Serhi Žadan
https://creativecommons.org/licenses/by-sa/4.0, via Wikimedia Commons
Serhi Žadan (1974) on ukraina kirjanik, tõlkija, esseist ja kodanikuaktivist, aga ka muusik ja laulja, ta on osalenud rokkansamblites Žadan i sobaki ja Linija Mannergeima.
Ta lõpetas aastal 1996 Harkovi Pedagoogikaülikooli, aastatel 1996–1999 oli ta aspirantuuris, ta on filoloogiakandidaat. Aastatel 2000–2004 oli ta Harkivi Pedagoogikaülikooli õppejõud.
Katkend: Depeche Mode, Loomingu Raamatukogu, nr 24-26. Tõlkinud ukraina keelest Riina Roasto. Lk 120 – 126.
„Te kuulsite stepan haljabarda instrumentaalteost „Kiri emale”,” lausub kosmiline raadiosaatejuht. „Teose esitas autor. Tuletan aga meelde, et meie tänane saade on pühendatud kuulsale iiri ansamblile Depeche Mode. Saade põhineb David Bascombei dokumentaalsel uurimusel „Jumal kui heroiin”, mis ilmus sel aastal Briti saartel ja mille meie kolleegid Londoni toimetusest lahkesti ära tõlkisid ja meile saatsid. Niisiis, Depeche Mode …” (taustal hakkab kõlama muusika, kahtlustan, et jälle selle stepan haljabarda esituses, sest me zombistume taas) „… nende Ulsterist pärit kuttide muusika on juba ammu meie noorte seas populaarne. Mis on siis nende täiesti tundmatute Iiri kloaagis üles kasvanud meeste edu saladus? Proovime koos teiega, kallid raadiokuulajad, sellele küsimusele vastata. Nagu biograafid räägivad, sündis ühel 1962. aasta hallil sügishommikul…” (stepan haljabarda lisab süntesaatoril traagilist tooni, surudes oma tömpide sõrmedega plastklahvidele) „…briti kolonisaatorite poolt okupeeritud sadamalinnas Ulsteris ühele iiri meremehele ja masinakirjutajale, Ben ja Mary Ganile, ootamatult poeg. Vanemad olid võsukese pärast väga mures, see oli juba nende viies laps, teised neli olid aga kõik õrnas eas mingi raskekujulise soolenakkuse tagajärjel ootamatult surnud, nagu härra Bascombe kirjutab – toona levis see nakkus Ulsteri sadamalähedastes agulites laialdaselt. Samasugune soovimatu saatus pidi loomulikult tabama ka Ganide viiendat last – okupatsiooniaja raske argipäev ei andnud vanematele põhjust oma armetu üksiklapse jaoks midagi paremat loota. Nad otsustasid panna lapsele nimeks Dave – püha Dave´i auks, kes, nagu me teame, on iiri partisanide kaitsepühak ja meiega võrreldes väikese rahva sümbol nende võitluses briti kolonisaatoritega. Pühast Daveist pajatavad paljud rahvalegendid ja põlisiirlaste uskumused, peale selle on ta vanades iiri eepostes tuntud kui loomakasvatuse, lüpsmise ja lihtsalt viljakuse jumal. Staadionile suunduvad Iiri vutifännid laulavad praegugi oma meeskonda ergutades: „Püha Dave, löö mättasse katoliku kõnts.” Dave`i isa, vana punnsilmne Ben, oli juba ammusest teada-tuntud IRA toetaja ning poetas oma kesisest meremehepalgast iga kuu armee toetuseks pisukese summa.” „Kas need on juba biitlid või?” küsib Vasja vahele. „Davei ema töötas sadamakontoris masinakirjutajana ning riskis elu ja mainega, aidates mässulistel aeg-ajalt juhilube ja abielutunnistusi korda sättida. Nii kasvas väike Dave üles rahvuslikult meelestatud keskkonnas, kus valitses vaen kuninganna-ema, prints Charlesi ja kõikide nende tatiste võsukeste vastu, nii väidab härra Bascombe. Tulevane estraadiartist sai oma elu esimese emotsionaalse vapustuse, kui iiri separatistid esimesel mail tavapäraselt Ulsteri katoliiklikes linnaosades meelt avaldasid ja Briti ratsapolitsei mässulisi laiali ajades Dave´i isa vägistasid… Ei…” takerdub saatejuht ühtäkki. „Mitte isa. Ema ikka. Jah, Davei ema. Andke andeks, kallid raadiokuulajad, selle teksti tõlkisid meile Londoni kolleegid ja võib esineda teatud stilistilisi ebatäpsusi. Niisiis, Davei ema. Otse tulevase šõubisnise tähe silme ees. See oli kahtlemata tohutu stiimul … tähendab, tohutu šokk noorele poisile, kes polnud selle hetkeni veel midagi sellist kogenud – sündmuse mõju kajastub ka tema esimeses albumis, millest sai kohe ka plaatinaplaat. Nendest ja teistest toredatest asjadest kuulete aga pärast lühikest muusikapausi,” (Saatejuht teeb pausi.) „Muusika ja sõnade autor stepan haljabarda. „Minu ema”. Esitab autor.”
stepan haljabarda surub oma rasvased sõrmed klaviatuurile, ma tunnen omal ihul, kuidas tema jässakad karvased punakad jäsemed liiguvad, nad korraldavad plastmassist süntesaatoril kaose ja ta hakkab laulma: ma küsin tuulelt väraval, laulab ta, kas oled näinud…ta-ra-ram… minu ema… astu läbi värava… mingi ta-ra-ram… seal nägin ma… ta-ra-ram… sinu ema… – sinu ema… sinu ema… kordab koor süngelt.
„Mis asi see on? Koor või?” küsin ma end ümber pöörates.
„Koor,” vastab Vasja ebalevalt.
„Päriselt? Ma arvasin, et stepan haljabarda laulab üksi.”
„See on koor.”
„Mis koor?”
„stepan haljabarda on koor,” ütleb Vasja.
„Mis mõttes?”
„No on. Kuula.”
„Sinu ema… sinu ema…” lõõritab stepan haljabarda kosmilisest sügavusest nukralt kaasa.
„Tead,” ütlen ma, „kui see on koor, siis see ei ole hea koor. Mingi kuri koor on. Kuuled, kuidas nad emast laulavad?”
„Sinu ema…” kõlab taas stepan haljabarda ähvardav hääl.
„Mulle tundub,” ütleb Vasja, „et nad kuulavad meid pealt.”
„Mhm, ja praegu eriti tähelepanelikult, kuuled, vait jäid.”
„Nad luuravad meie järele.”
„Ole nüüd. Miks nad peaksid?”
„Ei tea. Äkki on miilitsast?”
„Jaa, nad tunduvad kuidagi kurjad küll.”
„Ma ütlen,” lausub Vasja kindlamalt, „mendid, sada prossa mendid. Kuuled, nüüd jäid vait, tõpranäod.”
„Oota,” ütlen mina, „Rahune maha. Mis mendid? Mendid ei laula.”
„Ei laula nad sul jah. Laulavad küll. Sa uudiseid ei vaadanud või?”
„Mida?”
„Uudiseid.”
„Aa. Ei, ei ole vaadanud.”
„Aga mina olen,” ütleb Vasja. „seal olid ükskord Mongoolia militsionäärid. Neil oli iseseisvuspäev ja nad laulsid.”
„Kõik või?”
„Ei, no mitte kõik. Koor. Nagu siingi,” ütleb Vasja ja osutab meie vinge radioola peale. „Elajad seisid ja muudkui lõõritasid.”
„No ja siis?”
„No siin on sama asi. Need on mendid, usu mind.”
„Ah mis sa sokid.”
„Ma ütlen sulle.”
Khrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr
„Kuuled või?” sosistab Vasja. „Mendid.”
Ma kujutasin endale ette, kuidas raadioeetri teises otsas istub kusagil Mongoolias militsionääride koor hobustel, piitsad rusikasse surutud, ja kuulatab pingsalt, püüdes kinni püüda meie sosinaid. Külm higi voolab üle selja, o-o-o, mõtlen ma.
„Oota,” ütlen ma, „aga saatejuht ütles ju, et see on stepan haljabarda.”
„Tead sa, mis see tähendab?” küsib Vasja.
„Mis see tähendab?”
„No mida „haljabarda” tähendab?”
„Mida siis?”
„See tähendab „mendid”.”
„Ah sõida seenele.”
„Ma ütlen sulle, need on mendid. See on Mongoolia militsionääride koor.”
„stepan haljabarda on Mongoolia miilitsakoor?”
„Jah.”
„stepan haljabarda?”
„Sada prossa.”
„No olgu,” ütlen ma, „võib-olla on neid seal tõesti palju, võib-olla ongi militsionäärid.”
„Mongoolia militsionäärid.”
„Olgu, Mongoolia militsionäärid. Aga miks nende nimi „stepan haljabarda” on?”
„See on mongoli keeles ja see tähendab „Mongoolia militsionääride koor”!”
„”stepan haljabarda” tähendab „Mongoolia militsionääride koor”?”
„Just, mongoli keeles.”
„See tähendab siis, et „stepan haljabarda” on mitmuses?”
„Jah, see on mitmuses,” vastab Vasja veendunult.
„Ah sa raks.”
„Kell on kakskümmend kaks kakskümmend. Eetris on „Muusikatalgud”!” tungib tuppa saatejuhi reibas hääl. „Jätkame legendaarse iiri rahvamuusikaansambli Depeche Mode teemal. Rahvasõna ütleb: „Õnnetus ei tule üksi.” Ühel 1970. aasta sügise külmal septembriõhtul suri Dave`i punnsilmne isa Ben kergendusega pärast pikka vaevalist agooniat, millega kaasnes talumatu kehaline ja vaimne piin, jättes endast hüljatuna maha rüvetatud naise ja haiglase väikese Dave`i. Surres lausus vana merehunt pojale: „Terve oma elu olen kirglikult võidelnud Iirimaa iseseisvuse eest, ära seda unusta, Dave. Võid terve elu olla uhke, et kannad iirlase nime. Ära lase neil värdjatel, neil fakin katolikel ennast genitaale pidi pihku võtta, ära unusta, putkavaht küll, et sa pärined uhkest Ganide soost, ja Ganid, türa,” lisas ta mahlaka meremeheroppuse, „pole nende fakin katolike ees mitte kunagi põlvitanud, saad aru, väike tainapea?” ütles ta ning suri. Väike Dave päris temalt vaid ühe kalapaadiga ripatsi ja vana suupilli. Ripatsi kaotas väike Dave kohe ära, suupilli tegelikult ka, kuid see ei takistanud tal hiljem šõubisnise täheks tõusmast.
Dave`i muusikakarjääri algust seostavad biograafid perekondlike raskustega, mis pärast isa surma seni sõbralikult läbi saanud Ganide perekonnas tekkisid. Dave`i ema, kes ei leia endas jõudu, et vastu hakata ja edasi võidelda, valib kollaborandi tee ja annab end otse Suurbritannia mereväebaasis ohvitserile üles. Väike Dave kannatab lähedase inimese moraalse languse pärast… tähendab, ema pärast siis, ma saan nii aru,” lisab saatejuht omalt poolt. „Kõigepealt tutvub ta narkokultuuriga ja see on laulja sõnutsi üks kõige meeldivamaid avastusi tema elus… Ei…” parandab saatejuht end äkitselt, „vist ikka mitte narkokultuuriga. Lihtsalt kultuuriga. Ah, sitta kah…” Saatejuht ei viitsi enam oma Londoni kolleege parandada ja loeb nüüd otse lehelt maha kõik, mis seal kirjas on. „Just sel eluhetkel ja selles seisundis hakkab noor Dave Gan muusikaga tegelema, Alguses ta lihtsalt kuulab muusikat, siis talle aga sellest enam ei piisa ning Dave otsustab oma bändi luua, et väljendada muusika kaudu oma mingeid tundeid, mis tal olid. Ühel 1980. aasta külmal sügisõhtul kohtub ta ühes Ulsteri sadamabordellis kena blondiiniga, kelle nimi on Gore. Gore… ” loeb saatejuht veel kord, „jah, tema nimi on Martin Gore.”
„Sel on sassi kamminud,” ütleb Vasja.
„Tasa,” ütlen ma, „muidu hakkab jälle pihta.”
„Noores Dave´is lööb lõkkele tema elu esimene tuline kirg. Koos kena blondiini Martin Gore´iga moodustavad nad esimese Depeche Mode`i koosseisu. Ülesanded jagavad nad bändis omavahel võrdselt ära: Dave laulab iiri laule ja mängib erinevaid pille, tema kena blondiin aga tantsib lava peal ning tegeleb rahalise poolega. Peagi sünnib nende esimene ihuvili.”
“Kellele sünnib ihuvili?” küsib Vasja.
“Depeche Mode`ile.”
„Päriselt?” imestab Vasja. „Huvitav, kellega?”
„stepan haljabardaga,” vastan ma.
„Tähendab ei, mitte ihuvili,” parandab end saatejuht uuesti. „Lihtsalt vili, sünnib nende esimene vili: album „Speaks and Spell”, millest saab kohe ka plaatinaplaat. Ja nüüd,” saatejuht ahmib õhku, on vist loo lõplikult sassi ajanud, „teeme veel ühe muusikapausi ja kuulame muusikalist kompositsiooni, mille nimi on „Ema silmad”. Esitab stepan haljabarda.”
Ema siniseid silmi… asub stepan haljabarda kohe asja kallale, näen enese ees, täis kurbust… pa-ra-ram… ja pisaratest kergelt soolased… – kergelt soolased… kergelt soolased… skandeerib koor pahaselt.
Kergelt soolased, mõtlen ma, ei tea, kas see on hea või halb? Vist ikka halb, oleks võinud siis juba korralikult sisse soolata, kui ma asjast õigesti aru saan.
„On jõhkardid,” ütleb Vasja.
„Kus on jõhkardid?” ei sa mina aru. „Millest sa räägid?”
„Emast.”
„Mis emaga on?”
„Nahka panid ema,” ütleb Vasja rahulolevalt, justkui oleks kinnitust leidnud miski, mida ta juba ammu kahtlustanud on.
„Kes pani nahka?”
„No need seal – stepan haljabarda.”
„Mis sa sokid. Nad ju niisama.”
„Ei ole siin midagi niisama. Kuuled ju ise, mis nad ütlevad: kergelt soolased.”
Pa-ra-ram… neid huultega puudutan, jätkab stepan haljabarda…
„Küll mekivad, elajad,” lisab Vasja.
„Lõpeta,” ütlen ma, „see on lihtsalt naljakas.”
„Huultega puudutan,” lausub Vasja, „kuradi gurmaanid sellised.”
„Lõpeta. Nad ei räägi ju sellest.”
„Ei räägi või? Millest nad siis räägivad, ah? Pistsid oma suure mongoli ema pintslisse ja sina ütled, et ei räägi sellest.”
„Keegi pole nende ema pintslisse pistnud. Kuidas sa seda üldse ette kujutad? Kuidas saab üldse silmi süüa? Kuidas keegi silmi sööks?”
„Ema omi?” küsib Vasja.
„Mis ema omi? Ema silmi ei söö keegi,” ärritun mina.
„Stepan hakjabarda sööb,” jääb Vasja endale kindlaks.
„No olgu,” löön ma käega, „las olla siis ema silmad. Kuigi vaevalt ikka, et ema silmi. Mingi looma omi võib-olla, aga kuidas sa neid ikkagi sööd? Kuidas sa näiteks kala silmi sööd?”
„Kalal on väikesed silmad, neid ei söö kuidagi,” ütleb Vasja.
„Väikestel kaladel on väikesed. Aga suurtel on suured. Hail näiteks.”
„Hai pole kala.”
„Mis ta on siis sinu arvates?”
„Minu arvates ei ole kala.”
Ma jään pikemata nõusse, kõik võib ju olla – ju siis tema isiklikus maailmapildis ei ole haid kalad, mis ma teda ikka vastupidises veenan.
„No hästi,” ütlen ma, „hästi, tühja selle haiga. Aga see… mis see ongi… rai!”
„Rai?” küsib Vasja umbusklikult.
„Jah,” ütlen ma, „Rai. Kuidas sa rai silmi valmistaksid?”
„Neil ei olegi silmi.”
„Kuidas ei ole?”
„No ei ole noh. Nad elavad nii sügaval, et valgus hajub seal, neil pole silmi vaja.”
„Aga kuidas nad siis ringi liiguvad?”
„Kes?”
„Raid. Elektriraid.”
„Aa ei, nad ei liigugi.”
„Kuidas ei liigu? Mida nad siis söövad?”
„Planktonit.”
Nädala autor 
Lisa kommentaar