Rein Raud

25. nov. 2021 at 4:01 p.l. (Rein Raud)

Rein Raud (1961) – eesti kirjanik, kultuuriteoreetik ja japanist.

Foto: Rosita Raud

Katkendid: Päikesekiri, Salv 2021, lk 47 – 51; 328 – 333.

Sealsamas

Alles tüki aja pärast tuli leegi nende uksele koputama. Üks näpitsprillidega härra plaksutas kõvasti, kuni saal enam-vähem vaikseks jäi, ja kuulutas välja eeskava. Seina äärest tõsteti mõned toolid lava ette, sinna juhatati admiral ja jaapani kindral, samuti pakuti istet daamidele. Ohvitserid seisid põhiliselt nende taga püsti.
Protassov istus klaveri taha ja asus seda reipalt klimberdama. Aga kui veel eile oli tundunud, et instrumendil ei ole justkui häda midagi, siis praegu kuulis isegi Lily, et see on selgelt häälest ära. Ning Tanja ja Sveta – ta vaatas nende tantsunumbrit kujuteldavate silmadega, mis olid võtnud ette pika ja riskantse teekonna, et üritada päästa ümberringi kokku kukkuva korra viimseid riismeid, ja pidi tunnistama, et see on lihtsalt hale. Ehkki mõned noormehed publikus plaksutasid, keegi hüüdis isegi „Brave!” Aga Lilyl oli häbi ja piinlik, tüdrukute kleidid nägid heleda valguse käes kulunud ja maitsetud välja, liiga paks meik nende näol ei teinud neid kuidagi artistlikumaks, vaid viitas pigem ühele teisele ja hoopis vanemale elukutsele, ning kuigi nad tegid oma numbreid korralikult, ei olnud neis mingit sädet, ei mingit põhjust, miks keegi peaks neid vaadates rõõmu tundma.
Admiral oli etendusest Lilyga ilmselt samal arvamusel.
„Kes kurat selle palagani on korraldanud?” küsis ta täiesti kuuldavalt oma selja taga seisva ohvitseri käest. See kehitas õlgu ja uuris oma naabrilt, see omakorda enda omalt, küsimus liikus vaikselt edasi, aga selliselt sõnastatud vormis ei tahtnud sellele keegi vastata, et mina see olin.
Protassov oli vana kala ja sai seljaga aru, mis toimub. Tanja ja Sveta kaks viimast, eriti erootilist numbrit jättis ta lihtsalt ära, tõusis püsti ja kupatas pealtvaatajatele õhusuudlusi lennutavad tüdrukud rahva eest ilma pikemata minema.
„Ära siis sina alt vea,” sosistas ta Lilyle ja juhtis ta enda käevangus lavale.
„Aga nüüd, mu daamid ja härrad, meie õhtu põhiline osa – imeline Lily Balti mere kallastelt! Uskumatud jõunumbrid, daamid ja härrad! Ürgne energia! Looduse enese algvägi – täna siin, teie ees!”
Lily kummardas ja teenis ära leige aplausi, saali tagumises osas ajasid inimesed peaaegu kuuldavalt omavahel juttu. Protassov võttis uuesti sisse oma koha klaveri ääres ning hakkas üksikute, enam-vähem õigesti kõlavate akordidega saatma tema harilikku sissejuhatavate numbrite seeriat: pooleks rebitavat kaardipakki ja viietollise naela löömist rätikusse mässitud palja käega läbi joonepaksuse, põlvedele asetatud metallplaadi, seejärel harjutusi kõigepealt puudase ja siis kahepuudase sangpommiga. Sangpommide juures hakkas keegi publikust irvitama, küllap pidas neid võltsinguks. See oli õnneks piisavalt nooremas auastmes ohvitser, nii et Lily kutsus ta otsemaid lavale ja osutas näpuga kahepuudasele pommile, et tõstku üles. Poiss tõstiski, ent suutis selle vaid kahe käe ja nähtava vaevaga natukeseks maast lahti rebida. Kui siis Lily sellesama pommi ühe käega pea kohale õhku viskas ja teisega kinni püüdis, käis kahin publikust läbi. Aga sellegipoolest teeskles ta solvunut, kõndis Protassovi juurde ja pani käed puusa. Protassov jättis klaverimängu katki ja tõusis püsti. Lily haaras tal püksirihmast ja tõstis ta üles pea kohale, siis lükkas mehe kahe käelaba peale pikali ja tiirutas teda kümmekond korda ringi – aga ise vaatas admiralile otse silma: jah, ma võiksin ka sinu sedasi maa ja taeva vahele kõlkuma tõsta, ära sa üldse kahtle. Aga admiral pööras pilgu ära. Siiski, nüüd plaksutati juba päris tõsiselt, jalgade peale maha pandud Protassov üritas tuigerdades ka publikust naeru välja pigistada, aga see tal hästi ei õnnestunud.
„Aga nüüd, mu daamid ja härrad,” hõikas ta kõik vaikseks, „ongi käes aeg meie õhtu naela jaoks! Palun üks ainukene hetk kannatust!”
Ta jooksis lavalt välja ja kõik arvasid, et ta tuleb kohe tagasi, aga hetk venis. Lily astus klaveri juurde ja üritas seda täita ükshaaval klahve lüües, kuskilt klaveri keskkohast ja järjest kõrgemale, pika korraliku kajaga, aga klahvistiku ülemine ots jõudis talle ikkagi kätte enne, kui Protassov saali kõrvalukse uuesti lahti lõi.
Sellele järgnes jõuline ja häiritud ammumine.
Frolõtši lehmale ei meeldinud sugugi, et ta peab niigi harjumatus kohas veel ka ühest ruumist teise liikuma ja Protassov ei olnud mees, kes loomadega väga hästi läbi käia oskaks. Ohelik oli tal küll kõvasti pihku seotud, aga lehm kippus siiski minema sinna, kuhu temale mõistlik tundus, ja rebis Protassovit endaga kaasa. Samuti ei meeldinud loomale kohe mitte sugugi kõndida mööda läikimavahatatud parketti. Lily ei olnud kunagi oma tõmbenumbrit siseruumides teha proovinud ja sai alles praegu aru, et vähemalt mingi vana vaip oleks tulnud selleks puhuks välja otsida. Mitte kuidagi ei tahtnud lehm teha suurt sammu lavale. Tanja ja Sveta olid Protassovile appi asunud, neil, nagu arvata võis, oli lapsepõlvest loomade talitamisega rohkem kogemusi: nad suunasid lehma päevavarjudega nagu karjavitstega vastu tagumikku vopse jagades õiges suunas ning lõpus ilmuski suur ja uhke loom läbi tema jaoks lahti tehtud kahepoolse ukse koridorist saali.
Ei saa öelda, et see Vene ohvitsere poleks üllatanud, aga jaapanlastel ronisid silmad sootuks lauba alla välja. Nemad ju pealegi ei teadnud, et maja teisele korrusele pääseb ka teisiti kui trepist.
„Mu daamid ja härrad – ainult täna! Ainult teile! Haruldane jõuvõitlus jõunaise Lily ja mongoli tõugu ürgveise vahel!”
Ere valgus ajas lehma veel enam endast välja ja jalad kippusid tal laiali libisema, kui ta astuda proovis.
„Katsume selle kuidagi ära teha,” sosistas Lily lehmale eesti keeles. See oli suur, tore loom, tumepunane ja õige pisut karvane, kerge pruuni triibuga. Lily võttis tal sarvist kinni ja tundis, et osa jõudu läheb selle peale, et aidata lehmal libeda parketi peal üldse püsti püsida. Lehm ammus vastuseks, väsinult ja vaevaliselt.
„Mis jääb peale? Kas ürgveise taltsutamatu jõud või täiuslikkuseni treenitud inimkeha? Kas arutu või mõistusega loom? Pinge kasvab härrased!”
Ainult see veel puudubki, et hakkaksid kihlvedusid vahendama, mõtles Lily. Ainult see meid täielikust laadast veel eristabki. Ta hoidis lehma veel veidi kätega kinni, sest väljastpoolt paistis see ju tõesti, nagu nad heitleksid ja pingutaksid, üks ühes, teine teises suunas. Kuidas ma ta pärast püsti saan? Ta andis Tanjale ja Svetale silmadega märku, et nad tahapoole taanduksid, ja teeskles ise taganemist, ehkki tegelikult sikutas lehma veidi enda poole. See ei tahtnud tulla. Olgu, ohkas Lily ja hakkas vaikselt tema sarvi keerama. Numbri lõpuks oli ette nähtud lehm külili maha suruda, tavaliselt allus loom ise survele, mida ta oma kaelas tundis, aga täna siin millegipärast mitte. Võib-olla oli asi valguses ja rahvahulgas ja kõiges muus häirivas, võib-olla oligi mongoli tõugu veistel kael kuidagi teisiti, igatahes ei tahtnud Frolõtši lehm kuidagi Lily tahte järgi painduda, kuigi nüüd ta surus juba päris tõsiselt. No mis sul viga on? Heida maha juba, saame mõlemad õhtule! Aga ainult madal ja tõrges „muu” tuli vastuseks.
Siis käis järsku nagu mingi nõksatus loomast läbi ja ta vajus kõigepealt põlvili ja siis külili. Publik hakkas vaimustatult plaksutama, aga Lily sai aru, et miski polnud siin õige. Korraga valdas teda see veider ja tahtele mitte kuidagi alluv seisund, milles suurepäraselt jäävad meelde üksikud, omavahel seostumatud ja tihtipeale ka kogu olukorrasse vaid oma kohalolekuga puutuvad üksikasjad, millest kokku ei moodustu mitte mingisugust suurt pilti: mõni värvitoon, mõni juhuslik liigutus, mõni näiline vastuolu. Ja ainukesed õiged näivad olevat lahendused, mis kerkivad pinnale sügavalt, ja otsekui iseenesest. Ta istus maha ja võttis lehma pea endale sülle. Suured silmad vaatasid teda, talle tundus, et etteheitvalt. Nii et ta oli ikkagi loomale kogemata viga teinud? Palun ei! Palun las ta olla lihtsalt segaduses, palun las käib tal lihtsalt pea ringi! Lehm ammus vaevaliselt, hoopis teise häälega.
„Varesele valu,” sosistas Lily ja silitas lehma hellalt, „harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, meie vissi saab terveks, saab terveks, saab terveks…”
„Eest ära!” karjus keegi korraga ta peale. „Kas te ei näe, et murdsite ta kaela?”
Tema kõrval seisis lumivalges mundris maruvihane admiral. Lily kuuletus sõnatult ja taganes vastu külgseina, kus seisis näost valge Protassov ja ilmselt rehkendas mõttes, kui palju ta peab oma tasust Frolõtšile looma eest vaevatasuks maksma.
Admiral võttis vöölt oma suure käe jaoks kohatult pisikese püstoli ja laskis lehmale kuuli pähe.

Takahira, Kumano lähedal mägedes

  1. september 1923

Nad äratati, kui väljas oli veel täitsa pime. Mõrkja maitsega tee oli ainus kostitus, mis neile ette nähtud. Pühamuteenijatar, kes nendega tegeles, vaatas Sayuri kingi ja läks siis vabandades ära, natukese aja pärast tuli ta tagasi koos ühe teisega. Nad sosistasid omavahel tükk aega enne kui üks neist söandas Sayurilt küsida, kas tal muid jalanõusid kaasas ei ole, ja siis minna otsima, kas leidub neil kuskil midagi, mida ta võiks laenata. Lily eritellimusel valmistatud saapad näisid nende meelest eelseisval retkeks sobivat.
Õues ootas neid märksa suurem seltskond, kui eelmisel õhtul oli laua ääres istunud. Lisaks Takizawale ja tema preestrile oli pühamusse saabunud veel viis preestrit, kõik vanemad mehed, ja kaks tugevat naist lihtsates reisirüüdes olid veel nendega. Samuti olid seal mõned noored mehed tõrvikutega ja ilma. Kel käed vabad, võtsid paarikaupa kahevahele mõned raske väljanägemisega reisikastid, mis kinni seotud valgete, kalligraafiliselt täis kirjutatud lintidega. Veel olid mõned valges rüüs pühamuteenijatarid ja ka kolm muusikut, kaasas suur ja väike trumm ning miski vilepill. Meeleolu oli eriline, see nakatas.

Mullane rada asendus kivisega, kivid olid suured ja kandilised ning kõndida oli nende peal raske, aga ikkagi kergem kui päris siledal pinnal, mida ka vahel ette tuli. Lily pani tähele, et siin ja seal tee kõrval oli mõni puu või kivi ümber seotud nöör, mõnikord olid sellele ka paberist kujundid peale riputatud, siis jälle oli kivide vahel püsti puutahvel kirjadega või oli mingi kiri uuristatud suurema kivi küljele. Paaril korral hakkas aga silma ka mõni väike kuju, millele punane hõlst selga pandud või hoopis pudipõll ees. Nüüd oli juba päris valge, nad oli kõndinud võib-olla tunni või natuke rohkem. Puid kasvas ümberringi veel vaid mõni üksik, see-eest jõudsid nad peagi lagendikule, kus õitses hulgaliselt lilli, vaibana, mille värv läks sujuvalt üle oranžist roosaks ja siis lillaks. Seal jäi rongkäik jälle peatuma, joodi vett. „Kohe varsti,” ütles Lilyle noormees, kes tuli tema järel. Kõndida oli aga järjest raskem, tee oli järsk ja mäeõhk harjumatu.

Nad jõudsid kohale veidi enne keskpäeva, Lily kõht oli nüüd juba nii tühi, et silme eest virvendas, mis võis muidugi olla osalt tingitud ka sellest, et nüüd pidi kogu aeg hingama täie kopsuga. Päike paistis eredalt. Ja siin oli tõesti väike pühamu, rohkem nagu eelpost, ei teagi küll, kummalt poolt – kas inimeste viimane märk oma lugupidamisest enne, kui algab täielikult võõras ja kõrge, või siis hoopis viimane värav, milleni maapealsete loodetud jumalikkus on valmis nende juurde alla laskuma. Aga see oli peaaegu nagu maastiku osa, nagu välja kasvanud puude ja kivide vahelt ja seest. Laual pühamu ees oli suur avatud sakepudel, siin vist eelmisest aastast, vihmade käes oli selle silt peaaegu täiesti valgeks pleekinud. Kui jumalad olid tervitatud, valas üks preestritest pudeli tühjaks, reisikastist otsiti välja uus, avati ja pandi pomina ja rütmilise kõikumise saatel samasse kohta asemele.
Pühamu ees oli päris kivine, seal ei oleks saanud maadelda ilma osalisi vigastamata. Õige ring oli natuke kaugemal, kus maapind oli pehmem, ehkki pigem liivane kui savine.
Võeti liisku. See polnud nagu tavaliselt, see oli ikkagi tants jumalatega, nende osalus pidi olema kindlamini märgitud, taipas Lily. Lääs ja Ida ei olnud siin ka mitte võistkonnad nagu tavaliselt, vaid mõeldudki esindama ilmakaari koos kõigi jõududega, kes kummaltki poolt neid vaatasid. Takizawa sattus seekord Läände ja Lily Idasse, kummalgi tuli esmalt kokku minna ühega neist jõunaistest, kes olid mujalt pühamutest siia kokku tulnud. Pea käis ringi, aga oli ühtlasi kummaliselt selge. Tundus, nagu kõik, mis just praegu sünnib, ei olekski ise tegelikkus, vaid ainult peegeldus sellest. Taju oli toimuvast kogu aeg silmapilgu võrra ees – kõigepealt tuli teadmine, mis juhtub, ja siis juhtuski alles. Joodi veel seda mõrkja maitsega teed. See ei kaotanud näljatunnet ära, aga lükkas selle teadvusest natuke kõrvale, nii et kesksed olid ainult tema liigutused. See oli puhtuse tunne. Nii tantsitaksegi jumalatega, mõtles Lily, selleks oligi vaja jõuda sedasi kohale. Sest siin on ühe pika teekonna lõpp-punkt – siiani on ta saanud tulla läbi muutumise, siit edasi on ainult nii, nagu on.
Oo, laulda tahaks.
Mehed läksid eemale, kuni naised võtsid end vööni paljaks ja sidusid endale niudevööd ümber.
Esimesena läksid ringi Takizawa ja tema vastane, vahekohtunik oli üks preestritest. Mis toimus, korraga nagu oli maadlus ja nagu ei olnud – vaid tõesti tants, selles mõttes, et üritas järgida mõlemast enesesse haaratust kõrgemat rütmi, lasta teostuda millelgi, mis oli korraga olemas enne ja sündis nende kahe keha kokkupuutest. Lily jaoks oli algusest peale selge, et Takizawa võidab, aga mitte niisama, mitte kergesti ja oma üleoleku kinnitusena, vaid seeläbi, et ka iseennast avab, proovile paneb, vastupidises suunas kulgeva jõu jaoks lahti teeb.
Nad ei heitle teineteisega, taipas Lily. Kumbki neist tantsib oma jumalaga, sellega, keda ta algusest peale endaga kaasas on kandnud. Sellega, kes Lily jaoks on kõik need aastad olnud madu Sasispea supelmaja terrassil juhuslikult nähtud pildilt. Meeste sumõ las olla pealegi võitlus iseendaga – selle iseendaga, keda sa tead ja tunned. Mis toimub siin, see on midagi enamat, heitlus sellega, mis sa oled, aga mida sa ei tunne ja ei tea, tants kõige sellega, mis teeb just sind just sinuks just siin just praegu.
Juba selle teadmise pärast üksi oli olnud vaja see retk ette võtta.

Enne esimest korda ringi astumist vaatas Lily ringi, kuus preestrit jälgisid teda justkui osavõtliku murega – mida ikkagi tähendab see, luges Lily seda pilku, et meie vanasse kombesse on pidanud sisse mahtuma üks väljaspoolne. Aga ta võis muidugi ka valesti vaadata, võis eksida, sest muidugi pidid preestrid olema murelikult huvitatud sellest, mis juhtub, ja ootama, mida nende rituaal neile ütleb, sest nemad võisid ju võtta mõtet toimuva jumalikkusest hoopis teisiti ja pealegi tõsisemalt kui tema. Samuti paistis välja, et nad vaatavad erinevalt. Üks, paksude kulmude ja kõrge laubaga pikk mees, oli ülejäänutest justkui vaenulikum. Seevastu üks teine, vanem mees, silmitses teda nagu uudishimulik laps. Mitte nagu need lapsed muidugi, nagu väikestes kohtades, nii veel hiljutigi Ise peapühamu lähedal või Kumano linnas, teda kui imelooma jõllitavad, sest pole võib-olla üldse varem valgenahalist näinud, igatahes mitte nii lähedalt. Ei, see mees vaatas teda nagu ajas tardunud hetke – nagu tema minevik ja võimalikud tulevikud paistaksid temast välja – nagu laps näeb imeliku kujuga kivi või puutükki ja juba saab sellest tema pilgu jaoks nukk või tondihakatis. Aga võib-olla kujutas Lily seda endale lihtsalt ette.
Oma esimese vastase võitis ta kergesti. Järgmiseks on siin uuesti Takizawa, aga enne seda väike vaheaeg jõudude taastamiseks. Muusikud olid võtnud kohad sisse eemal, pühamu juures, ning valgetes rüüdes pühamuteenijatarid alustasid aeglast, samades liigutustes kergust ja ülimat pinget ühendavat tantsu. Uudishimuliku lapse näoga preester luges selle saateks aeglast, venivat, kummalisel kombel vaimu korraga uinutavat ja teritavat loitsu.

Lily vaatas Takizawa silmadesse, mis nüüd ei olnud ühedki nendest, mida ta juba teadis – ei vihaselt kaitsmas oma maa au, ei alandlikult esitamas kutset, ei perenaisena hoolitsemas tema hoole alla saabunute eest – ,vaid midagi hoopis muud, osavõtlikud, justkui nende mõlema ühise asja eest väljas. Ja ta taipas: nii ongi, teda ei ole kutsutud siia kaugele mäele selleks, et tema läbi annaks oma tahtmisest märku mingi kujuteldav kõrgem jõud – Takizawa on toonud ta siia hoopis selleks, et talle midagi õpetada, midagi edasi või üle anda, teisisõnu, et ka tema saaks osa millestki, milleks kõik tema eelnev elu on olnud ettevalmistus.
Sa tahad pilku, millega vaadata kõrgelt pankrannikult alla merele, ilma et pea hakkas pööritama. Sellega tahad vaadata teist, nii et ta su silme all sulab – ja saab ise aru sellest; kui suudab, rebib oma silmad sinust lahti, võib-olla hakkab nihelema, aga jää on juba liikuma hakanud ja ühegi jõuga ei kleebi teda enam kokku püsivaks kamakaks. Ta on liimist lahti, järgmiseks vaatagi pragudesse, et need käriseksid suuremaks – et mõtted, mida ta alustab oma peas, lõppeksid teisal, kui ta on kavatsenud, ja et vastuväited igale tema uskumusele kõlaksid ta enda silmis korraga arukamalt kui miski, mida tal oleks öelda enda kaitseks.
Sa vaatad veel natuke, ja ta tahaks põgeneda, või alustada teie kohtumist uuesti, aga seda ei saa, sest mis teie kokkupuutumist täidab, on juba voolanud. Sa paned rusika maha, vahekohtunik hõikab, et alustage, aga tegelikult olete te juba lõpetanud, järgnev on vaid toimunu vormistamine, puhas formaalsus, kuigi kumbki teist paneb oma viimase välja ja pealtvaatajad ei tea kuni lõpuni, mis saab.
Sa tahad üheksapealist pilku, eks ole? Selle poole sa oledki ju püüdnud, algusest peale?

Olgu – kui nii, eks võta see siis vastu.
Siis läks Lilyl silme eest mustaks, rohkem ei mäletanud ta midagi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: