartust Tallinna. Kavatsesin minna onutütre juurde. Keskööl jõudsin onu neljatoalise korteri ukse taha. Onutütar oli peigmehega elutoas ja vaatas televiisorist filmi. Pugesin diivani nurka ja lugesin või kirjutasin päevikut, kuni film öösel kell kolm lõppes – see oli ju Tallinn, kus nähti Soome televisiooni. Seejärel jäin rohelisel diivanil magama. Onu ja ta naine olid maal majas, mis pärast vanaema surma seisis tühjana.

Elutoa uksele koputati kolmveerand kaheksa. Onutütar ja ta peigmees pidid lahkuma: tööle ja kooli. Sõin köögis võileiba, unesegasena saamata aru onutütre kogu jutust. Lugesin siiski välja, et „ära enam niimoodi meile tule”-

Ilm oli ilus, hääletasin Raplasse, kus olin ajalehes korralikku osakonnajuhatajapalka saanud. Kauem vastu pidades oleksin karjääri teinud. Endistviisi tundus toimetus hea sadam. Ilus salapärane uudistereporter kinkis sigarette, mängides arvutis tetrist – „oma lõppmängu”, saanud ametikõrgendust, kuid kavatses vastuolude tõttu toimetajaga pealinna lehe ammuse pakkumise vastu võtta. Toimetuse autojuht Ants kutsus mu kohvi jooma ja võttis fotoaparaadi kaasa. Toimetuse uksel sosistas ta: „Lähme Alusse.”

See koht oli mõne kilomeetri kaugusel Raplast. Olin seal käinud keskkoolipeol, millest meenus hämaralt valgustatud mõis, kevadvidevik raagus mõisapargis kõrgete akende taga, saali seina äärde lükatud toolid ja klassikaaslaste isikupäratud varjukujud. Pidu oli nagu uni, kus keegi ei tea oma rolli. Kes ma olen? Ma ei teadnud nüüdki. Alu baaris jõime kohvi ja sõime pirukaid. Vaatamata varasele pealelõunale kibeles baarmen paika sulgema: olime ainsad külalised. Maalegi kostis inflatsiooni kauge kaja, kuid Ants ei tahtnud olla Rapla baarides, kus toimetuse auto võidi ära tunda.

Juuru sõites püüdsin meelde jätta uusi teid. Vanaema ei olnud täpseid koordinaate jätnud, kuid teadsin et sealtkandist on pärit minu isapoolne suguvõsa. Kusagil seal eksisteeris koht, kus mõni inimene oli teoreetiliselt minuga ühte nägu.

Uus baar sisaldas kokteile, kalavõileibu, rabarberikooki. Aeg venis südasuviselt. Juurust Järvakandi poole sõites parkis kaaslane masina põlluserva.

„Võtsin fotokoti sellepärast kaasa, et … äkki jooks veel midagi?” ütles ta kohmetult. Algas mu karjäär fotomodellina.

„Toimetuses oleks ehk parem juua,” ütlesin mõistlikult.

„Õige jah, klaase ju ka ei ole,” nentis ta.

Nautisime loodust. Ants tegi pilte, istusin ja seisin enda kõrgusel kivil, kuhu ta mul aitas ronida. Kivi kõrval kasvas mänd. Tundsin ennast kohal olevana, jäädvustamist väärivana. Tundsin ennast nagu filmis, minust tehtud filmis, mis polnud õieti alanudki. Õhtul sõitsime tagasi Raplasse.

Asetoimetaja oli veel tööl. Olin väsinud ja otsustasin selleks ööks kohale jääda. Magamatus andis tunda. Fotograaf pani pimikusse valmis varustuse: kaks viinapitsi, morsi ja maitsvad võisaiakesed, piiludes alatasa, kas asetoimetaja auto on veel maja taha pargitud.

„Hakkame vaikselt manustama,” otsustas ta kell kaheksa. Raadio mängis meie jutu summutamiseks. Ants ütles kahemõttelise toosti põllumajandusministri terviseks, pidades veidi kibedalt silmas peatoimetaja armukest. Brežnevi ajast polnud kümmet aastatki möödas, perestroika kestis. Lõime kokku. Kui uuesti piilumas käisin, oli auto kadunud. Elasime mitmel tasandil: asetoimetaja ajas olulisi perestroikaasju, käis rahvarinde koosolekutel, meie aga võtsime viina ja ajasime tühja loba inimsuhetest. Ei saa öelda, et valikuid või pakkumisi poleks olnud.

Ants kustutas pimikus tule, jättes põlema väikese punase lambi, kohase saladuste avaldamiseks. Ta rääkis eelmisest nädalast, kui valitsusjuht käis polikliinikut avamas.

„Pärast kirjeldasin seda toimetuses üsna suure seltskonna juuresolekul kui parimas stiilis potjomkini küla ehitamist.”

„Asetoimetaja mainis sinu hiilgavat reportaaži,” ütlesin.

„Järelikult keegi informeeris,” noogutas ta.

„Miks sa teda niimoodi vihkad?”

„Kui olin veel 35, töötas siinsamas toimetuses sinu kohal üks neiu. Meie vanusevahe oli kümme aastat.”

Tütarlaps istus samal laual, kus praegu olid viinapudel, pitsid, taldrik võisaiadega. Punakas valgus mängis neiu voolujoonelisel kehal. Kui nad lapse said, laskis asetoimetaja tüdruku lahti ning neiu kolis teise Eesti otsa vanemate juurde.

Purjupäi Rapla vahel

Muidugi saan olla aus teemades, kus endalgi täit selgust pole, veel vähem kellelgi teisel. Näiteks purjuspäi Rapla alevi vahel kammimine 1993. aasta 19. aprillil on sündmus, mida mäletan ainult mina või mõni Rapla politseinik, kes meile tol ööl trahvi tegi. Või maksis advokaat neile mustalt – ükskõik kuidas ta maksis, nad lasksid meid tulema esimesel ning teiselgi korral. Nägin mente kahkjas aprillihommikus läbi ähmase autoakna. Olime istunud baarides – ka Jaagu omas. Alati kikilipsuga ja valges särgis, kallas Jaak advokaadile küsimata konjaki ja mulle seda, mida advokaat arvas heaks tellida. Näos ei liikunud tal ükski lihas. Teda kutsuti „ilusaks poisiks” hoolitsetud soengu ja laitmatu, peaaegu telediktori välimuse pärast, ta oli ülbe ja eemalolev ja ei sobinud kuidagi Rapla uude baari, mis asus restorani kõrval kesklinnas.

Ta oleks võinud ka mõnes paremas kohas leti taga seista, aga kui ta siin oli, oli see just tema pärast suurejoonelisemaid baare, mida teadsin. Ma polnud Jaaku näinud naistega ja ega eeldanud, et tal on eraelu. Mul oli tema ees veidi piinlik. Veel piinlikum oleks olnud, kui olnuksime tol hetkel advokaadiga rohkemat kui sõbrad – teineteisele kõvasti haiget teinud sõbrad, kellel võis olla üksühe suhtes veel mingeid kavatsusi. Eelkõige sõitsime siiski suvilasse, mis oli kohaldatud elamiseks igal aastaajal. Advokaat heitis magama ja mina panin plaadimängijasse Rolling Stones`i. Eelmise päeva soojakraadide asemel sadas lörtsi.

Advokaadil oli väga tervistkahjustav töö, mis sobis ainult teatud iseloomuga inimestele – kiire taibuga edenevatele tüüpidele. Kõigi meelest tegin halva valiku teda maha jättes. Seda ei jätnud mainimata isegi Georg.

Samal õhtul pidime Tallinna tagasi sõitma. Ruudukujulisest suvilaaknast paistsid puuoksad ja tükike halli taevast, lumi sulas järgmisel päeval ära, oli laupäev, kiiret ei olnud, ja kõik maailmas näis otsasaanuna just äsja – nii tundsin ennast mina, kes olin saanud 25.

Advokaadi peres oli igalühel oma auto. Olime paljudes kohtades söömas käinud ja arvatavasti tundis advokaat Tallinna nagu oma viit sõrme, kuid vaevalt oli ta kunagi Tallinna bussijaama vastas asuvast müügiletist ostnud kapsapirukaid. Tal polnud aimugi, kui hästi maitsevad kolmekroonised rasvast tilkuvad moosi ja lihaga pirukad, mida müüja õngitses plekkmannergust. 1992. aasta rahavahetussuvel oleksin andnud ei tea mida, et sedagi hamba alla saada, kuid advokaat võttis enne Tartusse sõitmist mitu pakiveini, seninähtamatus värvikirevas jõulupakendis kohvi ja suitsuvorsti Viru tänava poest, mida McDonald`s ei olnud veel ära ostnud.

Öö Raplas oli hüsteeriliselt lõbus. Mitte massihüsteeria, nagu ärkamisaja kogunemised lauluväljakul, kuhu ma ei jõudnud. Ma ei küsinud kunagi, kas advokaat rahvuslikel suurüritustel nagu öölaulupeod või Balti kett käis, ja enam seda küsida ei saa.

Kes liiga palju teab, see peab minema. Traagikata: liiga palju tuli vahele, mis ajas pildi segaseks, probleemid kuhjusid, ja lahendus oli surm.

Luule

“Murdumismärk” , Ambra 1999

“Saatus nagu Sinu käsi” 2000

“Tulemata riik” 2001

“Kaotsiminemise loitsud”, EKSA 2003

“Nöörist ja seebist”, Jumalikud Ilmutused,2006

“See sama õnn”, EKSA 2009

“Nonstop”, Ilmamaa 2012

“Üks ümberringi” , Jumalikud Ilmutused 2016

“Muutmissõnad”, Ilmamaa 2017

“Lilled Vabakal”, Ilmamaa 2019

Proosa

“Sajandi öömajad”, Ilmamaa 2002

“Sõud”, EKSA 2005

“Paralleelmeri” , Tuum 2007

“Usuvaenlane”, EKSA 2009

“Maailm, mis on hea. I”, Ilmamaa 2011

“Maailm, mis on hea. II”, Ilmamaa 2012

“Buss number neli: Maailm, mis on hea. III”, Ilmamaa 2013

“Pöörikoht” Tuum 2016

“Roosi tänav” Ilmamaa 2018

“Viiskümmend lõiget eraellu”, Vabamõtleja 2018

„Päikesepoolses toas”, Ilmamaa 2021

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: