Fjodor Mihhailovitš Dostojevski

7. dets. 2021 at 12:33 p.l. (Nädala autor 2021) (, )

Vassili Perov. Fjodor Dostojevski portree 1872

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (1821-1881) vene kirjanik. Ta kirjutas romaane, lühijutte ja esseid ning tegeles ka ajakirjanduse ja filosoofiaga. Tema teosed käsitlevad inimpsüühikat 19. sajandi Venemaa poliitilistes ja sotsiaalsetes oludes. Kirjanduskriitikud on nimetanud teda üheks maailmakirjanduse suuremaks psühholoogiks.
Dostojevski peateosed on “Kuritöö ja karistus” (1866), “Idioot” (1869) ja “Vennad Karamazovid” (1880).

Katkend: Nooruk, Eesti Raamat 2021. Tõlkinud Marta Pärna ja Aleksander Raid. Lk 274 – 280.

III peatükk

I
Ma võtsin sellepärast, et armastasin teda. Kes ei usu, sellele vastan, et vähemalt sel hetkel, kui ta käest selle raha võtsin, olin ma täiesti veendunud, et võin kindlasti ja ilma vaevata saada raha ka teisest allikast niipea,kui tahan. Niisiis võtsin selle raha mitte häda sunnil, vaid peenetundelisusest, et teda mitte solvata. Ah, nii ma arutlesin tollal! Kuid siiski olin ma väga rusutud, kui tema juurest väljusin: nägin sel hommikul temas minu suhtes päris erakordset muutust; sellist tooni ei olnud ta veel iial kasutanud; Versilovi suhtes aga oli see juba otse mäss. Muidugi, Stebelkov oli teda mingi asjaga väga vihastanud, kuid see oli alanud juba enne Stebelkovi. Kordan veel: võrreldes endisega võis muutust temas tähele panna juba kõigil viimastel päevadel, ent ometi mitte nii, mitte sel määral, selles asi seisneski.
Talle võis mõjuda ka loll teade sellest hoovimaja adjutandist, sellest parun Björingist … Ka mina ju erutusin, kuid … Seep see oligi, et siis säras mulle midagi hoopis muud ja seetõttu lasksin kergemeelselt nii mõndagi silmist mööda libiseda: ruttasin meelega mööda libiseda laskma, hülgasin kõik sünge ja pöördusin sära poole …
Kell ei olnud veel üks. Vürsti juurest sõitsin oma Matveiga otse – on siis usutav, kelle juurde sõitsin? – Stebelkovi juurde! See just oligi, et ta oli mind äsja hämmastanud mitte niivõrd oma tulekuga vürsti juurde (ta ju oli lubanud tulla) , kuivõrd sellega, et ta pilgutas mulle, küll oma rumalast harjumusest, kuid hoopiski mitte sel teemal, mida mina ootasin. Eile õhtul sain talt linnapostiga minu jaoks küllaltki mõistatusliku kirjakese, milles ta väga palus, et külastaksin teda nimelt täna, kella ühe ja kahe vahel, kuna siis ta võivat teatada „mulle ootamatuid asju”. Ja sellele kirjale ei vihjanud ta seal vürsti juures kordagi. Mäherdusi saladusi võis olla minu ja Stebelnikovi vahel? See mõtegi oli naeruväärne, kuid kõike juhtunut silmas pidades sõitsin ma nüüd tema juurde, olin isegi veidi ärevuses. Ma olin ju kord, umbes kahe nädala eest, pöördunud raha asjus tema poole ja ta tahtiski anda, kuid millegipärast tekkis meil mingi lahkarvamus ja ma ei võtnud ta raha: ta ümahtas siis midagi ebaselget nagu harilikult ja mulle näis, et ta tahtis midagi pakkuda, mingeid erilisi tingimusi, ja kuna ma kohtlesin teda iga kord, kui vürsti juures kohtusime, õige üleolevalt, siis hülgasin ma uhkelt mõttegi eritingimustest ja väljusin, olgugi et ta mulle ukseni järele jooksis; tookordki võtsin raha vürsti käest.
Stebelkov elas omaette ja elas jõukalt: neli ilusat tuba, hea mööbel, mees- ja naisteenija ning mingi majapidajanna, küllaltki eakas, muide. Astusin vihasena sisse.

Ta kallutas jälle oma ülakeha minu poole ja tahtis sõrme tõsta.
„Stebelkov! Jätke sõrm rahule või ma lahkun.”
„Kuulake … ta võib Anna Andrejevnaga abielluda.”
Ja ta pilgutas põrgulikult oma vasemat silma.
„Kuulge, Stebelkov, meie vestlus võtab juba nii skandaalse iseloomu … Kuidas te julgete meenutada Anna Andrejevna nime?”
„Ärge pahandage.”
„Ma vaevu kuulan, sest näen siin nii selgesti mingit salasepitsust ja tahan lähemalt teada … Aga ma võiksin enam mitte taluda, Stebelkov?”
„Ärge pahandage, ärge uhkustage. Veidikeseks ärge uhkustage ja kuulake lõpuni; siis võite jälle vihastuda. Anna Andrejevnast te ju teate? Ja sellest, et vürst võib abielluda … teate samuti?”
„Sellest mõttest olen ma muidugi kuulnud ja tean kõike, kuid vürstiga ei ole ma sellest kunagi rääkinud. Tean vaid, et see mõte tekkis vana vürst Sokolski peas, kes on veel praegugi haige; kuid mina pole sellest iialgi rääkinud ega sellest osa võtnud. Teatades seda teile ainult selgituseks, luban endale küsida, esiteks: miks te minuga sellest juttu tegite? Ja teiseks: kas vürst tõepoolsest teiega sellistest asjadest räägib?”
„Mitte tema ei räägi minuga; ta ei taha minuga rääkida, vaid mina räägin temaga, aga tema ei taha kuulata. Äsja hakkas karjuma.”
„Või veel! Kiidan ta heaks.”
„Vanaätt vürst Sokolski annab Anna Andrejevna eest palju raha; naine on meele järele. Siis annab peigmees vürst Sokolski mulle kogu raha kätte. Ja mitterahalise võla tasub samuti. Kindlasti tasub! Nüüd pole tal millegagi tasuda.”
„Mind aga, miks teil mind vaja on?”
„Peamise küsimuse pärast, te olete tuttavad, olete seal kõikjal tuttav. Te võite kõik teada saada.”
„Ah, pagan … mida teada saada?”
„Kas vürst tahab, kas Anna Andrejevna tahab, kas vana vürst tahab. Peab päris kindlasti teada saama.”
„Ja te julgete mulle ettepaneku teha spiooniks olla, ja seda – raha eest?” kargasin ma püsti.
„Ärge uhkeldage, ärge uhkeldage! Veel ainult natuke aega ärge uhkeldage, kõigest viis minutit!”
Ta pani mu jälle istuma. Nähtavasti ta ei peljanud mu žeste ja hüüatusi. Otsustasin asja lõpuni kuulata.
„Mul on vaja varsti teda saad, varsti selle pärast et … sest varsti võib liiga hilja olla. Nägite, kuidas ta ennist pilli alla neelas, kui too ohvitser hakkas parunist ja proua Ahmakovast rääkima?”
Ma alandasin end sellega, et ikka veel edasi kuulasin, kuid mu uudishimu oli võitmatult suureks paisunud.
„Kuulge, teie … nurjatu inimene!” ütlesin ma otsustavalt. „Kui ma siin istun ja kuulan ning luban nii rääkida sellistest inimestest … ja ise veel vastan ka, siis üldse mitte sellepärast, et möönaksin teie õigust selleks. Ma lihtsalt näen siin mingit alatust … Ja esiteks, milliseid lootusi võiks vürst hellitada Katerina Nikolajevna suhtes?”
„Mitte mingeid, kuid ta raevutseb.”
„See pole tõsi!”
„Raevutseb! Nüüd jääb Ahmakova võib-olla mängust välja. Ta on tema peale pilé kaotanud. Nüüd jääb talle vaid Anna Andrejevna. Annan teile kaks tuhat … ilma protsentide ja vekslita.”
Selle välja öelnud, toetus ta otsustavalt ja tähtsalt toolikorjule ning põrnitses mind. Ma vahtisin talle samuti ainiti otsa,
„Te kannate riideid Bolšaja Miljonnaja tänavast, selleks on raha vaja, raha on vaja, minu raha on tema omast parem. Annan rohkemgi kui kaks tuhat …”
„Mille eest siis? Mille eest, pagan võtku?”
Ma põrutasin jalaga. Ta kummardus minu poole ja ütles rõhutatult:
„Selle eest, et te ei segaks.”
„Ega ma selletagi sekku,” hüüdsin ma.
„Ma tean, et te vaikite, see on hea.”
„Ma ei vaja teie heakskiitu. Mina omalt poolt soovin seda väga, kuid arvan, et see pole minu asi ja et see oleks mulle ebasünnis.”
„Näete nüüd, näete nüüd: ebasünnis!” tõstis ta sõrme.
„Mida see tähendab: näete nüüd?”
„Ebasünnis … Hee!” ja ta hakkas äkki naerma. „Ma mõistan, mõistan, et see on teile ebasünnis, kuid … te ei hakka takistama?” pilgutas ta mulle silma; kuid selles pilgutuses oli midagi äärmiselt ülbet, koguni pilkavat, alatut! Ta nähtavasti eeldas minus mingit alatust ja arvestas selle alatusega … See oli selge, kuid ma ei taibanud kuidagi, milles asi seisnes.
„Anna Andrejevna on ju samuti teie õde,” sõnas ta sisendavalt.
„Ärge sellest julgege rääkida! Ja üldse ärge julgege Anna Andrejevnast rääkida.”
„Ärge uhkeldage, veel vaid üks minut! Kuulake: ta saab raha ja kindlustab kõiki,” ütles Stebelkov rõhuga, „kõiki, kõiki, te jälgite?”
„Kas te siis arvate, et ma võtaksin temalt raha vastu?”
„Nüüd võtate ju!”
„Ma võtan oma raha.”
„Millise oma?”
„See on Versilovi raha: ta võlgneb Versilovile kakskümmend tuhat.”
„Versilovile, mitte teile.”
„Versilov on mu isa.”
„Ei, teie olete Dolgoruki, mitte aga Versilov.”
„See on ükspuha!”
Tõepoolset, siis võisin ma nii arutleda! Ma ju teadsin, et ei ole ükspuha, ma ju ei olnud nii rumal, kuid ma arutlesin siis nii jälle „peenetundelisusest”.
„Küllalt!” hüüdsin ma. „Ma ei saa täpselt aru. Ja kuidas te julgesite kutsuda mind selliste tühiasjade pärast?”
„Kas te ikka tõepoolest ei saa aru? Kas te teete seda meelega või mitte?” lausus Stebelkov pikkamisi. Silmitsedes mind teraselt mingi kahtleva muigega.
„Vannun, ei saa aru!”
„Ma ütlen: ta võib kõiki kindlustada, kõiki, ainult ärge segage ja ärge laitke asja ära … ”
„Te olete vist mõistuse kaotanud. Mis see teie „kõiki” tähendab, millel te ratsutate? Kas ta kindlustab Versilovit või kuidas see on?”
„Ega te üksi olemas ole, nagu Versilovgi … on veel teisigi. Anna Andrejevna on samuti teie õde nagu Lizaveta Makarovnagi!”
Vaatasin talle üksisilmi otsa. Äkki vilgatas tema inetus pilgus nagu mingi kaastunne.
„Ei saa aru, seda parem! See on hea, see on väga hea, et te ei mõista!”
Ma sattusin täiesti raevu.
„Kor-ristage end kõigi oma tühiasjadega, sõge inimene!” karjusin ma kübarat haarates.
„Need ei ole tühiasjad! Nii et oleme kokku leppinud? Aga teate, te tulete ju jälle minu juurde!”
„Ei!” lõikasin ma ukselävelt.
„Tulete, ja siis … siis on meil juba teine jutt. Siis tuleb kõige tähtsam jutt. Kaks tuhat, pidage meeles!”

Loomingut
“Maria Stuart” (draama, 1840)
“Boriss Godunov” (draama, 1841)
“Vaesed inimesed” (Бедные люди, 1844; eesti keeles 1964, tõlkija Aleksander Raid),
“Teisik” (Двойник; eesti keeles 1982, tõlkija Aleksander Raid),
“Härra Prohhartsin” (1846)
“Valged ööd” (1848; eesti keeles 1971, tõlkija Aleksander Raid)
“Nitotška Nezvanova” (1849)
“Alandatud ja solvatud” (Униженные и оскорбленные, 1861; eesti keeles 1939)
“Märkmeid surnud majast” (Записки из мертвого дома, 1861–1862; eesti keeles 1940)
“Talviseid märkmeid suvistest muljetest” (Зимние заметки о летних впечатлениях, 1863)
“Ülestähendusi põranda alt” (Записки из подполья, 1864; eesti keeles 1971, 2004, tõlkijad Andres Ehin, Lembe Hiedel)
“Kuritöö ja karistus” (Преступления и наказания, 1866; eesti keeles 1929, 1958, 1987, tõlkija A. H. Tammsaare)
“Mängur” (Игрок, 1866)
“Idioot” (Идиот, 1868; eesti keeles 1940, 1975, 2002, tõlkija Marta Sillaots)
“Kurjad vaimud” (Бесы, 1871–1872; eesti keeles 1940 “Sortsid”; 1997, tõlkija Virve Krimm, värsid Harald Rajamets)
“Kirjaniku päevik” (1873)
“Nooruk” (Подросток, 1875; eesti keeles 1940, 2021, tõlkijad Marta Pärna, Aleksander Raid)
“Kirjaniku päevik” (1876–1877)
“Vennad Karamazovid” (Братья Карамазовы, 1879–1880; eesti keeles 1939, 2001, tõlkija Aita Kurfeldt; 2015, tõlkija Virve Krimm)
“Kirjaniku päevik” (1880–1881)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: