Justin Petrone

7. veebr. 2022 at 1:18 p.l. (Justin Petrone)

Foto: erakogu / Prima Vista koduleht

Justin Petrone (1979) on Ameerika-Eesti ajakirjanik, kirjanik, blogija ja muusik.
Ta on lõpetanud George Washingtoni Ülikooli ajakirjandusosakonna.

Katkend:

Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid, Petrone Print 2021, lk 47 –

Mida õpetas Ester

Sain selle sõnumi folgipidustuste viimasel õhtul: vana sõber oli lahkunud. Viimase minuti kutse. Matusetseremoonia pidi toimuma juba järgmise päeva lõunal. Jaani kirikus.
Sellega lõppes minu peolõpujoovastus, tõsi, järgmisel hommikul panin ma ette oma tavalise naljanäo ja käisin kohvikus. Siis tulin koju tagasi, triikisin särgi ja viikisin püksid.
Kirik oli avatud, aga kirst suletud. Valge lina peale oli pandud suur portree. Tema suured silmad vaatasid otse minu poole. Inimesed tulid, embasid üksteist, pisarsilmil sosistades. Vanad rahulikud mehed, elutargad vanad naised, sellised, keda tavaliselt nutmas ette ei kujuta. Kõigi nende silmad olid märjad, õhus kõlasid kurvad meloodiad, mis kaikusid tagasi vana luteri kiriku tagasihoidlikult interjöörilt.
Vaatasin uuesti oma vana sõbra silmadesse. Ma ei saanud mitte millestki aru. Olin just plaaninud talle külla minna, ja nüüd …
„Ta ei tahtnud, et keegi tema haigusest teaks.” Nii oli ta tütar mulle äsja öelnud.
Istusin kusagile kiriku etteotsa. See oli raske tseremoonia, pidevalt võitlesin sellega, et ma poolihääli nutma ja halama ei hakkaks. Täiskasvanud mehel ei sobi suure hulga võõraste inimeste ees niimoodi käituda! Hoidsin sirget poosi, hing rebenemas, mu silmad rändasid pidevalt esimesse ritta, kust paistsid kolme lapse kummargil kuklad. Tema lapselapsed. Vaatasin jälle portree poole, ta tundus seal nii elus, nagu seisaks ise seal kirstu kõrval.
Voldik mu sõrmede vahel andis teda aastaarvud: 1957-2019. Õpetaja libises neist üle, muutis need lõplikuks, aga ainus, mida mina suutsin neile arvudele peale vaadates mõelda, oli: talle oleks pidanud antama vähemalt 30 aastat veel! Kõigist neist inimestest, keda ma elus kohanud olin, oleks just tema väärinud pikka elu. Kuidas nii, kõik need pätid ja kaabakad kirikust väljas tänavatel elasid edasi, aga tema oli siin portree all kastis!
Kirstu ümber algas liikumine, osa inimesi läks kiriku tahaotsa, et tuua enda pärjad ja kimbud. Kui neid kirstu ümber sätiti, juhtus midagi imelikku. Portree libises, kukkus kirstult maha ja klaas purunes tuhandeks pisikeseks killuks.
„Mida see veel peaks tähendama?” kuulsin kellegi sosinat.
Kirikuõpetaja pühkis killud kokku, keegi teine sättis portree tagasi raami ning oma kohale kirstu peal. Ja siis oligi aeg. Portree anti ühe lapselapse kätte, ta võttis selle ettevaatlikult ja alustas teekonda. Vaatasin seda vana valge kiriku ukselt, kuidas kõige ees kõndis laps, siis kirstu kandvad suured mehed, nad suundusid üle puusilla musta surnuauto poole. See oli ilus juulilõpu päev, taevas polnud pilvegi, igal pool matuseauto ümber aga võeti maha folgifestivali telke, kõikjal kõlasid tööriistade urinad ja kõlksud.
Pühkisin pisara silmanurgast ja märkasin enda kõrval tema väimeest.
„Ma just pidin minema talle külla, olin seda ammu lubanud,” ütlesin ma.
„See käis kõik väga kiiresti,” vastas ta. „Just avastati… ja siis läks kohe allamäge.”
…..

Ma tean, et ta oleks mulle öelnud, et pole vaja sellepärast kurb olla, aga ma olin ikkagi. Ta oleks mulle öelnud, et pole mõtet midagi kahetseda, aga ma kahetsesin ikkagi.
…..

Ta oli pärit Viljandist, aga meie sõprus algas Tartus, võiks öelda, et üsna omapärases olukorras. Me olime seal linnas leidnud endale üürimaja ja korraldanud selle esimesele korrusele laste päevahoiu. Estrist sai meie hoiu kasvataja, nii et justkui meie pere liige.
Igal hommikul ärkasin ma vara, läksin trepist alla ja vaatasin üle esimese korruse, tavaliselt pidin korjama kokku õhtused mänguasjad ja ahju küdema panema. Siis Ester tuligi, pikemat kasvu hõbevalgete lokkis juustega ja erakordselt selgete silmadega naine, malbe ja samas kindel. Ta rääkis väga harva midagi endast, ja kui lapsed lõunaund magasid, istus ta vaikselt söögilaua nurgas, lugedes piiblit, selg sirge, käed laual.
Pärastlõunaks sai hoid läbi, aga vahel jäi Ester meile ka õhtul appi. Ta hoolitses meie laste eest väga hästi, aga tema enda isiksus muutus minu jaoks aina salapärasemaks. Kord tuli talle järele ta ekskaasa, pikka kasvu Peipsi venelane. Kuulsin, kuidas nad omavahel rääkisid, eks ikka seda müstilist, saladuslikku vene keelt. Kuidas nad kokku said, mis lugu seal taga oli? Ma ei saanud seda mitte kunagi teada.
Kui meie lastehoiuajastu paari aasta pärast läbi sai, asus Ester hoidjaks ühes teises lastehoius, saades sealsamas ärklikorrusel ka toa, kus tööpäevadel elada.
Just seal ärklitoas toimus ühel päeval hetk, kus ma talle avanesin, või kus mulle midagi uut avanema hakkas. Ma olin sel õhtul väga suures stressis, tundsin, et mul ei ole oma elu üle kontrolli. Ester vaatas mind ja küsis, kas ta võiks minu eest paluda.
Õigemini palus ta mind kõigepealt istuda.
Vaatas mulle otsa, ei lausunud mulle mitte midagi muud. Hakkasin juba kahtlustama mingit tulevat hullushoogu, mõtlesin „no mis seal ikka”, sest olin kentsakate inimestega oma tutvusringkonnas harjunud.
Aga ei, ta küsis, kas võib paluda. See tähendab: palvetada. Palvetada minu eest. Mu noogutuse peale võttis ta kusagilt püha vett ja hakkas omaette meloodiliselt pomisema: „Jeesus, Jeesus, Jeesus…” Siis pani ta oma käed mu pea peale krooniks ja ma tundsin, kuidas soojus valgus ta kätest mu pähe ja seal edasi, läbi mu keha.
„Nonii!” ütles ta siis. „See töötab. Tundsid? Ta tuli appi.”
Edasi rääkis ta mulle, et ma olin vaimse lahingu keskel, ja oli minu huvides lahingust loobuda. „Ära mine sõtta,” ütles ta. Ma ei saanud küll täpselt aru kõigest, mis ta rääkis, aga ma uskusin tema pühadusse.
…..

Pärast seda seanssi kõnelesime vaimsetel teemadel veel korduvalt. Ta suutis mind ka kõige keerulisematel aegadel naerma ajada. „Küll sa näed, kunagi on see kõik möödas ja tundub isegi naljakas!”
Vahel me rääkisime põlvkondadest. „Mul on teist kahju,” ütles ta. „Teil ei vedanud, sündisite meie järel! Meie põlvkond pole teile just lihtne naaber, me oleme põikpäised, jõulised ja üsna rumalad!”
Ma ei saanudki nende juttude käigus täpsemalt aru, milline oli tema elu lugu. Teadsin, et ta noorus oli möödunud tumedatel nõukogude aegadel. Millalgi oli ta leidnud Jeesuse, oli rännanud ka pühasse linna Jeruusalemma.
Ta soovis, et mina oleksin uskunud sama tugevalt nagu tema uskus.
Aga uskuda millesse? Vahel küsisin talt seda.
„Uskuda, et Jeesus on neitsist sündinud,” vastas ta.
„Aga kui ta polnud neitsist sündinud? Kui ta sündis prostituudile? Mis vahet sellel on?”
See oli ainus kord, kui mulle tundus, et ta oli segaduses ja pettunud olemisega.
„Sa ei suuda uskuda, ei suuda usaldada,” ütles ta siis. „See on sinu probleemide süda.”
Ja oligi kõik.
Kui ta kolis Viljandisse, külastasin teda ta uues korteris, Jämejala hullumaja lähistel. See oli pisikene mugav pesa. Ta küsis taas, kas võib minu eest palvetada, ja ma lubasin.
Aga tasapisi unustasin ta ära.
Ja unustasin vist ka selle, mida ta mulle õpetada üritas. Triivisin tagasi joomise, kohvikusõltuvuse ja apaatia maailma. Kadusin pesunööridesse, mustadesse nõudesse ja hulkuvatesse kassidesse. Kadusin täiesti.
…..

Folgi ajal juhtus aga nii, et meie maja tühja korterisse saabus Eesti läänerannikult üks neiu Kata. Hiiglasliku juuksepahmaka ja uudishimulike silmadega Kata kandis kõikjal kaasas õigeusu palveraamatut ja luges seda omaette istudes. Ja siis ühel õhtul küsis ta, kas võib minu eest palvetada. Muidugi lubasin ma talle seda. Kui ta oli ära palvetanud, rääkisin talle Estrist. Ütlesin, et me peaks temaga Viljandi äärelinna hullumaja lähistele Estrile külla minema, Kata ütles, et see on imeline idee ja me võiksime tõesti minna.
Aga isegi kui me tõesti oleks läinud, ei oleks me Estrit kohanud. Sest Ester oli selleks ajaks juba surnud.
Ja siis läks Kata ära, sest folk sai läbi. Ta ei saanudki teada, et ta poleks saanud tulla, sest jah, Ester oli selleks ajaks juba surnud.
……

Nädal pärast matuseid otsustasin ma minna teda surnuaeda vaatama.
Alustasin Peetrimõisast jala. Taevas paistis päike, õhk oli niiske, sügis hingas välja oma esimesi märke. Mõned lehed olid kollaseks muutunud, mõnes tuulehoos oli tunda jäist hõngu.
Metsakalmistu oli üsna uus surnuaed Viljandi äärelinnas, asutatud pärast teist maailmasõda, kui teised surnuaiad olid täis saanud ja inimesi polnud enam kusagile panna.
Küllap leian värske haua üles, kinnitasin endale ja asusin teele. Kui lõpuks kohale jõudsin, ekslesin mõnda aega haudade rägastikus. Kõik nad kõnelesid mulle oma lugusid: isad, kes kaotasid poegi, pojad, kes kaotasid tütreid, tütred, kes kaotasid vendi, mõnikord mitu korraga. Mõned perekonnad olid täielikult siitilmast pühitud paari kiire aasta jooksul, mõnes kohas aga puhkasid abielupartnerid kõrvuti, kuigi üks oli surnud mitu aastakümmet varem kui teine.
Tuleb tunnistada, et olen oma elus vähe aega surnuaedades veetnud ja ehk seepärast oli see Viljandi Metsakalmistul jalutamine mulle omamoodi uus kogemus. Mäletan, et mu ema võttis mind oma isa – minu vanaisa – hauale esimest korda siis, kui ma olin 16aastane. Oli tema surma 30. aastapäev ja ma ei olnud mitte kunagi varem tema haual käinud, ma isegi ei teadnud, kus see asub.
Küllap sellepärast ei tulnudki mulle pähe võtta oma lapsi kaasa Estri matustele või surnuaeda tema hauda otsima? Mind oli kasvatatud nii, et surm oli minu jaoks ebamugav teema, ja ma kasvatasin samamoodi edasi oma lapsi. Kas see oli minu viis neid kaitsta? Ma teadsin, et Ester ei oleks seda õigeks pidanud, aga ta poleks seda mulle ka ette heitnud. Ta oli hea kristlane ja ta ei osanud olla mitte midagi muud kui lahke ja mõistev.
Nii ma seal kõndisin ja mõtisklesin, kuni märkasin ühte hauakaevajat… nojah, hauda kaevamas. Ja küsisin tema käest, kus asub surnuaia uuem osa, teadsin, et Ester on just sinna maetud.
„Sinna suunda,” vehkis vanamees käega, „Küll sa üles leiad! See on see suund, kus pole üldse puid!”
……

Lõpuks jõudsingi ühe palja künkani, lugesin seal innukalt ühe värske, lintidega kaetud haua plaati… aga see oli hoopis keegi Augusti-nimeline mees. Asusin uuesti otsima, ja siis nägin: kaugelt paistis veel üks lintide ja pärgade kuhil.
Mõelda vaid, et seal all ta puhkabki, mõtlesin ma lõpuks ta haual seistes.
Jah, mõnes mõttes on ta seal.
Nägin valgust Jaani kiriku uksest paistmas, nägin kirstu kandmist üle pisikese silla, nägin surnuautot ootamas, selle klaasidelt helkimas vastu ere päike, kuulsin orelihelisid ja folgitelkide kokkulangemise kõlkse. See stseen mängis mu peas üle ja üle. Lõpustseen. Meil kõigil seisab kord see ees, ühel või teisel moel.
„Miks sa pidid minema?” sosistasin ma. „Ei olnud mitte mingit põhjust. Miks just sina?”
Ta ei vastanud mitte midagi.
„Ma ei saanud sinuga isegi hüvasti jätta!” sosistasin edasi.
Ja ta oli ikka vait.
Kujutasin ette, kuidas ta istub seal tiheda võsa sees, mis surnuaeda ümbritses. Ja siis kujutlesin, kuidas ta on peidus neis lilledes, mesilased sumisemas ta juustes, ta kõiketeadvad silmad kõike jälgimas.
Kõndisin sealt lõpuks minema, mõistmata, olin ma siis vastuse saanud või ei. Aga mingisugune õnnetunne hakkas mu sisse vaikselt tekkima. Oli ikka veel soe suve lõpu pühapäev. Surnuaia vastas oli lillepood, üks vanem naine seisis selle ees, nõjatudes rinnatisele, silmad kissis, mõnuledes päikese käes. Ma lehvitasin talle ja tema lehvitas vastu. Kui mul poleks olnud neid omapäraseid elukogemusi Estriga, siis võibolla ei oleks ma julgenud sellele vanale naisele niimoodi lehvitada. Oleksin ilmselt temast mööda kõndinud, teda ignoreerides. Aga Ester õpetas mind lehvitama ja uskuma: elu on hea, inimesed on head.

Loomingut

Minu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2009
Minu Eesti. 2. osa, Mida sa tahad?, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2011
Montréali deemonid, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2012
Misjonäripoos, tõlkijad Raivo Hool ja Epp Petrone, Ajakirjade Kirjastus, 2013
Reisikirju, tõlkijad Raivo Hool ja Kadri Pettai, Petrone Print, 2014
Minu Eesti. 3. osa, Mis juhtus?, tõlkijad Raivo Hool ja Kadri Pettai, Petrone Print, 2015
Kirju Eestist, tõlkijad Tiia Falk, Raivo Hool ja Kadri Pettai, Petrone Print, 2016
Peegelmees, tõlkijad Raivo Hool ja Epp Petrone, Petrone Print, 2017
Minu Viljandi, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2020
Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid, Petrone Print, 2021

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: