Juta Kivimäe

20. jaan. 2022 at 3:06 p.l. (Juta Kivimäe, Nädala autor 2022)

Juta Kivimäe (1952) – eesti kunstiajaloolane ja kirjanik.

Foto autor: Maria Tromp

Juta Kivimäe on sündinud Pärnus arstide perekonnas, perekond asus Tallinna 1953. Ta lõpetas 1971. aastal Tallinna 10. Keskkooli ja 1976. aastal Tartu ülikooli ajaloo osakonna ajaloolase-kunstiajaloolasena. 1998. aastal kaitses Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonnas magistrikraadi.
Töötas 1978. aastast Eesti Rahvusraamatukogus vanembibliograafina. Alates 1983. aastast töötab ta Eesti Kunstimuuseumis. Oli aastatel 1983-1991 Kristjan Raua majamuuseumi juhataja, alates 1999. aastast muuseumi skulptuurikogu juhatajana.

Katkend: Suur tuba, Varrak 2021. Lk 204 – 211.

Sašenka

Raamatu kaanepilt

Naabermaja hoovil üle tee oli veel üks väike mitu korda paigatud tõrvapapist katusega majake, mida naabrid nimetasid õuemajaks. See väike ruuduliste akendega hoone oli kunagi näinud paremaid päevi ja ehk üsna ilus olnud oma värvilisest klaasist verandaakendega. Nüüd oli osa aknaruute papitükkidega ja muu käepärasega paigatud. Ja need paigadki nägid vanad ja kulunud välja, nagu kogu majake. Seal elas mitut kärnas ja tõbist kassi pidav vana naine, kelle nime keegi õieti ei paistnud teadvat. Teda hüüti Kassimooriks. Kassimoor oli omal ajal Venemaal elanud ja teadis rääkida, kui kole on sealne elu tänapäeval. Ta hõikas lapsi alatasa oma ukse juurde, kus ta tavatses katkises leentoolis istudes oma kasse kutsuda. Kassimoor ei rääkinud kunagi valju häälega, vaid viipas laste näod oma mädanevate hammastega suu ligi ning sosistas siis kavala naeratusega midagi täiesti ennekuulmatut. Kord rääkis ta näiteks, et Venemaal võid sa osta poest kena kalakonservi, aga kui lõpuks koju lähed ja konservikarbi kaane lahti teed, siis kargab sulle karbist näkku terava otsaga vedru ja lööb sul silma välja. Kassimoori juures külas käimine oli keelatud ja tema kasside katsumine samuti. Ei teatudki, mis hirmsad haigused kõik moori kasse kimbutasid, igatahes olid neil kõrvatagused vahel sügavalt verele kraabitud ja haavad nägid hirmsad välja. Mõnel kassil oli kadunud saba ja paaril puudus osa ühest või kahest käpast, aga seal nad elasid ja midagi nad kogu aeg sõid, kuigi Kassimooril ei paistnud endalgi suurt midagi suhu pista olevat. Ta keetis alatasa millestki haisvaid salve ja ravis oma kasside vermeis kõrvataguseid. Ta oli kõhn ja pikka kasvu ja nägi oma kaltsudes pisut hirmuäratav välja. Ega ükski laps tema majakesse ei kippunudki, kuigi ta tihti külla kutsus. Omal ajal roheliseks värvitud väikesest kiivas välisuksest levis hoovi nii kirbe kassikuse hais, et võttis silmist vee välja, nagu pahased majanaabrid alatasa ütlesid.
Mintsi mäletas, kuidas ta esimest korda Kassimoori majakesse sisse oli astunud. Nad olid aias mänginud tema lemmikmängu peitust ja Mannike oli lugenud peopesi silmadel hoides Mintsi kõige lemmikumat liisusalmi:

“Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud,
mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütled sina, vana tatinina.”

Juba mitme sepa juures oli kõik lapsed kuhugi peitu pugenud ja nüüd tuli kiirustada, sest paremad peidukohad olid kõik juba ära võetud. Kuidagi sattus Mintsi just Kassimoori majakese ukse juurde ja uks läks lahti ja Mintsi nägi moori väikese pliidi ees madalal pingil istumas ja itsitamas. Oli muidugi teada, et see on keelatud koht, aga uudishimu ja keelatud asja võlu hoidsid Mintsit paigal. Mintsi mäletas, et ta oli öelnud esialgu lihtsalt tere ja jäänud siis ootama, mida Kassimoor talle ütleb. Pealegi teadis ta, et kuigi väike majake sirelite vahel on keelatud koht, pidas ta mamma Kassimoorist omal moel lugu, hirmsast lõhnast ja moori imelikest juttudest hoolimata. Ta rääkis temaga vene keeles ja kirjutas talle vahel rohtude jaoks retsepte. Mintsi oli koos Mannikesega maja taga mammat luuranud ja nad juhtusid kuulma, kuidas haigeks jäänud Kassimoor hirmsasti köhis ning luges siis köha vahele mammale voodist luuletusi ja mamma tema ilusat vene keelt kiitis. Ta oleks tahtnud moori mõneks nädalaks haiglasse saata, ent too ei nõustunud mingil tingimusel oma majakesest rohkem kui paariks tunniks lahkuda. „Kes siis kassidele süüa annab ja nende eest hoolitseb?” küsis ta nõudlikult. Mamma kuulas tal kuuldetoruga südant ja koputas seljale ning lasi Kassimooril selga kuulatades veel natuke köhida. Ta mõõtis vererõhku ning rääkis mooriga nii eesti kui vene keeles pikki jutte, millest nemad Mannikesega suurt midagi aru ei saanud. Lõpuks tõi mamma järgmisel õhtul ise apteegist terve väikese pappkarbi täie erinevaid pudelikesi ja pulbreid ning käskis sinepiplaastreid rinnale panna ja jalavanne teha. Sel õhtul oli mamma köögis tükk aega seebiga käsi pesnud ja pärast odekolonniga üle hõõrunud. Ago oli siis mammaga pahandanud ja öelnud, et nii võib veel mingi hirmsa nakkuse koju tuua, aga mamma oli öelnud, et polikliinikus käib iga päev veel hullemaid inimesi. Siis olid nad Agoga poolihääli vaielnud ja köögiukse vahelt kinni pannud. Mintsi kuulis vaid, et üks mamma tuttav, Hippokrates, oli kirjutanud, kuidas arst peab haigeid inimesi aitama. Lõpuks tehti uks jälle lahti ja Ago andis mammale musi ning siis hakati köögis teed jooma ning Juuli tehtud plaadikooki sööma. Mintsi võis nüüd moorile Laane tänava poest liitrise pudeli piima ja saia tuua, aga majakesse sisse minna ei tohtinud. Kui Kassimoor vahepeal väga põduraks jäi, lasi mamma onu Agol koguni mitu ämbrit vett moori väikesesse eeskotta valmis tuua, sest kaevuni oli tükk maad minna. Ja ükskord oli Kassimoor mammale kinkinud väikese hõbedase käevõru, millele oli peale uuristatud kiri: Fabergé ja St Petersburg. Mamma oli koos Juuliga käevõru põhjalikult uurinud ja just Juuli ütleski esimesena selle kummalise sõna, mida Mintsi tol korral esmakordselt kuulis: faberžee. Aga Mintsile oli Kassimoori majakeses käimine sellegipoolest keelatud nagu teistelegi lastele.
Mintsit nagu tõmbas Kassimoori maja poole. Haisev vana naine oma kaltsudes oli pelutav, aga hoopis erinev kõigist inimestest, keda ta tundis. Rohelises majakeses käimisest sai Mintsi ja Kassimoori vaheline saladus, mida tuli ka teiste laste eest hoolikalt varjata.
Mintsi kuulis, kuidas lapsed rääkisid üksteisele lausa iga päev nii omaenda kui teiste saladusi. Nendest rääkimisest tõusis laste endi ja nende vanemate vahel mõnikord väikesi tülisid, aga tülidest hoolimata ei võtnud laste saladusi keegi eriti tõsiselt. Need paistsid nagu kõigile kuuluvat. Ilmselt ei olnud lastele kunagi öeldud, et seda või teist asja ei tohi rääkida mujal kui ainult kodus. Kassimooril oli ta külmas ja haisvas toas kummalisi asju, mida ta vahel Mintsile näitas. Seal oli suur puust muusikakast hammasrataste ja auguliste metallketastega, mida sai vändast üles keerata, ja kettaid võis vahetada. Kui Kassimoor oma kasti üles keeras, kõlas ilus muusika. Mõnelt kettalt tuli tuttavaid meloodiaid, näiteks oli ühel neist „Für Elise”, mida Riina tihti tädi Anni palumise peale mängis, ja paaril neist olid lood, mille nime Mintsi ei teadnud, aga mida ta oli mõnel soovikontserdil raadiost kuulama juhtunud. Kassimoori masin mängis kõiki lugusid iseäralikult hakitud moel metalse tärina saatel. Iga ketas mängis oma muusikat ja Kassimoor rääkis siis Mintsile teatritrupist ja orkestrist, mis olid mitu aastat mööda maailma ringi rännanud. See oli väga ammu, kui mingi sõda oli viimaks ära lõppenud ja kõik Kassimoori kallid inimesed olid kas surnud või kuhugi kadunud. Hirmus Kassimoor ise oli sel kaugel ajal olnud kaunis noor naine kõlava nimega Aurelia. See oli kunstnikunimi, seletas ta tõsiselt, ja võttis siis kusagilt ebamäärast värvi lappide vahelt välja raamitud metallplaadikese, millel võis aimata lühikeses kleidis keerislokkidega tüdrukut, valge koerake nööri otsas jalge ees istumas. See oli Kassimoori tütar, kes oli ammu surnud ja kuhugi kaugele maha maetud. Tema nimi oli Maria. Maria oli läinud taevasse ingliks ja ootas teda seal Sjuba ei tea mitu aastat. Aga taevas ei loe aastad mitte midagi, iga aasta on vaid lühike silmapilk, sest taevas on igavik. Kassimoor rääkis alati midagi niisugust, kui plaadikese jälle siidilappide sisse pakkis ja ära peitis. Plaadike tüdruku pildiga ei kannatanud valgust. Pilt võis lõpuks sootumaks ära kaduda.
„Mu päris nime ei tohi keegi teada,” sosistas ta alatasa salapäraselt itsitades. Ta pobises ühtelugu arusaamatuid lauseid mitmes keeles, ohkas ja noogutas ise sinna juurde pead, nagu inimene, kes on kaua aega pidanud vaid iseendaga rääkima. Vahel kostis ta suust pikki süngeid tiraade, nagu oleks Kassimoor mõni tegelane muinasjuturaamatust. Näiteks nagu Lumivalgeke, keda võõrasema kõigest väest taga otsib ja punapõskse õunaga ära mürgitada plaanib. Mintsil oli kodus tuliuus Lumivalgekese raamat lausa seninägematult ilusate piltidega. Mamma oli selle ostnud alles mõne päeva eest ja nad olid üle väga pika aja istunud köögilaua ääres koos seda imeilusat raamatut lehitsedes. Mamma rääkis sel õhtul , et oli oma lapsepõlves paar korda nende piltide tegija koos Zeidega Tallinnas külas käinud. Mamma oli siis väike tüdruk ja Siima samuti. Siima isa oli õmmelnud Zeidele ühe parema pintsaku. Selle Siima isa oli olnud juudi rätsep ja Siima on juudi kunstnik. Mamma oli hoidnud Mintsit õlgadest enda lähedal ja vaadanud talle väga lähedalt silma. Tal olid sinised suured silmad mustade ripsmete vahel, nagu kannikesed. Mintsi ei olnud ta silmi kunagi nii lähedalt näinud. Need olid Bobe silmad. Mamma oli vist tahtnud midagi öelda, vist selle juudi kunstniku kohta, aga ütles hoopis lõpuks, et inimesed on väga kadedad.
Kassimoor rääkis vahetpidamatult lausa pööraseid ja arusaamatuid asju. „Varsti nad jõuavad mulle järele, see on kindel mis kindel. Nad leiavad mu ühel päeval üles, sest mul on siin midagi, mida nad tahavad. Aga nad peavad siis südant näitama. Nad peavad südant näitama ja ütlema mu ainsama nime.” Niimoodi võis Kassimoor vahel pobiseda ja noogutas siis vait jäädes ise mitu korda murelikult pead. Enamasti jäi ta siis alatasa küdeva pliidi ees istudes tukkuma, räpased tekid ümber. Siis lipsas Mintsi õue ja hingas kergendatult, kui värsket õhku sügavalt kopsudesse tõmbas. Pea käis ringi. Vahel jõudis ta vaevu sirelipõõsaste varju ja oksendas ägedalt. Seal ei tohtinud käia ja seal käimisest ei tohtinud kellelegi rääkida. See oli tema ja Kassimoori saladus, et ta vahel seal käis. Kassimoor rääkis alati, et kassid valvavad ja kaitsevad teda, aga kummalisel kombel jäi kasse sel suvel lausa iga nädalaga väikese maja ümber vähemaks. Lõpuks elas moori juures vaid üks suur pikkade jalgadega isane kass, kelle nimi oli Petruška. Moor jäi kasside kadumise peale kurvaks ja muutus kuidagi ärevaks. Ta kurtis alatasa, et on nüüd üksinda maa peale jäetud nagu mingi tundmatu tegelane, kelle nime ta mitmel korral pomises ja kellest Mintsi ei olnud midagi kuulnud, aga Kassimoor näis teda päris hästi tundvat. Selle tundmatu nimi oli Metuusala.
Suve lõpuks oli Kassimoorist ootamatult saanud Mintsi sõber, aga kahjuks ei võinud sellest uuest sõprusest kellegagi rääkida, isegi Mannikesega mitte. Pealegi oli moor talle nädala eest öelnud veel ühe saladuse, mida ka ei tohtinud kellelegi edasi rääkida. Ühel päeval oli ta Mintsile öelnud oma nime. Aleksandra, oli ta öelnud ja lubanud Mintsil end kutsuda lühema nimega Sašenka. Ta oli kinkinud Mintsile nende sõpruse kinnituseks punakatest läikivatest kividest kaelakee. Karneoolid, oli ta öelnud ja pannud kee Mintsi kaela tagant lukku. Mintsi oli palunud, et Sašenka jätaks kee enda juurde ja tema käiks siin vahel sellega mängimas, aga Sašenka oli öelnud, et mammale tuleks kee kohta tõtt rääkida. „Naaber kinkis sulle poes käimise eest mälestuseks,” ütles ta tõsiselt. Mintsi rääkis küll köögiukse kõrval rippuvast kantsikust ja Sašenka noogutas selle peale äratundvalt ning tunnistas, et ka teda oli balletikoolis vahel löödud. Sašenka oli kindel, et valetamine on inimesele väga suur koorem. Valedega on hirmus raske koos elada, aga vahel ei saa tõtt rääkida. Lõikavad kõri läbi! Ta tegi käega lõua all kiire liigutuse. Tsiuh! Sašenka arvas veel, et inimene võib vahel tõtt mitte rääkida ka seepärast, kui see väga raske on. Siis tuleb lihtsalt vait olla. „Kaeva maja taha auk ja räägi kõik saladused sellele augule ära,” õpetas ta itsitades, nii et sügavalt rinnust tulev köha hinge mattis ja Sašenka pliidi ette istuma sundis. „Ajad augu pärast kinni ja keegi ei saa su saladusi edasi rääkida.” Sašenkal endal paistis olevat väga palju saladusi. Mintsi mõtles neile paljudele aukudele, mis ta oli oma majakese taha kaevanud ja pärast mulda täis ajanud. Vahel näitas ta Mintsile puust kastikese peidus olevaid vanu piltpostkaarte ja fotosid, aga ei rääkinud nende juurde kunagi suurt midagi. Seal olid pikkades heledates kleitides noored ilusad naised, kübarad peas, ja vanaaegsed autod uhkelt riides juhtidega, suured prillid ees ja valged narmastega sallid tuules lehvimas. Ühel fotol oli vägevate kivimajadega linna ja graniitkallastega vee tagant paistis nõelpeene tornitipuga vanaaegne hoone. „Peterburg,” ütles Mintsi imestunud Sašenkale, sest Bobe teeklaasihoidjal Tartus oli seesama pilt. Sašenka hakkas naerma, kui teeklaasihoidjast kuulis, aga lõpuks ta hoopis nuttis luksudes. „Oh, kullake, sa ei kujuta ette, kui ilus seal kõik oli ja kui noor ma siis olin!” See oli tuttav jutt. Ka tädi Juuli ja Pärnu vanaema rääkisid ühtelugu oma noorusest ja kaugete aastate tagusest ilust. Sašenka saatis ta väravani ja Mintsi pani tähele, kui pikad ja kõhnad on vana naise käsivarred ja jalad ja kuidas ta kõndides astus nagu suur kõrget kasvu lind, selg väga sirge ja jalapöiad väljapoole pööratud.
Sel õhtupoolikul pidi Mintsi veel enne mamma ja Ago kojutulekut minema raudteejaama taha karni, kus mammale oli kõrvale pandud pühapäevane praetükk, ja tooma jaama juurest leivapoest „mida parajasti saada on”. Ta kõlistas raha dressipluusi taskus ja asutas end minema. „Eks sa tule varsti jälle mind vaatama. Ma väsin viimasel ajal juba õhtupoolikul ära ja lähen nüüd paariks tunniks magama.” Nii Sašenka ütles ja siis oli Mintsi juba teel raudteejaama poole.
Ta maksis mammale hoitud praetüki eest ja astus karni uksest välja, kui nägi väikest kasvu säärikutega vanameest, kellel oli pikem plekiline tolmumantel keskelt vööga kõvasti kokku tõmmatud. Mintsi võttis just suuna raudteeäärse leivapoe poole, mõeldes, kas Juuli antud rahast võis ehk ka üheks moosipalliks kopikaid üle jääda, kui vanamees tal kõvasti käsivarrest kinni haaras. Ta sisistas sõnu vastiku joodikuhäälega ja tema suust tuli haisu. Ei, Mintsi ei teadnud, kus keegi tundmatu Vlassova siin Kivimäel pesitseb oma kärnas kassikarjaga. Aga millegipärast meenus talle Sašenka. Võib-olla oli Sašenkal keegi tuttav, kelle oli samuti palju kasse. Aga kui see oli saladus, siis tema, Mintsi, igatahes ühele vanamehele teiste saladusi välja laduma ei hakka. Mintsi katsus end tema käsivartesse klammerdunud mehest vabaks keerutada, aga vanamees osutus tugevamaks, kui ta oli arvanud, ja vedas Mintsi karni nurga taha traataia ja müüri vahele, kus õllejoojad mehed tavaliselt pissil käisid. Haises lausa väljakannatamatult ja vanamees muudkui mudis ta käsivarsi ning lõpuks pistis käe Mintsi reite vahele, pigistas ja pomises Mintsit oma kõhuga vastu täis kustud traataeda vajutades ähkides ja itsitades segast juttu. „Onule meeldivad pisikesed,” korrutas ta oma haisva suuga Mintsile kõrva hingates. Mintsi tagus teda sandaaliga vastu säärt ja püüdis karjuda, aga vanamees sulges tal räpase peoga suu. Õnneks tulid samasse asjale kaks tundmatut joodikut ja üks hüüdis äratundvalt, et näe mis mees seal tohtri väikest plikat käperdab. Vanamees lasi selle peale Mintsist lahti ja hakkas joodikutega midagi arutama ja jälle selle Vlassova kohta küsima. Aga mehed ei teadnud Vlassovast mitte midagi. Kui vanamees ütles, et igivana nõiamoor elab siin Kivimäe kandis väikeses puust majas, vastasid nood nagu ühest suust, et neil koduski elavad vanad nõiamoorid ja Kivimäe on pisikesi puust maju täis. Mintsi tahtis sealt võimalikult kiiresti eemale pääseda, aga vanamees oli äkki jälle tema kõrval ja ulatas Mintsile ajalehepaberisse mässitud väikese kinni nööritud paki. „Ma tean küll, kus sa elad. Ütle vanamoorile, et vürst saatis!” ta sosistas veel midagi süngelt põrnitsedes, et Mintsi peab südame Vlassovale andma ja tema ise tuleb varsti külla, olgu vanamoor siis valmis.

Tunnustus

2006 kultuuriajalehe Sirp aastapreemia 2005
2009 ETV kultuurisaate “Op” aastapreemia
2010 Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastapreemia (näituse ja kataloogi “Ülo Õun. Kunstnik katkeval avastusrajal eest)
2010 Eesti muuseumide aastaauhind (Suur Muuseumirott: Kumu Kunstimuuseum – näitus „Ülo Õun. Kunstnik katkeval avastusrajal“. Näituse kuraator on Juta Kivimäe (Ülo Õuna loojanatuuri ja loomingut põhjalikult tutvustava ülevaatenäituse emotsionaalselt mõjuv kujundus, suurepärased haridus- ja filmiprogrammid ning kõrgetasemeline kataloog)
2013 Sihtasutus Archimedes (rahvuskaaslaste stipendium)
2013 Kristjan Raua preemia (eesti skulptuuri uurimine ja tutvustamine, pikaajaline töö Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidjana ja Vabaduse galerii galeristina aastatel 2007-2013)
2014 Eesti Kunstnike Liidu auliige
2020 Eerik Haameri kunstipreemia (koos Isabel Aaso-Zahradnikovaga)
2021 Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja (romaan “Suur tuba”); jagas esikohta Loone Otsaga

Linke

Taavi Kangur. Kommentaar – Juta Kivimäe käsikiri „Suur tuba”.
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/juta-kivimaega-suures-skulptuuritoas/

Pille-Riin Larm “Juta Kivimäega skulptuuritoas”, Sirp 06.08.2021.
https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kommentaar-juta-kivimae-kasikiri-suur-tuba/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: