Fernando Aramburu

21. dets. 2021 at 9:51 e.l. (Nädala autor 2021) (, )

Fernando Aramburu Irigoyen (sündinud 1959 San Sebastiánis) on hispaania romaanikirjanik, ajakirjanik, luuletaja ja esseist. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde.

By Aramburu – Own work, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=38403588

Fernando Aramburu on lõpetanud hispaania filoloogia Zaragoza ülikoolis (1982).
Alates 1985. aastast elab ta Saksamaal, kus ta andis pikka aega immigrantide järeltulijatele hispaania keele tunde. Aastal 1996 avaldas ta romaani “Fuegos con Limón”, mis põhineb tema noorusaja kogemustel Grupo CLOC-iga. 2006. aastal võttis ta oma juturaamatus “Los peces de la amargura” vaatluse alla terrorirühmituse ETA põhjustatud kahju.
2009. aastal loobus ta õpetajaametist, et pühendada end üksnes kirjandusloomingule. 2011. aastal võitis ta Tusquets de Novela preemia teose “Años lentos” (2012) eest.
2016. aastal avaldas ta romaani “Isamaa” (“Patria”), milles naaseb “Los peces de la amargura” teoses käsitletud ETA terrorismi temaatika juurde; romaan sai kriitikalt ja avalikkuselt suure tunnustuse ja selle eest pälvis Aramburu 2017. aastal Premio de la Crítica, Premio Nacional de Literatura ja Premio Francisco Umbral al Libro del Año auhinnad. Eesti keelde jõudis teos Toledo kirjastuselt 2020. aasta detsembris, romaani tõlkis Maria Kall.

Katkend: Isamaa. Toledo Kirjastus, 2020. Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall. Lk 230 – 237.

Streigipäev

Ühes Madriidi hotellis oli õhtusöögi ajal tapetud Herri Batasuna rahvasaadik, kolmekümne ühe aastane Josu Muguruza. Niisiis üldstreik. Suurtes linnades kujunes osavõtt leigeks. Väikestes ei olnud pääsu. Täielik seisak (poed, baarid, töökojad) või valmistu tagajärgedeks. Künka tipust märkas Txato mitut oma töötajat värava juures, kus rippus sama plakat, mis varasematel kordadel. Mehi oli kolm. Kõrvarõngaga Andoni ja veel kaks. Kõik teised olid koju jäänud. Üks helistas eelmisel õhtul ning Txato, kellel oli kõrini helistajatest, kes ähvardasid ja sõimasid – fašistist ekspluateerija, litapoeg, võid testamendi valmis teha – kahtles, kas võtta toru või mitte. Lõpuks ta võttis, mine sa tea, äkki Nerea helistab Zaragozast, kuid ei. Üks töötaja tahtis talle viisakalt teada anda, et tema hea meelega tuleks tööle.

„Kui sa tahad tööle tulla, miks sa seda siis ei tee?”

„Vaadake, teised…”

Varahommikul värava ees autost väljudes Txato juba teadis, miks need kolm seal valvet peavad. Külm, härmatisega kaetud rohi ja jõe kohale kerkinud hommikuudu, mis madalamatesse kohadesse jääb hõljuma tundideks. Txato vaatas mehi umbusklikult.

„Mis toimub?”

Andoni, metsiku ilmega, lõug väljakutsuvalt püsti:

„Täna tööd ei tee.”
„Kes ei tee tööd, ei saa ka palka.”
„Eks me näe, kes kaotajaks jääb.”
„Me kõik jääme kaotajaks.”

Kord oli Txato püüdnud ülbitsejast lahti saada, pealekauba oli mees keskpärane mehhaanik ja laiskvorst. Andoni rebis vallandamisteate ülemuse silme all tükkideks ega vaevunud seda lugemagi. Mõni tund hiljem ilmus ta tagasi kahe saatjaga, kes tutvustasid end LAB-i ametiühingu esindajatena. Ähvardused paisusid nii ränkadeks, et Txatol ei jäänud üle muud, kui jõhkard, kelle pelk kohalviibimine tal vere keema ajas, tööle tagasi võtta.

Kolm streikijat soojendasid end metallvaadi ääres. Vaadis põlesid lauad, oksad, kaikad. Txato heitis neile ette, et nad olid võtnud vaadi, mis ei kuulunud neile. Laudadest rääkimata. Kehvas valguses, päike alles künka taga, heitis tuli nende nägudele punast helki. Txato: ühiskonna peale vihaste meeste metsikud näod, tohmanid, kes hammustavad kätt, mis neid toidab. Bittori:

„Jah, kuid kes juhiks ilma nendeta sinu autosid, kes sul neid parandaks?”

Ta palus/nõudis, et nad eemaldaksid tünni, sest tahtis avada värava. Andoni kordas karmilt, kategooriliselt, et täna tööd ei tee. Teised kaks püsisid vakka. Kas piinlikkusest? Ülemusel tee ära lõigata ei ole naljaasi. Ning ninamees Andori selja taga lükkasid nad, pilgud maas, vaadi kõrvale.
Ninamees vihastas:

„Mida te teete?” Kas ta siis ise ei näe? Ning Andoni pressis raevunult – või vihkamisega? – hammaste vahelt: „Olgu, aga täna ei sõida sisse ega välja mitte ükski veok.”

Txato sulgus kabinetti. Kaela sirutades võis ta aknast näha kolme mehe piketti. Külmaga võitlemiseks mehed hüplesid ja puhusid kätele. Pahvisid auru, ajasid juttu, tegid suitsu. Närukaelad. Nende pead on täidetud loosungitega. Manipuleeritavad pärdikud, kes ihkavad käsku täita. Ja kui tänulikud nad tundusid, kui ta nad tööle võttis! Bittori:

„Sa võta firmasse kohalikke, et palgaraha mujale ei voolaks.”

Tollele neetud Andonile andis ta tööd nimelt sellepärast, et mingit tuttavad palusid Bittorit ja lipitsesid, et palun seda ja teist. Oleks ta hinges aimanud!
Txato helistas aega viitmata klientidele, et neile olukorrast teada anda. Et tal on väga kahju ja saagu nad palun aru. Hiljem, rahulikumalt, kuid niisama pahaselt, helistas ta veel mitmesse kohta, tegi päevaplaanis muudatusi, leppis kokku uued kuupäevad, pidi tühistama (sa sinder!) tähtsa tellimuse, juhendas veokijuhte, kes pidid samal päeval saabuma, et nood pargiksid autod mõnele vabale kohale tööstuspolügoonil. Ning kui Txato märkas, et kolmele end värava juures sisse seadnud streikijale oli lisandunud veel kaks, muuhulgas mees, kes oli eelmisel õhtul viisakalt helistanud, näis talle korraga, et see ei saa enam nõnda jätkuda, ma pean midagi ette võtma, need tüübid ei saa mulle oma tahet peale suruda.
Ta helistas ja uuris välja, et bussid streigi tõttu ei sõida. Poole kümne paiku tellis Txati takso. Ta tõmbas selga lambanahkse jaki, jättis lambi põlema, et arvataks, et ta viibib endiselt kontoris, ning väljus hoonest jõe poole avaneva tagaukse kaudu. Veidi maad eemal enne silda algab jalgrada, mis viib maanteele. Takso tuli vähem kui viie minutiga. Enne kella kümmet väljus ta San Sebastiáni Amara linnaosas.
Üllatus: ukse avas see naine, keda Bittori ei kannatanud. Ütles, et ta on lihtlabane (ta rõhutas sõna „lihtlabane”) meditsiiniõde. Poja sõbranna/kolleegi/armsama ametit mainides kirtsutas ta nina ja tõmbas suunurga veidi viltu.

„Käigu ikka arstid arstide ja õed õdedega.”

Ning ta kukkus naist arvustama: et riietub maitsetult, on ennast täis, lõhnastab end üle. Bittoril oli raske varjata vimma, mida ta tundis Aránzazu vastu esimesest hetkest peale. Ning tema vastumeelsus üha kasvas ja lähenes põlgusele, kui ta sai teada, et naine on lahutatud ja Xabierist vanem.

„Kas sel poisikesel on vaja teist ema või? Kas ta ei näe, et see kavalpea püüab tema positsiooni ja palka ära kasutada?”

Txatol oli ükskõik. Kui see naine on tema poja valik, siis talle sobib.
Ta ei oodanud aga, et kohtab teda Xabieri korteris.

„Kas ma segan?”
„Ei. Tulge edasi.”

Txato küsis poja järele. Kohe tuleb, ta on duši all. Aránzazu ise oli paljajalu ja napis riides. Kas nad elavad koos? Txatol ükskõik. Tema teooria: lapsed olgu õnnelikud; kõik muu on teisejärguline. Aga Bittori:

„Sina tahad, et nad oleksid õnnelikud selleks, et nad su rahule jätaksid.”
„Ja kui ongi nii, mis siis?”

Kostis fööni surinat, naisel olid varbaküüned lakitud tumepunaseks ning seinal võis näha õlimaali San Sebastiáni lahega, autorik keegi Ábalos. Xabier oli korduvalt veennud isa kunsti investeerima, kuid mina ei mõista sest tuhkagi, kulla poeg.
Txato küsis naiselt, kas haiglas on samuti streik.

„Streik? Minu teada mitte.” Ning kui Xabier valges hommikumantlis elutuppa astus: „Kas sina oled midagi streigist kuulnud?”
„Ei.”
„Aga sinu isa töölised ei tulnud täna tööle.”

Txato noogutas. Isa ja poeg embasid teineteist ning Xabier, kes lõhnas lõhnavee järele, ütles sarkastiliselt:

„Täna õhtul on mul lõikus. Lootkem patsientide tervise huvides, et lõikuse ajal ei marsi operatsioonisaali streikijate pikett.”

Isa ei naernud nalja üle. Vastupidi, ta kortsutas kulmu, vaatas karmilt, vaikis tõsiselt.

„Mis lahti, aita?”
„Ei midagi.”

Aránzazu – naiselik intuitsioon – teatas, et tema lahkub, et nad saaksid omavahel rääkida. Andku nad talle viis minutit, et temal ei kulu riietumiseks rohkem. Xabieril venis üle huulte tobe:

„Aga…”

Txato pani ette / palus, et nad kohtuksid kahekesi nurga peal baaris, kus ta poega ootab. Baaris ei olnud aga rahu, liiga palju kõrvu ning lisaks ei tahtnud Xabier midagi võtta. Nõnda kõnniti esiteks ühel tänaval, siis teisel. Puid ja rahu otsides jõudsid nad Paseo del Árbol de Gernikale ning et juttu jätkus, kõnniti María Cristina sillani ja tagasi.

„Parem, kui ama ei tea, et ma siin käisin. Pea meeles, põhilisega on ta kursis. Üksikasjad jätan enda teada. Ma ei taha, et ta muretseks probleemide pärast, mida annab ehk lahendada, sellepärast tahtsingi rääkida sinuga isekeskis. Sa oled ajudega mees. Kindlasti oskad sa mulle nõu anda.”

„Muidugi, aita. Milles asi?”

„Olen meie linnas kehva seisu sattunud.”
„Ära ütle, et sind on jälle hakatud grafititega solvama.”

„Viimasel ajal on mind rahule jäetud. Võimalik, et nad on aru saanud, et ma ei olegi miljonites suplev ärimees, nagu nad arvasid. Või on äkki hiljutised läbirääkimised vaigistanud nende jätiste aplust.”

„Missugused läbirääkimised? Minule ei ole sa midagi rääkinud.”

„Kas sa tahad, et ma avaldaksin selle ajalehes? Vahendaja kaudu taotlesin kohtumist Prantsusmaal. Mõte oli selgitada neile minu rahalist olukorda, et nad teaksid, et olen teinud investeeringuid, ja paluda ajapikendust või võimalust maksta osakaupa. Olen kuulnud, et teised teevad nii ja need tõprad tulevad vastu, kui näitad, et tahad maksta.”

„Varem olid sa selle vastu.”

„Poolt ma ei olegi, nad on meid mudasse tampinud, aga mida siis teha? Lasta end pantvangi võtta?”
„Mis nad sulle ütlesid?”

„Ma läksin kohtumisele. Jõudsin täpselt kohale, sa tunned mind. Mulle ei meeldi lasta end oodata. Hoopis minult tuli oodata. Üle pooleteise tunni. Mitte kedagi ei tulnud. Teatavasti pärast seda, kui GAL neid jahtima hakkas, on nad ülimalt ettevaatlikud. Võimalik, et mõni tsiviilriietes politseinik järgnes mulle, ilma et ma arugi oleks saanud, ja nemad tundsid ta ära. Palusin uut kohtumist. Nemad keeldusid. Kuradi sead! Nüüd ma jälle mõtlen, et neil oli võimalus näha minu head tahet ja sellepärast ei käi nad mulle praegu pinda ja teevad kibedaks kellegi teise elu. Kuid midagi pean ma ette võtma, Xabier. Meie linnas olen ma liiga nähtaval. Täna hommikul panid kolm idiooti minu ettevõtte seisma. Anna kannatust. Mu oma töötajad otsustavad, kas töö käib või mitte. Mul pole vähimatki kahtlust, et mõni neist kannab organisatsioonile ette iga minu sammu. Kas mäletad Andonit, Sotero vennapoega? Tema on kõige hullem. Ta on tõeliselt halb inimene.”

„Miks sa teda lahti ei lase, mida sa ootad?”

„Ükskord lasen, siis kui olukord rahuneb.”

„Vaata, aita, ettevõtjana ei või sa end segada töölisklassiga. Ma ei poolda klassivahesid, aga mis teha. Iga tüüp, kellele sa ei meeldi või kes sind kadestab, püüab sulle kahju teha. Ta ei pea isegi vaeva nägema, sest sa oled tal käeulatuses. Võib-olla käid sa iga päev tema uksest mööda. Teie ama`ga peaksite elama kuskil mujal ja käima linnas ainult külas või tööl. Ah et nemad sodivad seinu? Sodigu terviseks. Sind ei ole seal nägemas … Ja kes seinu sodib, on valmis mistahes õelaks tembuks.”

„Mina läheksin, aga su ema …”

„Küll läheks ka ama. Ta on sellele mõnikord vihjanud. Olen ise kuulnud. Probleem on selles, et te ei suhtle omavahel.”

„Sestsaadik, kui ma loobusin rattasõitudest ja kaardimängust baaris, veedame koos rohkem aega kui kunagi varem. Väljas me peaaegu ei käi. Mina lähen kodust tööle ja töölt koju ja tema on loobunud meie linnas poes käimisest.”

„See pole kellegi elu.”
„Valikut ei ole. Võiks olla hullem. Mu isa võitles sõjas Franco vastu. Tal purustati jalg ja ta istus kolm aastat vanglas.”

„Kas su ettevaatusabinõud on piisavad?”

„Selle koha pealt võid rahulik olla. Kui keegi tahab mulle halba teha, peab see toimuma linnast väljas. Linnas on mul silmad ka selja taga.”

„Kuidas siis jääb? Oled sa linnas kehvas seisus või mitte?”

„Kehvas. Hea meelega viiksin firma kuhugi rahulikumasse kohta. La Riojasse, Zaragozasse, aga see on keeruline. Peaaegu kõik kliendid on meie piirkonnast. Ei möödu nädalatki, kui mõnel ei läheks vaja kiiret teenust. Ikka päris kiiret. Ja kui sa ise mujal oled, mismoodi sa siis reageerid? Helistavad teise transpordifirmasse ja palju õnne.”

„Teine võimalus oleks, et paned püsti harukontori ja vähehaaval viid kogu firma üle.”

„Selleks peaks olema äripartner, keegi usaldusväärne isik, kes mulle seal töölised otsiks või siinsel äril silma peal hoiaks. Ma ise ei saa kahes kohas olla. Mulle sobiks lihtsam lahendus, mis ei võtaks nii palju aega.”

„Pane firma kinni, müü maha ja ela säästudest.”

„Hull peast! Firma on minu elu.”

„Sel juhul näen ma ainult üht lahendust. Kui oled nõus, aitan teil otsida korteri ja tulete elama San Sebastiáni. Suures linnas oleksite rohkem kaitstud. Mis vahet sul on, niikuinii käid autoga tööl.”

„Korter tähendaks suurt väljaminekut. Mulle näib, et sinu ema ei …”

„Kas tahad, et ma otsin korteri või ei?”
„Hea küll, otsi. Eks hiljem paista.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: